TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2995 Otsuse kuupäev 1. juuni 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Maren Saarnaki (Saarnak) kaebus Tartu Vangla vast

§ 44lg 1).

Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kaebaja nõue põhineb väidetaval alusetul vabaduse võtmisel. Vastuseks kaebusele märgib halduskohus, et kaebaja poolt taotletava hüvitisega tuleks luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on kaebaja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

1. Poolte vahelise vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes teostatud toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
2. Kaebaja nõude sisulisel lahendamisel tugineb halduskohus materiaalõiguse kõrval asjakohasele kohtupraktikale. Riigikohus on 20.04.
3. a haldusasja nr 3-3-1-94-11 otsuse punktis 12 asunud seisukohale, mille kohaselt: “ VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse 4 või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. /../ Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 33-1-33-10, p 12). Kolleegium märgib, et VangS § 69 lg 1 esimene lause sätestab täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise eeldusena üldjuhul abinõu adressaadist lähtuva negatiivse käitumise või isikuomaduse. VangS § 69 lg 1 lause 2 võimaldab kohaldada julgeolekuabinõusid aga ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Tegemist on normi esimeses lauses sätestatuga võrreldes laiema õigusliku alusega, mis ei sea julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumist vanglas, vaid raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamise. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.“
6. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja puhul on tegemist süstemaatilise vangistusseaduse ja/või vangla sisekorraeeskirja nõuete rikkujaga, mis nähtub tõsiasjast, et enne vaidlusalust perioodi oli kaebajat karistatud distsiplinaarkorras 13 korral, nagu on tõendanud vastustaja. Samas on kaebaja vastusega tema teabenõudele (tlk 49) tõendanud, et vaidlusalusel perioodil on teda distsiplinaarkorras karistatud ainult ühel korral. Nimetatud asjaoludest saab esmapilgul teha järelduse, et kaebaja seisukohaga liigpikast julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb nõustuda, kuna kaebaja suhtes on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud juba
7. juulist 2010.a ja seda siis
8. septembrini
9. a ehk rohkem kui aasta jooksul. Samas tuleb arvestada ka poolte poolt kohtuistungil avaldatud asjaolust, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes on vangistuse ja ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal toime pannud kriminaalkorras karistatava teo, mis tõendab vastustaja järeldusi, et kaebaja suhtes oli julgeolekuabinõusid vaidlusalusel perioodil tarvis kohaldada preventiivsel ja tõkestaval, mitte aga karistuslikul eesmärgil. Nimelt on kohtuinfosüsteemi andmetel kaebajat karistatud 28.06.
10. a kohtuotsusega kriminaalkorras kahe kuulise vangistusega vanglaametniku solvamise eest. Halduskohtu arvates ei ole praeguse aja kohtupraktikas isiku vangistusega karistamine igapäevane. Seega on tegemist raske õiguserikkumisega VangS § 69 lg 1 mõttes. Neil asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja kaalutlused, mis on välja toodud täiendavate julgeolekuabinõude protokollide väljavõttes kaebaja suhtes vaidlusalusel perioodil (tlk 23-24) on põhjendatud ning vastustaja kaalutluste põhjendatus on tõendatud ka asjas kogutud teiste tõenditega, mille tõttu ei ole kaebaja nõue vabaduse võtmise eest mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatud, kuna kaebajale ei ole seeläbi mittevaralist kahju tekitatud.
11. Halduskohus hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine vaidlustatud toiminguga ei ole tõendatud, mille tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata (

§-de 5 lõike 1 punkt 1, 158 lõike 1 lause 1). 5 20. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks menetluskulud kandma kaebaja (

§ 108

lõike 1 lause 1), kuna aga vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (

§ 109lõike 1 viimane lause), jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

Roby Koik kohtunik 6