Kostjate vastuväited (I kd tlk 107-113) Kostjad hagi ei tunnista. Kostjad vaidlevad tasumata arvetele summas 2590,57 eurot vastu. Kostjad leiavad, et arved nr. 10896148, 10915895 ja 10917462 on aegunud. Aegumistähtaeg algas 31.12.2009 ning lõppes 31.12.2012, maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule 09.01.2013. Kostjad leiavad, et hageja poolt ei ole tõendatud arvetel näidatud põhimaksed, Intrum Justitia teenustasu, kindlustus, intress ja viivis. Hageja ei ole esitanud tõendeid tasumata liisingumaksete kohta ega nende arvutamise käiku. Selgusetu on, mis teenustasuga tegemist on, kuna Intrum Justitia AS hakkas hagejat esindama 09.01.2013, ei ole hagejal õigust esitada arveid tagasiulatuvalt. Kindlustustasu ei ole tõendatud, hageja ei ole esitanud tõendeid, et kindlustustasu on tasutud hagejale kostjaga seoses. Intressi puhul on selgusetu, millise perioodi eest intressi nõutakse ja millise intressimääraga. Viiviste puhul on selgusetu, millise perioodi eest viivist nõutakse, millise viivisemääraga ja kuidas on viivist arvestatud. Kõikidest arvetest ei nähtu, kes on arve väljastanud, kas Lion Liising või Peugeot keskus. Kostja väidab, et tema ja 3
kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus asjaolu üle, et liisinguvõtja sai liisingueseme enda kasutusse ja lepingulised suhted on ennetähtaegselt lõppenud. Hageja ütles liisingulepingu üles 11.02.2010 liisingumaksete võlgnevuse tõttu (I kd lk 85-86) ja vaidlustamata on asjaolu, et hageja sai sõiduki tagasi 15.03.2013 (I kd lk 87-88) ning lepingu esemeks olev sõiduk võõrandati 18.03.2010 aastal 5219,45 euroga (käibemaksuta/I kd lk 89). Hageja väidetel oli liisingueseme ülesütlemisel tasumata lepingumaksed 2590,57 eurot, vara jääkmaksumuseks oli 7497,71 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas liisingueseme hinnaga 5219,45 eurot, siis sai hageja vara müügiga kahju 2278,26 eurot (7497,71 – 5219,45 = 2278,26). Seoses liisingulepingu eseme müümisega on tekkinud hagejal lisakuluna müügiga kaasnevad kulud summas 351,78 eurot (autopesu 90,81 eurot ja automüügi vahendus 260,97 eurot/I kd lk 90). Kokku on kostjate võlgnevus hageja ees 5220,61 eurot. Võlgnevusele lisaks nõuab hageja kostjatelt viivist vastavalt lepingule 7% aastas. Hageja arvestab viivist tasumata lepingumaksetelt alates lepingu ülesütlemise tähtaja järgnevast päevast ja muid kulusid alates nõudekirja maksetähtaja järgnevast päevast. Viivis on 1062,84 eurot, millest hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 779,39 eurot. Kostjad on vaidlustanud hageja rahalise nõude lepinguliste maksete osas 2590.57 eurot, pidades seda aegunuks, müügikahju 2278.26 eurot, leides, et hageja rikkus hoolsuskohustus ja teavitamiskohustust
Hinnates nõuet tasumata arvete osas summas 2590,57 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostjatel hagejale tasumata järgmised arved lepinguliste maksete osas: nr 11000240, kuupäev 17.02.2010, maksetähtaeg 24.02.2010, summa 383,47 eurot (I kd lk 77); nr 10981772, kuupäev 03.02.2010, maksetähtaeg 01.03.2010, summa 425,50 eurot (I kd lk 78); nr 10960671, kuupäev 06.01.2010, maksetähtaeg 01.02.2010, summa 431,19 eurot (I kd lk 79); nr 10939334, kuupäev 04.12.2009, maksetähtaeg 01.01.2010, summa 439,61 eurot (I kd lk 80); nr 10917462, kuupäev 04.11.2009, maksetähtaeg 01.12.2009, summa 442,78 eurot (I kd lk 81); nr 10915895, kuupäev 02.11.2009, maksetähtaeg 09.11.2009, summa 164,38 eurot (I kd lk 82); nr 10896148, kuupäev 05.10.2009, maksetähtaeg 01.11.2009, summa 432,69 eurot (I kd lk 83). Kostjad leiavad, et liisingumaksete nõuded arvete nr 10896148, 10915895 ja 10917462 alusel on aegunud, hageja kostjatega ei nõustu. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ja kuivõrd kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendi 3-21-33-09 punktis 10 märkinud, et kui hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu
§-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud nt
aprilli
lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seega on
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (
Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja
lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib
lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (
Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks
ÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu 14.09.2005 ning liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad kohustused täitmata ning tasumata arved. Kuivõrd liisinguvõtja jättis eelnimetatud arved tasumata, ütles hageja ühepoolselt ennetähtaegselt liisingulepingu üles 11.02.2010, mille kohta hageja saatis liisinguvõtjale ja käendajale teate ning andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Seega on hagi esitatud
§-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale
Niisugused kulutused on
lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on
Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja
lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib
lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisingueseme valdus taastati 15.03.2010. 6
tulenev hüvitise nõue liisingulepingu alusel hiljemalt 20.03.2010, millisest ajast oli hageja õigustatud nõudma liisinguvõtjalt nõude täitmist juhindudes TsÜS § 147 lg-st 2, millisest ajast hakkas ka kulgema TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. TsÜS § 160 lg-st 1 tulenevalt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtusse toimikus oleva registreerimistemplist nähtuvalt 09.01.
76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt
esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 punktid 1, 4 ja 6 ning § 115 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kostjad leiavad, et liisinguese võõrandati hageja poolt alla turuhinna. Hageja on seisukohal, et antud juhul ei erine müügihind eseme turuhinnast, kuivõrd liisingueseme müügihind ja selle väärtused on samad. Kuivõrd hageja on üksnes finantseerija, lasi ta liisingueseme hinnata majandus- ja kutsetegevuses tegutseval omaala spetsialistil, kes tegeleb sellega igapäevaselt ja seega on põhjendatud see hind, mis hindamisaktis märgitud. Liisingueseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli vastavalt hindamisaktile koos käibemaksuga 99 000 krooni ehk 6327,25 eurot. Seega käibemaksuta oli liisingueseme väärtus 5272,71 eurot. Liisinguese tagastati hagejale 15.03.2010 ja müüdi hinnaga 5219,45 eurot. Seega müüdi liisinguese hindamisaktis märgitud hinnaerinevusega 10 % piires. Riigikohus on otsustes (tsiviilasi 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-177-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt
lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Käesolevas tsiviilasjas läbiviidud sõiduki hindamise ekspertiisile (tlk 50-73. IIkd) vastavalt oli sõiduauto Peugeot 807 ST, reg.märk XXX keskmiseks turuhinnaks 2010 märtsis 115 000 krooni käibemaksuga ehk 7350 eurot, eeldusel, et sõiduk oli tehniliselt korras ja omas kaubanduslikku välimust (II kd lk 50-55). Seega oli sõiduki keskmine turihind märtsis 2010 ilma käibemaksuta arvestatuna 5880 eurot, lubatav 10% erinevus on 5292 eurot. Ekspertiisitulemust kostjad ei vaidlustanud ja kohus nõustub eksperdi järeldusega ning leiab, et auto ei ole müüdud alla lubatavast turuväärtuse erinevustest. Tõendamist ei ole leidnud asja sisulise arutamise käigus seegi, et kostja poolt oli pakutud hageja ostja, kes soovis kõrgema turuhinnaga autot osta. Kostja enda taotletud tunnistaja Lembit Karu nimetatut ei kinnitanud, tema ütluste kohaselt oli tal huvi auto vastu varasemalt, mitte auto tagastamise ajal. Kostja vastuväited auto müügi kiiruse osas ei oma antud asjas tähtsust, kuivõrd sõiduki hind vastas turuhinnale. 8
lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja palub kostjatelt välja mõista sõiduki müügiga kaasneva kulu 351,78 eurot, mis koosneb autopesu maksumusest 90,81 eurot ja automüügi vahendustasu 260,97 eurot. Kostjad leiavad, et hagejal ei ole õigust nõuda autopesu kulu, kuna liisinguese võõrandati 18.03.2010, aga arve nr 1308426 kohaselt oli tellimuse kuupäev 19.03.2010, seega autopesu on hageja isiklik kulu. Kostjate hinnangul ei saa hageja nõuda tasu müügi vahenduse eest, kuna XXX ei ole tegelikult osutanud vahendusteenust. 18.03.2010 arve nr 50015731 kohaselt XXX oli liisingueseme ostja. Ostja ja vahendaja ei saa olla üks ja sama isik ning vahendustasu nõudmine on sel juhul vastuolus heausu põhimõttega. XXX ei ole korraldanud enampakkumist, ei ole teatanud kostjat müügiprotsessi alustamise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja XXX vahel oli sõlmitud koostööleping, vms, mille alusel hageja peab tasuma vahendusteenuste eest raha ning, et hageja on vahendusteenuse eest tasunud. Kohtu hinnangul on hageja nõue autopesu kulu osas põhjendatud. XXX AS-i poolt koostatud arvest nähtuvalt on arve kuupäevaks 19.03.2010, mitte tellimuse kuupäev. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-2-1-112-06 p-s 10, et ka sõiduauto puhastusteenuse kulud lisakulud
lg 4 mõttes.
lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohtu hinnangul on seega autopesukulu summas 90,81 eurot vajalik ja põhjendatud (tlk 90, Ikd), arvest nähtub vaidlusaluse auto pesu. Kostja vastuväide, et arve kannab hilisemat kuupäeva, ei oma tähtsust, sest arve võib esitada ka hiljem, oluline on teenuse sisu. Kohtu hinnangul ei ole hageja põhjendanud automüügi vahendustasu summas 260,97 eurot. Üksnes asjaolul, et hageja on vahendustasu tasunud XXX AS-ile kui autoostjale, ei saa lugeda vahendustasu põhjendatuks kuluks. Hageja nõuab kostjatelt viivist 779,39 eurot, mis hageja on arvestanud müügikahjumilt, müügiga kaasnevalt kulult ja tasumata lepingumaksetelt. Viivisemääraks on vastavalt liisingulepingu eritingimustele 7% aastas (I kd lk 57). Kostjad leiavad, et kuna põhivõlgnevuse summa on põhjendamata, on viivised valesti arvutatud ja alusetud ning hageja ei ole tõendanud arvetel märgitud viivisesummade kujunemist, nimelt, mis perioodi eest viiviseid nõutakse ja kuidas on viivised arvestatud.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.