← Eesti

3-12-2487/31

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-248

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-2487 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) I kontrolliosakonna V kontrollitalituse revident E M kontrollis 14.05.2012 korralduse nr 12.2-3/8123-1 alusel OÜ Toffus käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil
  2. a märtsikuu (tl 54-55). Kontrolli tulemused esitas revident 25.07.2012 kontrollaktis nr 12.23/8123-15 (tl 11-22), millele OÜ Toffus prokurist P S esitas 03.08.2012 vastuväite (tl 60-61).
  3. PMTK tegi OÜ-le Toffus maksukorralduse seaduse (MKS) § 92 lg 1 p 3 alusel 17.08.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/8123-17 (tl 32-39, 147-154), millega jättis rahuldamata OÜ Toffus
  4. a märtsikuu käibedeklaratsioonil (KMD) kajastatud tagastusnõude summas 12 542,20 eurot (KMD rida 13), suurendas OÜ Toffus perioodi
  5. a märtsikuu 20% määraga maksustatavat käivet summas 62 711 eurot (KMD rida 1), määras OÜ-le Toffus käibemaksu perioodi
  6. a märtsikuu eest kokku summas 12 542,2 eurot (KMD rida 4), suurendas OÜ Toffus perioodi
  7. a märtsikuu kauba ühendusesisest soetust summas 62 425 eurot (KMD read 1, 6 ja 6.1) ning suurendas OÜ Toffus perioodi
  8. a märtsikuu kauba ühendusesiseselt soetuselt arvestatud käibemaksu summas 12 485 eurot (KMD read 4 ja 5). Maksuhaldur asus seisukohale, et pinnasesõela soetuse ja transpordi Inglismaa äriühingult Quickskip Hereford Limited organiseeris ning müüs selle edasi Swedbank Liising AS-le OÜ Toffus. OÜ-d Stepland Grupp kasutati vahefinantseerijana maksueelise saamiseks. Maksueelis seisnes selles, et käibemaksu tasumise kohustus summas 12 542,20 eurot suunati OÜ-le Stepland Grupp ning sisendkäibemaksu mahaarvamise võimaluse sai seeläbi ilma Euroopa Liidu sisese soetuse pöördmaksustamise ja Swedbank Liising AS-le müügikäibe deklareerimise kohustuseta tegevust alustav OÜ Toffus. Sellest tingituna tekkis OÜ-l Toffus käibemaksu enammakse summas 12 549,45 eurot. Kui tehing oleks vormistatud õigesti, st ühendusesisese soetusena, oleks jäänud käibemaksu tasumise kohustus OÜ Toffus kanda. Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et toime on pandud maksupettus. OÜ Stepland Grupp ei ole reaalset majandustegevust omav äriühing, OÜ-l Toffus oli ligipääs ja võimalus ning heast äritavast ja hoolsuse aspektist lähtuvalt kohustus kontrollida OÜ Stepland Grupp tausta avalikest andmebaasidest. Suuremahulise ja olulise tehingu tegemisel mitteusaldusväärse äriühinguga võttis OÜ Toffus kõrgema riski. Enne liisinglepingu sõlmimist (22.03.2012) tegi OÜ Toffus 08.03.2012 ettemaksu 10 000 eurot ja 10.03.2012 ettemaksu 10 000 eurot OÜ-le Stepland Grupp pinnasesõela ostu finantseerimiseks täiendavat lepingut OÜ-ga Stepland Grupp sõlmimata, millega võttis põhjendamatult suure riski. OÜ Stepland Grupp pangakonto väljavõtetest nähtuvalt võeti pärast Swedbank Liising AS poolt toimunud laekumist 26.03.2012 OÜ Stepland Grupp pangakontolt sularahas välja 9 800 eurot samal päeval ning 2 730 eurot järgmisel päeval. Raha võis kokkuvõttes jõuda OÜ-le Toffus.
  9. OÜ Toffus esitas 16.09.2012 Maksu- ja Tolliametile (MTA) vaide (tl 23-29) PMTK 17.08.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/8123-7 kehtetuks tunnistamiseks. MTA jättis 25.10.2012 vaideotsusega nr 6-1/1050-2 vaide rahuldamata.
  10. OÜ Toffus esitas 26.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-10) PMTK 17.08.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/8123-7 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on maksuotsus 2

(14)3-12-2487 ebaõige, asjakohaselt motiveerimata ning õigusvastane. Kaebaja ei ole väidetavat maksueelist saanud. Pinnasesõela võõrandamisel Eestis oleks kaebaja selle hinnale lisanud käibemaksu, mille tasumiseks vajaliku summa oleks ostuhinna koosseisus tasunud ostja. Seega oleks kaebaja enda poolt pinnasesõela Inglismaalt ostmisel ning selle hilisemal võõrandamisel efektiivne käibemaksumäär kauba soetamiselt olnud 0%. Sõela edasimüügil oleks sellelt tekkivalt käibelt arvestatava käibemaksu tasumise koormus jäänud ostja kanda, kes oleks käibemaksu summa tasunud ostuhinna koosseisus kaebajale. Seejuures oleks pinnasesõela Eestis võõrandamisel kaebajal tekkinud võimalus arvestada sellest tehingust tulenevalt tema poolt tasumisele kuuluvast käibemaksu summast maha oma sama maksustamisperioodi ettevõtlusega seonduvalt soetatud kaupade ja teenuste hinnas sisaldunud sisendkäibemaks, mis oleks reaalselt tasumisele kuuluvat käibemaksusummat veelgi vähendanud. Kokkuvõtvalt ei oleks kaebajal Inglismaalt pinnasesõela soetamisel reaalselt tekkinud suuremat maksukohustust, võrreldes olukorraga, kus pinnasesõela soetajaks oli OÜ Stepland Grupp. Kaebajal ei puudunud käibemaksu tasumiseks vajalikud vahendid. Ebaõige on ka maksuhalduri väide, et kaebaja jaoks oli eriti oluline just pinnasesõela osas sisendkäibemaksu tagastamine, sest liisinguandja ei olnud valmis tehingut koos käibemaksuga rahastama. Maksuhaldur on maksuotsuses kajastanud, et kaebaja on OÜ-le Stepland Grupp tasunud 20 000 eurot. Nimetatud summa ületab pinnasesõela ostuhinna hulgas tasumisele kuulunud käibemaksusummat ligikaudu 8 000 euro võrra, millest nähtuvalt kaebajal oleks olnud võimalik tasumisele kuulunud käibemaksusumma finantseerimine ning see ei olnud põhjus, miks pinnasesõela ei soetanud Inglismaalt kaebaja. Kui kaebaja oleks ise olnud pinnasesõeluri ostjaks ning edasimüüjaks, ei oleks ei soetamisel ega ka edasimüügil kaebaja poolt käibemaks reaalselt tasumisele kuulunud. Maksuhalduri etteheited seoses hoolsuskohustuse mittetäitmisega on asjakohatud, maksuhaldur on hoolsuskohustuse täitmist sisustanud ebaõigesti. Kaebaja ei võtnud põhjendamatult suuri riske. Inglismaalt pinnasesõeluri soetamisega seotud riskid ei jäänud kaebaja, vaid pinnasesõeluri soetanud ning selle eest müüjale maksnud OÜ Stepland Grupp kanda. Kaebaja tasus küll OÜ-le Stepland Grupp eelnevalt 20 000 eurot, kuid pinnasesõela ostuhinna valdav osa ei tulnud kaebajalt. Isegi kui OÜ Stepland Grupp oleks sattunud raskustesse pinnasesõeluri hankimisega (makse seadme eest tehti olukorras, kus seade oli Inglismaal eelnevalt üle vaadatud, sõlmitud oli müügileping ning Inglismaal kohapeal viibisid seadme Eestisse transportimisega tegelenud asjaajajad) ning Swedbank Liising AS-le võõrandamisega (enne seadme Inglismaalt soetamist oli Swedbank Liising AS andnud kinnituse seadme ostmise kohta, kui see Eestisse soetatakse), siis ei oleks see muutnud kaebaja võimalust nõuda OÜ-lt Stepland Grupp saadud laenu tagastamist. Isegi kui OÜ Stepland Grupp ei oleks täitnud hoolsuskohustust, siis ei õigusta see kaebaja suhtes negatiivse otsustuse tegemist. Kaebaja lepingupartneriks oli Swedbank Liising AS. Maksuhaldur ignoreerib seda, et kaebaja ei ole pinnasesõelurit soetanud OÜ-lt Stepland Grupp, vaid sõlminud liisinglepingu. OÜ Stepland Grupp väidetav variühinguks olemine ning tema tausta mitteväljaselgitamine ei ole seetõttu kaebaja suhtes otsustuste tegemisel asjasse puutuvad, vaid need küsimused saaksid tõusetuda Swedbank Liising AS ja OÜ Stepland Grupp vahel sõlmitud müügilepingu osas ning puudutada Swedbank Liising AS poolt pinnasesõeluri soetamisel tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise korrektsust. Isegi kui nõustuda sellega, et OÜ Stepland Grupp näol oli tegemist variühinguga, on maksuhalduri väited sellele viitavatest asjaoludest asjakohatud. Erinevalt maksuhaldurist puudub kaebajal võimalus teada saada, milliseid maksudeklaratsioone on mõni teine juriidiline isik 3
(14)3-12-2487 esitanud ning kas tal deklaratsioonide kohaselt toimub majandustegevus või mitte. Märtsis 2012, kui kaebaja pöördus pinnasesõeluri soetamiseks OÜ Stepland Grupp poole, oli OÜ Stepland Grupp maksuvõla suuruseks äriregistrist kaebajale kättesaadavatel andmetel ligikaudu 150 eurot. Seda ei saa pidada selliseks, mis oleks pidanud kaebaja jaoks olema ohumärgiks või tekitama arusaama OÜ Stepland Grupp majandustegevuse puudumisest - vastupidi, väikesemahulise maksuvõla tekkimine on väikeettevõtete majandustegevuses tavaline, mistõttu vastupidiselt maksuhalduri väitele võis kaebajal tekkida just nimelt arusaam, et OÜ Stepland Grupp on tegutsev äriühing. Ametlikes Teadaannetes puudusid nii käesoleva aasta märtsis kui ka praegu mistahes kaebajale kättesaadavad teated OÜ Stepland Grupp ja tema võimalike probleemide kohta. Asjaolu, et OÜ Stepland Grupp registreeringu kehtivus majandustegevuse registris oli lõppenud, ei saa samuti omada määravat tähtsust. Registreeringu kehtivuse lõppemisest ei tulene, et majandustegevus oleks tegelikkuses lõppenud, kuivõrd praktikas omab tegevusluba nõudvate tegevusalade puhul pigem tähtsust tegevuslubade kehtivus. Registreeringu kehtivuse lõppemisest ei olnud seejuures veel möödunud ka märkimisväärselt palju aega. Väide OÜ-le Stepland Grupp makstud raha jõudmisest kaebajani ning kaebaja kontrollist OÜ Stepland Grupp üle on meelevaldne. Maksuhaldur pole toonud välja midagi, mis lubaks väita, et OÜ Stepland Grupp oli kaebaja kontrolli all või et kaebaja oli seotud OÜ Stepland Grupp poolt pinnasesõela soetamisel tekkinud käibe mittedeklareerimisega. Maksuhaldur on üksnes avaldanud seisukoha, et OÜ Stepland Grupp poolt tasumisele kuulunud käibemaksusumma (pinnasõela Swedbank Liising AS-le võõrandamiselt deklareerimisele kuulunud käibemaks) võib olla jõudnud kaebajani. See väide on põhjendamatu. Asjaolu, et OÜ Stepland Grupp juhatuse liige on äriühingule laekunud raha kas pangakontoris või pangautomaadist sularahas välja võtnud, ei tulene kuidagi, et selle raha on saanud kaebaja. Maksuotsusest nähtuvalt puuduvad maksuhalduril OÜ Stepland Grupp juhatuse liikme selgitused selle kohta, mida ta on saadud rahaga teinud. Maksuhaldur pole viidanud ühelegi asjaolule, millest nähtuvalt oleks kaebaja kontrolli all toimunud OÜ Stepland Grupp poolt pinnasesõeluri müüjale tasumine või pinnasesõeluri müük Swedbank Liising AS-le. Objektiivselt puudub alus väita, et OÜ Stepland Grupp ei osalenud pinnasesõela soetamisel iseseisvalt, ning pinnasesõela soetamine OÜ Stepland Grupp poolt ei anna alust seda käsitleda „skeemina“ nagu on vaideotsuses tehtud. Maksuotsuse põhjendusena on nimetatud OÜ Stepland Grupp juhatuse liikme vastuolulisi ütluseid lepingute sõlmimise kohta. Kaebaja leiab, et võimalikke etteheiteid OÜ-le Stepland Grupp ning selle juhatuse liikmele ei saa omistada kaebajale ning sellega põhjendada kaebaja suhtes maksuotsuse tegemist. Kaebaja peab maksuotsuses avaldatust lähtuvalt võimalikuks, et G G ütlused ei ole vastuolulised, vaid maksuhaldur ei ole oma küsimustes pööranud tähelepanu käsitletu nüanssidele. OÜ Stepland Grupp juhatuse liige on kinnitanud Swedbank Liising AS-ga lepingu allkirjastamist digitaalselt, mis vastab tegelikkusele ning mida ei sea kahtluse alla ka maksuhaldur. Vastus, et OÜ Toffus tehingu juures oli kõik paberi peal ning digitaalset lepingut ei olnud, võib tuleneda sellest, et G. G käsitles seda küsimusena, mis ei hõlma Swedbank Liising AS-ga sõlmitud lepingut ning allkirjastatud dokumente. OÜ Stepland Grupp juhatuse liikme poolt pinnasesõela nägemine või mittenägemine ei oma tähtsust. OÜ-l Stepland Grupp puudus huvi pinnasesõela kasutamiseks, selle soetamise eesmärk oli edasimüük Swedbank Liising AS-le vastavalt eelnevalt kokkulepitule. Asjaolu, et OÜ-l Stepland Grupp tegelikkuses vahendid pinnasesõela soetamiseks puudusid, ei olnud kaebajale teada. Samuti ei saanud kaebajale olla teada, et OÜ Stepland Grupp pinnasesõela soetamisest tekkivat kauba ühendusesisest soetust ei deklareeri. 4
(14)3-12-2487 Alternatiivsete rahastajate leidmist puudutav on põhjendamatu ning asjakohatu. Samuti on maksuhaldur põhjendamatult asunud seisukohale, justkui oleks kaebaja saanud ning isegi pidanud pinnasesõeluri ostu finantseerimiseks leidma mõne teise isiku OÜ Stepland Grupp asemel. OÜ Stepland Grupp oli valmis ostu finantseerima ning seejuures ei kaasnenud sellega kaebaja kohustust intressi tasumiseks. Tegemist oli kaebaja jaoks vaieldamatult soodsa lahendusega ning selle asemel mõne teise ostu finantseerimiseks valmis oleva isiku otsimine ei oleks olnud mõistlik. Swedbank Liising AS, kelle poole kaebaja pinnasesõela ostu finantseerimiseks esmajärjekorras pöördus, ei olnud nõus ostu finantseerima. Seega on alusetu väita, et kaebajal oleks olnud võimalik olla ostu finantseerimiseks nõusolekut avaldanud isikute osas valiv ning neid selleks objektiivselt põhjuseid omamata tagasi lükata ning leida nende asemele probleemivabalt teisi finantseerijaid. Maksuhalduril puudub alus väita, et OÜ Speedline Baltic oleks olnud suuteline ostu finantseerima. Väide, justkui oleks võinud pinnasesõeluri soetamise vahefinantseerijaks olla AS Nordecon, on elukauge. Selline pöördumine oleks viidanud võimalike probleemide tekkimisele alltöövõtulepingu täitmisel ning toonud kaasa lepingu lõpetamise ohu. Alltöövõtu lõpetamisel oleks kaebaja majandustegevuse jätkamise võimalus sattunud ohtu, sest tegemist oli alustava äriühinguga, kelle kindlad lepingupartnerid ning klientuur ei olnud veel välja kujunenud. Samuti on asjakohatu väide, et kaebajal endal oleks olnud võimalik saada pinnasesõeluri ostuks laenu M Silt. Kaebajal puudus informatsioon selle kohta, et OÜ Stepland Grupp kavatseb pinnasesõeluri soetamiseks võtta laenu M. S. Isegi kui kaebajale oleks see teada olnud, siis erinevalt OÜ-st Stepland Grupp kaebaja juhatuse liige ja prokurist M. Si isiklikult ei tundnud. Maksuhaldur omistab ebakohaselt suure tähtsuse asjaolule, et M. S ja C R töötavad samas äriühingus – nagu nad mõlemad on maksuhaldurile maksumenetluse käigus selgitanud, töötavad nad suure äriühingu (töötajaid on sadu) erinevates osakondades ega puutu tööalaselt igapäevaselt kokku. Kaebajaga sõlmitud käsunduslepingu alusel pinnasesõeluri soetamisega seonduvalt kaebajat abistanud ning asju ajanud C. Ril puudus vajadus pöörduda pinnasesõela finantseerimise küsimuses M. Si või mõne muu isiku poole. Isegi kui eeltoodule vaatamata lugeda põhjendatuks maksuhalduri seisukoht, et kaebajal oleks olnud võimalik ka endal M. Silt laenu saada, siis ei tulene sellest siiski alust kaebaja suhtes negatiivse maksuotsuse tegemiseks. Seadme soetamisel OÜ Stepland Grupp poolt oli reaalne sisu ja majanduslik põhjendus. Maksuhaldur on asjakohatult viidanud sellele, et kaebaja ise on leidnud soetatud pinnasesõela ning korraldanud selle soetamise ja transpordi Eestisse. Maksuhaldur on seejuures osundanud, et Swedbank Liising AS-le esitatud 05.03.2012 edasimüügi pakkumise kohaselt pidi pinnasesõela ostmise ning transpordi Eestisse korraldama OÜ Stepland Grupp. Kõnealune dokument on OÜ Stepland Grupp poolt esitatud Swedbank Liising AS-le ning selle eesmärgiks ei ole olnud sätestada OÜ Stepland Grupp ning kaebaja vahelisi õigussuhteid ning vastastikuseid õiguseid ja kohustusi seoses pinnasesõeluri hankimisega, vaid üksnes selgitada Swedbank Liising ASle seda, et temalt soovitakse seadme omandamist ning kaebaja poolt liisimise võimaldamist pärast selle Inglismaalt soetamist ja Eestisse toimetamist. Ka maksuhaldur ise on maksuotsuses avaldanud, et kõnealuses dokumendis avaldatu ei olnud OÜ-le Stepland Grupp selles nimetatud kohustuste osas siduv. Seetõttu on asjakohatud ka viited sellele, et pinnasesõeluri veoteenuse tellijaks ning selle eest tasujaks on olnud kaebaja. Maksuhaldur on maksuotsuse leheküljel 10 maksuotsuse tegemise põhjendusena väitnud, et Swedbank Liising AS küll nõustas kaebajat võimalustest, kuidas leida võimalus Inglismaalt seadme soetamiseks olukorras, kus Swedbank Liising AS pole valmis selle ostu enne seadme Eestisse toimetamist finantseerima, kuid ei nõudnud vahefinantseerijat. Kuigi vahefinantseerijat ei nõutud, oli see tulenevalt Swedbank Liising AS keeldumisest seadme soetamise finantseerimiseks faktiliselt siiski vajalik, sest kaebajal endal puudusid seadme Inglismaalt soetamiseks vahendid. 5
(14)3-12-2487 Maksuotsuse p-s 4 on õigusliku alusena viidatud erinevatele käibemaksuseaduse (KMS) sätetele ning MKS § 92 lg 1 p-le 3 ja lg-le 3. Ükski kõnealuses punktis osundatud sätetest ei saa olla maksuotsuse õiguslikuks aluseks ning viited MKS § 92 erinevatele lõigetele seoses maksusumma määramisega tulenevalt maksumaksja poolt valeandmete esitamisest on asjakohatud. Kaebaja ei ole maksuhaldurile esitanud valeandmeid ning valeandmete esitamist pole ka tuvastatud. Kaebaja suhtes tehtud maksuotsus tuleneb maksuhalduri väitest, et pinnasesõeluri soetas Inglismaalt kaebaja ise, mitte kaebaja poolt väidetavalt valeandmete esitamisest maksuhaldurile. Kuna maksuotsust pole asjakohaselt motiveeritud, kuulub see tühistamisele. Maksuotsuse kohaseks motiveerimiseks ei saa pidada maksuhalduri avaldust, et ta seab kontrollimise käigus esitatud dokumendid ja antud seletuste usaldusväärsuse kahtluse alla, kuna kaebaja loodud tehingute ahel võimaldaks ebaseaduslikult tagasi saada käibemaksu. Nimetatud väide on üldsõnaline ning lisaks sellele tuleneb käibemaksu tagasi saamise väidetav õigusvastasus üksnes maksuhalduri väitest, et pinnasesõeluri soetajaks Inglismaalt oli kaebaja. Kui käibemaksupettus on aset leidnud, siis saaks see antud juhul olla toime pandud üksnes OÜ Stepland Grupp poolt, kes on jätnud pinnasesõela soetamise deklareerimata ning käibemaksu tasumata. Kuna maksuhaldur on ise väitnud, et OÜ Stepland Grupp juhatuse liige on äriühingu kontolt sularahas välja võtnud summad, mille arvel oleks olnud võimalik käibemaksu tasuda, ning jätnud käibemaksu tasumata, siis on põhjendamatu avaldus, et väidetavas käibemaksupettuses on maksueelise saanud eeskätt kaebaja. Kaebaja ei ole saanud väidetavat maksueelist, sest ka tema enda poolt pinnasesõela Inglismaalt soetamise korral poleks tal tegelikku käibemaksukohustust tekkinud. Maksuhalduri seisukohavõtt väidetava maksueelise saamise kohta ei haaku maksuotsuse lk-l 11 punktides
  1. a)kuni
  2. c)avaldatuga, milles maksuotsuse kohaselt peaks olema esitatud maksuhalduri seisukoha põhjendused. Samuti on kaebaja poolt juba eespool esiletoodust nähtuvalt punktides
  3. a)–
  4. c)avaldatud seisukohavõtud ebaõiged. Maksuotsusest nähtuvalt ei tulene kaebaja suhtes maksuotsuse tegemine tegelikult mitte kaebaja poolt lubamatu maksueelise saamisest, vaid OÜ Stepland Grupp oma kohustuste mittetäitmisest, mille eest ei vastuta aga kaebaja. 5. Maksu- ja Tolliamet palus kirjalikus vastuses (tl 50-52) jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja sai maksueelise, sest suunas ühendusesisese käibe korras soetatud sõeluri eest käibemaksu tasumise kohustuse OÜ Stepland Grupi tehingusse kaasamisega temale, korraldades endale sisendkäibemaksu mahaarvamise võimaluse. Kui kaebaja oleks sõeluri soetanud ise, siis oleks järgnevast müügitehingust laekunud käibemaksu riigile tasumise kohustus jäänud temale. Kuna kaebaja võttis Swedbank Liising AS-lt sõeluri kapitalirendile sama hinnaga, millega see liisingfirmale müüdi, siis tekkis sisendkäibemaks, mida saab tasaarvestada müügitehingust tuleneva käibemaksukohustusega. Kuna kohustuse ja nõude suurused on samad, siis oleks kaebaja jaoks tegemist null-tehinguga. Käesoleval juhul aga jäeti käibemaksu tasumise kohustus OÜ-le Stepland Grupp ja kaebajale tekkis üksnes kapitalirendi tehingust sisendkäibemaksu tagastuse nõudeõigus. See tagastusnõude õigus ongi maksueeliseks, mida kaebaja väidetavalt ei saanud. Maksumenetluse käigus on selgunud, et OÜ Stepland Grupp on jätnud sõeluri müügist saadud käibemaksu summas 12 542,20 eurot deklareerimata ja riigile tasumata. Kaebaja märgib, et tal oli raha käibemaksu tasumsie tarvis ning see ei olnud põhjus, miks ta pinnasesõela Inglismaalt ise ei soetanud. Kaebaja on jätnud mõtte poolikuks ning selgitamata, mis oli siis selleks põhjuseks. Kaebaja ei ole täitnud heast äritavast tulenevat hoolsuskohustust, mis seisneb ennekõike selles, et iga hoolas ettevõtja kontrollib tundmatu äripartneri tausta, eriti olukorras, kus äriühingule tehakse suures ulatuses (20 000 eurot) ettemakse. 6
(14)3-12-2487 Kaebaja prokurist P Si 22.05.2012 seletuse (tl 56-57) p 9 kohaselt tunneb kaebaja seaduslik esindaja juhataja Aleksander Okunev OÜ Stepland Grupp juhatuse liiget G. Gd, kuid eriarvamuses kontrollaktile lükkas P. S ümber enda 22.05.2012 antud ütlused A. Okunevi ja G. G tutvuse kohta, märkides, et Toffus OÜ juhatuse liige Aleksander Okunev ei tunne isiklikult OÜ Stepland Grupp juhatuse liiget G Gd, vaid teda teadis OÜ Speedline Baltic juhatuse liige Tarmo R. Seega oli OÜ Stepland Grupp kaebaja esindajatele tundmatu äriühing, millele tehti ilma lepinguta või garantiita ettemakse 20 000 eurot. Kaebaja põhjendus, et sõeluri ostuhinna valdav osa ei tulnud kaebajalt, on vastustaja hinnangul otsitud õigustus. Sarnaselt leiab vastustaja, et sõeluri kapitalirendile võtmisega seonduvad eelläbirääkimised ei taga kaebajale automaatselt 20 000 euro suuruse ettemakse tagasisaamist. Vastustaja märgib, et maksuõiguses ei ole maksude objektiks mitte õigussuhted (st lepingutes kokkulepitud poolte õigused ja kohustused) ega õigustoimingud, vaid majanduslikud sooritused. Käibemaksu objektiks on kauba reaalne üleandmine. Maksumenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et reaalse majandustehingu poolteks olid esmalt müüjana Inglismaa äriühing ja soetajana OÜ Toffus ning seejärel OÜ Toffus müüjana võõrandas kauba Swedbank Liising AS-le, kellelt võttis kapitalirendilepingu alusel sama kauba rendile. Seega kogutud tõendid kinnitavad, et OÜ Stepland Grupp lisati skeemi käibemaksupettuse eesmärgil (vt maksuotsus lk 12, teine lõik). Vastustajal puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Stepland Grupp poolt sularahas väljavõetud raha oleks tagasi jõudnud kaebajale, ning seetõttu ei tee vastustaja sellest edasiulatuvaid järeldusi. Küll aga leiab vastustaja, et sularaha väljavõtmise fakti just käibemaksu suuruses summas ei saa jätta märkimata olukorras, kus teiste tõenditega on tõendatud maksuotsuses kirjeldatud skeemi olemasolu. Lisaks on, arvestades sularaha tagastamise eesmärgipärast konspiratiivsust, selle asjaolu tõendamine haldusmenetluse vahenditega raskendatud kui mitte võimatu. Seetõttu ei muuda kaebaja poolt toodud vastuväited kahtlust väljavõetud sularaha tagasijõudmise kohta kaebajale olematuks. Lisaks maksumenetluses kogutud tõenditele möönab kaebaja isegi, et reaalse sõeluri soetamise tehingu viis läbi kaebaja. OÜ Stepland Grupp roll oli üksnes võtta enda kanda pöördmaksustamisest tulenev maksukohustus. Kaebaja leiab, et maksuotsuses toodud etteheited teiste rahastajate leidmise osas on põhjendamatud. Vastustaja märgib, et kuivõrd kontrollaktile esitatud eriarvamuses täpsustas kaebaja prokurist, et kaebaja juhatuse liige ei tundnud OÜ Stepland Grupp juhatuse liiget, siis tekib küsimus, kust leiti selline äriühing nagu OÜ Stepland Grupp, kes oleks nõus finantseerima sõeluri tehingut, ilma et teeniks sellelt kasumit. Veelgi enam, temale jääksid sellisel juhul üksnes kohustused. Samuti on vastuseta küsimus, miks kaebaja usaldas OÜ-d Stepland Grupp. Vaideotsuses on õigesti märgitud, et sõeluri otsimise ja Eestisse toomisega seotud isikud on seotud teiste äriühingutega, seetõttu tekib küsimus, miks kaebaja ei soetanud sõelurit läbi nende äriühingute. Kaebaja selgitab kaebuses, et vastustajal puudub mistahes alus väita, et OÜ Speedline Baltic oleks üldse olnud suuteline ostu finantseerima, kuid kaebaja ise jätab sealjuures sellele vastamata. Kaebaja püüab näidata juhusena asjaolu, et M. S ja C. R töötavad samas äriühingus – Nordecon AS. Vastustaja hinnangul ei saa see olla käesolevas asjas juhus, kuna tegemist on väga spetsiifilise valdkonnaga. Lisaks on mõlemad väidetavalt teineteise teadmata astunud tehingutesse OÜ-ga Stepland Grupp. Vastustaja on seisukohal, et maksuotsuses on õigesti välja toodud maksustamise õiguslik alus. Andmed mis ei kajasta tegelikkust, ei ole õiged. Maksumenetluses kogutud tõenditest tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja kajastas teadlikult valeandmeid, mis seisneb ennekõike 7
(14)3-12-2487 sõeluri soetamises läbi OÜ Stepland Grupp. Kaebaja on toime pannud maksupettuse seetõttu, et vormistas sõeluri soetamise läbi OÜ Stepland Grupp, mistõttu jäi OÜ-le Stepland Grupp käibemaksu tasumise kohustus. Sõeluri rendilepingust tulenevalt sai kaebaja endale sisendkäibemaksu tagastusnõude, mida ta poleks saanud, kui oleks tehingu teinud ilma OÜ-ta Stepland Grupp. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.04.2013 otsusega (tl 201-207) OÜ Toffus kaebuse täielikult (resolutsiooni p 1), tühistas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/8123-17 (resolutsiooni p 2), mõistis Maksu- ja Tolliametilt välja OÜ Toffus kasuks kaebaja kantud menetluskulude katteks 2573 eurot ning jättis Maksuja Tolliameti võimalikud menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3). Kohus nõustub põhilises osas kaebaja argumentatsiooniga, pidamata vajalikuks seda täies mahus üle korrata. Euroopa Kohtu 06.12.2012 otsuses kohtuasjas C-285/11: Bonik EOOD märgitust tuleneb, et maksuhaldur ei saa piirata maksukohustuslasel kaubatarnelt käibemaksu maha arvamist ilma, et objektiivsete tõendite alusel oleks tuvastatud, et see maksukohustuslane teadis või oleks pidanud teadma, et tehing, mille alusel mahaarvamisõigust taotletakse, on seotud tarneahelas enne või pärast asjaomast tehingut toime pandud käibemaksupettusega. Kohtuasjas Halifax jt leidis Euroopa Kohus, et maksukohustuslasel ei ole õigust arvata maha sisendkäibemaksu siis, kui selle mahaarvamise aluseks olevad tehingud kujutavad endast kuritarvitust. Kui kuritarvituse olemasolu on tuvastatud, tuleb sellega seotud tehingud uuesti määratleda viisil, millega taastada selline olukord, nagu oleks olnud siis, kui kuritarvitust ei oleks esinenud. Kohus nõustub kaebajaga, et maksuotsus on ilmselgelt ebapiisavalt (ebaveenvalt) põhjendatud, eriti osas, mis puudutab kaebaja osalemist maksupettuses ja õiguslikku motivatsiooni. MKS § 83 lg 4 järgi ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. MKS §-st 84 tulenevalt, kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Antud juhul on PMTK küll tsiteerinud KMS eri sätteid ning viidanud maksuotsuse andmise alusena MKS § 92 lg 1 p-le 3 ja § 95 lg-le 1, kuid tegelikult puudub maksuotsuses loogiline faktilise ja õigusliku aluse seostamine. Täielikult on viitamata sättele, mis väidetavas maksupettuses osalemise korral võimaldaks jätta kõrvale dokumenteeritud tehingud. Maksupettuse korraldamine ja KMD-s valeandmete esitamine saavad oma iseloomult olla üldjuhul tahtlikud teod. Kohus möönab, et objektiivsete tõendite leidmine maksupettuse kohta on raske. Samas lasub kohtupraktikast tulenevalt maksuhalduril kohustus tuvastada kaebaja pahausksus või vähemalt raske hooletus, tuvastada nn eriline side ostja ja müüja vahel (nt et müüjad olid ostja kontrolli või juhtimise all või et müüja seaduslikul esindajal on perekondlikud, töö- või muud sarnased suhted müüjate esindusõiguslike isikutega jms). Vastasel korral, lähtudes pelgalt oletustest ja kahtlustustest (nt OÜ Toffus võis ise laenu saada, OÜ Stepland Grupp pangakontolt välja võetud sularaha võis olla jõudnud nimetatud tehinguga seotud isikuteni jms), puudub alus piirata kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Lihtsalt hoolsusnõuete eiramisest ei saa järeldada, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-74-09). Sama põhimõte on üle kantav ka käesolevasse vaidlusse. Kuna PMTK seda usutavalt ja objektiivsete tõendite alusel teinud ei ole, on maksuotsus õigusvastane. Sealjuures märgib kohus, et OÜ Stepland Grupp juhatuse liige G. G suuliste seletuste protokollist nähtuvalt ei ole maksuhaldur millegipärast pidanud vajalikuks temalt sularaha väljavõtu ja raha edasise saatuse kohta isegi mitte küsida. 8
(14)3-12-2487 Vaidlust ei ole selles, et OÜ-l Toffus endal puudusid vahendid pinnasesõela Extec E7 Suurbritanniast soetamiseks; Swedbank Liising AS oli nõus finantseerima tehingut käibemaksuta summas ning Swedbank Liising AS oli valmis tehingusse sisenema alles pärast seda, kui on reaalselt seadme üle vaadanud; Swedbank Liising AS nõustas OÜ-d Toffus, et taolistes olukordades kliendid rakendavad lahendust, kus liisinguvõtjad ise soetavad vara välismüüjatelt ja tarnivad Eestisse, misjärel liising finantseerib tehingut, või leitakse mõni kolmas osapool – vahendaja, kes müüb seadme Swedbank Liising AS-le. OÜ Stepland Grupp kaasatigi nn vahendajana (finantseerijana) ning maksuhalduri väidetud riskid ei realiseerunud – pinnasesõel soetati Suurbritanniast, OÜ Stepland Grupp müüs selle Swedbank Liising AS-le, kes omakorda liisis selle kaebajale. Kui maksuhalduri käsitluse järgi oli OÜ Stepland Grupp varifirma, kes ei saanud pinnasesõela müüa, kuna ta ei olnud väidetavalt see isik, kes ostis selle seadme Suurbritanniast, siis ei saanud tema olla ka see isik, kes pinnasesõela Swedbank Liising AS-le müüs. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks just kaebajat süüdistatakse maksupettuses osalemises ja KMD-s valeandmete esitamises ning miks maksuhaldur ei ole OÜ Stepland Grupp ja Swedbank Liising AS kui pettuseskeemi muude lülide suhtes algatanud maksukontrolli. Kohtu arvates ei ole maksuhaldur põhistanud, miks nimelt kaebaja on „selle skeemi eestvedaja“. Asjaolust, et OÜ Toffus oli ise pinnasesõela soetamisest huvitatud, kuid vahendite puudumisel ei olnud võimeline seda vahetult Suurbritanniast soetama ja pidi leidma finantseerija, mistõttu ta oma sõnul üritas teha kogu ostu teisele poolele nii vähe koormavaks kui võimalik, ei saa teha järeldust, et tegelik ostja oligi kaebaja. Eelviidatud asjaoluga (et OÜ Toffus püüdis kergendada sõela soetamist ning OÜ Stepland Grupp kaasati eelkõige finantseerija/vahendajana) võib seletada ka OÜ Stepland Grupp juhatuse liikme vastuolulisi ütlusi/teatavat teadmatust. Lisaks peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu, et kuigi vastustaja esindaja väitis kohtuistungil, et OÜ Toffus oleks pidanud kajastama enda KMD-s OÜ Stepland Grupp käibemaksu tasumise kohustuse (et ta seda ei teinud, esitaski ta väidetavalt valeandmeid), ei osanud MTA esindaja ise vastata küsimusele, kuidas see oleks olemasolevate dokumentide (lepingud, arved jms) juures pidanud välja nägema. Kohus ei välista iseenesest, et PMTK kahtlustel OÜ Toffus osalemisest maksupettuses võib olla tõepõhi all, kuid antud juhul ei ole sellekohane maksuotsus kontrollitav maksumenetluses tehtud minetuste (uurimispõhimõtte rikkumine) ja maksuotsuse ilmsete motiveerimispuuduste tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Maksu- ja Tolliamet palub 14.05.2013 apellatsioonkaebuses (tl 210-214) Tallinna Halduskohtu 19.04.2013 otsus tühistada ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus on ebaõigesti mõistnud maksumenetluse asjaolusid ja maksustamise aluseid, mistõttu on teinud asjas ebaõige lahendi. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et OÜ Toffus kasutas OÜ-d Stepland Grupp selleks, et vabaneda kauba (pinnasesõeluri) müügitehingust tulenevast käibemaksukohustusest. Maksuhaldur lähtus tehingu tegelikust majanduslikust sisust ning on seisukohal, et kauba tegelikuks soetajaks Inglismaalt oli OÜ Toffus, kes müüs kauba Swedbank Liising AS-le, et siis omakorda see liisingusse võtta. OÜ-le Toffus määrati käibemaks tema käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise eest põhjusel, et ta jättis deklareerimata ühendusesisese kauba soetamise. Vastustaja möönab, et selguse huvides oleks võinud maksuotsuses viidata MKS §-le 84, kuid tegemist on formaalse puudusega, mis ei too kaasa maksuotsuse tühistamist, kuna maksu määramine maksuotsuse adressaadile on üheselt arusaadav faktiliste asjaolude pinnalt ja käibemaksuseaduse rikkumistele tehtud viidetest tulenevalt. Juhul, kui maksuhalduril tuleks koos9
(14)3-12-2487 tada uus maksuotsus, mis seisneb üksnes nimetatud viite lisamises, kujutaks see endast menetluse kordumisega seotud põhjendamatut kulu. MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui on tegemist tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist. Majandusliku tõlgendamise meetodit saab rakendada ka sellisel juhul, kui tehingutel on ka muid eesmärke maksudest kõrvalehoidumise kõrval, kuid maksueelise saamine on peamine eesmärk. Sellise eesmärgi tõendamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel. Teatud juhtudel on see võimalik faktiliste asjaolude pinnalt (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-57-08). Maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad maksuhalduri järeldusi, et OÜ Stepland Grupp lisamisel tehingute ahelasse puudus majanduslik eesmärk ning seda tehti maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, mille tulemusel saab maksueelise ennekõike OÜ Toffus. Seetõttu kohaldatakse maksustamisel tehingu tegelikku majanduslikku sisu. Lisaks OÜ-le Stepland Grupp ja OÜ-le Toffus on maksumenetluses puudutatud isikuks Swedbank Liising AS. Kuna maksustamise seisukohalt Swedbank Liising AS õigusi ei kahjustatud (kauba ostuhind ja müügihind, st liising OÜ-le Toffus olid samad), siis puudus vajadus tema kaasamiseks. 8. OÜ Toffus palub kirjalikus vastuses (tl 222-226) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud Maksu- ja Tolliameti kanda. Kohus ei ole asjaolude sisustamisel ning maksustamise aluse määratlemisel eksinud. Halduskohus ei ole otsuse punktis 4 ega mujal tuvastanud, et toimunud oleks maksupettus, nagu väidab maksuhaldur. Ebaõige ja põhjendamatu on maksuhalduri väide, nagu oleks OÜ Toffus kasutanud OÜ-d Stepland Grupp käibemaksukohustusest vabanemiseks – halduskohus on otsuses avaldanud, et pole tuvastanud OÜ Stepland Grupp kontrollimist OÜ Toffus poolt. Sellega seonduvalt on kohus avaldanud ka seda, et maksuotsus on ebapiisavalt põhjendatud, eriti osas, mis puudutab OÜ Toffus osalemist väidetavas maksupettuses ning õiguslikku motivatsiooni. Maksuhalduri viited majandusliku eesmärgi puudumisele on täiendava maksukohustuse valguses asjakohatud. Kuivõrd maksuotsuse kohaselt tuleneb OÜ Toffus täiendav maksukohustus väidetavalt ebaõigete andmete avaldamisest maksudeklaratsioonis ja selle õiguslikuks aluseks on MKS § 92 lg 1 p 2, siis ei oma tehingute majanduslik eesmärk maksuotsuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust. Majandusliku eesmärgi puudumine saaks tähtsust omada juhul, kui maksuotsus rajaneks tehingute majanduslikul tõlgendamisel. Täiendava maksukohustuse väidetava õigusliku aluse maksuotsuses esitamata jätmine on oluline motiveerimisviga, mitte formaalne puudus. Lisaks viitele MKS §-le 84 puudub maksuotsuses ka asjakohane põhjendus, miks MKS § 84 alusel tuleks tehinguid teisiti hinnata ning asuda seisukohale, et esineb alus OÜ-le Toffus täiendava maksukohustuse panemiseks. MKS § 92 lg 1 p 2 ning § 84 on täiendava maksukohustuse tekkimise alusena nii õiguslikult kui ka faktiliste asjaolude poolest erinevad, maksukohustus ei saa tuleneda korraga mõlemast nimetatud alusest. Tehingute majanduslikust tõlgendamisest tulenevalt puudub alus täiendava maksukohustuse panemiseks OÜ-le Toffus. OÜ Stepland Grupp poolt pinnasesõela soetamisel ei puudunud majanduslik sisu, selle tehingu tegemine ei toimunud maksueelise saamise eesmärgil. Pinnasesõela soetamine OÜ Stepland Grupp poolt oli vajalik, kuivõrd OÜ-l Toffus puudusid pinnasesõela ostu omavahendite arvel finantseerimiseks vahendid ning liisinguettevõtja polnud 10
(14)3-12-2487 nõus soetamist enne pinnasesõeluri Eestisse toimetamist finantseerima. Seetõttu ei anna ka MKS § 84 alust OÜ-le Toffus kõnealuse tehinguga seonduvalt täiendavate maksusummade nõudmiseks. OÜ-le Toffus sai alles maksumenetluse käigus teatavaks, et OÜ-l Stepland Grupp puudusid omavahendid pinnasesõela soetamiseks ning et ta ei deklareerinud ega tasunud soetuselt nõuetekohaselt käibemaksu. Maksuhaldur ei ole viidanud mistahes materjalidele, mille põhjal oleks see saanud OÜ-le Toffus teada olla. Põhjendamatu on maksuhalduri väide, et OÜ Stepland Grupp oli OÜ Toffus kontrolli all. OÜ Toffus on pinnasesõela soetamisega seonduva asjaajamise võtnud suures osas enda peale, kuid selle põhjal ei saa eelnimetatut väita. Põhjendamatu on viidata, et OÜ Stepland Grupp poolt tasumata käibemaksusumma on jõudnud OÜ Toffus või tema juhatuse liikmeteni. Vastavatele tõenditele ei ole viidatud. Arusaamatuks jääb, miks ei ole kõnealuse raha osas küsitud selgitusi OÜ Stepland Grupp juhatuse liikmelt G. Glt, kes äriühingu seadusliku esindajana rahaga tehinguid tegi. Maksuhaldur ei saa maksuotsust halduskohtumenetluses motiveerida ning pelgalt asjaolude loetlemine ei täida motiveerimiskohustust. Apellatsioonkaebuses loetletud asjaolud ei luba väita, et pinnasesõela soetamisel oli eesmärgiks maksueelise saamine ning et tehingutel puudub muu majanduslik sisu. Maksuhaldur on loetelus esitanud maksumenetluses kogutud tõenditega vastuolus oleva väite, et raamatupidaja M K ei teadvat OÜ-st Stepland Grupp ega G. G isikust midagi. Maksumenetluses kogutud ja halduskohtule esitatud materjalide hulgas olevas kolmanda isiku seletuste protokollis (tl 133 pöördel) on M-K Altosaar avaldanud vastuses küsimusele nr 3, et teab OÜ Stepland Grupp juhatuse liiget G. Gd, ka järgnevatele küsimustele antud vastustest nähtub tema teadlikkus OÜ Stepland Grupp tegutsemisest ja suhtlusest G. Gga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Halduskohus tühistas maksuotsuse põhjusel, et maksuhaldur pole maksumenetluses täitnud uurimiskohustust ning maksuotsus pole motiveeritud. Uurimispõhimõtte rikkumisena tõi kohus välja asjaolu, et maksuhaldur on jätnud esitamata objektiivsed tõendid kaebaja maksupettuses osalemise, pahausksuse või vähemalt raske hooletuse kohta, samuti ostja ja müüja vahelise seose kohta ning lähtunud pelgalt oletustest ja kahtlustest. Samuti ei küsinud maksuhaldur OÜ Stepland Grupp juhatuse liikmelt G. Glt sularaha väljavõtu ning selle edasise saatuse kohta. Motiveerimispuudusena tõi kohus esile asjaolu, et maksuhaldur pole viidanud sättele, mis maksupettuses osalemise korral võimaldaks jätta kõrvale dokumenteeritud tehingud, ning maksuotsuses loetletud KMS sätted pole seostatavad faktiliste asjaoludega.
  2. Ringkonnakohus halduskohtu nende seisukohtadega ei nõustu. Maksuotsuses on selgelt esile toodud maksuotsuse faktiline alus – pinnasesõela soetuse ja transpordi Inglismaa äriühingult Quickskip Hereford Limited organiseeris ning müüs selle edasi Swedbank Liising AS-le tegelikult OÜ Toffus ning Stepland Grupp OÜ oli tehingusse kaasatud üksnes selleks, et OÜ Toffus saaks sisendkäibemaksu tagastusnõude tõttu maksueelise. Seega oli maksuhaldur esile toonud põhjendatud kahtluse maksupettuse toimepaneku suhtes. MKS § 92 lg 1 p 3 annab õigusliku aluse maksu määramiseks maksuhalduri poolt juhul, kui maksukohustuslane on esitanud valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast maksusummast. Asjaolu, et kaebaja esitas käibedeklaratsioonis ebaõigeid andmeid sisendkäibemaksu tagastusnõude põhjenduseks, on maksuotsuses selgitatud. Maksuhaldur pidanuks siinkohal viitama ka MKS 11
(14)3-12-2487 §-le 84, mis annab talle õiguse määrata maks lähtuvalt tehingu tegelikust majanduslikust sisust juhul, kui ilmneb, et tehing on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil. Samas on maksuhalduril õigus maksu määramiseks sellel õiguslikul alusel olemas sõltumata maksuotsuses sellele viitamisest ning ringkonnakohtu arvates on tegemist HMS § 58 mõttes haldusakti vorminõude rikkumisega, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Maksuhaldur on maksukohustuse tekkimise õigusliku alusena viidanud KMS § 24 lg-le 1, mille kohaselt peab maksukohustuslane lisama võõrandatava kauba väärtusele käibemaksu ja arvutama ning tasuma tasumisele kuuluva käibemaksu ning maksuotsuse resolutsioonis näidanud, millisel moel tehingu tegelikku majanduslikku sisu arvestades oleks tulnud see deklareerida. Maksuotsus on olnud arusaadav ka kaebajale, kes on nii vaide- kui ka kohtumenetluses esitanud sisulisi vastuväiteid maksuotsuses tehtud järeldustele ega ole jäänud pidama väite juurde, et maksuhalduril üldse puudub õiguslik alus tehingute ümberkvalifitseerimiseks. Vastupidi, nii kohus kui kaebaja on leidnud, et viide MKS §-le 84 oleks olnud vajalik.
  1. Riigikohus märkis 04.06.2013 otsuse nr 3-3-1-15-13 p-s 13, et maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või võimatu esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta. Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust kinnitavad seepärast enamasti asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav. Eeltoodud seisukoha valguses on ringkonnakohtu hinnangul maksuotsus piisavalt põhjendatud. Maksuhaldur on eluliselt usutavalt põhjendanud oma seisukohta, miks Stepland Grupp OÜ tehingute ahelasse lisati ja et sellel puudub igasugune majanduslik mõte ning eesmärgiks oli üksnes kaebajale sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamine. Selliselt järgib maksuotsus ka Euroopa Kohtu 21.02.2006 otsuse nr C-255/02 Halifax jt, et maksukohustuslasel ei ole õigust arvata maha sisendkäibemaksu siis, kui selle mahaarvamise aluseks olevad tehingud kujutavad endast kuritarvitust. Kui kuritarvituse olemasolu on tuvastatud, tuleb sellega seotud tehingud uuesti määratleda viisil, millega taastada selline olukord, nagu oleks olnud siis, kui kuritarvitust ei oleks esinenud.
  2. Maksuotsuses esitatud seisukohad on tõendatud järgmiste tõenditega. Kaebaja prokuristi P. Si ja Stepland Grupp OÜ juhatuse liikme G. G seletustest maksuhaldurile (tl 56-58p ja 108110) selgus, et sõeluri ostu ja Eestisse toomise organiseeris kaebaja, Stepland Grupp OÜ ülesanne oli üksnes finantseerida ostu. Samas selgus P. Si seletusest, et kaebaja tegi Stepland Grupp OÜ-le sõeluri ostmiseks 20 000 euro suuruse ettemaksu ning tasus ka sõeluri Eestisse toomise kulud. Lisaks laenas G. G 35 000 eurot oma isikliku tuttava M Si käest, sest Stepland Grupp OÜ-l puudusid rahalised vahendid ostu finantseerimiseks. Stepland Grupp OÜ ei saanud tehingus osalemisest mingit kasu ning finantseerimises osalemine kirjeldatud viisil viitab sellele, et Stepland Grupp OÜ kaasati tehingusse üksnes selleks, et tegemist oli reaalse majandustegevuse lõpetanud äriühinguga, mis kavatseti nagunii võlgade tõttu ära müüa (G. G seletus ja tõendid tl 140-144). Seega võis selline äriühing sissenõudmist kartmata võtta endale käibemaksu tasumise kohustuse ning kaebaja sai endale sisendkäibemaksu tagastusnõude. G. G seletus annab alust arvamuseks, et tema näol oli tegemist Stepland Grupp OÜ näilise juhatuse liikmega, sest maksuhaldurile antud seletust alustas ta selgitusega, et ei soovi selle äriühinguga enam seotud olla võlgade tõttu ja ta ütles selle äriühingu eelmisele juhatuse liikmele, Rainer Koptile, et „kui te tahate minuga veel hästi läbi saada, siis jätkake ise selle äriühinguga“, mispeale R. Kopti leidis uue juhatuse liikme, kellegi Gennadi. Samuti märkis G. G, et tema ID-kaart on raamatupidaja käes koos allkirjastamiseks vajalike PIN-koodidega ning sõeluri ostmise ja laenuga seotud asjaolud olid tal meeles üsna lünklikult. 12
(14)3-12-2487
  1. Kaebaja on maksumenetluses selgitanud Stepland Grupp OÜ kaasamist asjaoluga, et liisingufirma nõudis vahefinantseerija kaasamist. See seletus on ümber lükatud Swedbank Liising AS kirjaliku seletusega (tl 94), et liisingufirma tingimuste kohaselt pidi seade olema Eestis ja ülevaadatav, käibemaks tuli liisingufirmale kohe ära maksta ning lisaks seadme enda tagatiseks olekule nõuti isiklikke käendusi. Lisaks on kaebaja rõhutanud, et OÜ Toffus näol oli tegemist algava äriühinguga, kes vajas sõeluri ostutehingu finantseerimist. Siinkohal on maksuhaldur toonud esile, et OÜ Toffus nimel käisid Inglismaal sõelurit valimas Nordecon AS mäetööde juht C R ja Nordecon AS alltöövõtja OÜ Speedline Baltic juhatuse liige T. R, laenu andjaks Stepland Grupp OÜ-le oli Marko S, kes on Nordecon AS projektijuht, millest maksuhaldur on järeldanud, et Nordecon AS töötajate seotus tehinguga pole juhuslik ning G. G seletus selle kohta, et Marko S on tema isiklik tuttav, pole usutav. C. R ja T. R olid ka OÜ Toffus sõeluri ostu tehingu käendajad Swedbank Liising AS ees. C. R on selgitanud (tl 123125) oma aktiivset tegevust OÜ-le Toffus sõeluri muretsemisel (lisaks 05.02.2012 sõlmitud käsunduslepingu (tl 59) alusel tööstusliku pinnasesõeluri valikule, hindamisele ja ostumüügiläbirääkimiste pidamisele, sõeluri Eestis vastuvõtmisele ja Nordecon AS treileril töökohta toimetamisele, andis ta OÜ-le Toffus ka laenu sõeluri ostmiseks) sellega, et Nordecon AS töömahud seoses Tallinn-Tartu-Võru Luhamaa maantee Aruvalla-Kose teelõigu ehitusega olid suurenenud ning tema mäetööde juhina pidi tagama, et alltöövõtu hindade tõusule vaatamata eelarvega toime tulla. OÜ Toffus lubas madala rendihinnaga sõelurit ning see lahendas probleemid toodangu omahinna osas Alesti karjääris. Kuna ka M. S töötab C. Rüütli sõnul raskustesse sattunud Nordecon AS-s, on usutav maksuhalduri järeldus, et Nordecon AS töötajate poolt finantseeritud sõeluri ostu poleks vaja olnud vormistada läbi Stepland Grupp OÜ muul põhjusel kui sisendkäibemaksu tagastusnõude näol maksueelise saamiseks. M. Si poolt 35 000 euro tagatiseta laenamine isegi lühiajaliselt G. Gle, kellele kuuluval äriühingul lasusid võlad, pelgalt seetõttu, et sõber palus abi, pole usutav (seletus tl 116). Usutavam oleks laenu andmine juhul, kui laenu andja saanuks arvestada kontrolliga sõeluri üle ja sõeluri kui tagatisega, nagu näiteks C. R, kes reaalselt jälgis sõeluri jõudmist Eestisse, selle vastu võttis ning töökohta toimetas. Eeltoodu kinnitab maksuhalduri kahtlust, et M. S ja C. R olid omavahel seotud ja M. S ei võtnud laenu andes ebamõistlikke riske.
  2. Kohus heitis maksuhaldurile ette, et viimane ei küsinud G. Glt, miks ta Swedbank Liising AS poolt üle kantud käibemaksu summa sularahas äriühingu arvelt välja võttis ja kuhu ta selle paigutas. Ringkonnakohus nõustub kohtuga, et sellise küsimuse võinuks maksuhaldur kolmandale isikule esitada, kuid isegi kui G. G oleks kinnitanud, et ei andnud käibemaksu summat kaebajale üle, poleks see muutnud maksuotsuse järeldust, et tehingute korraldamisel antud viisil tekkis tehingute tulemusel sellise käibemaksu tagastusnõue, mis jäi riigile laekumata. Kaebaja etteheited, et maksuhaldur pole läbi viinud maksukontrolli Stepland Grupp OÜ ja Swedbank Liising AS juures, ei ole asjakohased. Maksuhaldur on neilt äriühingutelt nõudnud välja asja lahendamiseks vajalikud dokumendid ja seletused.
  3. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja jätab uue otsusega OÜ Toffus kaebuse rahuldamata.
  4. Kaebaja on taotlenud asjas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 377 euro, halduskohtus kantud esindajatasu 2196 euro ja apellatsiooniastmes kantud esindajatasu 1275,56 euro hüvitamist. Menetluskulude kandmine on tõendatud, kuid kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda

§ 108lg 1 alusel.

Maksuhaldur pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ja tema võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda

§ 109lg 1 alusel. 13

(14)3-12-2487 /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.