← Eesti

3-11-547/40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

  1. juuni 2013, Tartu 3-11-547 Haldusasi H.L. kaebus Viru Vangla
  2. novembri
  3. a käskkirjade nr 6.3/2411-D ja 6.-32412-D tühistamiseks ja vaide lahendamise tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  4. novembri
  5. a otsus H.L. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja H.L. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
  7. Tühistada Tartu Halduskohtu
  8. novembri
  9. a otsus osas, milles jäeti rahuldamata kaebaja esitatud tühistamisnõuded. Teha selles osas uus otsus, millega tühistada Viru Vangla
  10. novembri
  11. a käskkirjad nr 6.3/2411-D ja 6.-32412-D.
  12. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  13. Mõista Viru Vanglalt H.L. kasuks välja menetluskulu 31 eurot.
  14. Jätta rahuldamata H.L. taotlus asjas istungi korraldamiseks ja videosalvestise väljanõudmiseks.
  15. Rahuldada H.L. taotlus isikuandmete varjamiseks. Asendada jõustunud kohtuotsuse avaldamisel arvutivõrgus H.L. nimi initsiaalide või tähemärgiga. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk kuni
  16. juulini
  17. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  18. Viru Vangla
  19. novembri
  20. a käskkirjaga nr 6.-3/2412-D karistati H.L. distsiplinaarkorras valvuri korraldusele allumata jätmise eest kartserisse paigutamisega 12 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt keeldus H.L.
  21. oktoobril 2010 kella 13.00 ajal täitmast valvuri korraldust võtta läbiotsimiseks jalast ära jalanõud, vaid teatas, et ei soovi jalutama 1 minna ja liikus tagasi E8 eluosakonda. Sama kuupäeva käskkirjaga nr 6.-3/2411-D karistati H.L. i distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta ei olnud vanglateenistuse ametnike suhtes viisakas, kuna
  22. oktoobril 2010 kella 13.15 ajal vastas ta kambri ukse avanud valvuri teatele, et toimub läbiotsimine, sõnadega „Teie käitumine nii etteaimatav, mis teil pole muud teha? Korraldage oma tööd paremini!“. 2.H.L. esitas kaebuse nimetatud käskkirjade tühistamiseks. Samuti palus ta tunnistada õigusvastaseks nende käskkirjade peale esitatud vaide lahendamise tähtaja ületamine.
  23. Tartu Halduskohtu
  24. novembri
  25. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt: 1) Valvuri korraldusele mitteallumine on tõendatud mitmete vanglaametnike ettekannetega ja videosalvestise vaatluse protokolliga. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt. 2) Kaebaja poolt valvurile
  26. oktoobril 2010 kella 13.15 ajal öeldu oli üleolev ja ebaviisakas. Kinnipeetavatel on küll õigus avaldada arvamust vangla töökorralduse suhtes, kuid arvamuse avaldamisel peavad kinnipeetavad jääma viisakaks. Distsiplinaarasja menetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, samuti on karistuse määramisel arvestatud rikkumise raskusega ning see on proportsionaalne. 3) Kaebaja poolt soovitud tunnistajate ülekuulamine ei olnud vajalik. Mõlema intsidendi kohta on piisavalt tõendatud, selle kohta on mitmete vanglaametniku ettekanded ning esimese intsidendi kohta on olemas ka videosalvestis. Tunnistajateks oleksid olnud kaaskinnipeetavad, kelle antud ütlused olnuksid tõenäoliselt kallutatud. 4) Kaebaja sai menetluse käigus esitada seisukohti ja vastuväiteid. 5) Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ei ole rikutud. Distsipliinirikkumisest sai vastustaja teada
  27. oktoobril 2010, mistõttu oli karistuse määramise viimaseks päevaks
  28. november
  29. Kuna tegemist oli laupäevaga, siis määrati karistus õiguspäraselt esmaspäeval,
  30. novembril
  31. 6) Vaide lahendamisega viivitamine ei saanud kaebajale tekitada mittevaralist kahju ja seega pole kaebajal põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  32. H.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtuotsusest ei nähtu, milliste menetlusosaliste poolt esitatud tõendite ja väidete analüüsi ja nendest tulenevate kohtu enda põhjenduste alusel on halduskohus kaebuse rahuldamata jätnud. Kohtuotsus koosneb üksnes Viru Vangla vastuses toodud seisukohtadest, mille kohus on sõna-sõnalt ümber trükkinud. Igasugune kohtuniku endapoolne analüüs ja põhjendused selles otsuses puuduvad. 2) Kohus on jätnud hindamata kohtuistungil osalenud tunnistajate ütlused ning kaebaja selgitused ja jätnud vaatamata vangla esitatud videosalvestise. Arusaamatu on, millele tuginevalt on kohus märkinud otsuses, et „Videosalvestiselt on näha ..“. Kohus on tuginenud tõendile, mida kaebaja ei ole saanud uurida ega selle suhtes arvamust avaldada. 3) Kohus tugines ka valvur A.T. i ettekandele, mille viimane tunnistas kohtuistungil võltsinguks. M. Bendi ettekandes on edastatud üksnes kolmandatelt isikutelt kuuldud väiteid. 4) A.T. tunnistas, et kaebajale ei antud korraldust jalanõusid ära võtta. 5) Ebaviisakas ütlus, mille eest kaebajat karistati, ei olnud öeldud vastuseks teatele läbiotsimise kohta, vaid suunatud inspektorile, kes seisis läbiotsimisest teatanud valvuri selja taga. 2
  33. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on vastustaja võimaldanud kohtul kohtuistungiväliselt tutvuda videosalvestisega. Halduskohus ei ole otsuses põhjendanud, miks on kohus pidanud vajalikuks tutvuda salvestisega väljaspool kohtuistungit, kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist. A.T. ei ole öelnud, et kaebajale ei antud korraldust jalanõude äravõtmiseks. Kohtu seisukoht, et kaebaja kasutas ebatsensuurseid väljendeid, on ekslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  34. Apellatsioonkaebus tuleb tühistamisnõuete osas rahuldada. Tuvastamisnõude osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
  35. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse seisukohad, mille kohaselt halduskohtu otsus ei vasta kohtuotsuse põhjendustele esitatavatele nõuetele (HKMS vr § 25 lg 2-5, TsMS § 442 lg 8) ja et see koosneb peaasjalikult vastustaja kirjalike seisukohtade ümbertrükist, on täielikult põhjendatud. Lisaks ei ole kohtuotsuses vähimalgi määral pööratud tähelepanu halduskohtu istungil üle kuulatud viie tunnistaja ütlustele ega neid analüüsitud. Kohtuotsuse põhjendused tekitavad ka hulgaliselt muid küsitavusi. Näiteks märgitakse kohtuotsuses, et kaebaja kasutas ebatsensuurset väljendit (kohtuotsuse lk 15), kuigi ebatsensuursete väljendite kasutamist ei ole kaebajale üldse ette heidetud. Samuti luges kohus proportsionaalseks selle, et käskkirjaga nr 6.-3/2412-D karistati kaebajat noomitusega, kuigi tegelikult karistati kaebajat selle eest kaheteistkümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega (otsuse lk 14). Ehkki kaebaja põhjendas tuvastamisnõude esitamist nii preventiivse eesmärgiga kui kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusega, on kohus jätnud tuvastamisnõude rahuldamata üksnes seetõttu, et pidas hüvitamisnõuet perspektiivituks ning ei võtnud seisukohta preventiivse eesmärgi osas (otsuse lk 16). Siiski on ringkonnakohus sunnitud nentima, et üksnes põhjendamiskohustuse täitmata jätmine ei pruugi alati viia halduskohtu otsuse tühistamiseni, kui see viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Küll osundab aga ringkonnakohus, et pikaajaline ning jätkuv kohtumenetluse seadustiku nõuetele mittevastavate lahendite koostamine ühe ja sama kohtuniku poolt võib olla aluseks kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisele vastavalt kohtute seadusele. Selline käitumine võib olla kvalifitseeritav ametikohustuste täitmata jätmise või mittekohase täitmisena kohtute seaduse § 87 lg 2 mõttes.
  36. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kõigepealt kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi nende sooritamise järjekorras (osad I-II) ning seejärel vaidemenetluse nõuete rikkumise vaidlustamist (osa III). Viimasena formuleerib kohus otsuse lõppjäreldused ja lahendab kaebaja menetluslikud taotlused (osa IV). I
  37. Kaebaja põhiväide seoses vanglaametniku korraldusele allumata jätmise eest määratud distsiplinaarkaristusega on, et kaebajale ei antud vanemvalvur J.T. i poolt korraldust jalanõude äravõtmiseks. Seda on kaebaja väitnud nii distsiplinaarmenetluses (vt nt tl 57-57p) kui ka kohtumenetluses. 3 Vastustaja on välja toonud, et korralduse andmine vanemvalvuri poolt on tõendatud nelja ametniku ettekandega ja videosalvestise vaatluse protokolliga. Tõepoolest on asja toimikus nelja vanglaametniku ettekanded, mis on üldjoontes ühtelangevad ja mille kohaselt anti kaebajale korraldus enne jalutuskäigule minemist jalanõud jalast ära võtta (tl 61, 64-66). Samas on üks neist vanglaametnikest, A.T. , osalenud halduskohtu istungil tunnistajana, ning seal selgelt öelnud, et tema ettekannet (tl 65) on võltsitud ja et see pole tema ettekanne (tl 154p). Samuti on A.T. kirjeldanud vaidlusalust intsidenti selliselt, et „nähes, et jalanõud tuleb ära võtta, keeldus kaebaja jalutuskäigust, pöördus ringi ja hakkas oma kambri poole tagasi minema“. Küsimusele, kas vanemvalvur J.T. andis kaebajale korralduse jalast jalanõud ära võtta, vastas A.T. , et „Mulle jäi selline mulje, et H.L. keeldus jalutama minemast.“ (tl 155). Küsimustele, kas kaebajale anti korraldus jalanõud ära võtta, ütles A.T. , et „Ma ei hakka valetama“ ja „Ma ei oska öelda.“ (tl 156). Seega on distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olev üks tõend osutunud kohtumenetluses ebausaldusväärseks, kuna selle ettekande väidetavalt kirjutanud ametnik on öelnud, et see ei ole tema kirjutatud ja ei oska öelda, kas kaebajale selline korraldus anti. Siinjuures väärib märkimist, et ringkonnakohtu hinnangul saab lugeda tuvastatuks, et intsidendi vahetus läheduses viibisidki vaid valvurid A.T. ja J.T. . See nähtub nii kaebaja seletuskirjast (tl 57) kui ka vastustaja korraldatud videosalvestise vaatlusest, kus on samuti ära märgitud, et osakonna uste juures seisid vanglaametnikest vaid J.T. ja A.T. . Kaebaja on apellatsioonkaebuses kinnitanud, et kaks teist ettekande esitanud vanglaametnikku asusid koridori teises otsas ja ei saanud kuidagi kuulda kaebaja suhtlust läbiotsijatega (tl 189p). Apellatsioonkaebuse vastuses Viru Vangla seda väidet ümber ei lükka. Seega on halduskohtu istungil ära langenud üks olulisematest tõenditest väidetava rikkumise kohta – sündmuse juures vahetult viibinud valvuri ettekanne.
  38. Selle ettekande tõendina äralangemine ning sellest tulenev võimalus, et ka teised ettekanded ei pruugi tõele vastata, seab kahtluse alla kogu etteheidetava teo toimumise. Seda arvestades ei saa välistada, et tõene on kaebaja versioon toimunust, mida ta on läbivalt nii distsiplinaarmenetluses kui kohtumenetluses esitanud – et talle ei antud korraldust jalanõude äravõtmiseks, vaid et ta sai teiste kinnipeetavate eelneva käitumise ja kujunenud olukorra põhjal ise aru, et on vajalik jalanõude ja sokkide äravõtmine ning kummimati peale astumine, ning et ta ütles, et ta seda ei tee. Selle peale öeldi kaebajale, et siis ta jalutama ei saa, ning ta naasis kambrisse (vt nt tl 57-57p). Selline käitumise versioon ühtib iseenesest ka videosalvestise vaatluse kirjeldusega, mille kohaselt H.L. väljus osakonnast, seisatas mattide juures, seejärel keeras ringi ja liikus tagasi osakonda (tl 63). Samuti on niisugune käitumine eluliselt usutav. Kuidagi ei saa pidada võimatuks, et kinnipeetav, kuuldes juba enne jalutuskäigule minekut teiste kinnipeetavate rahulolematust sokkide äravõtmise nõudega, ning nähes koridoris kummimatte ja jalanõusid jalga tagasi panevat teist kinnipeetavat (tl 57), mõistab ise ilma sellekohase korralduseta, et jalutama pääsemiseks on vajalik jalanõude ja sokkide jalast äravõtmine ning keeldub sellest põhjusel, et peab matile astumist, kus eelnevalt on mitmed kinnipeetavad paljajalu seisnud, enda tervist ohustavaks. 4
  39. Ringkonnakohus märgib, et arvestades videosalvestise kirjeldust ning kaebaja poolt antud situatsiooni kirjeldust, ei saa välistada, et kaebajale selgitati, et jalutuskäigule pääsemise eelduseks on jalanõude jalast äravõtmine. Kuid olukord, kus kinnipeetav pannakse valiku ette – kas võtta end läbiotsimiseks paljajalu või loobuda jalutuskäiguks, ei ole samastatav vanglateenistuse ametniku poolt antud konkreetse korraldusega. Sellisel juhul jalutuskäigust loobumist ei saa lugeda vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmiseks vangistusseaduse (VangS § 67 p 1 mõttes). Teisalt võib sellega, et mingisugune selgitus jalanõude äravõtmise kui jalutuskäigule saamise eelduse kohta kaebajale anti, selgitada seda, et mitu vanglaametnikku on kirjutanud ettekande, nagu kaebajale oleks antud korraldus jalanõude äravõtmiseks. Sellist selgitust võidi korralduseks pidada ekslikult ning seetõttu koostati ka ettekanded, justkui oleks kaebaja keeldunud korralduse täitmisest.
  40. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui kaebajale oleks tõepoolest antud korraldus jalanõude äravõtmiseks, siis pidi vastustaja eesmärgiks olema kaebaja läbiotsimine. On väheusutav, et olukorras, kus vastustaja eesmärgiks oli kaebaja läbiotsimine, lastakse kaebajal lihtsalt jalanõude äravõtmisest keelduda ning kambrisse tagasi jalutada, ilma, et seda korraldust oleks korratud või teda kinni peetud. Sellisel juhul pidanuks vanglaametnikel tekkima kahtlus, et kaebaja keeldus jalutamisest ja läbiotsimisest seetõttu, et soovis varjata riietesse või keha juurde peidetud eset. On ilmne, et sellega, kui kaebajal lasti suunduda kambrisse, loodi talle võimalus keelatud eseme paremaks peitmiseks või hävitamiseks (kambri läbiotsimine algas alles 15 minuti pärast, vt käesoleva otsuse p 1). Seegi kinnitab kahtlust, et kaebaja läbiotsimine polnud vastustaja põhieesmärk ning vastavalt ei antud talle ka konkreetset korraldust, vaid jalanõude jalast võtmine oli üksnes jalutuskäigule pääsemise eelduseks.
  41. Arvestamata ei saa siinkohal jätta ka H.L. i kaaskinnipeetavate poolt halduskohtu istungil antud ütlusi (tl 156p-158p) ja seletusi (tl 70-73p, 78-80), mis kinnitavad H.L. i seisukohti ja kirjeldust toimunust, sealhulgas seda, et mingil hetkel pärast intsidenti nõustusid vanglaametnikud A.T. ja J.T. kaebajaga vesteldes, et selget korraldust kaebajale ei antud. Ehkki möönda võib, et kinnipeetavate vaheline solidaarsus võib kallutada kinnipeetavaid andma ühesuguseid ütlusi, saab neid käesoleval juhul lugeda siiski usaldusväärseks, sest kinnitavad asjaolusid, millele viitavad ka kaudsed tõendid, või lükkavad ümber vangla seisukohti, mis on niigi tänu ühe vanglaametniku ettekande äralangemisele muutunud vähem usaldusväärseks.
  42. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kaebajale anti selge korraldus jalanõude jalast võtmiseks. Kuna korralduse andmine ei ole tõendatud, ei saa kaebajale ette heita ka korralduse täitmata jätmist ning seetõttu on Viru Vangla
  43. novembri
  44. a käskkiri nr 6-3/2412-D õigusvastane ning tuleb tühistada. II
  45. Noomitusega karistati kaebajat selle eest, et ta vastas kambri ukse avanud valvuri teatele, et toimub läbiotsimine, sõnadega „Teie käitumine nii etteaimatav, mis teil pole muud teha? Korraldage oma tööd paremini!“. Karistuse määramise käskkirja kohaselt rikkus kaebaja sellega Viru Vangla kodukorra p-st 8.1.3 tulenevat kohustust olla vangla teenistujatega viisakas. 5
  46. Ka selles osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. On selge, et selline ütlus väljendab rahulolematust vangla tööga. Kuid üksnes rahulolematu avaldus ei ole samastatav ebaviisaka käitumisega Viru Vangla kodukorra p 8.1.3 mõttes. Rahulolematus teise isiku või organi käitumisega võib olla igapäevaelus küllaltki sagedane, ning selle väljendamine, kui see ei toimu ebaviisakas vormis, ei ole automaatselt samastatav ebaviisaka käitumisega. Ka rahulolematuse väljendamise õigus on PS § 45 kaitsealas. Situatsioon, milles kaebaja niimoodi ütles, oli kujunenud pärast seda, kui kaebaja jalutama ei pääsenud (vt käesoleva otsuse osa I). Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks rahulolematust avaldanud ootamatult ja ilma igasuguse põhjuseta. Samuti ei ole selles väljendis kasutatud ebatsensuurseid või solvavaid sõnu. Asja materjalides ei ole ka välja toodud, et selle ütluse muu kontekst oleks viitav ebaviisakale käitumisele. Näiteks võiks sellise arvamuse väljendamine karjudes, ähvardavalt käitudes, žestikuleerides või muul sarnasel viisil olla tõlgendatav ebaviisaka käitumisena. Nagu öeldud, ei olnud käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist.
  47. Eelneva tõttu ei saa ringkonnakohtu arvates kaebajale ette heita vangla kodukorra p 8.1.3 rikkumist. Seetõttu tuleb ka Viru Vangla
  48. novembri
  49. a käskkiri nr 6-3/2411-D tühistada. III
  50. Samuti on kaebaja esitanud tuvastamiskaebuse vaide lahendamise tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamiseks. HKMS vr § 7 lg 1 ls 2 järgi oli sellise kaebuse esitamiseks vajalik põhjendatud huvi olemasolu kaebajal. Põhjendatud huvina tõi kaebaja välja kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsuse ja preventiivse eesmärgi. Selles osas jääb kaebus rahuldamata.
  51. Seoses hüvitamisnõude esitamise kavatsusega märgib ringkonnakohus, et analoogilise rikkumise korral (vaide edastamise tähtaja ületamine) on Riigikohus leidnud, et sellega ei saanud kinnipeetaval tekkida hüvitamisele kuuluvat kahju (RKHKo 3-3-1-24-10, p 17). Seega võib kahju hüvitamise kavatsuse põhjendatud huvina käesoleval juhul kõrvale jätta.
  52. Järgnevalt vaatleb ringkonnakohus preventiivset huvi tuvastamisnõude eeldusena. Vastustaja on omaks võtnud, et vaiete suure hulga tõttu ta kaebaja vaiet tähtaegselt lahendada ei jõudnud (tl 32p). Olukorras, kus vastustaja on oma rikkumist möönnud ja seega selle sisuliselt omaks võtnud, ei ole poolte vahel enam vaidlust rikkumise toimumise üle. Kujunenud oli õiguslikult selge olukord. Õiguslikult selges olukorras ei annaks toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingisugust eelist, kuna vaidlust pole selles, et rikkumine toimus. Haldusorganitel on kohustus järgida seaduses sätestatut ning olukorras, kus haldusorgan oma viga tunnistab, ei ole mingit alust arvata, et järgmisel korral haldusorgan seda viga kordab. Eelduslikult täidab haldusorgan seadust. Seega ei annaks käesolevas asjas toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingit reaalset eelist. Lisaks on Viru Vangla kinnitanud, et on oma tegevust muutnud ja et vaideid lahendatakse edaspidi tähtaegselt (tl 32p). See vähendab veelgi võimalust, et Viru Vangla hakkaks taaskord vastupidiselt käituma. Seega ei saa asjas rääkida kaebaja õiguste rikkumise kordumise ohust, mis on preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse eelduseks. 6 Eeltoodut arvestades ei ole kaebajal ringkonnakohtu hinnangul selles asjas niisugust preventiivset huvi, mis tingiks kaebuse rahuldamise. Olukorras, kus asja sisulisel lahendamisel selgub, et isikul puudub kaebeõigus, tuleb kaebus rahuldamata jätta, ilma et antaks hinnangut vaidlustatud akti või toimingu õiguspärasusele (vrdl RKHKm 3-3-1-65-00, p 1).
  53. Need asjaolud on erinevad asjadest, kus Riigikohtu praktikas on preventiivsel eesmärgil vangla toiminguid õigusvastaseks tunnistatud (vrdl RKHKo 3-3-1-24-10, p 21; 3-3-1-56-10, p 16) ja seega ei ole siin tuvastamiskaebuse rahuldamiseks alust.
  54. Selle küsimusega seoses osundab ringkonnakohus, et ka välismaa õiguskirjanduses on Eestiga sarnaselt reguleeritud tuvastamiskaebuse osas asutud seisukohale, et ebasoovitava haldustegevuse kordumise vältimise eesmärgil on tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks see, et ebasoovitava haldustegevuse kordumiseks oleks piisavalt kindel oht. See eeldus ei ole täidetud, kui kordumise võimalus on üksnes ebamäärane. Samuti on rõhutatud, et sellise kaebuse esitamiseks peab poolte vahel olema vaidlus ebaselges või vaieldavas õiguslikus küsimuses (vt M. Gerhardt. VwGO §
  55. F. Schoch, E. Schmidt-Assmann, R. Pietzner (Hrsg). Verwaltungsgerichtsordnung. Kommentar. München: Beck 2011, rn 93, lk 60). Käesoleval juhul ei ole, nagu eelnevalt märgitud, kumbki neist eeldustest täidetud. Vaidlustatud tegevuse kordumine pole tõenäoline ning vaidlusalune küsimus pole ka ebaselge, kuna vastustaja on nõustunud, et seaduses sätestatud kohustust rikuti. Seetõttu jääb kaebus piisava põhjendatud huvi puudumise tõttu rahuldamata.
  56. Ringkonnakohus peab seoses preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamisega vajalikuks rõhutada veel seda, et kohtumenetlus on piiratud ressurss, millele juurdepääsuks on kehtestatud nii mõnedki piirangud. Üks neist piirangutest on halduskohtumenetluse puhul ka kaebeõiguse piiramine ja konkretiseerimine. Sarnaselt riigilõivu tasumise nõudega on see kohtusse pöördumise õiguse piirang muuhulgas vajalik kohtute ülekoormamise vältimiseks (vrdl RKHKm 3-3-1-40-07, p 11). Ei ole mõistlik raisata kohturessurssi vaidluste lahendamisega, kus kaebajad kaebuse rahuldamisest mingit reaalset eelist ei saaks. Lisaks riikliku ressursi kulule võib see tänu kohtusüsteemi ülekoormamisele takistada ka reaalselt õiguskaitset vajavatel isikutel tõhusa õiguskaitse saamist.
  57. Seega ei ole preventiivsetel põhjustel tuvastamiskaebuse menetluse jätkamine käesolevas asjas kuidagi põhjendatud. Sarnasele seisukohale analoogilistes olukordades on Tartu Ringkonnakohus asunud ka varem (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsuseid haldusasjades nr 311-11, 3-11-293, 3-11-503, 3-10-1551). Neist asjades nr 3-11-11 ja 3-11-503 kaebaja Riigikohtule kassatsioonkaebust ei esitanud. Asjades nr 3-11-293 ja 3-11-1551 jättis Riigikohus aga kaebajate kassatsioonkaebused menetlusse võtmata (vastavalt
  58. märtsi
  59. a ja
  60. mai
  61. a määrusega). Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus tuvastamisnõude osas rahuldamata jätta. IV
  62. Eeltoodust tulenevalt rahuldatakse apellatsioonkaebus tühistamisnõuete osas ning jäetakse rahuldamata tuvastamisnõude osas. Vastavalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse 7 tühistamisnõuete osas ning teeb uue otsuse, millega tühistab vaidlustatud käskkirjad. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
  63. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse tühistamisnõuete osas täielikult ja rahuldatakse selles osas kaebus, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta kõigi apellatsioonkaebuses esitatud argumentide osas.
  64. Kaebaja on tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 31,94 eurot (tl 11 ja tl 193). Samuti soovib kaebaja
  65. juuni
  66. a taotluses koopiate tegemise kulude väljamõistmist summas 1,55 eurot. HKMS § 285 lg-st 1 ja HKMS vr § 92 lg-st 2 tulenevalt peab menetluskulud jagama proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab tühistamiskaebuste rahuldamine käesoleval juhul kaebuse rahuldamist ülekaalukas osas. Seetõttu peab ringkonnakohus proportsionaalseks, et vastustajalt mõistetakse kaebaja kasuks välja kantud menetluskuludest enamik, täpsemalt 31 eurot.
  67. Kaebaja on esitanud
  68. juunil 2013 ringkonnakohtule seisukoha, kus avaldatakse muuhulgas rahulolematust sellega, et kohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus märgib veelkord, lisaks ringkonnakohtu
  69. juuni
  70. a määruses toodud põhjendustele, et HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole menetlusosalisel absoluutset subjektiivset õigust nõuda asja lahendamist istungil. Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et kui faktilised asjaolud on asja materjalide põhjal vajalikul määral tuvastatavad ja vaidlus käib üksnes küsimuse üle, kas õigusnorme on nende faktiliste asjaolude suhtes rakendatud õigesti, siis ei ole asjas istungi korraldamine põhjendatud. Sellele, et käesoleval juhul oli niisuguse olukorraga tegemist, viitavad ülalolevad põhjendused ning ringkonnakohtu lõppjäreldus asjas. Seetõttu jääb kaebaja uus taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata. Samas seisukohas esitati ka taotlus
  71. oktoobri
  72. a intsidenti kajastava videosalvestise väljanõudmiseks. Seda ei pea ringkonnakohus vajalikuks. Arvestades videosalvestise kohta antud kirjeldust, et see ei salvesta heli (tl 32p), ei pea ringkonnakohus usutavaks, et see annaks käesolevas asjas täiendavat infot selle kohta, kas kaebajale anti korraldus jalanõude äravõtmiseks või mitte. Lisaks on halduskohus videosalvestise vaatlusest tuvastanud üksnes seda, et põrand oli puhas (otsuse lk 16, tl 173p). See asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust ja selle kontrollimist ei pea ringkonnakohus vajalikuks. H.L. on taotlenud samuti otsuse avaldamisel arvutivõrgus enda ees- ja perekonnanime asendamist initsiaalidega ja muude identifitseerimist võimaldavate andmete kõrvaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul ongi ainsad identifitseerimist võimaldavad andmed otsuses vaid kaebaja ees- ja perekonnanimi. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb taotlus selles osas rahuldada ja asendada jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel kaebaja nimi initsiaalide või tähemärgiga. Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.