§-st 390 ja § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 23. septembri 2013 otsus muutmata ja süüdistatavate Igor Kajanderi ja Igor Tihhonovi määruskaebused rahuldamata.
lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
lg 3 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi
15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt
lg-le 3 ei ole ette nähtud
Seega tulenevalt
lg-st 3 ei laiene
Kajanderi ja I. Tihhonovi poolt ringkonnakohtule esitatud kaebustes sisalduvale taotlusele muuta maakohtu otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul I. Kajanderi ja I. Tihhonovi taotlused menetluskulude väljamõistmisega seoses lahendada lähtudes
lg 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitada menetluskulud süüdimõistetul. Kuivõrd maakohus tegi I. Kajanderi suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, tuli temalt välja mõista ka kõik kriminaalasjaga seonduvad menetluskulud, s.h toimiku materjalidest tehtud koopia kulu, sundraha, kaitsjatasud ja ekspertiisikulud.
lg 2 kohaselt kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Ringkonnakohus märgib, et lõikes 2 peetakse aga silmas 2 üksnes n-ö mitteindividualiseeritavaid menetluskulusid, mille tekkimine ei ole selgepiiriliselt seostatav ühe konkreetse süüdistatavaga. Nende menetluskulude osas, mis seonduvad vaid ühe kindla süüdistatavaga, lõikes 2 sätestatut ei kohaldata. Nii ei saa I. Kajanderi kaitsja tasu, süüdimõistmisega kaasnevat sundraha ega käesolevalt ka tema kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu mingiski osas välja mõista tema kaassüüdistatavalt. Seega on maakohus õigesti nimetatud kulud jätnud ainuisikuliselt I. Kajanderi kanda. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et nii on menetluskulude väljamõistmine märgitud ka prokuröri, I. Kajanderi ja tema kaitsja vahel 12.07.2013 sõlmitud kokkuleppes ning midagi ettenägematut süüdistatava jaoks kohtuotsuses ei olnud. Ekspertiisikulude süüdistatavatelt väljamõistmisel on nii kokkuleppe sõlmimisel kui maakohtu poolt selle kinnitamisel aga põhjendatult lähtutud
Kajanderi on kohustatud hüvitama ekspertiiside maksumused nende kindlaksmääratud osades. Samuti märgib ringkonnakohus, et nii 12.07.2013 prokuröri, I. Kajanderi ja tema kaitsja vahel sõlmitud kokkuleppest (kd 4 lk 28-32) kui maakohtu istungi protokollist (kd 4 lk 53) nähtuvalt on I. Kajander menetluskulude sellisel kujul temalt väljamõistmisega täielikult nõustunud ning asjas ei ilmne kokkuleppemenetluse normide rikkumist ega kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on I. Kajanderilt menetluskulude väljamõistmisel toiminud õigesti ja I. Kajanderi kaebuses toodud vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. 8.2 Teiseks palub I. Kajander võimalusel kohaldada tema suhtes
Ringkonnakohus on seisukohal, et I. Kajanderi taotlus jätta temalt välja mõistetud sundraha osaliselt riigi kanda, ei kuulu rahuldamisele ja seda järgmistel põhjustel.
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulude riigi kanda jätmisel peab isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). Ringkonnakohus märgib, et oma taotlust sundraha vähendamiseks I. Kajander põhjendanud ei ole, paludes kaebuses vaid arvestada tema majandusliku olukorraga. Täiendavaid selgitusi, miks tal ei ole võimalik menetluskulu tervikuna tasuda, I. Kajander esitanud ei ole. Kuivõrd isiku kaebus ei sisalda andmeid tema majandusliku olukorra kohta ega muid asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul hinnata tema võimekust menetluskulusid tasuda, ei saa ringkonnakohus tema taotlust rahuldada. I. Kajanderi taotlus jääb paljasõnaliseks, mistõttu sundraha osaliselt riigi kanda jätmine oleks põhjendamatu. Lisaks ei pea ringkonnakohus menetluskulu osa riigi kanda jätmist õigustatuks põhjusel, et I. Kajander pani toime omakasulise rahvatervise vastu suunatud kuriteo. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks selgitada, et
ja § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega täiendavalt pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra menetluskulude tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Sellisel juhul tuleb süüdimõistetul siiski tasuda 3 temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud täies ulatuses, kuid tal on võimalik saada tasumiseks ajapikendust või tasuda ositi graafiku alusel. Ringkonnakohus rõhutab, et ka
alusel menetluskulude tasumise pikendamiseks või ajatamiseks esitatud taotlust tuleb süüdimõistetul motiveerida ning taotluse rahuldamine on võimalik vaid mõjuvate põhjuste olemasolul. 9. Ringkonnakohtu seisukohad I. Tihhonovi kaebuse osas. 9.1 I. Tihhonov leiab, et temalt advokaaditasu 324 euro väljamõistmine on põhjendamatu, kuna advokaadist keeldus ta juba mais ja oli valmis kaitsma ennast ise. Ta ei tea mil viisil ja mille eest ta võlgneb advokaadile sellise summa. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on I. Tihhonovilt kaitsjatasu summas 324 eurot välja mõistnud põhjendatult. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et menetleja on 27.02.2013, 29.04.2013 ja 21.05.2013 määrustega
Suubani riigi õigusabi tasu taotluse süüdistatavale I. Tihhonovile osutatud riigi õigusabi eest vastavalt 38,40 (kd 3 lk 80), 21,60 (kd 3 lk 81-82) ja 21,60 (kd 3 lk 87-88) eurot, s.o kokku 81,60 eurot. Samuti on prokuröri 12.07.2013 määrusega rahuldatud advokaat A. Suubani riigi õigusabi tasu taotlus summas 194,40 eurot. Kaitsja poolt esitatud taotluse kohaselt kulus tal kriminaalasjaga tutvumisele 6 tundi, kriminaalasja kahtlustatavale tutvustamisele 1,50 tundi ja prokuratuuris kokkuleppemenetluse läbiviimisele 1,50 tundi (kd 4 lk 22). Tartu Maakohus on 23.09.2013 otsuses pidanud põhjendatuks hüvitada ka kaitsja taotlus (kd 4 lk 55-56) I. Tihhonovile riigi õigusabi tasu 48,00 euro väljamõistmises tema kaitsealuse esindamisel maakohtus 23.09.2013 toimunud kohtuistungil. Nagu käesolevalt osundatud, on kaitsja käesolevas kriminaalmenetluses I. Tihhonovile õigusabi osutanud, mistõttu tema vastupidised väited on alusetud.
lg 1 p 4 kohaselt kuulub menetluskulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja
Et maakohus mõistis põhjendatult süüdistatava I. Tihhonovi temale esitatud süüdistuse järgi süüdi, kuuluvad kaitsetasud kokku summas 324,00 eurot välja mõistmisele süüdistatavalt riigituludesse. Teiseks osundab ringkonnakohus, et käesolevalt on I. Tihhonovilt kaitsjatasude väljamõistmine fikseeritud juba prokuröri, I. Tihhonovi ja tema kaitsja vahel 12.07.2013 sõlmitud kokkuleppes (kd 4 lk 21). Sellist kohustust sisaldava kokkuleppe on I. Tihhonov allkirjastanud, see on avaldatud kohtuistungil ning kohtuistungil on I. Tihhonov kinnitanud, et kokkulepe on talle arusaadav, ta on sellega nõus vabatahtlikult, selle sõlmimine oli tema vaba tahe, ta jääb kokkuleppe juurde ja soovib selle kinnitamist (kd 4 lk 53 pöördel). Ka see näitab, et kokkuleppes märgitust kõrvalekaldumiseks puuduvad vähimadki argumendid ning määruskaebus ei ole selles osas põhjendatud. 9.2 I. Tihhonov vaidlustab väljamõistetud ekspertiisitasu, kuna ülekuulamisel oli ta nõus, et temalt kinnipidamisel äravõetud aine oli fentanüül ning ekspertiis oli seega ebavajalik. Ringkonnakohus on seisukohal, et nõustuda ei saa kaebuse esitajaga selles, et tulenevalt tema poolt teo ülestunnistamisest oli ekspertiiside tegemine põhjendamatu. Siinjuures juhib ringkonnakohus tähelepanu Riigikohtu määrusele nr 3-1-1-120-12, kus on selgitatud: „Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust
Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid 4 objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt
lg 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.“ Ringkonnakohus leiab, et ekspertiisidega seonduva osas on toimitud õigesti ja nende tegemist ei saa pidada põhjendamatuks. Prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Asjaolu, et süüdistatav ei pruugi selle otsustusega nõustuda, ei muuda iseenesest ekspertiisi tegemist põhjendamatuks. Viidatud Riigikohtu lahendis on leitud ka seda, et vaid teatud erandjuhtudel on võimalik kõrvale kalduda
lg 1 sätestatust, mille kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ja jätta ekspertiisikulud süüdistatavalt väljamõistmata. Sellise erandjuhuna on näiteks käsitletav olukord, kus määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele. Kirjeldatud juhul ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette
lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Kuivõrd praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on maakohus õigesti mõistnud ekspertiisi maksumuse välja I. Tihhonovilt ja tema kaassüüdistatavatelt kindlaksmääratud osadena. Puudutavalt I. Tihhonovilt väljamõistetud ekspertiisikulusid märgib ringkonnakohus veel järgmist. Nimetatud kulu väljamõistmine ei tulnud I. Tihhonovile üllatuslikult, kuna see oli märgitud juba I. Tihhonovi, tema kaitsja ja prokuröri vahel sõlmitud kokkuleppes (kd 4 lk 21). Ringkonnakohus leiab, et kuna I. Tihhonov on kinnitanud vabatahtlikkust ja nõusolekut kokkuleppega, on ta aktsepteerinud ka asjaolu, et süüdimõistmise korral mõistetakse temalt välja ekspertiisikulud summas 365,25 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et I. Tihhonovilt ekspertiisi maksumuse väljamõistmine summas 365,25 eurot oli põhjendatud ja seaduslik ning tema sellekohase kaebuse rahuldamiseks puudub alus. 9.3 Ringkonnakohus leiab, et õige ei ole I. Tihhonovi väide, mille kohaselt mõistis kohus temalt sundraha välja kahel korral, s.o summas 500 eurot ja 300 eurot. Seoses sundraha väljamõistmisega selgitab ringkonnakohus, et süüdimõistva kohtuotsusega väljamõistetava sundraha määr on kindel suurus, mis on seotud kuriteo raskusastme ja kuupalga alammääraga ning mis tulenevalt
Kuivõrd maakohus tunnistas I. Tihhonovi süüdi esimese astme kuriteos, kuuluks temalt süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel
Tulenevalt
lg 3 on kohtul õigus jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetul üle jõu. Käesolevalt ongi maakohus jätnud sundraha suuruses 300 eurot riigi kanda ning I. Tihhonovilt välja mõistnud sundraha vaid osaliselt, s.o summas 500 eurot. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud I. Tihhonovi väide temalt sundraha kahekordselt väljamõistmises ja ringkonnakohus kordab isikule selgituseks veelkord, et I. Tihhonovilt on sundraha välja mõistetud vaid 500 euro ulatuses. 9.4 I. Tihhonov on kaebuses juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et kohtumääruses temale esitatud süüdistuse kirjelduses sisaldub lause: „I. Tihhonovi süüdistatakse selles, et tema kuulati 27.02.3013 kahtlustatavana üle KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kriminaalasjas nr 12240103912, mis 06.03.2013 saadeti Viru Maakohtusse ja milles I. Tihhonov on kohtu alla antud, pani taas toime tahtlikud ja analoogsed kuriteod: ….“ I. Tihhonov leiab, et selles süüdistatakse teda justkui uute kuritegude toimepanemises pärast 06.03.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.