KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2013, Tartu Haldusasja number 3-12-63 Haldusasi Hanno

) § 34¹ lõikest 8 ühepoolselt lõpetada ning Lugavälja ja Süvaoja maaüksuste omandamise taotluse rahuldamata jätta. Vastustaja leidis, et Hanno Saaremets ei ole tema kasutusvalduses olevat maad pärast

1. aastat eesmärgipäraselt põllumajanduslikuks tootmiseks kasutanud, mistõttu on ta rikkunud lepingu tingimusi. Kuna Hanno Saaremets ei ole tegelenud pärast
2. aastat põllumajandusliku tootmisega ning kasutusvalduse seadmise lepingud lõpetatakse, jääb rahuldamata ka taotlus kasutusvalduses olevate Lugavälja ja Süvaoja maaüksuste omandamiseks.
3. Hanno Saaremets esitas 21.11.
4. a vaide ning palus korralduse tühistada. Ida-Viru maavanema 14.12.
5. a vaideotsusega (I kd, tl 12-14) jäeti Hanno Saaremetsa vaie rahuldamata. IVMV asus seisukohale, et korraldus on tehtud materiaalõigust järgides ning ehkki selle tegemisel rikuti menetlusõigust, ei olnud tegemist selliste rikkumistega, mis oleksid kaasa toonud ebaõige haldusakti. IVMV leidis, et kasutusvalduse lepingu lõpetamisel ning samuti maa ostueesõigusega omandamisel on maareformi seaduse § 34¹ lg 8 kohaselt eelkõige oluline, et isik tegeleks põllumajandusliku tootmisega. Vastustaja väitis, et Hanno Saaremets põllumajandusliku tootmisega ei tegele.
6. Hanno Saaremets esitas 14.12.2011 vaideotsuse peale kaebuse (I kd, tl 2-7) Tartu Halduskohtule, milles palus nimetatud vaideotsus tühistada nii materiaal- kui menetlusõiguse rikkumise tõttu. Kaebaja väitis, et kasutusvalduse lepingute tühistamiseks puudus õiguslik alus ja faktiline põhjus.

§ 34

¹ lg 8 ja kasutusvalduse seadmise lepingud ei seosta põllumajandustootjaks olemist maa sihtotstarbelise kasutamisega. Kaebaja selgitas, et on täitnud kõiki kasutusvalduse lepingute tingimusi, muu hulgas maad iga-aastaselt ja korrapäraselt hooldanud. Haldusorgan on ebaõigesti jõudnud veendumusele, et Hanno Saaremets ei tegele põllumajandusliku tootmisega. Hanno Saaremets pidas maaüksustel mesilastarusid ning ta on müünud saadud mett. Alates

1. aastast tegeleb kaebaja maaüksusel talivilja kasvatamisega, olles seega põllumajanduslik tootja. Kaebaja väitis, et maavalitsus ei ole kasutusvalduse lepingute lõpetamisel järginud selleks ette nähtud üldregulatsiooni, mis tuleneb asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 212 lg-st
2. Kasutusvaldust ei saa lõpetada AÕS § 213 alusel, kuivõrd nimetatud sätte eesmärgiks on kasutusvalduse sisu ehk poolte õiguste ja kohustuste kindlaksmääramine, mida tuleb teha kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga.
3. Tartu Halduskohtu 26.09.
4. a otsusega (I kd, tl 177-186) jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on IVMV kasutanud kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamisel asjakohast regulatsiooni. Tulenevalt AÕS §-st 213 kuuluvad kasutusvalduse lõpetamisel rakendamisele kasutusvalduse seadmise lepingud, milles on sätestatud kasutusvalduse seadmise tingimused ja lepingu lõpetamise alused. Lugavälja ja Süvaoja maaüksuste kasutusvalduse seadmise lepingute punkt 4.3.1 kohaselt on üheks kasutusvalduse seadmise tingimuseks, et kasutusvaldaja kasutab kinnistut vastavalt selle majanduslikule sihtotstarbele. Kinnistute kasutusotstarbeks on kasutusvalduse seadmise lepingute aluseks olevate maavanema korralduste nr 1030 ja nr 249 punktide 6 kohaselt põllumajanduslik tootmine. Lähtudes

§ 34

¹ lg-st 8 lõpetab maavanem kasutusvalduse lepingu, kui isik 2 ei kasuta maad sihtotstarbeliselt ega järgi head põllumajandustava või jätab süstemaatiliselt kasutusvalduse tasu tähtaegselt tasumata. Kohus rõhutas, et kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamisel omab põllumajandusliku tootmisega tegelemine olulist tähtsust, kuna maa antakse kasutusse vaid põllumajanduslikuks tootmiseks ja mitte millekski muuks. Seega on kasutusvaldajal kohustus tema kasutusvalduses olevaid maatükke kasutada põllumajanduslikuks tootmiseks. Kasutusvaldaja peab olema põllumajandustootja kogu seatud kasutusvalduse ajal ning põllumajanduslik tootmine peab olema tõendatud. Antud juhul ei esitanud kaebaja vastustajale mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta on tegelenud põllumajandusliku tootmisega ka pärast

1. aastat. Maavanem on kogunud tõendeid ka omal algatusel, kuid ka kogutud tuludeklaratsioonid ja päringud PRIA-le ei viidanud kaebaja poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemisele.
2. aastal talivilja mahakündmine ei tõenda põllumajandusliku tootmisega tegelemist aastatel 2008, 2009 ega
3. Kuna Hanno Saaremets ei ole tõendanud põllumajandussaaduste müüki ja põllumajanduslikku tootmist pärast
4. aastat, jõudis halduskohus otsusele, et kaebaja ei ole maad kasutanud sihtotstarbeliselt. Sellest tulenevalt oli maavanemal õigus lõpetada Hanno Saaremetsaga Lugavälja ja Süvaoja maaüksuste kasutusvalduse lepingud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
5. Hanno Saaremets esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (II kd, tl 4-11), milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada Hanno Saaremetsa kaebus ning kohustada Ida-Viru Maavalitsust otsustama Hanno Saaremetsale Süvaoja ja Lugavälja maaüksuste ostueesõigusega omandamise küsimus. Alternatiivselt palus apellant saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: a) Halduskohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades, kohtumenetluse norme oluliselt rikkudes ja apellandi poolt väljatoodud asjaolusid ning esitatud tõendeid ebaõigesti hinnates jõudnud ekslikule järeldusele, et kasutusvalduse lõpetamisel kuuluvad rakendamisele üksnes AÕS § 213 ja

§ 34¹ lg 8.

AÕS § 213 ei anna alust kasutusvalduse lõpetamiseks. Kasutusvalduse lõpetamine toimub AÕS § 212 lg 2 järgi. Eeltoodut on apellant korduvalt selgitanud, kuid halduskohus ei ole neid seisukohti arvesse võtnud ega põhjendanud menetlusosaliste väidetega nõustumata jätmist, rikkudes seega HKMS § 157 lg-t 1 ja § 165 lg 1 p-i 4.

1. b)Isegi kui nõustuda käsitlusega, mille kohaselt annab poolte vahel sõlmitud leping täiendavad alused kasutusvalduse lõpetamiseks, ei ole õigussuhte lõpetamise eeldused käesoleval juhul täidetud ning lepingute lõpetamine ei olnud õiguspärane. Halduskohtu otsusest ei nähtu põhjendused selle kohta, milles on seisnenud apellandi poolt hea põllumajandustava rikkumine. IVMV on küll leidnud, et kaebaja ei ole pidanud põlluraamatut ega registreerinud mesilasperesid, kuid hea põllumajandustava reeglistik ei näe ette, et mesinik peaks pidama põlluraamatut ning registreerima mesilaspered.
2. c)Apellant ei nõustu, et maavanema 21.12.2005. a korraldus nr 1030 ja 08.04.2005. a korraldus nr 249 on kasutusvalduse lepingu lahutamatuks osaks, millest tulenevad lisaks lepingule eraldiseisvad kohustused ja/või millega on sisustatud lepingu punkt 4.3.1. Selleks, et pidada maavanema korraldusi lepingu punkti 4.3.1. juures asjakohasteks, oleks pidanud lepingus sisalduma sellekohane viide. Kasutusvalduse leping on asjaõiguslik leping ja maavanem sellele ühepoolselt muudatusi teha ei saa. 3
3. d)Nii seadusest tulenev kui ka lepingujärgne kasutusvalduse lepingute lõpetamise regulatsioon ei sätesta ühe alusena põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohustuse rikkumist. Seega ei ole primaarset tähendust omav pooltevaheline erimeelsus, kas Hanno Saaremets oli põllumajandusliku tootmisega tegelev isik või mitte. Korraldusega anda maa apellandi kasutusse, on vastustaja ise pidanud Hanno Saaremetsa seadusest tulenevatele nõuetele vastavaks põllumajanduslikuks tootjaks.
4. e)Tartu Halduskohus on asunud ebaõigele, asjas kogutud tõenditega vastuolus olevale seisukohale, et vaidlusaluseid maaüksuseid ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud ja maaüksustel ei ole toimunud põllumajanduslikku tootmist. Hinnangu maa sihtotstarbelisele kasutamisele peab andma muu hulgas ka AÕS § 212 lg 2 kaudu. Kaebaja leiab, et sellised alused ei ole täidetud. Apellant on tegelenud vaidlusalustel maaüksustel põllumajandusliku tootmisega ja on seda vastavalt tõendanud. Piisavalt selge ja ühtne tõend põllumajandusliku tootmise kohta on faktiline asjaolu, et vastavatel kinnistutel paiknesid mesitarud. Pärast mesinduse lõpetamist vähese mee toodangu tõttu, hooldas ja niitis Hanno Saaremets vaidlusaluseid maaüksusi, et neid talivilja kasvatamise jaoks ette valmistada. IVMV korralduse väljastamise hetkel tegeles Hanno Saaremets maaüksusel talivilja kasvatamisega, olles põllumajanduslik tootja.
5. f)Tartu Halduskohus on sisustanud

§ 34¹ lg-s 8 sätestatut ebaõigesti.

Erinevalt halduskohtu järeldusest ei ole selles kontekstis oluline, kas Hanno Saaremetsa näol on tegemist FIE-ga või mitte. Kohus on sisustanud vastavas sättes nimetatud maa sihtotstarbelise kasutamise mõiste põhjendamatult kitsalt seostades selle ainult põllumajandusliku tootmisega.

1. g)Tartu Halduskohtu poolt kohtuotsuse põhjendavas osas esile tõstetud Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-538 ei kinnita kohtu seisukohta või õiguslikku tõlgendust, mille kohaselt on üheks lepingu lõpetamise aluseks põllumajandusliku tootmisega tegelemine või sellega tegelemata jätmine.
2. h)Tartu Halduskohus on seisukohal, et põllumajanduslikuks tootjaks on isik, kes saab tulu. Hanno Saaremets ei ole tulu saamist tõendanud. Seadusega ei ole reguleeritud, millises ulatuses oli apellandil kohustus tulu teenida. Samuti ei ole sätestatud, millise regulaarsusega peab olema tulu teenitud. Meemüük kui hooajaline tegevus saab toimuda vaid kahel korral suvel. Tulenevalt mesinduse tootlikkuse sõltuvusest erinevatest väliteguritest, ei saanud apellant 2009. a suve alguses ja lõpus mett müüa, mis aga ei tähenda, et Hanno Saaremets oleks mesindusest loobunud. Apellant ei nõustu ka seisukohaga, et kui ei ole esitatud tuludeklaratsiooni või kui isik on FIE-na äriregistrist kustutatud, siis järelikult ei ole ta tulu teeninud.
3. i)Tartu Halduskohus on asunud ebaõigele seisukohale, et Ida-Viru Maavalitsuse korraldus on formaalselt õiguspärane. Korralduse tegemisel on IVMV eiranud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuet. Korraldusest jääb ka ebaselgeks, missugust head põllumajandustava ei ole järgitud või milles on selline mittejärgimine väljendunud. Korralduse tegemisel on rikutud Hanno Saaremetsa ärakuulamisõigust, sest lepingute lõpetamise küsimuses Hanno Saaremetsal enda seisukohti esitada ei võimaldatud. IVMV ei ole veenvalt motiveerinud ega põhjendanud, miks ta peab vajalikuks kasutuslepingute lõpetamist. Maavanem on eiranud menetluse kohustuslikku kahe-kuulist tähtaega, mis tuleneb maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 10 lg-st 1. Maavalitsus on kasutusvalduse seadmise lepingud lõpetanud õigusvastaselt ning sellest tulenevalt ebaõigesti jätnud rahuldamata kasutusvaldusesse antud maa omandamise taotluse. 4 9. Vastustaja palub 22.11.2012 ringkonnakohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (II kd, tl 16-21) apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata jätta. Vastustaja põhjendused:
4. a)AÕS § 213 viitab

-ga sätestatud konkreetsele kohustusele kasutusvalduse seadmise korraldajal ehk maavanemal lõpetada kasutusvalduse seadmise leping, kui kasutusvaldaja ei kasuta maad sihtotstarbeliselt ega järgi head põllumajandustava. Sama nõue sisaldub ka kasutusvalduse seadmise lepingus, millega on kasutusvaldus Hanno Saaremetsa kasuks seatud. b) Kohus on õigesti sisustanud maa sihtotstarbelise kasutamise mõiste põllumajandusliku tootmisega.

-st tuleneva seadusandja mõtte kohaselt on vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse andmise eesmärgiks maaelu ja põllumajandusega tegelemise toetamine ja edasiarendamine reaalselt põllumajandusliku tootmisega tegelevate isikute kaudu. Seda arusaama toetab ka maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 4 lg 1, mille kohaselt saab kasutusvaldusesse antud maad omandada vaid isik, kelle kasuks kasutusvaldus seati ja kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Kehtiv seadusandlus ei võimalda peale põllumajandusliku tootmise ühtegi muud otstarvet kasutusvalduses oleva vaba põllumajandusmaa kasutamisele. Vastustaja leiab, et maksude maksmine ja korra aastas maatükkide niitmine ei ole käsitletav põllumajandusliku tootmisena ega ole seega ka maa sihtotstarbeline kasutamine maareformi seaduse mõttes. Seda arusaama toetab Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-538, millega ei aktsepteeritud rohu niitmist põllumajandusliku tootmisena.

1. c)Vastustaja ei nõustu apellandi väitega, et maaüksustel mesitarude pidamise ja saadud mee müügi osas puudub vaidlus. Samuti on asjakohatu Hanno Saaremetsa väide, et isik võib tulu teenida ka seda deklareerimata. Antud vaidluse puhul ei ole küsimus selles, kui palju Hanno Saaremets mett müünud on, vaid selles, milline on olnud tema tegevus põllumajandustootjana peale 2007. aastat ja kas tootmist on toimunud või mitte. Olgugi, et Hanno Saaremets oli alates 24.03.2009 kuni 27.06.2012 äriregistrist füüsilisest isikust ettevõtjana kustutatud, pidi ta põllumajandussaaduste müügist saadud tulu deklareerima füüsilise isiku ettevõtlustuluna tuludeklaratsiooni vormil E. Apellant ei ole aastate 2008-2011 osas esitanud dokumente, mis tõendaks, et Hanno Saaremets on ka peale 2007. aastat tegelenud põllumajandusliku tootmisega ja müünud mett. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et piisav tõend põllumajandusliku tootmise kohta on faktiline asjaolu, et vastavatel kinnistutel paiknesid mesitarud. Mesindusega võib tegeleda ka omaks tarbeks ning sellisel juhul ei ole tegemist tootmisega. Samuti on küsitav, kuidas saaksid põllumajanduslikku tootmist tõendada ainuüksi mesitarud, kui need on näiteks tühjad, ilma mesilasperedeta. Kui Hanno Saaremetsal oleksid olnud mesilaspered, oleks ta pidanud nad põllumajandusloomade registris registreerima.
2. d)Hanno Saaremets on apellatsioonkaebuses esitanud uusi väiteid, mida ta eelnevalt esitanud ei ole. Varasemas menetluses ei ole apellant kordagi maininud asjaolu, et lõpetas mesindusega tegelemise vähese toodangu tõttu. Samuti ei ole Hanno Saaremets enne seletanud, et on viimastel aastatel maaüksusi niitnud ja hooldanud eesmärgil, et maad talivilja kasvatamiseks ette valmistada. 1-2-aastane eelnev hooldus olevat viljakasvatajate seas tavaline, et tõsta maa viljakust. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud väide ei ole tõsiseltvõetav. Vaidlusaluseid maaüksusi ei ole kurnatud põllukultuuride kasvatamisega ning neid on niidetud alates kasutusvalduse saamisest. Vastustaja on seisukohal, et Hanno Saaremets ei taha tegeleda 5 põllumajandusliku tootmisega, vaid soovib omandada riigilt soodustingimustel maad selle hilisema võõrandamise eesmärgil.
3. e)Vastustaja ei nõustu apellandi väitega, et Hanno Saaremetsale kasutusvaldusesse antud maa ostueesõigusega erastamise taotluste rahuldamata jätmiseks puudus õiguslik alus. Kui kasutusvaldaja on rikkunud kasutusvalduse seadmise lepingus sätestatud tingimusi ning temaga lõpetatakse sellest tulenevalt kasutusvalduse lepingud, siis ei saa rahuldada ka kasutusvalduse omandamise taotlust, kuna ka seal on tingimuseks, et isik peab olema põllumajandustootja ning kasutanud maad sihtotstarbeliselt ja head põllumajandustava järgides. Kuna haldusmenetluse käigus selgus, et Hanno Saaremets on eiranud ka põlluraamatu pidamise ning mesilasperede registreerimise kohustusi, siis saab järeldada, et ta ei ole järginud põllumajandusega tegelejale, sealhulgas ka tootjale seadustega pandud kohustusi, mida saab lugeda hea põllumajandustava järgimise kohustuse rikkumiseks.
4. f)Vaidlustatud korraldus on formaalselt õiguspärane. Hanno Saaremetsa ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Hanno Saaremets esitas oma arvamuse kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise osas 19.07.2011. a vastuses nr 1/464-T (I kd, tl 97).Vaidlustatud korralduses on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks on haldusmenetluse käigus jõutud seisukohale, et apellant on rikkunud kasutusvalduse seadmise lepingu tingimusi. Maavanem on täitnud talle HKMS §-ga 6 pandud kohustust selgitada välja asjas tähtust omavad asjaolud ning kogunud tõendeid omal algatusel. Vaidlustatud korralduses on nõuetekohane vaidlustamisviide. Menetluse kohustusliku kahekuulise tähtaja ületamine tulenes vaide esitaja enda tegevusetusest riigilõivu tasumisel. Vastustaja rõhutab ka, et antud menetluse puhul ei olnud tegemist tavapärase menetlusega, mida oleks olnud võimalik 2-kuulise tähtaja jooksul läbi vaadata. 10. Apellant esitas 26.07.2013 ringkonnakohtule järgnevad täiendavad seisukohad:
5. a)Apellant ei nõustu vastustaja väitega, et kehtivast seadusest tulenevalt saab kasutusvalduses olevaid maid kasutada vaid põllumajanduslikuks tootmiseks. Vastustaja ei ole viidanud konkreetsele seaduse normile, millele taoline väide saaks tugineda.
6. b)Vastustaja leiab, et põllumajandusliku tootmisega tegelemise hindamisel tuleb käsitleda kogumis nii reaalset põllumajandusliku tootmisega tegelemist kui ka sellest tegevusest saadavat tulu ning analüüsida, kas tegemist on põllumajandusliku tootmisega või põllumajandusega tegelemisega oma tarbeks. Apellant ei nõustu vastustaja seisukohaga. Riigikohtu halduskolleegium on 01.02.2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-3-02, p 2 selgitanud, et mõiste „põllumajandusliku tootmisega tegelemine“ on määratlemata õigusmõiste ning tähendab taime- ja loomakasvatust eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Seega isegi kui Hanno Saaremetsal ei õnnestunud toodangut mesitarudelt saada 2008–2011. a, ei tähenda see, et mesitarude pidamine ei kvalifitseeru põllumajandusliku tootmise alla. See, kas ja millises ulatuses ning millise intervalliga tootja tegelikku tulu teenib, ei oma tähtsust. Riigikohus on 26.02.2009. a lahendis nr 3-3-1-96-08, p 21 selgesõnaliselt märkinud, et ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei saa teha järeldusi, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.2012. a otsus muutmata. 6 12. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud korraldusega on IVMV teinud apellandi suhtes kaks apellandi õigusi negatiivselt mõjutavat otsust. Nendeks on otsus lõpetada Hanno Saaremetsaga 14.07.2005 sõlmitud Lugavälja ja 04.04.2006 sõlmitud Süvaoja maaüksuste kasutusvalduse seadmise lepingud ning otsus keelduda Hanno Saaremetsale nimetatud maaüksuste võõrandamisest. Vaidlust ei ole selle üle, et mõlemad kaebaja õigusi riivavad otsused tehti Hanno Saaremetsa avalduse, võõrandada talle tema kasutusvalduses olevad Lugavälja ja Süvaoja maaüksused, menetlemise tulemusena. Otsuste tegemist on põhjendatud haldusmenetluse käigus tuvastatuga, mille kohaselt ei ole Hanno Saaremets pärast 2007. aastat tegelenud tema kasutusvalduses olevatel maaüksustel põllumajandusliku tootmisega. Seega tuleb ringkonnakohtul selgitada, kas põllumajandusliku tootmise puudumine võib olla kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise ja viimane omakorda maaüksuste võõrandamisest keeldumise aluseks (I); kas haldusmenetluses kogutud tõendid kinnitavad Hanno Saaremetsa puhul põllumajandusliku tootmise puudumist (II) ning kas haldusmenetluses rikuti menetlusnõudeid (III). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse nõuded ning jaotab menetluskulud (IV). I 13. Pooled ei vaidle selle üle, et apellandi kasutusvaldus Süvaoja ja Lugavälja maaüksustel tekkis asjaõigusest tulenevate kasutusvalduse seadmise lepingute sõlmimise järgselt kannete tegemisega kinnistusraamatusse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 213 sätestab, et kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga. Seega tuleb ringkonnakohtul selgitada, kas Hanno Saaremetsal oli lepingutest, seadusest või seaduse alusel antud haldusaktidest tulenev kohustus tegeleda maaüksuste kasutusvaldajana põllumajandusliku tootmisega. 14. Vaidlust ei ole selle üle, et Hanno Saaremets omandas õiguse maaüksuste kasutusvaldusesse saamiseks IVMV 08.04.2005. a ja 21.12.2005. a korraldustega tänu sellele, et ta vastas vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks nõutud Maareformi seaduse (

) §-s 233 sätestatud tingimustele.

§ 341

lg 2 sätestab: „Põllumajandusliku tootmisega tegeleva, käesoleva seaduse § 233 alusel maa kasutusvaldusesse saamise õiguse omandanud isiku kasuks seatakse põllumajandusmaale kasutusvaldus kuni 15 aastaks. Nimetatud tähtaja möödumisel on kasutusvaldajal kolme kuu jooksul õigus taotleda lepingu pikendamist veel kuni 15 aastaks.“

§ 233

lg 3 annab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitamise õiguse äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja on

§ 233

lg 3 tähenduses isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Seega tuleb põllumajandusliku tootmisega tegelemist pidada seaduse järgi maa kasutusvaldusesse saamise õiguse eeltingimuseks.

1. 08.04.
2. a ja 21.12.
3. a korraldustega otsustas maavanem seada kasutusvalduse füüsilisest isikust ettevõtja Hanno Saaremetsa kasuks. Korraldustega määratles maavanem kinnistute kasutamisega seonduvate nõuete all kinnistute kasutusotstarbe, milleks oli põllumajanduslik tootmine (vt korralduste p 6 alapunkt 1, I kd, tl 39 ja 42). Hanno Saaremets on korraldused allkirjastanud märkusega „Nõus tingimustega“ (I kd, tl 39, 42). Eeltoodust tulenevalt tekkis Hanno Saaremetsal IVMV korralduste alusel kohustus järgida kinnistute majandamisel nende kasutusotstarvet, milleks oli põllumajanduslik tootmine. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 järgi kehtib haldusakt kuni kehtetuks 7 tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Ringkonnakohus märgib, et maavanema korraldusi ei ole kehtetuks tunnistatud. Ühtlasi ei saa korralduste p 6 kehtivust lõppenuks lugeda, kuna korralduste p-s 6 määratletud nõuded, sh kinnistu kasutusotstarve, kehtis kogu kinnistute kasutamise aja jooksul. Seega tekkis Hanno Saaremetsal korralduste järgi kohustus kasutada Süvaoja ja Lugavälja kinnistuid kasutusvalduse alusel põllumajanduslikuks tootmiseks. Vastava kohustuse tekkimist ei välista apellandi väide, et kasutusvalduse lepingutes viited korraldustele puudusid. Apellant ei ole märkinud, millise õigusnormi alusel võiks korralduste punkti 6 kehtetuks pidada.
4. IVMV 08.04.
5. a ja 21.12.
6. a korralduste p-d 1-4 nägid ette Süvaoja ja Lugavälja maaüksustele Hanno Saaremetsa kasuks kasutusvalduse seadmise. Nimetatud osas võib korralduste kehtivuse pärast kasutusvalduse seadmise lepingute sõlmimist HMS § 51 lg 2 alusel lõppenuks lugeda. Kasutusvalduse seadmise lepingute p 4.3.2 kohaselt seati kasutusvaldus tingimusega, et kasutusvaldaja on kohustatud säilitama maaüksuse senise sihtotstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult. Kasutusvalduse lepingute p 2.1 järgi oli Süvaoja ja Lugavälja maaüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa. Vabariigi Valitsuse 23.10.
7. a määruse nr. 155 „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (Kord) § 2 lg-st 2 tulenevalt määratakse katastriüksustele sihtotstarve, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele. Korra § 6 p 9 järgi on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Eeltoodust tulenevalt võib ka kasutusvalduse seadmise lepingute p-s 4.3.2 märgitud kohustust tõlgendada kohustusena, kasutada Süvaoja ja Lugavälja maaüksusi põllumajandussaaduste tootmiseks. Nimetatud tõlgendus on kooskõlas nii seaduse mõtte kui ka IVMV 08.04.
8. a ja 21.12.
9. a korraldustest tuleneva Hanno Saaremetsa kohustusega, kasutada kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks. 17.

§ 341lg 8 sätestab: „Kui isik rikub käesoleva paragrahvi 31.

lõikes sätestatut või ei kasuta maad sihtotstarbeliselt ega järgi head põllumajandustava või jätab süstemaatiliselt kasutusvalduse tasu tähtaegselt tasumata, lõpetab maavanem kasutusvalduse lepingu, nõudes, lisaks käesoleva paragrahvi 51. lõike punktis 8 sätestatud leppetrahvile, vajaduse korral kasutusvaldajalt sisse tekitatud kahju“. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et kasutusvalduse lõpetamise alused sätestab ka AÕS § 212 lg 2, mille järgi võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse lõpetamist vaid juhul, kui kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse; kinnisasja omaniku kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust või kui kasutusvaldaja ei anna kinnisasja omanikule tagatist. Samas on AÕS § 212 lg 2 üldnorm,

§ 341

lg 8 aga erinorm, mida kohaldatakse

§ 341lg 2 alusel seatud kasutusvalduse puhul.

Üldnormiga ei saa välistada ega piirata erinormi kohaldamist, mistõttu on halduskohus õigesti leidnud, et käesoleval juhul kuulus kasutusvalduse lepingute lõpetamise alusena kohaldamisele

§ 341lg 8.

Seega on apellandi seisukoht, nagu saanuks maavanem kasutusvalduse lepinguid lõpetada vaid AÕS § 212 lõikes 2 sätestatud alustel väär ning halduskohtu seisukoht seadusega kooskõlas. Maa sihtotstarbelise kasutuse all tuleb

§ 341

lõiget 8 koosmõjus

§-dega 233 ning 341 lg 2 tõlgendades mõista maa kasutamist põllumajanduslikuks tootmiseks. Vastavast tõlgendusest on õigesti juhindunud nii vastustaja kui ka halduskohus. 18. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse (MaaRKMOS) § 4 lg 1 p-de 1 ja 2, § 6 lg 1 ning § 10 lg 3 järgi on maa võõrandamist korraldaval maavanemal alus maa võõrandamisest keeldumise otsuse tegemiseks, kui kasutusvaldaja ei tegele 8 põllumajandusliku tootmisega või ei kasuta maad sihtotstarbeliselt ja head põllumajandustava järgides. Nagu ringkonnakohus juba märkis, tuleb ka maa sihtotstarbelise kasutuse all

§ 341

lõiget 8 koosmõjus

§-dega 233 ning 341 lg 2 tõlgendades mõista maa kasutamist põllumajanduslikuks tootmiseks. Seega tuleb järeldada, et põllumajandusliku tootmise puudumine saab ühtlasi olla maa võõrandamisest keeldumise otsuse tegemise aluseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et põllumajandusliku tootmise puudumine võis käesoleval juhul olla nii kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise kui ka maaüksuste võõrandamisest keeldumise aluseks. Vastustaja on vaidlustatud korraldust andes keeldunud maaüksuste võõrandamisest põhjendusega, et Hanno Saaremetsaga sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingud lõpetatakse. MaaRKMOS § 4 lg 1 järgi võib kasutusvaldusesse antud maad omandada isik, kelle kasuks kasutusvaldus seati või kes on kasutusvalduse lepingusse astunud maareformi seaduse § 341 lõike 7 alusel. Nimetatu välistab MaaRKMOS alusel maa võõrandamise isikule, kellega on kasutusvalduse leping lõpetatud. Seega ei saa vastava põhjendusega maaüksuste võõrandamisest keeldumist õigusvastaseks pidada.

1. Kuivõrd vaidlustatud korraldusega ei ole Hanno Saaremetsaga kasutusvalduse seadmise lepinguid lõpetatud hea põllumajandustava rikkumise, vaid põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohustuse rikkumise tõttu, on ainetud apellandi vastuväited kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamisele seonduvalt mesilasperede registreerimise ja põlluraamatu pidamisega. Nimetatud, seadusega nõutud kohustuste täitmata jätmine võib olla täiendavaks tõendiks põllumajandusliku tootmise puudumise või hea põllumajandustava rikkumise kohta, kuid ei ole korraldusest nähtuvalt iseseisvaks kasutusvalduse lepingute lõpetamise ning maaüksuste võõrandamisest keeldumise aluseks. II
2. Selleks, et hinnata, kas vaidlustatud korralduses esitatud järeldus Hanno Saaremetsal põllumajandusliku tootmise puudumise kohta tugineb õigetele faktilistele asjaoludele, tuleb kõigepealt tõlgendada mõistet „põllumajanduslik tootmine“.

§ 233

lg 3 tähenduses on põllumajandusliku tootmisega tegeleja isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Seega puudub põllumajandusliku tootmisega tegeleval isikul viidatud sätte järgi valikuvabadus selle üle, kas omatoodetud põllumajandussaadusi vaid ise tarbida või tulu saamise eesmärgil müüa. Põllumajandusliku tootmise mõiste hõlmab primaarselt põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete järjepidevat müüki tulu saamise eesmärgil, mitte taime- ja loomakasvatust oma tarbeks. Seisukohale, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärgiks on see, et põllumajandustootja, kellel puudub põllumajandustootmise laiendamiseks vajalik maa, saab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamisel laiendada ja efektiivsemalt arendada oma põllumajanduslikku tootmist, asus ringkonnakohus 04.11.2011. a otsuses haldusasjas nr. 3-10-538 (p 12). Asjassepuutumatu on apellandi viide Riigikohtu halduskolleegiumi 01.02.2002. a otsusele haldusasjas nr. 3-3-1-3-02, milles selgitatakse, et „põllumajandusliku tootmisega tegelemine“ on määratlemata õigusmõiste. Nimetatud otsuse tegemise ajal põllumajandusliku tootmisega tegelemise sisustanud

§ 233lg 3 veel ei kehtinud.

Seadust täiendati vastava sättega alles Maareformi seaduse muutmise seadusega (RK s 13.11.2002, jõust. 01.01.2003, RT I 2002, 100, 586). Eeltoodust tulenevalt leiab IVMV vaidlustatud korralduses õigesti, et põllumajandusliku tootmisega tegelemise eesmärgiks on põllumajandustoodangu ehk omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müük, et saada sellest tegevusest tulu. Põllumajandusega võib tegeleda ka oma tarbeks ja oma tarbimisest ülejäävad saadused müüa, kuid sellisel juhul ei ole eesmärgiks tulu 9 saamine, vaid eelkõige omatarbe rahuldamine (vaidlustatud korralduse lk 4 alt viimane lõik, tl 10 p).

1. Arvestades kinnistusraamatu kandeid, tekkis Hanno Saaremetsal kasutusvaldus Lugavälja maaüksusele 02.09.2005 ja Süvaoja maaüksusele 24.10.
2. Vaidlustatud korralduses leitakse, et Hanno Saaremets ei ole pärast
3. aastat põllumajandusliku tootmisega tegelenud. Seega on vaidluse all Hanno Saaremetsa poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemine alates 01.01.2008 kuni vaidlustatud korralduse koostamiseni 24.10.
4. 14.02.2010 vastuses IVMV kirjale selgitas Hanno Saaremetsa esindaja, et Hanno Saaremets on Lugavälja ja Süvaoja kinnistuid iga-aastaselt niitnud. Ka on ta mesindussaadusi müünud, välja arvatud
5. aastal, mil ta kasutas mesindussaadusi oma tarbeks (I kd, tl 47p-48). Asjaolus, et Hanno Saaremets on igal aastal kasutusvalduses olevaid maid niitnud koos rohu purustamisega, poolte vahel vaidlust ei ole. Samas nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et maade niitmine ei tõenda põllumajanduslikku tootmist, vaid põllumajandusega tegelemist. PRIA 03.08.
6. a kirja kohaselt on Hanno Saaremets saanud vaidlusaluste maade põllumajandusliku kasutamise eest aastatel 2006-2009 ühtset pindalatoetust (I kd, tl 82p). Hanno Saaremets ei vaidlusta korralduses märgitud asjaolu, et ühtse pindalatoetuse saamine paneb toetuse saajale kohustuse toetatavate maade niitmiseks; niitmine iseenesest ei tõenda aga põllumajanduslikku tootmist, vaid ainult põllumajandusega tegelemist (vt korralduse l 3 alt teine lõik). Hanno Saaremetsa esindaja 19.07.
7. a kirjas IVMV-le märgitakse, et alates
8. aastast tegeleb Hanno Saaremets kinnisasjadel talivilja kasvatamisega ning augustikuus on kavas maha külvata talivili (I kd, tl 96p-97). 19.09.
9. a paikvaatlustega on tuvastatud, et vaidlusalused maatükid on küntud (I kd, tl 102p-103). Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud korralduses märgituga selles, et Lugavälja ja Süvaoja maatükkide kündmine iseenesest ei tõenda seda, et kündmise eesmärgiks on põllumajandussaaduste kasvatamine müügiks, mistõttu võiks järeldada, et tegemist on põllumajandusliku tootmisega. Tõendid talivilja müügi kohta käesolevas haldusasjas puuduvad. Seega on käesolevas vaidluses võimalik kontrollida vaid seda, kas Hanno Saaremetsa põllumajanduslik tootmine seisnes perioodil 01.01.2008-24.10.2011 mesilaste pidamises ning mesindussaaduste müügis.
10. Korraldusest nähtuvalt tugines vastustaja järeldus põllumajandusliku tootmise puudumise kohta järgmistele tõenditele koosmõjus: 1) Maksu- ja Tolliameti vastus päringule, mille kohaselt lõppes Hanno Saaremetsa registreering füüsilisest isikust ettevõtjana 24.03.2009, kusjuures äriühingute, millega Hanno Saaremetsal oli kehtiv seos juhatuse liikmena (Hotell Rakvere OÜ ning Korteriühistu Mulla Seitse), tegevusalaks ei olnud põllumajanduslik tootmine (tl 89 p); 2) Hanno Saaremetsa 15.02.
11. a vastuses nr. 1/91-T ning 05.05.
12. a ärakuulamise protokollis esitatud selgitused, mille kohaselt ei oma ta tõendeid põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta aastatel 2008-2011 ega ole
13. aastal mesindussaadusi müünud, vaid toodab mesindussaadusi oma tarbeks. 05.05.2011 ärakuulamisel ei osanud Hanno Saaremets selgitada, mitu mesilastaru tal on ega soovinud selgitada, kus mesilastarud asuvad (tl 47p-48; 87p-88); 3) PRIA 12.08.
14. a kiri nr. 7-1/228-1 ja 22.08.
15. a kiri nr. 7-1/232-1, mille kohaselt ei ole Hanno Saaremets ühtegi loomakasvatusehitist põllumajandusloomade registris registreerinud ega teatanud ühelgi aastal põllumajandusloomade registrile oma mesilasperede arvu. Viimane Hanno Saaremetsa poolt põllumajandusloomade registrisse laekunud dokument on 27.02.
16. a teade veise märgistamisest (I kd, tl 99p, 101p); 4) Hanno Saaremets on eiranud IVMV 08.04.
17. a korraldusega, 21.12.
18. a korraldusega ja kasutusvalduse seadmise lepingutega talle pandud kohustust pidada 10 kasutusvaldusesse antavate maade kohta põlluraamatut, kuigi ei ole vastavat kohustust vaidlustanud; 5) kinnistusraamatu andmete järgi võõrandas Hanno Saaremets paari aasta jooksul pärast Lugavälja ja Süvaoja maaüksustele kasutusvalduse vormistamist kõik tema omandis olnud maatulundusmaa sihtotstarbega maatükid, mille kõlvikuline koosseis (haritav maa, looduslik rohumaa) võimaldas põllumajandusega tegelemist ja tootmist. 05.05.2011 ärakuulamisel ei andnud Hanno Saaremets selgitusi selle kohta, miks ta soovib omandada kasutusvalduses olevat maad, kui on eelnevalt võõrandanud kõik tema omandis olnud maatükid (põllumajandusmaad). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ning halduskohtuga selles, et loetletud tõendid kogumis kinnitavad seda, et Hanno Saaremets ei tegelenud Süvaoja ja Lugavälja kinnistutel põllumajandusliku tootmisega.
19. Haldusasja toimikust nähtuvalt esitas Hanno Saaremets halduskohtumenetluses kohtule ka uue tõendi füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerimise kohta 28.06.2012 (I kd, tl 160). Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud tõendiga ei ole võimalik ümber lükata IVMV 24.10.
20. a korralduses tehtud järeldusi põllumajandusliku tootmise puudumise kohta, kuna see on väljastatud pärast korralduse andmist ega kajasta seega faktilist asjade seisu korralduse andmisele eelneval ajal. Haldusasja toimikus on Hanno Saaremetsa tuludeklaratsioonid aastate 2008-2010 kohta (I kd, tl 72-94). Ringkonnakohus märgib, et neis ei ole kajastatud tulu põllumajandussaaduste võõrandamisest ning neist ei nähtu ka see, et apellant oleks teinud mingeid kulusid põllumajandusliku tootmise tarbeks. Seega leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole õigustatult nende tõenditega vaidlustatud korralduse tegemisel arvestanud. Pigem võib tõenditest järeldada põllumajandusliku tootmistegevuse puudumist. Eeltoodust tulenevalt on õige ka halduskohtu järeldus, mille kohaselt ei ole vaidlusalustel maaüksustel toimunud põllumajanduslikku tootmist. Apellandi väide, et kinnistutel paiknesid mesitarud, ei tõenda, et mesitarudes peeti mesilasi, saadi mesindustooteid ning tegeleti nende müügi ja turustamisega.
21. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et põllumajandusliku tootmisega tegelemist ei saa seostada vaid sellega, kas Hanno Saaremets on tootmistegevuse tulemusena tulu saanud või mitte. Ringkonnakohus möönab, et isikul võib tootmistegevusest tulu teatud ebasoodsate asjaolude kokkusattumuse tulemusena ka saamata jääda. Samas puuduvad käesolevas haldusasjas tõendid Hanno Saaremetsa tootmistegevusest tekkinud kahjumi kohta. Tootmisele orienteeritud põllumajandusliku tegevuse korral ei oleks Hanno Saaremets aastatel 2008-2010 saanud tootmistegevusega seonduvaid kulusid vältida. Vastavad tõendid haldusasja toimikust ei nähtu. Küll aga nähtub vastustaja poolt haldusmenetluses kogutud tõenditest kogumis, et Hanno Saaremets ei täitnud aastate jooksul põllumajandusministri 18.12.
22. a määrusest nr. 88 „Registreerimisele ja tunnustamisele kuuluvad loomakasvatushooned ja –rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad“, samuti loomatauditõrje seadusest tulenevat loomakasvatusehitiste ja mesilasperede registreerimise kohustust ega täitnud ka kasutusvalduse seadmise lepingutega talle pandud kohustust pidada põlluraamatut. Eeltoodu võib koosmõjus teiste tõenditega olla kaalukas argument selle kohta, et Hanno Saaremets ka faktiliselt põllumajandusliku tootmisega ei tegelenud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kasutusvalduse seadmise lepingud ning põllumajanduslikku tootmist reguleerivad õigusaktid panevad isikule kohustused, mida viimane ei täida, kuid väidab sellest hoolimata, et ta põllumajandusliku tootmisega tegeleb, ei lasu nimetatud asjaolu tõendamiskoorem haldusorganil, vaid isikul, kes vastavaid nõudeid ei järginud. Hanno Saaremets ei ole haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses mõjuvaid tõendeid põllumajandusliku tootmise kohta esitanud. 11 III
23. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et teda kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise menetluses ära ei kuulatud. IVMV saatis 04.07.2011 kirjaga nr. 1.2-25/1024-10 apellandi lepingulisele esindajale arvamuse nõude (I kd, tl 95p-96), millega informeeris teda kavatsusest teha otsus ka kasutusvalduse seadmise lepingute lõpetamise kohta ning andis tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Apellandi lepinguline esindaja esitas vastuse arvamuse nõudele 19.07.
24. a kirjaga (I kd, tl 96p-97) ning 20.07.
25. a kirjaga (I kd, tl 98). Seega sai Hanno Saaremets ärakuulamise õigust haldusmenetluse tulemusena tehtud mõlema otsuse osas realiseerida.
26. Õige on apellandi väide, et kasutusvaldusesse antud maa võõrandamise menetluses on rikutud MaaRKMOS § 10 lg-s 1 sätestatud menetluse läbiviimise kahekuulist tähtaega. Samas sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohtul puuduvad andmed selle kohta, et menetlustähtaja rikkumine oleks mõjutanud asja otsustamist. Apellant oleks saanud enda õigust haldusmenetluse läbiviimisele seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaitsta, vaidlustades võimaliku IVMV tegevusetuse taotluse lahendamisega viivitamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et ta oleks seda menetluse käigus teinud.
27. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud korraldus on veenvalt ning piisavalt motiveeritud, mistõttu on apellandi väide korralduse motiveerimatuse kohta põhjendamatu. Halduskohus ei ole korralduse ja vaideotsuse õiguspärasuse hindamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega menetlusnormide vastu eksinud. IV
28. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus HKMS § 200 p 1 alusel apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.
29. a otsuse muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 12 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel