← Eesti

2-07-6516/49

Obsah (5)§ 272§ 276§ 222§ 173§ 174

2-07-6516 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2012. a Kentmanni 13 Tallinn Tsiviila

§ 272lg 2 kohaselt käsitletavad laenulepingutena.

2 Laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama (

§ 272lg 1).

Kuna

§ 272

lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei saa laenulepingu rahatuse korral olla hageja ja kostjate vahel laenulepingut sõlmitud.

§ 276

lg 1 kohaselt võib laenaja laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TSMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hinnates hageja ja kostjate poolt esitatud tõendeid, tuvastab kohus käesolevas tsiviilasjas hageja nõude alusel, kas laenulepingud on rahatud või mitte. Kui laenulepingud ei ole rahatud, on need kehtivad laenulepingud

§ 272kohaselt.

Vastavalt VÕSRS § 12 lg-le 1 kohaldatakse enne

  1. juulit 2002.a sõlmitud kestvuslepingutele alates
  2. juulist 2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sellest tulenevalt hinnatakse kestvuslepingute puhul kohustuse rikkumist sõltuvalt rikkumise ajast. Laenuleping on kestvusleping, kuna laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada ning laenusaaja on kohustatud laenu kokkulepitud laenuperioodi jooksul tagastama. VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhe võib muu hulgas tekkida lepingust (VÕS § 3 p 1). Seega juhul, kui kohus tuvastab, et laenulepingud ei ole rahatud, on igal kostjal hagejaga kehtiv laenulepingust tulenev võlasuhe. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Toodud sätte lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Antud juhul ei ole hageja oma kohustusi täitnud õigel ajal VÕS § 82 lg 1 mõttes. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Kinnitustes on hageja üheselt mõistetavalt märkinud, et kohustub saadud laenusummad tagastama kostjatele hiljemalt
  3. detsembril 2005.a. Hoolimata ka hagejale
  4. novembril 2006.a esitatud pankrotihoiatuses antud täiendavast tähtajast, ei ole hageja nimetatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud, jättes laenusummad tagastamata. Eeltoodust lähtuvalt on hageja kohustatud tasuma igale kostjale põhivõla summas 82 000 krooni, kokku on hageja põhivõlgnevus kostjate ees 328 000 krooni. Kostja vastus Kostjate nõue Hageja vastu muutus vastuhagi andmetel sissenõutavaks
  5. jaanuaril
  6. a, seega pärast TsÜS ja VÕS jõustumist. Arvestades kehtiva TsÜS § 146 lg-t 1, on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt VÕSRS §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne
  7. juulit
  8. a, enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne
  9. juulit
  10. a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
  11. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
  12. juulit
  13. Kostjate vastuhagi kohaselt pidi Hageja tagastama Laenulepingute alusel saadud laenu hiljemalt
  14. detsembriks
  15. a, seega kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele alates
  16. juulist
  17. a kehtinud seadust. Alates
  18. juulist
  19. a kehtiva TsÜSi § 147 lg 1 ls 1 näeb ette, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teine lõige 3 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostjate vastuhagi kohaselt oleks neil õigust nõuda laenu tagastamist alates
  20. jaanuarist
  21. a. Siiski tuleb arvestada Laenulepingute väidetava sõlmimise ajal,
  22. märtsil
  23. a kehtinud nn vana TsÜS-i (RT I 1994, 53, 889;… 2002, 53, 336) § 113 lg-ga 1, mille kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
  24. juulit
  25. a kehtinud seaduse kohaselt (näiteks nn vana TsÜS § 113 lg 1), arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates
  26. juulist
  27. a. Vastavalt kehtiva TsÜS-i § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna kehtiva TsÜS-i järgne aegumistähtaeg on lühem varem kehtinud seaduse järgsest aegumistähtajast, siis tuleb arvestada 3-aastast aegumistähtaega alates
  28. juulist
  29. a. Seega tuleb Laenulepingutest tulenevad väidetavad võla tasumise nõuded lugeda aegunuks alates
  30. juulist
  31. a. Vastavalt kehtiva TsÜS-i §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, seega on aegunud ka Kostjate viivisenõue. Viivisenõuet ei eksisteeri ka juba ainuüksi põhjusel, et kõigis neljas sisalduv viivise maksmise klausel on sõnastatud arusaamatult: „Laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päeva lepingu summat“. Selliselt jäävad ebaselgeks viivise arvestamise alused – mida peetakse silmas „1% päeva lepingu“ all ja mida tähendab „lepingu summa“. Hageja hinnangul ei sisaldu nimetatud kokkuleppes viivisekokkulepet. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et Hageja ja Kostjate vahel siiski esinevad laenusuhted ja Hageja on kohustatud Kostjatele nende suhete alusel viivisintressi maksma, siis palub Hageja alternatiivse nõudena vastavat viivisenõuet vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Hageja leiab, et Kostjate poolt nõutavad viivisesummad on Hageja suhtes ebamõistlikult suured seetõttu, et Kostjad on käitunud Hageja suhtes vastuolus hea usu põhimõttega. Nimelt, nagu Hageja on selgitanud hagiavalduses ja jooksvalt läbi kogu käesoleva tsiviilasja menetluse, siis Kostjad ja OÜ Raidkivi panid Hageja suhtes toime ettevõtte (kaminate müügiga tegelev kauplus Pärnus, aadressil Tallinna mnt 56) ebasõbraliku ülevõtmise. Kolmas isik sõlmis Hagejaga kokkulepped, mille alusel Hageja pidi jätkama tööd kaupluse müügijuhina ning saama agenditasu 5% kaupluse käibest kuus. Tegelikkuses Kolmas isik nimetatud kokkuleppeid ei täitnud, sundides Hagejat oma ettevõttest sunniviisiliselt loobuma ilma mõistliku vastutasuta. Nimetatud põhjusel palub Hageja alternatiivselt vähendada Kostjate viivisenõuet selle kogu ulatuses kuni nullini juhul, kui kohus leiab, et Kostjate viivisenõue kuulub rahuldamisele. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostjate esindaja tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et vastuhagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et XXXsõlmis 01.03.
  32. aastal kostjatega (vastuhagi hagejatega) neli laenulepingut, mille alusel sai hageja igalt kostjalt laenu 5240 eurot ja 75 senti tagastamistähtajaga 31.12.
  33. a. Laenu saamise kinnitamiseks andis XXXkinnituskirjad, milles sätestati: „Mina, XXX XXX olen saanud /kostja nimi/ käest laenu summas 82 000 krooni, mille tagastan hiljemalt
  34. detsembril 2005.a. Laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päevas lepingu summast.”(I kd tl 10-14). 4 Vastuhagi kohaselt XXX
  35. detsembriks
  36. a laenu tagastamise kohustust ei täitnud. Kohtumenetluses on XXXesitanud laenulepingutest tulenevatele nõuetele aegumise vastuväite, laenulepingutest tulenevad nõuded aegusid 02.07.
  37. a (II kd lk 418, 425). TsÜS § 143 järgi kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Riigikohus on käesolevas asjas leidnud, et aegumine oli peatunud pankrotiavalduse menetlemise ajal, s.o. 31.01.2007.a. kuni 25.07.2007 a, aegumine oli peatunud ka pankrotihoiatuses antud kohustuse täitmise kümnepäevase tähtaja ajal. Nõuete üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Laenu tagastamise tähtpäev saabus
  38. jaanuaril 2006, seega muutus kohustus TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates
  39. jaanuarist
  40. a. Seega algas laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg
  41. jaanuaril 2006 ning oleks kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 2 lõppenud
  42. jaanuaril
  43. Kuivõrd aegumine antud asjas peatus 186 päeva võrra, siis aegumise vältimiseks oleks tulnud nõue kohtule esitada hiljemalt 07.07.
  44. a. (03.01.2009.a. + 186 päeva), vastuhagi esitati kohtule 29.06.2009.a. (t/l 400-408), seega aegumise vältimiseks tähtaegselt. Kohus on käesolevas menetluses jõustunud kohtulahendiga tuvastanud, et 01.03.
  45. a sõlmitud laenulepingud ei olnud rahatud ning XXXon saanud iga laenulepingu alusel 5 240,75 eurot (II kd tl 521-522). Tsiviilkoodeks (

) § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa tagastama.

§ 272lg 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.

Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel. Kohtule on esitatud XXX01.03.

  1. a. kinnitused, et ta on igalt kostjalt saanud laenu summas 82 000 krooni, kokku summas 328 000 krooni, mille kohustub laenuandjatele tagastama hiljemalt 31.12.2005.a. ning laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päevas lepingu summast (I kd tl 10-13). VÕSRakS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne
  2. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust.

§ 222

lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud.

§ 173

lg 1 kohaselt kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele.

§ 174

järgi ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. XXXei ole 01.03.

  1. a laenulepingute alusel saadud laenusummat laenuandjatele tagastanud, seega on XXX, XXX, XXXja XXXlaenusumma tagastamise nõue XXXvastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lisaks laenulepingu täitmisnõudele on kostjad vastuhagis nõudnud ka viiviste tasumist alates 01.01.
  2. a, kokku 1267 päeva eest kogusummas 4 155 760 krooni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue (II kd tl 405-406). VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 01.03.
  3. a sõlmitud laenulepingute järgi on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% lepingu summast. XXXvastuväite kohaselt on ei sisaldu laenulepingutes viivisekokkulepet, 5 samuti on viivisemäär ebamõistlikult suur (II kd tl 419, 491). Kohtu hinnangul on laenulepingutes sisalduv viivisekokkuleppe piisavalt selge ja arusaadav. Lepingu summa on laenulepingu järgi saadud 82 000 krooni ning sellelt summalt tuleb arvestada ka viivist. Laenusaaja ei ole laenuandjatele laenu tagastanud, mistõttu on kohtu hinnangul viivisenõude üldised eeldused täidetud. XXXon palunud kohtul kooskõlas VÕS §§ 113 lg 8 ja 162 vähendada viivisenõuet nullini. Nõue on esitatud kaheaastase viivitusega, see on ebamõistlikult suur ja nõude esitamine on hea usu põhimõtte vastane, hageja on pidanud loobuma oma ettevõttest ilma mõistliku vastutasuta, samuti on jäänud saamata 5% agenditasu. Kohus on seisukohal, et viivisenõue ei ole põhjendatud, kuivõrd selle nõudmine oleks XXX suhtes ebaproportsionaalselt koormav võrreldes vastuhagi esitajate kahjudega. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtub, et vaidlusaluste laenulepingute vahendajaks ja hagejaga muude kokkulepete sõlmijaks oli tegelikkuses XXX, kes on surnud (Ikd tl 37, II kd 514). Nimetatud asjaolu tõttu on hagejal raskendatud oma väidete tõendamine. Toimiku materjalidest nähtub, et paljude kokkulepete juures olid üksnes hageja ja XXX. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus viivisenõuet nullini. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kuulub XXXväljamõistmisele XXX, XXX, XXXja XXXmenetluskulu täies ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Karin Sonntak Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.