Obsah (6)

§ 22§ 37§ 38§ 30§ 63§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 67 lg 1 nõuete rikkumise eest seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piiras tema suhtes kartserikaristuse kandmise ajal täielikult

§ 22

, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43 ja § 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist. Käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et ta ei allunud seaduslikule korraldusele hakata tööle eluosakonnas koristajana. Käskkirja kohaselt on kaebaja poolt toime pandud rikkumine tõendatud, tema puhul ei esine töökohustust välistavaid asjaolusid ning tema poolt toodud põhjendused selle kohta, miks ta töötada ei saa, ei näita mitte tema võimetust töötada, vaid tema soovi tööd mitte teha. Arvestades asjaolu, et tegemist on raske, vangla julgeolekut ohustava rikkumisega, ning seda, et kaebaja on rikkunud temale otseselt seadusega pandud kohustust, on käskkirja kohaselt vajalik karistada kaebajat kõige rangeliigilisema distsiplinaarkaristuse, so kartserikaristusega.

1. 23.08.2011 esitas kaebaja Viru Vangla 18.08.
2. a käskkirja nr 6-3/1510-D peale vaide (tl 8-9). 22.09.
3. a vaideotsusega nr 6-12/329-1, 2.-5/33962-1 (tl 11-12) jättis Viru Vangla direktor kaebaja vaide rahuldamata.
4. 05.10.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-5), milles palub tühistada Viru Vangla 18.08.
5. a käskkiri nr 6-3/1510-D. Kaebaja märgib, et on esitanud vanglale tõendid oma tervisliku seisundi kohta, palunud võimaldada talle vajalikku ravi ja vabastada töökohustusest ning kuna vangla nõustus selle seisukohaga, tekkis tal õiguspärane ootus, et teda ei sunnita täitma tööülesandeid, mis on talle vastunäidustatud. Kaebaja kirjeldab pakutava töö vastuvõtmisest tulenevaid riske oma tervisele ja julgeolekule ning leiab, et talle tervislikult vastuvõtmatu ülesande andmise korraldus ei olnud seaduslik ning tal oli olemas õiguslik alus selle täitmisest keeldumiseks. Kaebaja märgib, et kuna on püsivalt töövõimetu ning selle seisundi on tuvastanud pädevad ametiisikud, esines tal seaduslik alus keelduda mittejõukohase töö tegemisest. Samuti on julgeolekukaalutlus tööülesande täitmisest keeldumise põhjendatud aluseks analoogia alusel kohaldatava karistusseadustiku (KarS) § 29 mõttes. Lisaks leiab kaebaja, et varasemate karistuste puudumise tõttu on ilmselgelt põhjendamatu lakoonilise põhjendusega tema suhtes kohaldatud karistuse liik − kartserikaristus.
6. Viru Vangla leiab kaebusele esitatud vastuses (tl 30-31), et kaebajale on vaidlusalune distsiplinaarkaristus määratud õiguspäraselt. Vastustaja märgib, et kinnipeetava töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, ning selgitab, et koristaja töö on liikuv ning kinnipeetaval on võimalik tööd tehes pidevalt asendit muuta. Samuti ei saa vastustaja hinnangul pidada tolmulapi, harja või mopi käeshoidmist raskuse tõstmiseks, ning kaebajal esineb allergia vaid õitsvate taimede suhtes ja teda ei saadeta suitsuruumi koristama ajal, kui teised kinnipeetavad seal suitsetavad. Veel märgib vastustaja, et kaebaja väidetav julgeolekurisk ei ole reaalne ja tegemist on töötamise kohustusest vabanemiseks otsitud põhjusega.
7. Tartu Halduskohus jättis 16.02.
8. a otsusega kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuses leiab halduskohus, et kinnipeetava distsiplinaarsüüteo suhtes ei ole kohaldatav kaebaja poolt viidatud KarS §
9. Kaebajale antud korraldus rajanes

§ 37

lg 1 ja 3 põhiseaduse (PS) § 29 kehtestatud kinnipeetava töökohustusel ja tema tööle määramise kohta 23.05.2011 antud käskkirjal nr 6.-2/578 T (tl 39) ega olnud seetõttu tühine. Kuna Viru Vangla on 15.06.

1. a otsusega nr 6-14/169961-2 jätnud rahuldamata töökohustusest vabastamiseks esitatud taotluse, ei saanud kaebajal tekkida lootust, et teda tööle ei määrata. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka osalise töövõimega isik, kui ta kasutab selleks sobivaid töövõtteid. Kaebaja puhul on arvestatud tema töövõimetusega, sest tööle määramise käskkirja täiendusega on koristaja töökohustused pandud talle vaid osaliselt. Kõik ülesanded, mis on seejuures ära nimetatud ei toimu külmades tingimustes, ei nõua raskuste tõstmist, põlvili seismist, ronimist ega sundasendit, ning on teostatavad ka ilma ette kummardumiseta. Haldusasjas esitatust tulenevalt rajaneb kaebajale määratud karistus õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid. Vastustaja sõnul ei ole Viru Vanglas tuvastatud ka kaebaja poolt väidetud teistest kinnipeetavatest lähtuvat ohtu ning kohtu hinnangul ei ole alust vastustaja väites kahelda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. 15.03.2012 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse (tl 72-78), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.02.
3. a otsus ning teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kaebaja märgib, et ka ilma eriteadmisi kasutamata on võimalik mõista, et üldkasutatavate ruumide koristaja peab paratamatult viibima sundasendis ning tõstma raskusi, mida harja kohal kummardamine ja veeämbri tõstmine kahtlemata on. Tulenevalt

§ 37lg-st 3 ning justiitsministri 02.12.2007.

a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 6 lg 1 p-st 2 pidi antud juhul kaebaja töövõimekuse või töövõimetuse üle otsustama meditsiinilisi eriteadmisi omav isik ehk arst, mitte vanglaametnik või vanglaametnikud. Veelgi enam, kaebaja hinnangul tulnuks Viru Vangla direktoril kaebaja majandustöödele tööle võtmiseks moodustada komisjon, kuhu pidanuks kuuluma ka vangla arst, ning selle küsimuse üle ei saa ka otsustada kohtunik kui õigusteadmisi, kuid mitte meditsiinilisi eriteadmisi, omav isik. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole sisuliselt kontrollinud kaebajale karistuse liigi määramise proportsionaalsust ega teostanud seega ka vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse kontrolli. Kaebaja märgib, et kaalutlusõiguse teostamine ei saa seisneda üldistes konstateeringutes, ning on seisukohal, et kui juba tööst keeldumist hinnata raskeks rikkumiseks, siis tekib paratamatult küsimus, milliseid rikkumisi saaks vangistuse täideviimise tingimustes käsitada ühelt poolt kergete, teiselt poolt aga väga raskete distsiplinaarrikkumistena. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus analüüsinud kõiki kaebaja poolt kohtule esitatud põhjendusi ning Riigikohtu praktikale tuginevaid seisukohti. Olukord, kus kohus on jätnud kaebaja väited täiesti tähelepanuta, on kaebaja hinnangul vastuolus demokraatlikes õigusriikides üldtunnustatult omaks võetud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Halduskohus on rikkunud menetlusnorme ka sellega, et ei ole otsuse resolutsioonis kindlaks määranud menetluskulude jaotust ja menetlusosalistelt väljamõistetavaid menetluskulusid. Apellatsioonkaebuse rahuldamise korral palub kaebaja vastutajalt kaebaja kasuks riigilõivuna välja mõista 15 eurot ja 97 senti.

1. Vastustaja palub 25.04.2012 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 85-87) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja hinnangul jääb arusaamatuks kaebaja väide, et isiku töövõimelisuse üle oleks pidanud otsustama arst, kuna arst ongi seda teinud. Erinevad spetsialistid on korduvalt jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole täielikult töövõimetu ning võib töötada. Kuna osakonna koristamine võtab keskmiselt aega 30 minutit päevas, ei ole tegemist täiskoormusega tööga, 4 vaid väga vähese tööajaga. Vastustaja hinnangul ei ole töö ka raske − kuigi koristamisel on vaja tõsta veeämbrit, on ämbri raskust võimalik veehulgaga reguleerida, ning harja käeshoidmist, sellega põranda pühkimist ja lapiga tolmu võtmist ei saa pidada sundasendiks, sest nende toimingute teostamisel on isik pidevas liikumises. Lapi või harja liigutamine on väga minimaalne kehaline koormus ning kuna kaebajale ei ole määratud 100% ulatuses töövõimetust, ei saa selline mõõdukas liikumine olla kaebajale üle jõu käiv. Samuti juhib vastustaja kohtu tähelepanu sellele, et kaebaja üleüldist töövõimelisust puudutavad argumendid võivad olla asjakohased tööle määramise käskkirja vaidlustamisel, kuid ei saa seda olla distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja puhul. Tööle asumise korralduse täitmisest saab isik keelduda näiteks mõne ajutise terviserikke korral, mida vastustaja andmetel kaebajal vaidlusalusel juhul ei esinenud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega talle määratud karistuse ebaproportsionaalsuse osas. Vastustaja selgitab, et vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Vangistuse täideviimise eesmärke pole praktiliselt võimalik saavutada siis, kui isik keeldub töötamast, mistõttu on töö kohustuse eiramise näol tegemist väga olulise kohustuse rikkumisega, mis näitab, et isik ei soovi asuda õiguskuulekale teele ja pooldab endiselt vangla subkultuuri põhimõtteid. Seega ei saa pidada ebaproportsionaalseks vastustaja poolt tehtud karistusliigi valikut – kartserikaristust. Vastustaja on vastusele lisanud kooskõlastuslehe tööle määramise käskkirja juurde (tl 87). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada vastustaja 18.08.
3. a käskkiri nr 6 3/1510 D.
4. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt kaebaja sisulisi vastuväiteid tema karistamisele (I), annab seejärel hinnangu määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasusele (II) ning käsitleb lõpuks kulude küsimust (III). I
5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selles osas, et kaebaja on toime pannud distsipliinirikkumise. Vaidlustatud käskkirja alusel on kaebajat karistatud distsiplinaarkorras selle eest, et ta keeldus 27.05.2010 asumast koristajana tööle vangla osakonnas E
6. Asjaolu, et kaebaja ei ole vaidlustanud 23.05.
7. a käskkirja nr 6.2/578-T, millega ta tööle määrati, ei välista võimalust vaidlustada hilisema tööle asumisest keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustamist.
8. Ringkonnakohus märgib, et tervislikel põhjustel töökohustusest vabastamise aluseks on

§ 37lg 2 p 3.

Selle sätte kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Tööst vabastamisel võimetuse tõttu tööd teha on aga olemas veel teinegi alus, nimelt

§ 38

lg 22 ls 1, mis sätestab, et kinnipeetava võib töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav.

§ 38

lg 22 ls 2 annab justiitsministrile volituse kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra kehtestamiseks, mille alusel on justiitsminister kehtestanud 02.12.2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ (määrus nr 9). Viimane hõlmab ka arsti poolt tuvastatud võimetuse tööd teha (määruse nr 9 § 6 lg 1 p 2). Vangistusseadus ei ole selles osas päris selge, kuna

§ 37

lg 2 p 3 on seotud õigusliku tagajärjega norm,

§ 38lg 22 ls 1 annab aga vanglale kaalutlusõiguse.

Ringkonnakohus leiab, et mõistlikult tõlgendades, on neid siiski võimalik koos kohaldada. 5

1. Vastustaja on seisukohal, et kuna käesoleval juhul on tegemist vaid osalise töövõime kaotusega, oli tööle määramine lubatud. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et üldkasutatavate ruumide koristaja peab paratamatult viibima sundasendis ning tõstma raskusi, nagu harja kohal kummardamine ja veeämbri tõstmine. Ringkonnakohus osutab, et 13.01.2011 on Sotsiaalkindlustusamet koostanud kaebaja kohta otsuse nr 701567 (tl 36), mille järgi oli kaebaja vigastuse tõttu 50% ulatuses töövõimetu kuni 31.07.
2. Nimetatud otsuse kohaselt on ekspertarst teinud kindlaks, et kaebajal on olnud
3. aastal vasema õla vigastus, millest on jäänud valusündroom ning liikuvuse piiratus, ja
4. aastal nimmevigastus, millest jäänud krooniline valusündroom nimmes. Ekspertarst on otsuses märkinud, et tööga kaebaja täies mahus toime ei tule. Samuti on toimikus Magdaleena Tervisekeskuse OÜ 17.12.
5. a meditsiinilise õiend (tl 48), mille kohaselt ei ole kaebaja töötamine vanglas välistatud, kuid seejuures tuleb arvestada, et kaebaja pole võimeline tegema rasket füüsilist tööd ning keelatud on tõstmine, ette kummardumine, põlvili seismine, ronimine ja töötamine külmades tingimustes. 18.07.2011 kuupäeva kandvas seletuskirjas (tl 35-35p) märgib kaebaja, et ta põeb kroonilist radikulopaatiat ning kannatab tugevate seljavalude, lumbaalkanali stenoosi ja i/v diski prolapsi all. Kaebaja kasutas seletuskirja järgi muuhulgas valuvaigisteid (Diclofenac, Diclac, Arcoxia). Vastustaja on seevastu 15.06.
6. a otsuses nr 6-14/169961-2 (tl 50) märkinud, et 29.10.2010 kaebaja suhtes läbiviidud MRT-uuringu kohaselt ei esine kaebajal spinaalkanali ahenemist, foraminaalseid pitsumisi ega radikulaarset sündroomi. 30.07.2010 läbiviidud ENMG-uuringu järgi ei esine kaebajal neurogeensete kahjustuste nähte paremal L5 närvijuure innervatsiooniga lihastes. Terviseportaali (http://static.inimene.ee/index.php?disease=r&sisu=disease&did=155) kohaselt on nimmevalu väga sageli esinev healoomulise kuluga haigus, mis enamikul juhtudel paraneb ise, aga võib põhjustada ka ajutist töövõimetust. Nimmevalud tabavad enamasti keskeas inimesi. Ravimite eesmärgiks on leevendada valu ning vähendada nimmelihaste valu tõttu tekkinud reflektoorset pinget. Lihtsate nimmevalude puhul tuleb valuvaigistavaid preparaate tarvitada regulaarselt. Olulisel kohal nimmevalude ravis on ravivõimlemine, mis aitab leevendada valu ja taastada funktsiooni ägeda perioodi vaibumisel ning väldib kroonilise nimmevalu kujunemist. Umbes 90%-l juhtudest taandub nimmevalu ühe kuu jooksul iseenesest ilma spetsiifilise ravita. Ennetamisel on olulisel kohal mõõdukas sport, mis aitab tugevdada (selja)lihaseid. Selleks, et vältida selgroo traumasid, tuleks olla ettevaatlik raskuste tõstmisel. Samuti võib tekitada nimmevalusid pidevalt ühes asendis olemine. Ringkonnakohus märgib, et ükski arst ei ole kaebajal tuvastanud kroonilist radikulopaatiat. Kord esinenud nimmevalu iseenesest ei saa olla tööst täieliku vabastamise alus. Küll aga võib nimmevalu olla tööst vabastamise aluseks ägedas faasis, kui konkreetsed tööliigutused valu tekitavad, sest sellisel puhul ei ole kinnipeetav tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kuid ei 18.07.
7. a seletuskirjas ega 23.08.2011 kuupäeva kandvas vaides ei ole kaebaja aga tuginenud konkreetsele valule. Esimeses väidab kaebaja üldiselt, et ta on 50% töövõimetu ja talle on igasugune sundasend vastunäidustatud (tl 44), teises, et on üldteada, et koristamine sisaldab sundasendis viibimist ja raskuste tõstmist (tl 8). Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on piisavalt võtnud arvesse kaebaja diagnoosi, nähes konkreetsete tööülesannetena ette üksnes tolmu võtmise, pühkimise, suitsuruumi koristamise, majandusruumi ja grupiruumi pühkimise ja tolmu võtmise. Mõõdukas füüsiline tegevus on nimmevalu ennetamiseks koguni kasulik. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ka selles osas, et kuigi koristamisel on vaja tõsta veeämbrit, on ämbri raskust võimalik veehulgaga reguleerida. Kokkuvõttes on vangla käitunud kaebajat tööle määrates õiguspäraselt.
8. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses veel, et tulenevalt

§ 37

lg-st 3 ning määruse nr 9 § 6 lg 1 p-st 2 pidi antud juhul kaebaja töövõimekuse või töövõimetuse üle otsustama meditsiinilisi eriteadmisi omav isik ehk arst, mitte vanglaametnik või vanglaametnikud. Veelgi enam, kaebaja hinnangul tulnuks Viru Vangla direktoril kaebaja majandustöödele tööle võtmiseks moodustada komisjon, kuhu pidanuks kuuluma ka vangla arst. Ringkonnakohus 6 selgitab, et määruse nr 9 § 6 lg 1 p 2 kohaselt vabastatakse kinnipeetav töölt ja käitises töötamise luba tunnistatakse kehtetuks, kui arst on tuvastanud kinnipeetava võimetuse tööd teha. Käesoleval juhul ei ole arst tuvastanud kaebaja võimetust tööd teha, vaid üksnes osalise võimetuse tööd teha.

1. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ei nõustu halduskohtuga, et kinnipeetava töötamise kohustus tuleneb otse PS §-st 29, vaid selgitab, et PS § 29 lg 2 annab üksnes põhiseadusliku aluse seadusandjale süüdimõistetu töötamise kohustuse ning selle rakendamist tagavate meetmete sätestamiseks. II
2. Ringkonnakohus leiab, et hoolimata sisulise aluse puudumisest tööst keeldumiseks on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ebaproportsionaalne. Vastustaja määras kaebajale karistuseks 7 ööpäevaks kartserisse paigutamise koos mitmete vangistusseadusest tulenevate õiguste (

§-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43 ja 46) piiramisega põhjendades seda järgmiselt: „Kinnipeetaval puuduvad distsiplinaarkaristused. Arvestades seda, et toimepandud distsipliinirikkumine on tõendatud, karistatakse kinnipeetavat distsiplinaarkorras. Kinnipeetavat ei ole eelnevalt karistatud, kuid antud rikkumise puhul tuleb arvestada asjaolu, et tegemist on raske, vangla julgeolekut ohustava rikkumisega. Kinnipeetav kasutab kokkusaamise võimalusi, kuid antud rikkumise puhul oleks karistusena ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine liiga leebe, mistõttu see tõenäoliselt ei avaldaks soovitud mõju (õiguskuulekale teele asumine). Samuti oleks karistusena liiga leebe noomitus. Kinnipeetav [kaebaja nimi] ei tööta, mistõttu ei oleks otstarbekas teda karistada töölt eemaldamisega. Kuna kinnipeetav rikub temale otseselt seadusest pandud kohustust, võib järeldada, et [kaebaja nimi] suhtub ükskõikselt vanglas kehtivasse korda. Seega arvestades eeltoodut määratakse kinnipeetavale toimepandud distsipliinirikkumise eest tema võimalikuks edaspidiseks õiguskuulekaks käitumiseks kõige rangemaliigilisem distsiplinaarkaristus, milleks on kartserisse paigutamine. Vangla peab reageerima kinnipeetava poolt toime pandud rikkumisele vastavalt – seega, raskele rikkumisele kohaselt rangerežiimiline karistus, kuid, kuna puuduvad eelnevad rikkumised, siis ei kohaldata rangerežiimilise karistuse kõrgeimat määra (45 ööpäeva), vaid piirdutakse ennetavana väiksema määraga“ (tl 7). 22. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kaebajale kartserikaristuse ajaks määratud üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise (

§ 30

) keeld oli tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast (RKHKo 05.12.2011, 3-3-1-41-11, p 29–31) õigusvastane.

1. Kaebajale määratud kartserikaristuse osas osutab ringkonnakohus oma varasemale praktikale (Tartu Ringkonnakohtu 02.03.
2. a otsus nr 3-10-2294, p 9), kus ringkonnakohus on asunud seisukohale, et varem distsiplinaarkorras karistamata kinnipeetava tööst keeldumise eest 7-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine koos teiste vangistusseadusest tulenevate õiguste piiramisega ei ole ilmselgelt proportsionaalne. Ka käesoleval juhul ei ole põhjust sellest seisukohast kõrvale kalduda. Vastustaja on küll kaalunud erinevaid karistusi, kuid hinnanud siiski ilmselgelt rikkumise raskust ja

§ 63lg-s 1 ettenähtud valikukaalutlust distsiplinaarkaristuste osas ebaõigesti.

Esmakordsel distsipliinirikkumisel peab küll olema võimalik karistada kinnipeetavat kõige rangemaliigilisema distsiplinaarkaristusega, milleks on kartserisse paigutamine, kuid seda ei saa siiski õigustada üksnes üldiste standardformuleeringutega, vaid määratavat karistust peavad õigustama konkreetse juhtumi asjaolud ja kaebaja süü suurus. 7-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine esimese distsipliinirikkumise eest määratava karistusena eeldab raskemat rikkumist ja suuremat süüd, kui käesoleval juhul on tuvastatud. Kaebajale määratud kartserikaristus on seega ebaproportsionaalne.

1. Kuna kaebajale määratud kartserikaristus on kokkuvõttes ebaproportsionaalne, on Viru Vangla 18.08.
2. a käskkiri nr 6-3/1510 D õigusvastane ja tuleb tühistada. 7 III
3. HKMS § 108 lg 1 ls 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud esimeses astmes riigilõivu 15,97 eurot (tl 23) ja apellatsiooniastmes samuti riigilõivu 15,97 eurot (tl 79). Muid kuludokumente advokaadi poolt esindatav kaebaja kohtule tähtaegselt esitanud ei ole. HKMS § 109 lg 1 ls 3 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Apellatsioonkaebuses on kaebaja taotlenud üksnes 15,97 euro väljamõistmist vastustajalt (tl 78). HKMS § 109 lg 4 sätestab aga, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kokkuvõttes tuleb vastustajalt niisiis kaebaja kasuks välja mõista kahes astmes tasutud riigilõivud, kokku 31,94 eurot. Kuna kaebaja ei ole esitanud teisesisulist taotlust, tuleb riigilõiv kanda tema vanglasisesele isikuarvele (

§ 44lg 1).

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/