← Eesti

3-11-1902/87

Obsah (4)§ 3§ 14§ 12§ 32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 06.11.2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-1902 Haldu

) §-st 32 tulenevat omandi puutumatuse põhimõtet ning ilmselt ka

§-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-le 1 on isikul õigus omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Volitusnorm kaebaja põhiseaduslike õiguste piiramiseks puudub ning rikutakse kaebaja subjektiivset õigust heale haldusele ja õiguskindlusele. Hea halduse mõiste alla kuulub ka volitusnormi olemasolu õiguste kitsendamiseks (

§ 3

), diskretsioonipiiride järgimine (

§ 14

, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3).

§ 3

lg-st 1 tuleneb nõue teostada riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

§-st 14 tulenevalt on isikul subjektiivne õigus nõuda, et norm, mille alusel piiratakse tema põhiõigusi, oleks seaduse jõuga. Viimsi Vallavolikogul puudub seadusest tulenev volitus kitsendada kaebaja põhiõigusi.

§ 3

formuleeringut „riigivõimu teostatakse ainult seaduse alusel“ ei saa mõista selliselt, et seadusandja delegatsiooni alusel võidakse põhiõigusi ja -vabadusi hakata piirama ka näiteks määruste või haldusaktidega.

§ 3

lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et teda ja tema omandit puudutavad põhiõiguslikud riived oleksid seaduslikud ja proportsionaalsed. Subjektiivsete õiguste hulka kuulub isiku õigus oodata, et teda koheldakse võrdselt teiste isikutega seaduse alusel (

§ 12). Vastustaja ei ole kohelnud kaebajat võrdselt teiste kinnistuomanikega.

Vaidlustatud planeeringu lk-l 3 märgitakse, et kinnistu Muuga tee 23 omanike ettepanekul määrati varem haljasmaaks planeeritud kinnistu osaliselt perspektiivseks elamumaaks, kuna selle kinnistusraamatukohane sihtotstarve on elamumaa. Tegelikult on selle kinnisasja sihtotstarve 100% maatulundusmaa. Mõistetamatuks jääb, kuidas saab kalmistu sanitaarkaitsevöönd olla hoonestatud elamutega. Varasemate detailplaneeringute kehtestamise ajal oleks pidanud kehtima 300 m sanitaarkaitsevöönd, kuid ometi oli seal ette nähtud ärihoonete püstitamine. Jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja poolt lähemale kui 100 m püstitatavad elamud oleksid vähem eetilised ja esteetilised (eeldusel, et need saaksid üldse olla mingisugused kriteeriumid) seal juba varem eksisteerinud majadest. Vastustaja väitel nähtub maakasutuse plaanist kohaliku omavalitsuse üldine põhimõte, et lähemale kui 100 m kalmistu piirist uusi elamuid ei ehitata. Samuti on Pärnamäe kalmistu 100 m kaitsetsoonis asuvad hooned vastustaja väitel vanad talukohad või elamud, mis on rajatud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Vastustaja andmete ebaõigsust tõendavad Pärnamäe kalmistu kaitsetsooni väljastatud ehitusload (07.12.1999 ehitusluba - Äigrumäe tee 1; 12.02.1998 ehitusluba - Männimäe tee 2; 21.04.2004 ehitusluba - Altmetsa põik 7; 05.10.2004 ehitusluba - Tagakäära tee 8). 2012. a aprillis toimusid sanitaarkaitsevööndis ulatuslikud raietööd. Vastustaja käsitleb sanitaarkaitsevööndis lubatavat tegevust erinevate isikute puhul selektiivselt ning vastustaja väide sanitaarkaitsevööndis puude säilitamisest ja ehitustegevuse keelamisest eetilistel ja esteetilistel kaalutlustel on ümber lükatud. Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusega nr 179 kehtestatud Pirita Linnaosa üldplaneeringu lisas 1 (lk 33) on kinnismälestiste loetelu koos kaitsevööndi laiusega. Kinnismälestise nr 1190 (Pärnamäe kalmistu) kaitsevööndiks on määratud 50 m. Seega on Pärnamäe kalmistu Tallinna linna poolses osas piiranguvööndi laiuseks 50 m, kuid Viimsi valla territooriumile 3

(17)3-11-1902 jäävale osale on Viimsi vald otsustanud määrata sama kalmistu piiranguvöödiks 100 m. Seega puudub Viimsi vallal nii seaduslik alus kui ka eetiline ja esteetiline kaalutluslik alus 100 m laiuse piiranguvööndi kehtestamiseks kaebaja kinnistule. Otsus on motiveerimata. xxxxxxxxxx kinnistu osas toimitakse kaalutlusi esitamata vastupidiselt kaebaja tehtud ettepanekule. Kaebaja esitas planeeringumenetluses ettepaneku muuta kavandatud planeeringut. Otsusest võib välja lugeda, et Viimsi vald pidas Viimsi valla elanikele elamisväärse elu- ja töökeskkonna kujundamise vajadust olulisemaks kinnisvaraomaniku huvist saada kasu võimalikust maakasutuse sihtotstarbe muutmisest. Nimetatud kaalutlus ei ole ratsionaalne. Kaebaja taotles planeeringuvaidluses võimaldada täna ühes elamus koos elavatele põlvkondadele (kõik on Viimsi valla elanikud) maksimaalselt kahe täiendava elamu rajamisega elamisväärsed elutingimused sama kinnistu piirides. Vaidlustatud üldplaneering toob kaebajale kaasa sihtotstarbe muutmisest tuleneva kahjuliku tagajärje. On tõenäoline, et olulisele osale xxxxxxxxx kinnistu elamumaast elamu rajamist võimaldavat detailplaneeringut teha ei saa. Vaidlustatud otsusega kehtestatakse kogu planeeringuga hõlmatud alal detailplaneeringu koostamise kohustus – ilma detailplaneeringuta alale hooneid rajada ei ole lubatud. Vastustaja oleks pidanud põhjendama, miks menetlusosaliste poolt esitatud argumente pole aktsepteeritud. Mahuka otsuse korral peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Seletuskirjas kasutatakse segamini termineid sanitaarkaitseala, sanitaarkaitsevöönd ning puhvertsoon. Motiveeritud ei ole seda, kuidas sai tekkida olukord, kus varasema väidetavalt 300 m laiuse sanitaarkaitsevööndi piirides on toimunud oluline ehitustegevus. Vaidlustatud planeeringus ei ole viidet ühelegi seadusest või sellest alamalseisvast õigusaktist tulenevale alusele, mis lubaks määrata sellise kaitseala või kaitsevööndi, mille sisuks on elamu või suvila ehitamise keeld teataval alal kalmistute välispiirist arvates. Sotsiaalministri 28.12.2001 määrus nr 156 „Tervisekaitse nõuded surnu hoidmisele, vedamisele, matmisele ja ümbermatmisele“ sätestab sanitaarkaitseala moodustamise kohustuse juhul, kui toimub uue matmispaiga rajamine või olemasoleva matmispaiga laiendamine, millega Pärnamäe kalmistu puhul ei ole tegemist. Määruse kohaselt on sanitaarkaitseala moodustamise eesmärk matmispaiga puhul veekaitse küsimuste lahendamine. Veeseaduse (VeeS) § 28 lg 1 ja § 281 kohaselt on tegevused veehaarde sanitaarkaitsealas keelatud üksnes 50 m ulatuses. Keskkonnaministri 16.12.1996 määruse nr 61 „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise kord“ p 2.1.8 sätestab, et sanitaarkaitseala ulatuse, majandustegevuse kitsendused või veevõtukoha hooldusnõuded lepitakse kokku maaomanikuga. Antud juhul ei ole tegemist veehaarde kaitsmise vajadusega, kuna kinnistu saab oma vee tsentraalsest süsteemist ning ka edaspidi on kõik selle piirkonna kinnisasjade omanikud kohustatud ühinema ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga. Selliselt ei ole vaidlustatud planeeringus märgitud 100 m nn sanitaarkaitsevöönd või sanitaarkaitseala või puhvertsoon seadusest tulenev kitsendus ning ehituskeeluvööndi kehtestamine on ebaseaduslik. Vaidlustatud otsuses puuduvad viited menetlusosalistele kättesaadavatele muudele dokumentidele, milles sisalduv konkreetne informatsioon võiks endast kujutada osa planeeringu kehtestamise põhjendustest. Otsuses viidatud Harju Maavalitsuse 17.11.2010 kirja, millega Harju maavanem andis nõusoleku planeeringu kehtestamiseks, ei saa käsitada Viimsi Vallavolikogu motiividena planeeringu kehtestamisel. Vaidlustatud otsusega on rikutud kaebaja õigust nõuda haldusorganilt põhistatud otsust, mis on aluseks tema põhiseaduslike õiguste piiramisel. Vaidlustatud üldplaneeringuga seatud kitsendusi kaebaja suhtes on põhjendatud vaid eetilise/esteetilise argumendi ning pinnavee reostumisohu vältimise eesmärgiga. Sellised põhjendused ei võimalda sanitaarkaitsevööndi rajamise aluseks olevat haldusakti lugeda põhjendatuks. Kuna muud põhjendused, mis kinnistule sanitaarkaitsevööndi moodustamist ja kaitsehaljastuse maa juhtotstarbe määramist õigustaksid, puuduvad, siis puudub ka haldusakti õiguslik alus. Kaebajal ei ole võimalik kontrollida akti õiguslikku alust ning seega sisulist õiguspärasust, sest kuigi formaalselt võib rääkida põh4
(17)3-11-1902 jenduste olemasolust, puudub kehtiv õiguslik alus ning sellest tulenevalt on haldusakt sisuliselt põhjendamata. Kui vald tugineb oma otsustustes subjektiivselt mõõdetavatele väärtushinnangutele, siis ei ole võimalik kontrollida, kas vastustaja tõepoolest pidas sajast meetrist kitsamat sanitaarkaitsevööndit ebaeetiliseks või tõi selle ettekäändeks. Vallal ega kohtul ei ole võimalik hinnata sanitaarkaitsevööndi ulatuse eetilisust ja esteetilisust. Kaebajal oli õigus oodata, et väljastatud haldusaktiga analüüsitakse, kas kaebaja isiklikud õigused kaaluvad või ei kaalu üles avalikkuse huvi. Vastustaja vastus, et 40 m pole eetiline, ei selgita kuidagi, kuidas selline kaalutlus vallal on kujunenud ning miks on avalikkuse huvides just 100 m laiune sanitaarkaitsevöönd. Järgitud ei ole proportsionaalsuse põhimõtet. Oluline osa Pärnamäe kalmistu Viimsi vallas asuvast perimeetrist on hoonestatud. xxxxxxxx kinnistu ning kalmistu vahel on ca 35 m laiune riba jätkuvalt riigi omandis olevat maad, mis tagab piisava eraldatuse. Kummastav on sanitaarkaitsevööndi kehtestamine ning elamuehituse piiramine põhjavee ülemiste kihtide reostusohu motiivil - aastal 2011 peaks reostusküsimused olema minevikku jäänud oht. Samuti on ebaratsionaalne jutt kahest elamust, mis põhjustavad märkimisväärses koguses mittesobiva müra levimise kalmistule või kalmistu muusika levimise elamualale. Pärnamäe kalmistu on olulises osas täis maetud, seal puudub märkimisväärne pealematmise võimalus. Kõik Tallinna ning lähivaldade arengukavad näevad ette matmise Liiva kalmistule ning uue kalmistu planeerimise Saku valda. Kaebaja omandas kinnistu 27.01.2005, maa sihtotstarve oli 100% elamumaa. Maa erastati aastal
  2. a üldplaneeringuga oli Pärnamäe kalmistule ette nähtud 300 m laiune sanitaarkaitsevöönd, kuid maa erastamisel ja kinnistu moodustamisel ei tehtud kinnistu omanikule ühtegi piirangut. Eeltoodust tulenevalt on asjassepuutumatu vastustaja väide, et ka eelmise üldplaneeringuga oli kaebajale kuuluva kinnistu suhtes määratud sihtotstarbena osaliselt kaitsehaljastuse maa.
  3. Viimsi vald palus oma seisukohtades (I kd, tl 43-45, tl 121-125, tl 215-220; II kd, tl 210) jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Otsus on õiguspärane nii sisult kui vormilt ega riku kaebaja õigusi ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebajale ei kaasne vaidlustatud otsusest täiendavaid piiranguid tema omanduses oleva kinnistu kasutamisel. Talle avanes võimalus täiendavaks ehitamiseks. xxxxxxxxx kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa. Väide, et varem kehtinud planeeringute alusel oli xxxxxx kinnistul võimalik moodustada 5 elamumaa sihtotstarbega krunti, ei vasta tegelikkusele. Vaidlustatud planeeringuga määrati kogu planeeritav ala (v.a raudtee reservmaa) tiheasustusalaks ja Äigrumäe külas Pärnamäe kalmistuga piirneval alal, s.h kaebaja kinnistul, laiendati elamuehituseks ettenähtud maakasutust. Elamuehituse teemaplaneeringust tulenev kruntide miinimumsuuruse nõue kehtib elamumaa juhtotstarbega aladel, vastavad tingimused laienevad vaidlustatud planeeringu jõustumisel ka xxxxxxx kinnistu elamumaaks määratud osale. Vaidlustatud planeering võimaldab xxxxxxxx kinnistule kavandada lisaks olemasolevale elamule veel täiendavalt 2 elamukrunti, mis seni kehtinud planeeringute alusel poleks olnud võimalik. Seega saavutas kaebaja senisest soodsama olukorra. Pärnamäe kalmistule määrati 300 m laiune sanitaarkaitsevöönd
  4. a üldplaneeringuga,
  5. a üldplaneeringuga vähendati seda 100 meetrini. Vaidlustatud planeeringuga tunnistati kogu selle planeeringu ala ulatuses
  6. a üldplaneering kehtetuks ning vaidlustatud planeering kehtib edasi koos elamuehituse teemaplaneeringuga. Varem oli surnuaedade sanitaarkaitsetsooni osas viidatud, et see oli määratud tulenevalt SN 245-71
(1972), mille kohaselt kasutusel olevate surnuaedade sanitaarkaitsetsooni ulatuseks oli reeglina 300 m. Sanitaarkaitsevööndit võis Tervisekaitsetalituse loal vähendada 100 meetrini. Sanitaarkaitsetsoonis ei olnud lubatud elamute rajamine. Elamutel, mis rajatakse kaugemale kui 100 m ja lähemale kui 300 m surnuaiast, peab olema tsentraalne veevarustus. Vaidlustatud planeeringu sanitaarkaitsevööndi laiuse määramisel lähtuti varem kehtinud üldplaneeringust, sotsiaalministri 28.12.2001 5
(17)3-11-1902 määrusest nr 156 ja eetilistest kaalutlustest ning arvestati planeerimise head tava ja üldtunnustatud väärtusi (hauarahu), et tagada kalmistu territooriumi ja elamukvartalite vaheline mõistliku laiusega eraldusvöönd olemuselt nii erinevate tegevuste nagu matmispaik ja elamuala visuaalseks, eetiliseks ja esteetiliseks eraldamiseks. Tegu on vastustaja diskretsiooniotsusega, 100 m on valla kaalutlusotsuse kohaselt optimaalne laius. Seega on selgitus ja põhjendus sanitaarkaitsevööndi määramiseks vaidlustatud planeeringu otsuses esitatud. Kaebaja märgib õigesti, et üldplaneering peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna. Sellest põhimõttest vastustaja lähtuski. Uute elamukohtade planeerimisel on vastustaja arvestanud ümbritseva keskkonna vastastikust mõju. Vaidlustatud planeeringu kehtestamise aja seadusi arvestades ei saanud vald toetuda nt kalmistuseadusele (KalmS). Lisaks tuleneb elamute ehitamise minimaalse kauguse nõue kalmistu välispiirist ka elamuehituse teemaplaneeringu p-st 4.6 (vt tabel 8), mille kohaselt on nõutav kaitsekuja laius samuti 100 m ja sellega on vaidlustatud planeeringu koostamisel arvestatud. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on kaebajale tagatud. Üksnes kinnistu elamumaa sihtotstarve pole garantiiks kinnisasja tükeldamiseks nii paljudeks uuteks elamukruntideks ja elamute ehitamiseks, kui kinnisasja omanik soovib. See, millistele aladele ja kui palju uut ehitusõigust kavandatakse, allub kaalutletud planeerimisotsustele ja kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu eesmärkidele. Õiguslikuks aluseks on KOKS § 3 p 1 ja § 6 lg 1. PlanS § 4 lg 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses, vastavalt sama lõike p-le 2 peab kohalik omavalitsus tagama planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise. Seega ei saanud vald huvide kaalumisel jätta märkimata avaliku huvi olemasolu ja erandliku olukorra puudumist. Kaebaja ettepanekute alusel on vaidlustatud planeeringuga antud võimalus xxxxxxx kinnistu täiendavaks jagamiseks ja hoonestamiseks ning kaebajal on võimalik esitada vallavalitsusele taotlus detailplaneeringu algatamiseks kahe uue elamukrundi moodustamiseks. 29.11.2011 tegi vastustaja kaebajale ettepaneku koostööks planeeringulahenduse väljatöötamisel. Otsus on piisavalt kaalutletud ja motiveeritud, haldusakt on kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1), tagatud on akti kontrollitavus, selles ei esine kaalutlusvigu, viidatud on akti aluseks olevatele dokumentidele ja kaebajat puudutavatele küsimustele. Haldusaktis on selgitatud, mis oli ettepanekute arvestamise eelduseks, üldplaneeringu koostamise põhiliseks eesmärgiks. Kui ettepanekud nendele tingimustele ei vastanud, ei saanud nendega ka arvestada. Kaebajale on planeeringumenetluse käigus vastamisel ja ka otsuses selgitatud, et uute elamute ehitamist 40 m kaugusele kalmistu piirist ei saa lubada. Kalmistu sanitaarkaitsevöönd 100 m, mis on ühtlasi käsitletav ka kui puhverala, on eraldusvöönd erisuguste tegevuste lahushoidmiseks. Selline nõue kehtib kõigi kalmistute puhul. Maakasutuse plaanist nähtub kohaliku omavalitsuse üldine põhimõte, et lähemale kui 100 m kalmistu piirist uusi elamuid ei ehitata. Seega ei vasta tõele, et Pärnamäe kalmistu osa omab teistsugust regulatsiooni kui muud kalmistud. Väide, et oluline osa Pärnamäe kalmistuga piirnevast Viimsi valla territooriumist on nn kalmistu sanitaarkaitsevööndis hoonestatud elamutega, ei ole korrektne, tegelikult on oluline osa nimetatud territooriumist hoonestamata, see nähtub ka üldplaneeringu kaardilt. Enamik nendest hoonetest, mis asuvad 100 m tsoonis, on vanad talukohad või elamud, mis on rajatud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Otsuses on viidatud Harju maavanema 17.11.2010 kirjale, millega maavanem andis vaidlustatud planeeringule heakskiidu. Vastustaja on nimetatud kirjas vastuväidete osas toodud käsitlusega nõustunud ja otsuse põhjenduses sellele kirjale viidanud. Seega peaks olema arusaadav, 6
(17)3-11-1902 et kirjas esitatud seisukohad vastuväidete (sh kaebaja vastuväidete) osas on ühtlasi otsuse põhjendusteks. Otsuses on viidatud, kus on kõik dokumendid kättesaadavad. Harju maavanema 17.11.2010 kiri on koostaja poolt saadetud kõigile, kelle ettepanekuid või vastuväiteid täies mahus ei rahuldatud. Üldplaneeringuga on PlanS alusel määratud maakasutuse juhtotstarbed, katastriüksuse sihtotstarbe mõiste tuleneb aga maakatastriseadusest (MaaKatS) ja sihtotstarbed määratakse Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ alusel. xxxxxxxx kinnistule on katastriüksuse sihtotstarve määratud maareformi käigus ilma detailplaneeringuta, kuid arvestades, et tegu oli varem hajaasustuses asuva piirkonnaga ja ehitamise soovi kinnistu omanik ei avaldanud, polnud erastamiseks planeeringut vaja. 1493 m² suurusele ehituskrundile (nõukogudeaegne maaeraldus) erastati maareformiseaduse (MaaRS) alusel ostueesõigusega juurde 6543 m² suurune maa-ala, mis oli kasutuses põllumaana ja terve kinnistu määrati sel ajal kehtinud praktika kohaselt (kuni 2 ha) elamumaaks, sõltumata üldplaneeringuga ette nähtud juhtotstarvetest (endise nimetusega - funktsioonidest). Kaebaja saab oma kinnistut vastavalt selle sihtotstarbele kasutada (erinevalt varasema üldplaneeringuga kehtestatust). Nimelt asus 2000. a üldplaneeringu kohaselt ca 1/3 xxxxxxxx kinnistust (see osa kinnistust, kus asub elamu koos abihoonetega) tiheasustuses elamumaa juhtotstarbega alal, ülejäänud 2/3 (põllumaana kasutuses olnud kinnistu osa) hajaasustuses maatulundusmaa juhtotstarbega alal, kus elamuehituse teemaplaneeringu p 4.1 kohaselt on elamute ehitamine keelatud, kuna kõik elamud, suvilad ja nende abihooned peavad asuma üldplaneeringuga määratud elamumaal. Vaidlustatud planeeringuga määrati kogu planeeritav ala (v.a raudtee reservmaa) tiheasustusalaks ja laiendati muu hulgas kaebaja kinnistul elamuehituseks ettenähtud maakasutust. Kinnistu jagamine ja uue ehitusõiguse ulatuse määramine on kohaliku omavalitsuse otsustada, need küsimused saab lahendada detailplaneeringuga. Eetilised kaalutlused, planeerimise hea tava ja üldtunnustatud väärtused (hauarahu) on vajalikud kriteeriumid kalmistu territooriumi ja elamukvartalite vahelise mõistliku laiusega eraldusvööndi olemasolu tagamiseks. Olemuselt erinevate tegevuste eraldamine on piisava põhjalikkusega otsuses käsitletud. Ka elamuehituse teemaplaneeringust lähtuvalt poleks saanud kalmistuga piirnevasse 100 m tsooni ehitada. Vaidlustatud planeeringuga on sanitaarkaitsevööndi ulatuses kinnistutele määratud kaitsehaljastuse maa juhtfunktsioon (tsoneeringukaardil tähisega HK), mis vastavalt tsoneeringukaardi juhtfunktsioonide selgitusele on keskkonnakaitseline kahjulike tegurite mõju vältimiseks või leevendamiseks mõeldud maa. Kaitsehaljastuse maal tuleb säilitada kõrghaljastus ja selle puudumisel istutada täiendavat kõrghaljastust. Istutatava kaitsehaljastuse ulatus määratakse detailplaneeringuga. Detailplaneeringu puudumisel tuleb alal säilitada olemasolev looduslik haljastus. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155 sellist katastriüksuse sihtotstarvet nagu kaitsehaljastuse maa ette ei näe, see on planeeringualane termin. Kaitsehaljastuse maa juhtfunktsiooni määramine ei kohusta kaebajat uusi puid istutama ja ehitamine on sellel alal niikuinii keelatud. Ka elamumaa on termin katastriüksuse sihtotstarbe mõistes, üldplaneeringus on juhtotstarveteks väikeelamumaa (EV) ja korruselamumaa (EK). Omandades katastriüksuse, mille sihtotstarve on elamumaa, peaks omandaja end eelnevalt kurssi viima kehtivate üld- ja teemaplaneeringutega, nii nagu ka asjaoluga, kas kinnistu suhtes pole juba kehtestatud detailplaneeringut. Vastustaja selgitusi aitab mõista ka alates 01.01.2012 jõustunud KalmS, millele vastustaja ei saanud planeeringu kehtestamisel tugineda, kuna õigusakti veel ei olnud. KalmS § 4 lg 4 sätestab, et kalmistu rajamisel ja laiendamisel nähakse planeeringuga ette vähemalt 50 m laiune vöönd kalmistu välispiirist, kuhu on keelatud rajada ehitisi ja planeerida maakasutust, mis 7
(17)3-11-1902 võib põhjustada kalmistul müra, välja arvatud kalmistut teenindav rajatis. See vöönd ei ole seotud veehaardega, kuna veehaardega seotud küsimusi käsitlevad sama paragrahvi lg-d 2 ja
  1. Vööndi moodustamise vajadust selgitab KalmS § 5 lg 1, mille kohaselt kooskõlas hea tavaga peavad kalmistul olema tagatud tingimused kalmistu häirimatuks kasutamiseks. Sarnaselt on vald läbivalt oma tegevuses aegade jooksul järginud hea tava põhimõtteid, selle sisu ei ole muutunud. KalmS-ga tunnistati kehtetuks rahvatervise seaduse § 8 lg 2 p 21, mille kohaselt sotsiaalminister kehtestas tervisekaitse õigusaktid muuhulgas surnute hoidmise, vedamise, matmise ja ümbermatmise valdkonnas (sotsiaalministri 28.12.2001 määrus nr 156, mis reguleeris ümber kalmistu sanitaarkaitseala moodustamist). Nimetatud määruse § 5 lg 1 kohaselt tuli uute matmispaikade rajamisel ja kasutuses olevate matmispaikade laiendamisel sanitaarkaitseala moodustamisel arvesse võtta VeeS ja selle § 28 lg 6 alusel kehtestatud määruse nõudeid. Arvestades määruse sõnastust ja kehtivat kalmistuseadust, ei pea sanitaarkaitseala moodustamisel lähtuma ainult veeseadusest, vaid ka muudest asjaoludest (hauarahu jms), kuid veeseadust tuli igal juhul arvesse võtta. Vaidlustatud otsuses on selgitatud, et puhverala (s.t eraldusvöönd erisuguste tegevuste lahushoidmiseks) kehtib võrdselt kõigile Viimsi vallas asuvatele (Rohuneeme ja Randvere) või valla territooriumi vahetus naabruses asuvatele valla territooriumi maakasutust mõjutavatele (Pärnamäe) kalmistutele, selgitatakse pikaajaliste traditsioonidega planeerimispraktikat, mis kalmistute ümbruses tagas, et see hoitakse vaba uutest ebasobivatest tegevustest. Ortofotod kinnitavad, et ei ole korrektne väita, justkui oleks enamus alasid lähemal kui 100 m kalmistu piirist hoonestatud. Ebavõrdsest kohtlemisest võiks rääkida juhul, kui kaebajale kuuluval kinnistul vähendataks sanitaarkaitsevööndi laiust või kaotataks see üldse ning muudele aladele jääks 100 m laiune vöönd. Kaebaja viidatud ehitusload ei kinnita ebavõrdset kohtlemist. Äigrumäe tee 1 on registrisse kantud ekslikult, õige aadress on Äigrumäe põik
  2. Äigrumäe tee 1 pole ehitusluba väljastatud. Männimäe tee 2 puhul on tegemist varem eksisteerinud elamu rekonstrueerimise, mitte uusehitisega. Altmetsa põik 7 ja Tagakäära tee 8 on tekkinud detailplaneeringuga Muuga tee 62 vana talukoha jagamisel 3 kinnistuks. Tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Raietööd teostati xxxxxxxx kinnistul ja kui vastustaja sai neist töödest teada, informeeris ta kohe Keskkonnaametit, kes tunnistas metsateatised kehtetuks.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 21.09.2012 otsusega (II kd, tl 52-64) kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei ole materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega jätnud kaebaja ettepanekut tähelepanuta. Kaebajal on kinnistu omanikuna õiguslikult kaitstud huvi omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid tal puudub subjektiivne õigus nõuda piiramatult kogu kinnistu hoonestamist. Kaebaja leiab ekslikult, et tema kinnistu sihtotstarvet muudeti, samuti et tal on olnud kinnistu soetamisest alates õigus piiramatult kinnistule ehitada ning nüüd seda õigust piiratakse. Kaebajal ei olnud juba varasemast üldplaneeringust tulenevalt võimalik ehitada, arvestamata ehitusala suhtes seatud piiranguid. Kaebaja jätab tähelepanuta, et vaidlustatud planeering kehtib xxxxxxxx kinnistut puudutavas osas koos elamuehituse teemaplaneeringuga. Elamuehituse teemaplaneeringu p 4.6 seab juba piirangud elamuehitusele, seal on sätestatud kaitsekuja – 100 m kalmistu piirist (tabel 8). Elamuehituse teemaplaneering on kehtiv ning pelgalt selle õigusvastaseks nimetamine ei muuda kehtivat planeeringut kehtetuks. Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, sest see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava tegevuse, sh detailplaneeringute aluseks. Üldplaneering vaatleb valla arengut tervikuna. Üldplaneering iseenesest ei määra ära katastri8
(17)3-11-1902 üksuse sihtotstarvet, vaid annab sisulise aluse selle määramiseks. Vastustaja selgitused katastriüksuse sihtotstarvete määramise korrast ja õiguslikest alustest on õiged ning kohus neid ei korda. Kaebaja saab kinnistu jagada erinevateks katastriüksusteks, kui ta seda soovib. Kaebaja saab vastavalt teostada ka detailplaneerimise, kui ta seda kinnistu jagamiseks ja ehitusõiguse määramiseks taotleb. Kohus nõustub kaebajaga selles, et detailplaneeringu koostamisel on üldplaneeringu lahenduste muutmine erandlik ning kaebaja ei pruugi soovitud eesmärgile jõuda. See tuleneb aga PlanS-st ja planeerimise põhimõtetest, sest detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning detailplaneeringu menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu valla territooriumil valitsevat olukorda ning selline muutmine peaks jääma ka erandlikuks. Seda, kui suures ulatuses tekib üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse korral ehitusõigust, saab otsustada detailplaneeringu taotluse esitamisel ja vastavas menetluses. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei saanud toetuda teistele planeeringulahendustele. PlanS-st tulenevalt saab vastustaja tugineda kehtivale üldplaneeringule. Kui üldplaneeringut ei ole teise planeeringuga muudetud kehtetuks, siis ta kehtib (PlanS § 24 lg 6). Kaebaja seisukohad, et ta ei pidanud varasemate nõuetega arvestama ja tal oli õigustatud ootus, et ta võib ehitada kogu kinnistu ulatuses, on ekslikud. Kinnistu soetamisel pidi kaebaja arvestama varasemate planeeringutega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal oli varem õigus moodustada 5 elamumaa sihtotstarbega krunti. Planeerimismenetluses esitas kaebaja soovi lisaks olemasolevale kahe täiendava elamu ehitamiseks ning talle vastati, et see on võimalik. Kinnistu on võimalik jaotada ka neljaks kinnistuks. Kaebaja ei ole selgitanud väidet ettevõtlusvabaduse piiramise kohta olukorras, kus ta soovib ehitada oma perekonna tarbeks ja kahe elamu ehitamine on detailplaneeringu kehtestamisel võimalik. AÕS § 68 lg 1 ei anna õigust piiramatuks tegutsemiseks kinnistul, sest omanik peab arvestama PlanS-st tulenevate piirangutega. PlanS alusel kehtestatud üldplaneering seabki õiguspärased piirangud. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna otsus ei nimeta kaebajat nimepidi, ei ole vastustaja kaebaja ettepaneku osas seisukohta võtnud ning seetõttu tuleb otsus tühistada. Kaebaja oli ainsana esitanud soovi vähendada kalmistu sanitaarkaitsevööndit. Kaebaja vastuväited lahendati. Otsuses ei nimetata küll kaebaja nime, kuid selles märgitakse, et „eraomaniku soov vähendada Pärnamäe kalmistu sanitaarkaitsevööndi ulatust 100 meetrilt 40 meetrile jäeti arvestamata, et jätta visuaalselt ja emotsionaalselt mõistlik, eetiline ja esteetiline eraldusvöönd niivõrd erinevate maakasutuse otstarvete nagu on surnute matmispaik ja elamualade vahele, kui ka põhjavee ülemiste kihtide reostusohu tõttu piirata elamuehitust kalmistuga külgnevatel aladel.“ Samuti märgitakse otsuses, et vallavolikogu arvestas planeerimisel nii paljude eraomanike huve kui võimalik ja mitmes asukohas planeeriti täiendavalt ehitusõigust võimaldavaid maakasutuse otstarbeid, samas oli kohaliku omavalitsuse huvi planeerida rohkelt erinevaid funktsioone, sh ehitusõigust mittevõimaldavaid rohealasid. Kuna üldplaneeringu menetlus ja selle kehtestamise otsus haarab suurt hulka inimesi, siis on käsitletavate teemade ring sedavõrd ulatuslik, et vältimatult tuleb teha otsuse vormistamisel valik, kuidas kõike kajastada (kohtupraktikas esitatakse motiveerimatuse pretensioone nii juhul, kui haldusakt on ülemäära mahukas ja selliselt raskesti jälgitav, kui ka juhul, kui otsuses pole detailseid analüüse, need on muudes materjalides ja otsuses esitatakse tulemused kokkuvõtlikult), siis ilmneb ka vigu, millele kaebaja osutab. Otsus ei ole aga kaebaja nime nimetamata jätmise tõttu sellise puudusega, et selles akti andmise põhjendused, ettepanekutega arvestamine jms ei kajastuks ning poleks aru saada, et kaebaja ettepanekut on arutatud. Kaebaja on aru saanud, et tema ettepanekuga mittearvestamisel peeti oluliseks avalikku huvi ja see seondus ka põhjustega, miks oli vajalik kaitsehaljastuse maa moodustamine. Kaalutlusotsuse 9
(17)3-11-1902 puhul on vajadusel võimalik üht või teist küsimust täpsustavalt lahti seletada, sest otsuse vormistamisel ei saa ette aimata, millised küsimused püstitatakse hilisemas vaidluses. Kaebaja pöördumised planeeringumenetluses olid tingitud sellest, et kaebaja pidas lubamatuks senise maakasutusõiguse / ehitusõiguse piiramist, kuid kaebaja selline käsitlus on ekslik. Vastustaja täiendav põhjendamine kohtumenetluses on tingitud asjaolust, et kaebaja on muutnud soovi ehitusõiguse saamise osas (kahe elamu ehitamise asemel soovib juba kinnistu jagamist viieks krundiks) ning on püstitanud täpsemad küsimused seoses kaitsehaljastuse maa ja kalmistu puhvertsooniga. Kuna kaebaja kuulub isikute hulka, kelle huviks ei olnud ehitusõigust mittevõimaldavate rohealade laiendamine, on ta mõistnud, et rohealade laiendamine nähti ette valla huvides maakasutuse funktsioonide eripärasuse eesmärgil. Kaitsehaljastuse maa määramise põhjendused on esitatud küll kaebaja nime nimetamata, kuid need kehtivad võrdselt kõigile. Vaidlustatud planeeringus põhjendatakse, milleks määrati kaitsehaljastuse maa, tsoneeringukaardil on selle asukoht tähistatud ning juhtfunktsiooni kohta on toodud selgitus - keskkonnakaitseline kahjulike tegurite mõju vältimiseks või leevendamiseks mõeldud maa. Kuna see juhtfunktsioon jäeti paljudele kinnistutele rohehaljastuse vajakajäämise vältimiseks, siis ei ole kaebajat ka selles mõttes koheldud ebavõrdselt. Tegemist on planeeringualaste terminitega, mistõttu vastustaja ei saanudki viidata määrusele nr 155, mis nimetab katastriüksuste sihtotstarbed. Et seaduse või määruse tasandil maad selliselt ei nimetata, ei tähenda, et planeeringusse ei saaks sisse viia kaitsehaljastuse maad. Hetkel see kaebajale täiendavaid kohustusi ei pane, kuna kaebaja kinnistul on olemas kõrghaljastus. Seega ei ole tal kohustust rajada täiendavat haljastust. Kaebaja on väitnud haldusakti motiveerimatust ja kontrollimatust. Kohus ei nõustu, et haldusakt on kontrollimatu, samas tuleb tunnistada, et esinevad motiveerimise vead, kuid ei nähtu, et mõni oluline teema või küsimus oleks jäänud käsitluseta nii, et akti ei saa kontrollida. Otsuses on esitatud põhimotiivid, miks planeering kehtestati ja miks see toob kaasa muudatusi või piiranguid. Planeeringumenetluse olemusest tingituna on vaja otsuses esitada spetsiifilised asjaolud ja põhistus, milleks muuhulgas on ka avaliku huvi esiletoomine ning sellest tingitud vajadus piirata isikute huve. Otsuses põhjendatakse planeeringu vajadust, nimetatakse planeerimispõhimõtted ning kohaliku omavalitsuse korraldusõiguse sisu ja alused. Kinnistu osa, kuhu kaebaja nüüd sooviks ehitada, oli varem põllumajanduslikuks tootmiseks ettenähtud maa. Sellele maale ei olnud ette nähtud elamute ehitamine ka siis, kui maa erastati ning kinnistu kanti kinnistusraamatusse elamumaana. Elamumaale ehitamisel tuleb arvestada kehtivate planeeringutega. Kaebajale on piisavalt selgitatud, et Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 kohaselt kohalik omavalitsus määrab katastriüksuse sihtotstarbe või muudab seda kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kaebaja maa on määratud elamumaaks ning muudatusi selles osas ei ole tehtud. Viimsi valla mandriosa üldplaneering kehtestati 11.01.2000 otsusega ja kuna aastate jooksul ilmnesid arendustegevust takistavad asjaolud, siis tekkis vajadus täpsustada ala arengut silmas pidades maakasutuse põhimõtteid ja neid kaasajastada, üldisemaid planeeringuid see aga ei muuda. KOKS § 2 ja PlanS § 4 lg 2 p 2 panevad planeerimisalased kohustused kohalikule omavalitsusele, kes seda kohustust antud juhul täitis ja vajadusel kasutas ka diskretsiooni. Vaidlustatud planeeringuga tunnistati kehtetuks selle planeeringu ala ulatuses 2000. a üldplaneering, kuid praeguses asjas on oluline, et vaidlustatud üldplaneering kehtib edasi koos elamuehituse teemaplaneeringuga. Selle kehtiva planeeringuga tuleb arvestada. Kaebaja märgib, et varasemate detailplaneeringute kehtestamise ajal kehtis 300 m laiune sanitaarkaitsevöönd ja tekib küsimus, kuidas kaebaja lähemale kui 100 m püstitatavad elamud oleksid vähem eetilised ja esteetilised seal juba varem eksisteerinud majadest. Kohus niimoodi 10
(17)3-11-1902 püstitatud küsimusele vastata ei oska, kuid leiab, et selliselt ei saa ka vallalt vastust nõuda, kuna selline küsimuse asetus oleks ebaratsionaalne. Kalmistu piirile lähemale ehitamise põhimõtteid ei väära kaebaja viidatud ebaseaduslikud raietööd aprillis
  1. See tegevus lõpetati ning see ei ole seotud vastustaja otsuse õiguspärasuse küsimusega. Kaebaja heidab vastustajale ette kalmistu valla- ja linnapoolse regulatsiooni erinevuse põhistamata jätmist ning väidab, et Tallinna linna pool on keelatud ehitada lähemale kui 50 m Pärnamäe kalmistust. Kuna planeerimismenetluses kaebaja sellist küsimust ei püstitanud, ei pidanud vastustaja sellist põhistust otsuses ega vastamise ajal ka esitama. Ebavõrdse kohtlemise etteheide on alusetu, sest kalmistu ümber on ka Tallinna linna poolses osas jäetud ehitamiseks keelatud alaks 50 m ja vaikusetsooniks on 100 m. Ka Tallinna linna poolel on peetud vajalikuks säilitada kaitsemetsana olemasolev metsa-ala. Pärnamäe kalmistu on tervikuna tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuri- ja haridusministri 19.07.1995 määrusega. Kinnismälestise 50 m laiuses kaitsevööndis on seega juba seadusest tulenevalt keelatud ehitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine, muud mulla- ja kaevetööd ning maaparandustööd, kinnismälestiste vaadeldavuse sulgemine. Planeeringulahendused peavad neid küsimusi arvestama. Juba sellest tulenevalt ei saaks kaebaja nõuda ehitamist kalmistu piirist 40 m kaugusele. Kaebaja heidab vastustajale ette toetumist vanadele aktidele ja selgitamist, et
  2. a üldplaneeringus on sanitaarkaitsetsoon kehtestatud vastavalt SN 245-71
(1972), mille järgi oli Rohuneeme ja Pärnamäe kalmistu sanitaarkaitsevööndit vähendatud 100 meetrile. Samuti osutab kaebaja terminite - sanitaarkaitseala, sanitaarkaitsevöönd ning puhvertsoon - segamini kasutamisele. Erinevatel aegadel on tõesti olnud juhindumise aluseks aktid, mis käsitlevad termineid erinevalt. Planeeringumenetluses on sellele tähelepanu osutatud ning selgitatud, kuidas varasemates planeeringutes oli asi reguleeritud. See ei takista aga arusaamist, miks kalmistu ümber on ehitamine siiski endiselt 100 m ulatuse keelatud ning puhvertsoon erinevate tegevuste vahel endiselt vajalik. Vaieldamatult on kalmistu ja elamuala tegevused sedavõrd erinevad, et neid tuleb lahus hoida. Kaebaja märgib, et teda ei häiriks kalmistult kostuv heli, samas jätab ta arvestamata, et mõju on kahepoolne, s.t leinajate huvides on vaikuseala samuti vajalik ja kuidagi ei saa välistada, et kui elamu on kalmistu vahetus läheduses, siis leinajate seisukohalt igapäevase elamisega seotud tegevused neid häirivad. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Pärnamäe kalmistu puhul ei tule arvestada eetilisi ja esteetilisi küsimusi, kuna tegemist ei ole uue matmispaiga rajamise ega olemasoleva laiendamisega. Nende kaalutlustega on arvestanud ka Tallinna linn. Kuna matmispaik ei ole seotud vaid tuhastamismatusega, vaid maetakse ka surnukeha kirstus (kirstumatus), siis surnukeha lagunemisel on pinnasekihid seotud lagunemisprotsessidega ja selle jääkidega. Kohus ei leia, et seda peaks üksikasjalikumalt selgitama. Kaebaja viitab VeeS § 28 lg-le 1 ja §-le 281 ning leiab, et praktiliselt kõik tegevused on veehaarde sanitaarkaitsealas keelatud üksnes 50 m ulatuses. Seega ei ole mõistetamatu, miks on kalmistute ümber juba varasemast ajast peetud vajalikuks elamuid mitte ehitada. Eetilised ja esteetilised argumendid on asjakohased. Ka siinkohal ei ole rikutud kaebaja õiguskindlust. Vastustaja on nii kaebajale vastates kui ka vaidlustatud planeeringu kehtestamise otsust põhistades märkinud, et sanitaarkaitsevööndi laiuse määramisel lähtuti varasemast üldplaneeringust, sotsiaalministri 28.12.2001 määrusest nr 156, aga ka eetilistest kaalutlustest ning arvestades planeerimise head tava ja üldtunnustatud väärtusi (hauarahu), tagamaks kalmistu territooriumi ja elamukvartalite vaheline mõistliku laiusega eraldusvöönd oma olemuselt nii erinevate tegevuste nagu matmispaik ja elamuala visuaalseks, eetiliseks ja esteetiliseks eraldamiseks. Taustaolukorrast nähtub, et seoses KalmS puudumise ja ka muude selgete regulatsioonide puudumisega oli vaja lahendada küsimus, kas kaotada 100 m laiune sanitaarkaitsevöönd, mis tagas hauarahu. Siinkohal sai vastustaja kasutada diskretsiooni, mis tuleneb nii KOKS-st kui ka PlanS-st. Lähtumine eetilistest kaalutlustest ja heast tavast tagada kalmisturahu, ei ole 11
(17)3-11-1902 õigusvastane. Vastustajal oli õigus ja kohustus korraldada juba varasema planeeringu käigus kalmisturahu tagamise küsimus ka siis, kui see oli eraldi seadusega reguleerimata. Vastustaja selgitas kohtumenetluses, miks kaebaja kinnistu olukord ei ole samasugune nagu kaebaja viidatud ehituslubadega seotud kinnistute olukord. Kohtule ei ole esitatud selliseid andmeid, mis kinnitaksid, et neid olukordi saab lugeda võrreldavateks. Isegi kui oleks tõendatud, et haldusorgan on andnud õigusvastaselt ehitamiseks nõusolekuid, ei ole see aluseks nõuda samasuguse praktika jätkamist. Kuna piirangud elamuehituseks on seatud varasema kehtiva planeeringuga, siis ei saa vaidlustatud üldplaneeringu mõju hinnata kaebaja õigustele niivõrd oluliseks, et see kaaluks üles planeeringu avalikes huvides seatud eesmärgid. Vaidlust ei ole selles, et planeeringu avalik väljapanek toimus ja kaebaja on saanud oma ettepanekud esitada. See ei tähenda, et kaebaja ettepanekute tõttu oleks tulnud kavandatust loobuda. Vaidlustatud otsuses ei ole kajastatud kaebaja poolt planeerimismenetluses tehtud ettepanekute ja vastuväidete täpsemat sisu ning sellest otsusest ei ilmne piisava selgusega ettepanekute ja vastuväidete rahuldamata jätmise põhjused, kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist, seda enam, et kaebaja püstitas probleemid selliselt, et neile vastamine eeldas teistsugust lähenemist. Avalikul väljapanekul esitatud kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid ei ole jäetud tähelepanuta, sest nendega on osaliselt arvestatud ning arvesse võtmata jäetud osas on mittearvestamine tulnud varasematest planeeringutest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. I K palub 22.10.2012 apellatsioonkaebuses (II kd, tl 67-78) Tallinna Halduskohtu 21.09.2012 otsuse tühistada, uue otsusega kaebus rahuldada ning jätta kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Katastriüksuse sihtotstarbe määramine on eraldiseisev toiming, mis viiakse läbi maakatastri seaduse (MaaKatS) ning Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 alusel. Need õigusaktid ei võimalda määrata maale sihtotstarvet üldplaneeringuga. MaaKatS § 18 lg 6 kohaselt võib katastriüksuse sihtotstarbe määramine toimuda üldplaneeringu alusel. Kaebajale kuuluva kinnistu osas ei ole katastriüksuse sihtotstarvet
  2. a üldplaneeringule vastavalt muudetud. Kinnistu sihtotstarve on olnud alates
  3. a-st elamumaa ning see sihtotstarve on kehtiv.
  4. a üldplaneering kehtestati pärast xxxxxxx kinnistule elamumaa sihtotstarbe määramist ega ole seega vaadeldav sihtotstarbe määramise õigusliku alusena. Kohtuotsuses on leitud, et vastustaja on seotud varasemate planeeringutega. Antud juhul muutuks uue üldplaneeringu kehtestamine mõttetuks, kuna arvesse peaks võtma mitte uue üldplaneeringu koostamise ajal ilmnenud asjaolusid, vaid eelmist üldplaneeringut. See oleks vastuolus haldusmenetluse põhiprintsiipidega (HMS § 3 lg 2, § 4 lg 2). Vastavalt HMS §-le 54 antakse haldusakt pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel. Kehtiva õiguse all pole silmas peetud varasemaid haldusakte. Ilma ülekaaluka vastanduva huvita määrati kaebaja kinnistust ligi 1/3 maale kaitsehaljastuse maa juhtotstarve. Kohus on jätnud arvestamata kaebaja väited selle kohta, et varasem üldplaneering ei saa olla õiguslikuks aluseks kitsenduste seadmisel kaebaja kinnistule. Kohus on jätnud tähelepanuta ja õigusliku hinnanguta haldusorgani vastuolulise tegevuse, rikkudes sellega HKMS § 157 lg-t
  5. Samuti on halduskohus rikkunud HMS § 3 lg-t 2, § 4 lg-t 2 ja § 54 ning kohaldanud ebaõigesti MaaKatS § 18 lg-t
  6. Kui vaidlustatud üldplaneering rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, ei saa rikkumise lubatavust hinnata selle üldplaneeringu võrdlemisel varem kehtinud üldplaneeringuga. Eelmise üldplaneeringuga seatud piirangute automaatne ületoomine uude üldplaneeringusse tähtsust oma12
(17)3-11-1902 vate asjaolude osas kaalutlusõigust teostamata on oluline diskretsiooniviga. Halduskohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebaja kinnistu suhtes ei tulene piirangut vaidlustatud planeeringust, vaid juba varasemast üldplaneeringust. Vaidlustatud planeering piirab oluliselt kaebaja AÕS § 68 lg-st 1 tulenevat õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seega rikuvad kinnisasja suhtes kehtivad piirangud omaniku subjektiivseid õigusi omandiõiguse teostamisel. Omandi vaba teostamist võib kitsendustega piirata vaid juhul, kui sellistel kitsendustel on seaduslik alus (

§ 32lg 2).

Kalmistu sanitaarkaitsevöönd on samuti kitsendus, mille võib kehtestada vaid seadusega või määrusega, kui seaduses sisaldub kitsenduse seadmiseks määrusega konkreetne volitusnorm. Kuna vaidlustatud üldplaneering ei ole seadusjõuline õigusakt, siis selleks, et üldplaneeringuga võiks seada selliseid kitsendusi, peab seaduses sisalduma kohalikule omavalitsusele konkreetset volitust andev norm, mis võimaldab sanitaarkaitsevööndi määramist üldplaneeringu alusel. Antud juhul puudus kaebaja kinnistu suhtes kalmistu sanitaarkaitsevööndi määramiseks vastustajal seadusest tulenev volitusnorm. Halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud või jätnud kohaldamata materiaalõigusnormidena AÕS § 68 lg 1,

§ 3lg 1, § 11 ning § 32 lg 2.

Kohus on oluliselt rikkunud HMS §

  1. Vaidlustatud haldusaktis ja kohtuotsuses ei ole viidatud kehtivale õigusele, millest tulenevalt on kaebaja suhtes kohaldatud piiranguid tema omandiõiguse vaba teostamise suhtes ning seega on kohus rikkunud HKMS § 157 lg-t
  2. Samuti ei ole kohus kontrollinud vastustaja poolt kaalutlusreeglite järgimist ning hinnanud omandiõiguslike piirangute seadmisel piirangute eesmärgipärasust, mistõttu on kohus rikkunud HKMS § 158 lg-t
  3. Volitusnormi puudumine kaebaja põhiseaduslike õiguste piiramisel ning sellest tulenevalt ebaseaduslik põhiõiguste kitsendamine on rikkunud kaebaja subjektiivset õigust heale haldusele ja õiguskindlusele. Hea halduse mõiste alla kuulub ka nt volitusnormi olemasolu õiguste kitsendamiseks (

§ 3

), aga ka diskretsioonipiiride järgimine (

§ 14, HMS § 3).

Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et teda ja tema omandit puudutavad põhiõiguslikud riived oleksid seaduslikud ja proportsionaalsed. Seadustes puudub volitusnorm sanitaarkaitsevööndi eetilistel ja/või esteetilistel kaalutlustel moodustamiseks. VeeS-s sätestatud alused võimaldavad sanitaarkaitsevööndi rajamist ainult puurkaevu ning veevõtukoha ümber vee omaduste säilitamiseks. Halduskohus on jätnud vastustaja poolt toodud eetilised ja esteetilised kaalutlused analüüsimata ning ajanud segamini sanitaarkaitsevööndi sanitaarsed kaalutlused ja kalmistu paiknemise eetilised ning esteetilised kaalutlused. Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuseks on vastavalt VeeS-le peaaegu alati 50 m ning selle ala määramine ei olene eetilistest ja esteetilistest kaalutlustest. Kaebaja kinnistu suhtes 100 m sanitaarkaitseala kehtestamine tulenevalt eetilistest ja esteetilistest kaalutlustest ei ole põhjendatud, samuti ei ole põhjendatud, miks uue üldplaneeringu kehtestamisel peaks lähtuma vanas üldplaneeringus sätestatud 100 meetrisest sanitaarkaitsealast, kui selleks ei ole ühtegi seadusest tulenevat alust. Isegi kui kohus leiab, et eksisteerib volitusnorm kaebaja põhiõiguste piiramiseks, siis puuduvad seaduses sätestatud alused, mis võimaldaksid määrata sanitaarkaitseala kaebajale kuuluval kinnistul. Kaebaja kinnistule ei jää ühtegi puurkaevu või veevõtukohta, mis võimaldaks veeseaduses sätestatud sanitaarkaitsevööndi määramist. Halduskohus tuvastas vaidlustatud haldusakti väljaandmisel menetlusvead ning et haldusaktis ei ole välja toodud kaebaja planeerimismenetluses esitatud ettepanekute ja vastuväidete täpsemat sisu, samuti et sanitaarkaitsevööndite määramise aluseks on olnud varasemalt haldusaktid, mis käsitlevad termineid erinevalt. Sellele vaatamata on kohus leidnud, et vaidlustatud haldusakt on kokkuvõttes seaduslik. Halduskohus on rikkunud haldusakti motiveerimiskohustuse põhimõtet, mis peab tagama haldusakti sisulise kontrollitavuse. Sellega on kohus rikkunud HMS § 56 ja HKMS § 157 lg-t 1. 13

(17)3-11-1902 Vaidlustatud planeeringus on õigusliku alusena p-s 7.3 viidatud SNIP 2.07.01.-89, mis ei vasta ühelegi Eesti Vabariigi territooriumil kehtivale õigusaktile ja millel puudub avaldamismärge. Seega ei ole seda võimalik kohaldada sanitaarkaitsevööndi õigusliku alusena. Kaebajal ei ole võimalik kontrollida akti õiguslikku alust ning seega sisulist õiguspära, sest kuigi formaalselt võib rääkida põhjenduste olemasolust, puudub kehtiv õiguslik alus, mistõttu on haldusakt sisuliselt põhjendamata.
  1. Viimsi vald palub 23.11.2012 kirjalikus vastuses (II kd, tl 86-92) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja jääb oma kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja on ekslikul seisukohal, nagu oleks vaidlustatud planeeringuga muudetud talle kuuluva kinnistu sihtotstarvet. Üldplaneeringuga on PlanS alusel määratud maakasutuse juhtotstarbed, katastriüksuse sihtotstarbe mõiste tuleneb aga MaaKatS-st ja sihtotstarbed määratakse Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 alusel. Kaebaja saab oma kinnistut vastavalt selle elamumaa sihtotstarbele kasutada, vaidlustatud planeering selleks takistusi ei tee. Hetkel on kaebaja kinnistul ehitusõigus ühele elamule. Ehitusõigust täiendavatele elamutele saab ainult kinnistu jagamisel läbi detailplaneeringu. Sanitaarkaitsevööndi määramine otsuses on motiveeritud, halduskohus on seda oma otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Apellatsioonkaebuses viidatud üldplaneeringu p 7.3 on
  2. a üldplaneeringus, millega määrati Pärnamäe kalmistule 300 m laiune sanitaarkaitsevöönd. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud otsus on motiveeritud ja kontrollitav. Vastustaja leiab, et puuduvad ka motiveerimise vead. Kaebaja vastuväidet on käsitletud ka vaidlustatud otsuses endas (vt otsuse lk 6), mis planeeringu mahtu ja vastuväidete rohkust arvestades on praktikas pigem erandlik. Kaebajale nimeliselt viitamata jätmine ei tohiks omada tähtsust, kuna ta oli planeeringumenetluses ainuke isik, kes sellise nõudmise esitas. Vastustaja on vaidlustatud otsuses lisaks kaebaja vastuväidete otsesele käsitlemisele viidanud ka sellele, milliste muude seisukohtade ja põhjendustega ta nõustub ning kus need asuvad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  4. Kaebaja märgib õigesti, et katastriüksuse sihtotstarbe määramine on toiming, mis viiakse läbi MaaKatS ning Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 sätestatud korras, ning õige on seegi, et katastriüksuse sihtotstarvet ei määrata üldplaneeringuga. Sama on kaebajale selgitanud vastustaja ja halduskohus ning selles osas menetlusosaliste vahel erimeelsusi ei ole. Üldplaneeringuga maa-aladele määratava juhtotstarbe (varasema nimetusega juhtfunktsioon) mõiste ei ole samastatav konkreetsele katastriüksusele määratava sihtotstarbe mõistega. Maakasutuse juhtotstarve on planeerimisalane mõiste (PlanS § 8 lg 3 p 3). Ka nt mõistet krundi kasutamise sihtotstarve, mis on samuti planeerimisalane mõiste, tuleb katastriüksuse sihtotstarbe mõistest eristada (Plans § 9 lg 4 p 1 ja lg 41). Katastriüksuse, mis moodustab kaebaja kinnistu, sihtotstarbeks oli määratud 100% elamumaa ning on seda jätkuvalt.
  5. Samas ei andud ega anna kaebaja poolt korduvalt rõhutatud asjaolu, et katastriüksuse sihtotstarve on
  6. a-st alates olnud elamumaa, talle veel õigust ja seega ka õiguspärast ootust püstitada oma kinnistule lisaks olemasolevale uusi elamuid. 14
(17)3-11-1902 Krundi ehitusõiguse sisuks on krundi kasutamise sihtotstarve, hoonete suurim lubatud arv või hoonete puudumine krundil, hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala, hoonete suurim lubatud kõrgus (PlanS § 9 lg 4). Planeeritav maa-ala jaotatakse kruntideks, krundi ehitusõigus määratakse ja krundi hoonestusala, st krundi osa, kuhu võib rajada krundi ehitusõigusega lubatud hooneid, piiritletakse detailplaneeringuga (PlanS § 9 lg 2 p-d 1-3). Kehtestatud üldplaneering on aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljaspool detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid (PlanS § 8 lg 7). Ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks on detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering (Plans § 9 lg 9, ehitusseaduse (EhS) § 19 lg 1 p 1) ning detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused (EhS § 19 lg 1 p 2). Projekteerimistingimuste väljastamisel võtab kohalik omavalitsus aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvad ehituslikud tingimused (EhS § 19 3). Ehitusloa (kohaliku omavalitsuse nõusolek püstitada ehitusloale märgitud maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi (EhS § 22 lg 1 p 1)) saamiseks tuleb kohalikule omavalitsusele esitada ehitusprojekt (EhS § 23 lg 2 p 2) ja kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sh kehtestatud detailplaneeringule või projekteerimistingimustele, siis ehitusloa väljastamisest keeldutakse (EhS § 24 lg 1 p 1). Eelnevast nähtub, et elamumaa sihtotstarbega katastriüksusest koosnevale kinnistule täiendavate elamute püstitamise õiguse võib kinnistu omanik saada siis, kui kehtestatakse üldplaneeringuga kooskõlas olev detailplaneering või üldplaneeringut muutev detailplaneering, mille alusel koostatakse ehitusprojekt(id) ja kohalik omavalitsus väljastab ehitusloa(d). Samuti võib kinnistu omanik saada sellise õiguse, kui kohalik omavalitsus väljastab üldplaneeringuga kooskõlas projekteerimistingimused, mille alusel koostatakse ehitusprojekt, ja väljastab ehitusloa. Erinevalt detailplaneeringust ei saa projekteerimistingimustega üldplaneeringut muuta (PlanS § 9 lg 7).
  1. Enne Äigrumäe üldplaneeringu kehtestamist ei asunud kaebaja kinnistu detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, mistõttu saanuks ta täiendavaid elamuid püstitada tingimusel, et kohalik omavalitsus väljastab üldplaneeringuga kooskõlas olevad projekteerimistingimused ning ehitusload.
  2. a üldplaneeringu kohaselt asus kaebaja kinnistu ca 1/3 ulatuses (osa, kus asub elamu koos abihoonetega) elamumaa (täpsemalt väikeelamute maa) juhtotstarbega alal ning ca 2/3 ulatuses maatulundusmaa (täpsemalt põllumajandusmaa) juhtotstarbega alal (
  3. a üldplaneeringu kaardi väljavõte koos leppemärkidega, I kd, tl 59-61).
  4. a elamuehituse teemaplaneeringu p 4.1 näeb ette, et kõik elamud Viimsi vallas peavad asuma üldplaneeringuga määratud elamumaal. Väljapoole elamumaad uusi elamuid ja nende abihooneid rajada ei ole lubatud (elamuehituse teemaplaneeringu seletuskirja väljavõte, I kd, tl 127). Sellest järeldub, et projekteerimistingimuste ja ehitusloa andmine uue elamu (elamute) püstitamiseks kaebaja kinnistu alale, millel
  5. a üldplaneeringu kohaselt ei olnud elamumaa juhtotstarvet, ei olnud võimalik. Äigrumäe üldplaneeringu kohaselt asub kaebaja kinnistu detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ning elamumaa juhtotstarbega ala on laiendatud, kaebaja kinnistu asub varasemast oluliselt suuremas ulatuses väikeelamumaa juhtotstarbega alal (Äigrumäe üldplaneeringu kaardi väljavõte koos leppemärkidega, I kd, tl 62-64) ning detailplaneeringu koostamise korral oleks võimalik jagada kinnistu kruntideks ja püstitada kaks täiendavat elamut (vastustaja joonis Kungla kinnistu võimaliku jagamise kohta neljaks kinnistuks, I kd, tl 126). Eelnevast nähtub, et Äigrumäe üldplaneeringu kehtestamisega kaebaja võimalused oma kinnistule ehitada mitte ei kitsenenud, vaid avardusid. Kaebajat see aga ei rahulda, sest 100 m laiune Pärnamäe kalmistu sanitaarkaitseala, mis on ühtlasi puhvertsoon ja millele on määratud kaitsehaljastuse maa juhtotstarve, hõlmab ca 70 m ulatuses kaebaja kinnistut (Äigrumäe üldplaneeringu kaardi 15
(17)3-11-1902 väljavõte, I kd, tl 62) ning ei võimalda tal püstitada Kungla kinnistule täiendavalt kolme elamut, seejuures üht neist osaliselt kõnealusele kalmistu sanitaarkaitsealale / puhvertsooni / kaitsehaljastuse maa juhtotstarbega alale (kaebaja plaan, I kd, tl 89 p). Seetõttu väitis kaebaja kaebuses ning väidab apellatsioonkaebuses jätkuvalt omandiõiguse piiramist õigusliku aluseta, haldusakti ebapiisavat motiveerimist ning piirangu ebaproportsionaalsust. Halduskohtule heidab kaebaja ette seaduse ebaõiget kohaldamist ning kaalutlusreeglite järgimise kontrollimata ja kohtuotsuse põhjendamata jätmist. Ringkonnakohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu. Halduskohus ei ole kohaldanud õigusnorme ebaõigesti, jätnud kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust kontrollimata ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud otsus küll riivab kaebaja õigusi, kuid on õiguspärane ja kaebaja õigusi ei riku.
  1. Asjaolule, et ka varasematest üldplaneeringutest tulenes keeld püstitada elamuid kalmistule lähemale kui 100 m, osutas kohus lükkamaks ümber kaebaja väidet, et Äigrumäe üldplaneeringuga on tema võimalusi oma kinnistule elamuid püstitada varasema regulatsiooniga võrreldes kitsendatud. Kuna kaebaja ei saanud ka varem vaidlusalusele alale ehitada, ei ole tema õiguspärast ootust rikutud. Lisaks juhtis kohus kaebaja tähelepanu asjaolule, et Äigrumäe üldplaneeringuga paralleelselt kehtib elamuehituse teemaplaneering, mis sisaldab täpselt samasugust keeldu rajada elamuid kalmistule lähemale kui 100 m (võrdle elamuehituse teemaplaneeringu p 4.6 ja Äigrumäe üldplaneeringu p 4.3). Sellest tuleneb, et piirangu kõrvaldamiseks ei piisa praeguses kohtuasjas vaidlustatud üldplaneeringu muutmisest, vaid kohalikul omavalitsusel tuleks muuta ka elamuehituse teemaplaneeringut. Halduskohtu otsus ei sisalda seisukohta, justkui oleks kohalik omavalitsus oma varasemate planeeringutega seotud selliselt, et ei tohiks uut üldplaneeringut menetledes oma varasemaid planeeringuid muuta. Äigrumäe üldplaneeringuga ongi sama ala puudutavas osas tunnistatud
  2. a üldplaneering kehtetuks. Samas on uues üldplaneeringus otsustatud alates
  3. a-st kehtivas elamuehituse teemaplaneeringus sisalduvat regulatsiooni korrata, st jätta senine olukord muutmata. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et varasema planeeringuga seatud piirangute automaatne ületoomine uude üldplaneeringusse tähtsust omavate asjaolude osas kaalutlusõigust teostamata oleks diskretsiooniviga. Kui vastustaja oleks tõepoolest jätnud tähelepanuta olulised asjaolud, mille tõttu tulnuks senist olukorda muuta ja kalmistule lähemale kui 100 m ehitamise keeld kõrvaldada, oleks kohtu hinnang teistsugune. Praeguses asjas sellise olukorraga tegemist ei ole.
  4. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei ole Äigrumäe üldplaneeringus kalmistu sanitaarkaitseala määratud SNIP 2.07.01.-89 alusel. Sellele on tuginetud
  5. a üldplaneeringu

7.

  1. Äigrumäe üldplaneeringus, nagu ka elamuehituse teemaplaneeringus, on kalmistu sanitaarkaitseala määramisel tuginetud sotsiaalministri 28.12.2001 määrusele nr
  2. Kaebaja on osutanud asjaolule, et nimetatud määrus räägib sanitaarkaitseala moodustamisest uute matmispaikade rajamisel ja kasutusel olevate matmispaikade laiendamisel. Praeguses asjas tuleb tähele panna, et Äigrumäe üldplaneeringuga ei kehtestatud esmakordselt kalmistu sanitaarkaitseala, vaid juba olemasolev kitsendus jäeti kehtima. Kalmistu sanitaarkaitsevööndi nimetuse all oli kitsendus haldusasjas kogutud andmetel hiljemalt
  3. a üldplaneeringus laiusega 300 m ja surnuaedade sanitaarkaitsetsooni nimetuse all
  4. a üldplaneeringus Pärnamäe kalmistu puhul vähendatud laiusega 100 m.
  5. a elamuehituse teemaplaneeringus on 100 m laiust ala nimetatud muu hulgas surnuaedade sanitaarkaitsealaks. Kuna sotsiaalministri viidatud määrus, millest nähtuvalt peab kalmistul olema sanitaarkaitseala, kehtis ka Äigrumäe üldplaneeringu kehtestamise ajal (rahvatervise seaduse alusel antud määrus kaotas volitusnormi kehtetuse tõttu kehtivuse 01.01.2012), siis ei saa väita, et kalmistu sanitaarkaitseala säilitamiseks puudus õiguslik alus. Määrusest tulenes sõnaselgelt küll kohustus uute matmispaikade rajami16

(17)3-11-1902 sel ja kasutusel olevate matmispaikade laiendamisel sanitaarkaitseala moodustada ja võtta seejuures arvesse VeeS ja selle alusel antud keskkonnaministri määruse nõudeid, kuid ühtlasi tähendab see ka kohustust olemasolevate kalmistute sanitaarkaitseala säilitada. Sotsiaalministri määruses ei ole märgitud, kui lai peab kalmistu sanitaarkaitseala olema, ning määrus suunas sellele küsimusele vastust otsima VeeS-st ja selle alusel antud keskkonnaministri määrusest. Õige võib olla kaebaja seisukoht, et põhjavee kaitseks ei pruugi 100 m laiune eraldusriba kalmistu piirist elamuni olla tingimata vajalik, kuid ära ei saa unustada, et põhjavee kaitse on nii Äigrumäe üldplaneeringu ja selle kehtestamise otsuse, nagu ka elamuehituse teemaplaneeringu kohaselt vaid üks aspekt, mille tõttu on otsustatud kalmistu piirist lähemale kui 100 m elamute püstitamist piirata. Kaebaja on aga piirangu õigusliku aluse puudumist väites keskendunud peaasjalikult sellele, et 100 m laiust ala nimetatakse Äigrumäe üldplaneeringus muu hulgas sanitaarkaitsealaks. Nii väidabki kaebaja, et eetilistel ja esteetilistel kaalutlustel ei saa sanitaarkaitseala kehtestada. Vaidlusalune 100 m laiune ala on ühtlasi eetilistel kaalutlustel kalmistu ja elamute vahele jäetud puhvertsoon. Sellise ala ja ka ala ulatuse määramine on planeeringu kehtestamisel kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohaliku omavalitsuse pädevus ruumilisel planeerimisel ei seisne üksnes seadusest või määrusest otse tulenevate omandikitsenduste kaardile kandmises. Üldplaneeringu ülesandeks on muu hulgas maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ja muude tingimuste määramine (PlanS § 8 lg 3 p 3). Planeerimisotsustustele iseloomulikult on kohalikul omavalitsusel maa-alade kasutamis- ja ehitustingimuste, sh maakasutuse juhtotstarvete määramisel ulatuslik kaalutlusruum. Kalmistu ja elamute puhvertsooniga eraldamisel on eetilised kaalutlused igati asjakohased. Nii nagu halduskohus, osutab ka ringkonnakohus sellele, et Pirita linnaosa üldplaneeringus ei ole asi lahendatud teisiti. Nimetatud üldplaneeringu tekstilise osa p 10.8 näeb ette kalmistu vaikuseala ning selles märgitakse järgmist: „Elamualade kavandamisel on emotsionaalsetel kaalutlustel soovitatav jätta kruntide ja kalmistu piiri vahele kõrghaljastusega puhverala. Käesoleva üldplaneeringuga nähakse ette Pärnamäe kalmistule ja Metsakalmistule kalmistu piirist 100 m laiune kaitsemetsaga vaikuseala, millesse ei ole soovitatav elamuid ehitada. Kalmistu vaikusealas toimuv tegevus ei tohi häirida kalmisturahu“ (tekstilise osa lk 44, I kd, tl 186p; kaart leppemärkidega, I kd tl 191). 19. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, et vastustaja on vaidlustatud otsust piisavalt põhjendanud ega ole teinud kaalutlusvigu ning kaebaja õiguste riive on proportsionaalne. Ringkonnakohus selles osas halduskohtu põhjendusi ei korda. 20. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti vastustaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.