lg 1, § 346, § 25 lg 2- § 114 p 3,4,5 järgi üldmenetluses Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Olga Dorogan Süüdistatav Kaitsja Vjatšeslav Malsagov, isikukood 38011207019, kodakondsus määratlemata, põhiharidus, emakeel – vene keel, töökoht puudub, xxx, elukoht xxx, varem kriminaalkorras karistatud: 28.09.1998 Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 195 lg 3, § 101 p 2 järgi 8 aastase vangistusega. Karistuse algus 09.02.
lg 1 järgi esitatud süüdituses õigeks mõista süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. 2 VJATŠESLAV MALSAGOV
järgi esitatud süüdituses õigeks mõista süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. VJATŠESLAV MALSAGOV süüdi tunnistada
Mõista karistuseks 6(kuus) aastat vangistust. VJATŠESLAV MALSAGOV süüdi tunnistada
Mõista karistuseks 12(kaksteist) aastat vangistust.
lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista liitkaristuseks 16(kuusteist) aastat vangistust.
alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aega alates 29.12.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema 27.12.2012 ajavahemikul kella 19.00-st kella 23.30-ni, olles korteris, mis asub Kohtla-Järvel aadressil xxx, varastas J. M.`le kuuluvad asjad: mobiiltelefoni NOKIA väärtusega 30.- eurot, mobiiltelefoni LG väärtusega 60.- eurot, parfüümi (erineva nimetusega viis pudelit) koguväärtusega 300.- eurot, seljakoti PUMA väärtusega 30.- eurot, tekitades kannatanule varalise kahju summas 420.- eurot. 4 Sel moel Vjatšeslav Malsagov pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o. kuriteo, mis on ettenähtud
Vjatšeslav Malsagovit süüdistatakse
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema 27.
Vjatšeslav Malsagovit süüdistatakse
lg 2 – § 114 p 3,4,5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, olles varem karistatud tapmise eest 28.09.1998 KrK § 101p2 järgi vangistusega 8 aastat, end parandanud ei ole ja taas pani toime kuriteo järgmistel asjaoludel: 28.12.2011 kella 15.36 paiku Kohtla-Järve linnas xxx teises trepikojas, tegutsedes tahtliku tapmise eesmärgil, lõi oma abikaasa J. M.`le, kellega temal tekkisid vaenulikud suhted seoses lahutusega, korduvalt kaasasolnud noaga rindkere, kõhu üla- ja alajäsemete piirkonda. Seejärel Vjatšeslav Malsagov tiris J. M. korterisse nr xx, kus jõuga tõukas J. M. vastu seina ning lõi teda mitu korda noaga rindkere, kõhu üla- ja alajäsemete piirkonda. Samal ajal, kui J. T. asus kaitsma J. M., siis Vjatšeslav Malsagov, ähvardades tapmisega korteris viibinud J. T.t ja vehkides käes oleva noaga, nõudis J. T.lt raha. Kannatanu J. T., kartes oma ja J. M. elu pärast, andis Vjatšeslav Malsagovile 10.- eurot. Tänu sellele, et J. T.`l õnnestus helistada politseisse ja kiirabisse ning abi jõudis kiiresti sündmuskohale, jäi kuritegu lõpule viimata. Vjatšeslav Malsagov tekitas J. M. rindkereõõnde ja kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad paremal pool rindkerel (kokku 3, nendest 1 roidekaare aluselt), parema tuhara piirkonnas, parema reie piirkonnas, vasakul pool rindkerel rinnanäärme piirkonnas, vasakul pool kubemepiirkonnas, vasaku reie piirkonnas koos mao vigastusega, mille tüsistusena tekkis parempoolne traumaatiline verirind, traumaatiline verikõht. Rindkereõõnde ja kõhuõõnde tungivad haavad põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Sel moel Vjatšeslav Malsagov pani toime teise inimese tapmiskatse kahe inimese suhtes, vähemalt teist korda ning seoses röövimisega, s.o. kuriteo, mis on ettenähtud
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED 27.12.2011 asjade ja dokumentide varguse episood 5 Kuna
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, peab kohus kõigepealt tuvastama lubatud ja usaldusväärsete tõendite alusel faktiliste asjaolude kogum. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast selles episoodis süüdi ja selgitas, et 27.12.2011 ei viibinud ta aadressil xxx Kohtla-Järvel ega varastanud süüdituses mainutud esemed : kaks mobiiltelefoni, viis parfüümi ja seljakoti. Süüdistatav selgitas, et telefonide ja parfüümide kohta ei tea ta midagi, seljakotti ta on küll kodus näinud. ID-kaardi kohta selgitas süüdistatav, et abikaasa ID-kaart jäi tema kätte juhuslikult veel sel ajal kui nad käisid abikaasaga koos pandimajas asju välja ostma. Passi ta ei varastanud. Süüdistatav eitab, et 28.12.2011 käis ta tunnistaja M. A. juures pakkumas talle raha eest J. M. ID-kaarti. Antud episoodi puutuvalt on kohtuliku arutamise käigus süüdistatava ja kannatanu J. M. ütlustega tuvastatud et kuni 27.11.2011 elas süüdistatav nimetatud aadressil xxx Kohtla-Järvel koos abikaasa J. Malsagova ja tema lapsega. Alates 27.11.2011 kandis süüdistatav aresti ja pärast selle ärakandmist ei elanud ta enam nimetatud aadressil vaid ema juures. Süüdistuse kinnitamiseks on kohtule esitatud kaks isikulist tõendit – kannatanu ja tunnistaja M. A. ütlused. Kannatanu väidab, et 27.12.2011 pidi ta õhtul minema tööle ja tal ei olnud kedagi, kes saaks olla kodus lapsega. Kannatanu kinnitas, et tol ajal elas tema juures tema hea tuttav R. P., kuna ta kartis olla kodus üksi. Kannatanu väidab, et ta sõitis tööle marsruutbussiga koos oma sõbraga, aga lapsega pidi kodus istuma vastastikul kokkuleppel süüdistatav. Ta andis süüdistatavale kaks mobiiltelefoni, üks on kannatanu enda oma ja teine kasutamiseks. Bussist ta helistas süüdistatavale sõbra ( nimega R.) telefonilt et veenduda kas kõik on korras. Kannatanu avaldas, et kuna kogu elu kestel oli süüdistatav väga hea isa lapsele, siis ei tekkinud tal ühtegi kahtlust, et süüdistatav istub lapsega paar-kolm tundi kuni ta tuleb koju tagasi. Ta sai teada, et juhtus midagi arusaamatu, et korterisse on kutsutud politsei, sest laps oli korteris üksi ja pidevalt nuttis. Laps toimetati varjupaika. Ta saabus koju kella 24 paiku koos oma sõbraga, helistas sõbra telefonilt õele ja sai kinnituse, et laps on tõesti varjupaigas. Õhtul ja öösel ta ei võtnud midagi ette, kuid hommikul valmistas ennast minema politseisse ja teada saada kuidas laps tagasi saada. Hommikul ta nägi, et kodus olid tema riideesemed nagu noaga lõigatud. Ta ei leidnud dokumente, samuti puudusid parfüümid, seljakott ja kaks mobiiltelefoni. Hommikul ta läks politseisse ja sai teada lapse äraviimise asjaoludest. Avaldust asjade kahjustamise või varguse kohta ta politseisse ei esitanud, sest see ei olnud tema jaoks esmastähtne. Kannatanu väidab, et 28.12.2011 ta rääkis süüdistatava telefonitsi, ei mäleta 6 kas ise helistas või süüdistatav helistas, enne kui minna politseisse ja süüdistatav tunnistas talle üles, et ta varastas need asjad ja asjad on keldris. Kannatanu kontrollis keldrit, asju ei olnud avastatud. J. T. telefonilt ta helistas süüdistatavale ja ütles, et asju ju ei ole, süüdistatav pakkus talle kohtuda et ta annaks varastatud ID kaardi raha eest tagasi. Seljakoti tagastas talle süüdistatava ema. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja M. A. selgitas varguse episoodis, et 28.12.2011 käis süüdistatav tema akna all (ta elab esimesel korrusel) ja pakkus raha eest J. M. ID-kaarti. Varguse episoodis märgib kohus järgmist. Faktiliste asjaolude kogumi tuvastamiseks vajab kohus tõendeid, olgu süüstvaid või õigustavaid. Antud kriminaalasi on kohtusse saadetud võitleva protsessi pidamiseks, mis eeldab menetlusosalistelt, et iga menetlusepool teeb ennast kõike oma positsiooni kaitsmiseks. Võitlevas protsessis saavutab menetluspool soovitut argumentide oskusliku esitamisega, mis sisuliselt realiseerub tõendites, nende sisus ja mahus, samuti selles kuidas neid esitleti. Kuigi antud kriminaalasja põhiliseks arutamise esemeks raske esimese astme kuritegu (mõrva katse) tuleb menetluspoolel arvestada sellega, et kui ta soovib pidada mõrva kõrval võistlevat protsessi ka vähetähtsa teise astme kuriteos nimelt ID-kaardi, passi, seljakoti, kahe mobiiltelefoni ja viie parfüümi varguses, peab ta lähtuma ka vähetähtsa teise astme kuriteo tõendamisel selle tõendamisstandardist, mis on kohane võistlevale protsessile. Kohus märgib, et varguse episoodi kohtueelne uurimine ja selles tõendite esitamine võitlevas protsessis kohtus oli pealiskaudne ega vastanud tõendamisstandardile. Prokurör on sisuliselt piirdunud tõendite esitamisel kannatanu J. M. ja tunnistaja M. A. ütlustega. Esimene süüdistab varguses V. Malsagovit, väites, et just süüdistatav viibis tema korteris 27.12.2011, 28.12.2011 avastas kannatanu asjade puudumist, teine tõendi allikas, tunnistaja väidab, et 28.12.2011 soovis süüdistatav müüa kannatanu IDkaardi raha eest. Muid tõendeid ei ole. Kohus märgib, et antud juhul ei ole aktuaalne süüdistaja viide kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsusele ja asjaolule, et motiiv varastada neid asju oli ainult süüdistataval. Kohus korduvalt tuletab meelde, et KrMS § 61 lg 1,2 alusel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Siiski „ kogumis hindamine ja siseveendumuse kohaselt“ kui põhimõte ei seisne ega ole kannatanule usalduse väljendamise küsimus. Teisisõnu, tõendite hindamisel ei ole aktsepteeritud olukord, et kui kohus on kannatanut või tunnistajat või süüdistavat ühel korral süüdistuse osas usaldanud, siis kõik selle isiku poolt 7 öeldu on kohe usaldusväärne tõend. Kohus märgib, et eluliselt on reaalne olukord, kui isikulise tõendi allikas, ütlusi andev isik, omab motiivi teatud osades, teatud episoodides, teatud isikute suhtes anda tõele mittevastavaid ütlusi või tegelikku olukorda varjata (kohus jätab praegu kõrvale teemat, mis puudutab tõendi allika ebausaldusväärseks tunnistamist ja vastavasisulise tõendi tõendite baasist väljajätmist). Kohus antud juhul peab silmas olukorda, et kui süüdistaja loodab tugineda isiku teatud episoodis süüdistamisel asjaolule, et kuna kannatanu on teises episoodis laitmatu tõendi allikas, siis teises episoodis võiks kohus kannatanut lihtsalt usaldada, et varguse toimepanija on süüdistatav, ei ole kohtu poolt süüdistaja selline lootus kohtule siduv ega aktsepteeritav. Varguse episoodis on faktilised asjaolud uuritud niivõrd napilt, et jõuda vargust puudutava faktiliste asjaolude kogumi tuvastamiseni on piisavalt komplitseeritud ülesanne. Passi varguse kohta ei ole kohtule sisuliselt esitatud ühtegi isiku süüd kinnitavat tõendit. Kannatanu ütlustest tuleneb ainult see, et 28.12.2011 avastas ta passi kadumise. Ei ole uuritud millal kannatanu viimati kasutas passi, millega seoses, kus oli passi hoidmise koht, kas see hoidmise koht oli üks ja sama kogu aeg, või võiks muutuda. Sisuliselt passi varguse kohta on kannatanu ütlustega tuvastatud ainult see fakt, et seisuga 27.12.2011 oli tal kodus pass tema nimele ja 28.12.2011 ta avastas, et pass on kadunud. Süüdistatav ei tunnista passi vargust. ID-kaardi vargust süüdistatav ei tunnista, kuid nõustub, et kannatanu ID-kaart oli detsembris 2011 tema valduses, kuna nad olid kannatanuga abikaasad ja käisid koos pandimajas kulla väljaostmiseks. Selle süüdistatava versiooni ei olnud kontrollitud isegi kannatanu ristküsitlusel. Seega süüdistatava versioon, et ID-kaart sattus tema valdusesse varem ja seda seoses koos abikaasaga pandimaja külastamisega, ei ole millegagi ümber lükatud. Samas eitab süüdistatav tunnistaja M. A. ütlusi, et ta oleks käinud M. A. juures näitamas kannatanu ID-kaarti. Selles osas märgib kohus, et ei M. A. ütluste puhul ei ole tegemist olulise tõendiga selles mõttes, et süüdistatav iseenesest ju ei eita, et ID-kaart oli tema valduses. Tunnistaja M. A. ütlused ei tõenda kuidagi V. Malsagovi poolt kannatanu korterist ID-kaardi varguse toimepanemist 27.12.2011. Kahe mobiiltelefoni vargus. Kannatanu avaldas, et süüdistatav varastas kaks telefoni - LG ja Nokia, üks oli kannatanu oma ja teise ta andis V. Malsagovile kasutamiseks. Sellel lõpetabki prokurör küsitlemise telefonide varguse osas. Ei ole välja selgitatud võitlevas protsessis, mis oli see teine telefon, mis tähendab „andis süüdistatavale kasutamiseks“, kas see oligi tegelikult abikaasade ühine vara, mida kasutati kodus. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit varastatud mobiiltelefonide päritolu kohta, et kohus saaks võimalikult täpsemalt piiritleda ja tuvastada, kelle vara see on, arvestades, et kannatanu ja süüdistatav olid detsembris 2011 abikaasad ja 8 enne 27.11.2011 elasid ühes korteris so majapidamine oli ühine. Kannatanu ei väitnud tegelikult kordagi, et süüdistatava või abikaasade vara korteris ei olnud. Eluliselt ka ei ole usutav, et elukohas asuksid ainult ühe abikaasa nimelt kannatanu asjad ja vara. Kannatanu väidab, et ta andis V. Malsagovile kaks mobiiltelefoni ja ise sõitis õhtul bussiga tööle ilma telefonita ja helistas A. M. asjaolude kontrollimiseks oma sõbra R.i telefonilt. Kohus märgib, et kannatanu kirjeldatud olukord tundub selles osas kahtlane olevat- milleks anda süüdistatavale sidepidamiseks kaks mobiiltelefoni, samal ajal kui endale ei jää ühtegi, mis õhtune töö see on, kuhu kannatanu sõidab bussiga paariks tunniks õhtul 27.12.2011 koos oma sõbraga, miks oli vaja paluda istuda kodus väikese lapsega kannatanut varemgi ähvardanud, nagu kannatanu väidab, narkootikume ja alkoholi tarvitama hakanud süüdistatavat, kui kannatanu sõber oli ilmselt vaba ja saatis kannatanu töökohani, miks kannatanu sõber ei saanud olla kodus lapsega, seda enam, et kannatanu väitel detsembris 2011 elas sõber R. selles korteris, miks sellise mõjuva põhjuse olemasolul ( tööle minek) ei saanud kannatanu paluda valvata last näiteks oma õde M. A.t või lähedast sõbrannat J. T.t, seda enam, et planeeritav äraolek oli ainult paar-kolm tundi. Kõik sellised nimetatud asjaolud panevad kohut kahtlema, kas kannatanu on selles episoodis andnud ausaid ütlusi, kas ta ei ole midagi varjanud või korrigeerinud, kas süüdistuses märgitud esemed olid varastatud ja kas toimepanija on V. Malsagov. Kohus ei saa nende andmetel väita, et kannatanu kui tõendi allikas oleks kohe ebausaldusväärne, sest tema usaldusväärsust vähemalt vargusega seotud episoodis ei püüdnudki ükski menetluspool kontrollida, täiendavaid küsimusi ei olnud esitatud. Kohtu arvates ei saa jätta tähelepanuta kas asjaolu, et nende kahe mobiiltelefoni puhul ei olnud uuritud võimalikke kõnesid (kõneeristused), mille abil saaks kontrollida näiteks kannatanu ütluste õigsust. Samuti kõneeristuste puhul oleks võimalik kontrollida kõnede adressaate eesmärgiga välja selgitada, kelle valduses oli üks või teine telefon teatud ajal. V. Malsagovi karistusregistri väljavõttest k 1 lk 5 nähtub, et 28.12.2011 ehk päev enne, kui isik oli kuriteos kahtlustatavana kinnipeetud, oli V. Malsagov kinni peetud varavastase
järgi kvalifitseeritud süüteo toimepanemise eest, koostatud väärteoprotokoll ja karistusena on 23.01.2012 määratud rahatrahv. Arvestades seda märgib kohus, et ei ole välistatud, et V. Malsagovil võis olla 27-28.12.2011 tahet sooritada varavastaseid süütegusid, seega ei saa välistada, et kui ta viibis 27.12.2011 kannatanu korteris, oli tal ka võimalus varastada kannatanule kuuluvad asjad. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et soovides võistelda võistlevas protsessis varguse episoodis, ei näidanud prokurör (kohtueelsel uurimisel ka uurija) huvi väärteomenetluse materjalide vastu eesmärgiga tuvastada, kas isiku 28.12.2011 kinnipidamisprotokollis on fikseeritud isiku juures avastatud esemed, võimalik, et varastatud telefonid ja seljakott olidki isiku esimete hulgas või vastupidi. 9 Seljakoti koos parfüümidega vargus. Kannatanu väidab, et seljakott oli tagastatud talle V. Malsagovi ema poolt pärast 28.12.2011 sündmust. Kannatanu väitel asus seljakott öökapi sahtlis ja seljakoti sees olid viis pudelit kallist meesteparfüümi summale 300 eurot, mida ta tegelikult ostis V. Malsagovi jaoks, aga ei tekkinud põhjust süüdistatavat kordagi kiita parfüümi kinkimisega. V. Malsagovi ema ei ole seljakoti tagastamise asjaoludes kohta isegi ülekuulatud. Süüdistatav eitab seljakoti äravõtmist. Seega süüdistaja ise, jättes esitamata vajalikud küsimused, jättes ülekuulamata asjassepuutuvad isikud, on loonud olukorda, kui kohtul tekkinud kahtlus ei ole võitleva protsessi käigus kõrvaldatav. Eluliselt tundub kohtule kahtlane olevat, et viis pudelit kallist meesteparfüümi on hoiul seljakotis ja seljakott koos parfüümidega on pandud öökappi. Hoidmise koht on inimlikus mõttes maitse küsimus, aga miks parfüüme on pandud seljakotti ja sellises kogumis – 5 pudelit, jäi kannatanu ristküsitluses välja selgitamata. Kannatanu selgitus parfüümide kohta ei ole kohtu arvates piisavalt eluliselt usutav. Nagu väitis kannatanu, ta oli kodus väikese lapsega, sissetulekuks lastetoetus ja vahepeal ta tegi tööd, millest sissetulek ei olnud alaline ega väga suur. Ostes ühe parfüümi abikaasale kinkimiseks, on võimalik, et üks abikaasa soovib teha oma abikaasale meeldiva üllatuse ja paneb kingituse peitu. Kannatanu ise aga tunnistas, et tal ei olnud põhjust süüdistatava kuidagi kiita ja parfüümid jäid süüdistatavale kinkimata. Süüdistataval oli töökoht, ta töötas karjakuna jaanuarist 2011 kuni aprill 2011 ja juulist 2011 kuni 30.11.2011 (k 2 lk 67 tõend töökohalt). Vaatamata sellele, elades sisuliselt lastetoetusest ja perioodiliselt teenitud rahast ostab kannatanu viis kallist meesteparfüümi summale 300, mil tol ajal ületas ühes kuus miinimumpalka, et panna see seljakotti. Süüdistatav väitis, et seljakotti on ta kodus näinud, kuid parfüüme mitte. kannatanu selgitus ei tundu kuidagi eluliselt usutavat. Sel juhul on kohtule kahtlust tekitavaks asjaoluks parfüümide päritolu ja sellest tulenevalt parfüümide varguse toime pannud isik. Kohtu kahtlust tugevdab ka järgmine asjaolu. Kuigi samas korteris elas alates detsembrist ehk ilmselt sellest ajast, mis süüdistatav asus kandma talle kohtu poolt mõistetud aresti alkoholisisaldusega organismis juhtimise eest 27.11.2011 ( k 1 lk 5 karistusregister), kannatanu sõber R. P., ei olnud see isik ülekuulatud ega kontrollitud seoses kannatanu korterist varguse toimepanemisega. 27.12.2011 tuli kannatanu koju tagasi kella 24.00 paiku. Prokurör ega kaitsja esitanud küsimusi, kas kannatanu tuli töölt koju tagasi koos R. P.iga, kas see isik jäi kannatanu korterisse ööseks ja ka järgmiseks päevaks, mil kannatanu avastas asjade vargust. Kannatanu ütlustest nähtub, et R. P. viibis tema korteris üksi 28.12.2011 ajal, kui ta käis politseis uurimas lapse asukoha kohta. Sisuliselt kannatanu ütlustest nähtub, et tema ja V. Malsagovi korteris elas umbes ühe kuu jooksul, detsembris 2011, kannatanu sõber R. P., mis tähendab, et ta võis olla teadlik, millised asjad kus kohas korteris asuvad. 10 Kohus on oma algatusel kontrollinud R. P.i tausta eesmärgiga kas saada oma kahtlustele kinnitust või veenduda, et välja arvatud V. Malsagov ei saanud keegi teine kannatanu korterist vargust toime panna. K 2 lk 69-72 karistusregistri väljavõttest nähtub, et R. P. sünd xxx. a on varem korduvalt karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta (NPAS § 15-1 alusel), AS alusel, samuti isik on varem 10 korral kriminaalkorras karistatud, nendest 8 korral just varavastaste kuritegude toimepanemise eest, viimati aastal 2008. Andes hinnangu varguse episoodis esitatud süüd kinnitavale tõendile, milleks on ainult kannatanu ütlus, et hommikul 28.12.2011 avastas ta asjade kadumist ja 27.12.2011 viibis tema korteris V. Malsagov, ( teisi süütõendeid ei ole kohtule esitatud), leiab kohus, et ei ole usaldusväärselt tõendatud, et 27.12.2011 oleks V. Malsagov toime pannud kahe mobiiltelefoni, seljakoti, viie parfüümi, ID- Kaardi ja passi varguse. Üldmenetluses võitlevas protsessis tugineb kohus reeglina kohtule esitatud tõenditele. Kuigi kohtul on KrMS § 297 lg 1 tulenevalt õigus tõendite kogumiseks, on kohtupraktika kohaselt jääb kohtule siiski õigusemõistja rolli juurde ja kohus võib hakata koguma tõendeid eesmärgiga suunata pooli ja näidata millises valguses ja millega seoses tuleks kohtule esitada tõendeid. KrMS § 297 lg-s 1 ja § 307 sätestatud kohtu õigust omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav (RKKKo 3-1-1-67-06).Varguse episoodis ei näidanud kaitse ega süüdistuse pool ennast väga huvitatuna tõendite esitamisel ja nende uurimisel, kuigi süüdistatav eitas kategooriliselt varguse toimepanemist. Varguse episoodis puudulik on kogu kohtueelne uurimine ja kohus ei saa asuda võitlevas protsessis kas süüdistaja või kaitsja rolli ja hakata välja selgitama asjaolusid, mida tegelikult tuleks selgeks teha veel kohtueelse uurimise staadiumil. Kui seda aga tehtud ei olnud olgu mis põhjusel tuleks süüdistajal hoolikamalt kaaluda, kas mõrva kõrval (mille eest on karistusena ette nähtud muuhulgas eluaegne vangistus) on põhjendatud mitteolulise varguse (mille eest on seadusega ette nähtud kas rahaline karistus või vangistus kuni 3 aasta,
MS § 7 lg 3 sättele, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kriminaalasjas ei olnud kohtule süüdistaja poolt esitatud ühtegi veenvat tõendit V. Malsagovi süüdiolekus varguse episoodis. Vastupidi, varguse kohtuliku arutamise tulemina tekkisid kohtul kahtlused varguse sündmust puudutavate 11 faktiliste asjaolude osas, mida kohus on käesolevas kohtuotsuses analüüsinud. Lähtudes KrMS § 14 lg 1 puudub kohtul kohustus koguda tõendeid, sest süüdistus- ja kaitsefunktsioone täidavad kohtumenetluses eri menetlussubjektid, seda enam isikut süüstvaid tõendeid ehk aidata prokuröri tegemata jäetud töö tulemuste parandamiseks. Kohus tuleb järeldusele, et
lg 1 ja § 346 järgi kuulub süüdistatav õigeksmõistmisele, kuna kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et varguse pani toime süüdistatav.
p 3,4,5 järgi kvalifitseeritud episood, mõrva katse kahe isiku suhtes, vähemalt teist korda ja seoses röövimisega Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav tunnistas end süüdi osaliselt. Süüdistatav selgitas, et ta ei soovinud kannatanu J. M. tappa, seda enam ei soovinud tappa kannatanu J. T.t, ta ei nõudnud J. T.lt raha. Samas süüdistatav võtab omaks süüdistuses kirjeldatud asjaolud, et süüdistuses näidatud kohas ja ajal tekitas ta kannatanu J. M. mitmed torke-lõikehaavad. Süüdistatav avaldas, et ta tahtis kannatanuga rääkida suu puhtaks, kuid ühel hetkel kaotas ta kontrolli enda tegevuse üle ja ei saanud peatuda. Süüdistatav väljendas sõnaliselt kahetsust toimepandu pärast. Algul tuvastab kohus faktilised asjaolud ja siis annab isiku tuvastatud teole/tegudele õigusliku hinnangu. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu J. M. ja süüdistatava ütlustest nähtub, et detsembriks 2011 hakkas kannatanu ja süüdistatava abielu sisuliselt lagunema. Suhted kannatanu ja süüdistatava vahel ei olnud enam head. Süüdistatav asus detsembris elama oma ema juurde. Kannatanu ja süüdistatava korterisse tuli elama kannatanu sõber R. P.. Selles osas puudub kriminaalasjas sisuline vaidlus. Kannatanu J. M. ütlustest nähtub, et 28.12.2011 otsustas ta minna ööbima oma sõbranna J. T. juurde. Selleks läks kannatanu koos J. T.ga koju aadressile xxx eesmärgiga võtta kaasa mõned isiklikud asjad. Tema ja J. T. sisenesid trepikotta, läksid korterisse ja kannatanu võttis sealt isiklikud asjad. Pärast seda pani ta ukse lukku ja koos J. T.ga läksid trepist alla. J. T. jõudis sissekäiguukseni ja sel hetkel astus trepikotta süüdistatav. Kannatanul ei olnud süüdistatavaga mingit kokkulepet kohtumise kohta. Kannatanu sõnul, oli süüdistatava tulek talle ootamatu. Süüdistatav nägi välja väga agressiivne. Kannatanu jooksis kohe ülesse. Süüdistatav järgnes talle ja sai kannatanu kätte peaaegu kannatanu korteri ukse juures. Kannatanu ei näinud J. T.t. Süüdistatav lükkas kannatanu naabri 12 korteri ukse juurde ja lõi kannatanut käega vastu silma mitu korda. Pärast seda süüdistatav tassis kannatanut 2 ja 3 korruse vahelisele trepile. Ühel hetkel nägi kannatanu, et süüdistatava käes on suur nuga ja süüdistatav lõi sellega kannatanut. Üks löök tabas südamepiirkonda, pärast seda süüdistatav lõi keha piirkonda, ühel korral lõi jala piirkonda. Enam kannatanu ei mäleta kas, kuhu ja millal lõi süüdistatav noaga. Löömise ajal ütles süüdistatav mitu korda tapan ära. Samuti kannatanu mäletab, et süüdistatav ütles J. T., olles trepikojas, et tapan su ära. Ühel hetkel jooksis süüdistatav ära. Kannatanu väitel, ta otsis trepilt korterivõtmed, nägi kaks naabrinaist, kes avasid oma korteriukse, nägi ja J. T.t, kes aitas kannatanut ülesse, ja leidis võtmed peaaegu korteri juures. Ta ei mäleta, kuidas ta sai iseseisvalt liikuda, ta tundis nõrkust, hoidis kõhust maksa piirkonnas, sest jooksis palju verd. Pärast seda kannatanu mäletab, et ta püüdis korteri ust avada, kui lähenes süüdistatav ja ütles, et tee korteri ukse lahti, tapan su ära. Kannatanu ei mäleta, kus oli J. T. ja kes tegu korteri ukse lahti. Süüdistatav lükkas ta sisse. Kannatanu väitel korterisse sisenes ka J. T.. Süüdistatav pani ukse lukku seestpoolt. Süüdistatav lõi kannatanut korteris selga mitu korda, vähemalt kolm korda. Kannatanu läks voodisse. Kannatanu kinnitas, et ta kuulis, kuidas süüdistatav nõudis J. T.lt raha. J. T. seisis algus koridoris tualeti ukse juures ja pärast seda oli toas. Kannatanu väidab, et ta nägi, kuidas J. T. võttis kuskilt välja kokkurullitud 10 eurot ja andis süüdistatavale. Kannatanu väidab, et ta nägi, kuidas süüdistatav küsis J. T.lt raha ja ähvardas noaga. Kannatanu väidab, et süüdistatav pani noa J. T. vastu. Kannatanu täpsustas, et noaga ta ähvardas kui viis J. T. akna juurde pärast raha nõudmist ja siis kui sisenesid korterisse. Pärast seda helistati fonolukule. Süüdistatav viis J. T. akna juurde noa ähvardusel ja nõudis, et too teeks akna lahti. Lõpuks süüdistatav hüppas aknast välja. J. T. helistas kiirabisse. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu J. T. kinnitas kannatanu J. M. ütlusi J. M. kehavigastuste tekitamise osas täielikult. Ka J. T. kinnitas, et ta nägi trepikojas ja korteris, kuidas süüdistatav lõi kannatan J. M. noaga rinna, keha piirkonda. Kohus ei refereeri kohtuotsuse tegemisel kannatanu J. T. ütlusi üksikasjalikult kannatanu J. M. kehavigastuste tekitamise osas, kuna selles puudub kohtuotsuse põhjendamise kohustusest tulenev vajadus. Tõendi refereerimine ei tähenda kohtuotsuse põhjendamist. Kannatanu J. T. ütlused on tervikuna loogilised, ühtivad kannatanu J. M. ütlustega sündmuse käigu kohta. Kohtuistungil on ilmnenud kannatanu J. T. ülekuulamisel asjaolud, mis võivad näidata, et kannatanu J. T. püüab kohati kinni hoida J. M. ütluste sisust ja peab ilmselt vajalikuks, et kahe kannatanu ütlused peaks olema sarnased. Näiteks kannatanu J. T. kinnitas lk 107 pöördel k 1, et kuulis kuidas süüdistatav lõi noaga J. M. jagaja nii tugevalt et pidi jõuga nuga jalast 13 välja tõmbama. Samas kannatanu kinnitas, et ta sel hetkel helistas kiriabisse ega saanud juhtunut jälgida, aga kuulis, kuidas nuga kukkus maha. Kohus ei pea tõenäoliseks, et kannatanu J. T. saaks kuulda noaga löömist ja selle jalast jõuga väljatõmbamist. Kohus osutab kannatanu J. M. ütlustele k 1 lk 102, mille kohaselt süüdistatav lõi teda jalga noaga ja nuga jäi jalga kinni ja süüdistatav ei saanud seda välja tõmmata, pani jala vastu kannatanu ja hakkas nuga välja tõmbama. Kohus märgib, et asjaolu, et kannatanu J. T. kohati soovib oma ütlusi kokku sobitada enne teda kohtuistungil ülekuulatud kannatanu J- M. ütlustega, ei kahanda kannatanu J. T. ütluste usaldusväärsust, samuti ei ole nimetatud faktiline asjaolu noaga jalga löömine kogu kuriteo konteksti arvestades määrava tähendusega. Kohtu poolt täheldatud probleem (et isikulise tõendi allikas võib olla meelestatud kohandada oma ütlusi tõendi teise allikaga, teisisõnu, kannatanud kas kogemata püüavad rääkida juhtunust sarnaselt) paneb kohut eriti hoolikalt hindama kannatanute ütlusi eriti selles osas, milles nad ühel või teisel põhjusel võivad erineda objektiivsetest tõenditest või teisest isikulisest tõendit (süüdistatava ütlused). Kannatanu sõnastatud asjaolusid vaidlustab süüdistatav osaliselt. Nimelt ta avaldas, et ta ei nõudnud J. T.lt raha ega kasutanud tema suhtes vägivalda, samuti ta löönud kannatanut korteris, vaid lõi 7-8 korda noaga kõhupiirkonda olles trepikojas. Ülejäänud osas nimelt teo objektiivse pildi üle puudub sisuline vaidlus. Kohus märgib, et asjaolu, kas süüdistatav lõi kannatanut korduvalt noaga trepikojas või korteris ei oma kuriteokoosseisu täitmise seisukohalt mingit tähtsust. Sellegi pärast on kannatanu ja süüdistatava ütluste vahel ilmnenud vastuolu, kus süüdistatav lõi kannatanu noaga kas korteris või trepikojas, väheoluline ega mõjuta süü küsimuse otsustamist. Kannatanute ja süüdistatava ütlused, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt noaga xxx asuva maja trepikojas on kooskõlas 28.12.2011 kl 16.20-17.40 läbiviidud sündmuskoha vaatlusprotokolliga k 2 lk 1-27, mille kohaselt sündmuskohaks on kahetoaline korter aadressil xxx Kohtla-Järvel. Trepiplatsil korteri ees, trepikojas ja esimese ja teise korruse vahelistel trepimademetel on rohked verejäljed. Korteris koridoris põrandal on verejälge. Elutoas on voodi, millel on tekk veresarnaste plekkidega. Voodi peal on avastatud halli värvi pluus, millel on avastatud veretaolisi plekke ja hulgalisi kanga vigastusi. Pluusi kõrval on avastatud jope. Jopel on kanga sisselõiked. Taskus on mobiiltelefon Samsung ja muud esemed. Sündmuskoha vaatlusprotokoll on kooskõlas kannatanu ütlustega, et süüdistatav lõi teda südamepiirkonda, selga, jala piirkonda ja maksa piirkonda. Nimelt pluusil on protokolli kohaselt avastatud kokku 4 sisselõiget, konkreetselt üks on esiosal parema tasku piirkonnas ja kolm 14 sisselõiget selja poolt. Fototabelitelt ei ole nähtav, et voodil oleks halli värvi pluus, on viidet kampsunile, mille värv on pigem sinine k 2 lk 21-
või 114 järgi, vaid
Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu, leiab, et süüdistatav pani toime vähemalt tapmise katse. Kohtu põhjendused on järgmised. Süüdistatav avaldas kohtuliku arutamisel tõepoolest, et ta ei soovinud tekitada kannatanu J. M. surma. Süüdistatav soovis kannatanuga rääkida. Samas süüdistatav tunnistas, et minnes elukoha juurde võttis ta kaasa sõbra korteris olnud noa.
lg 1 kohaselt süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele.
lg 2 näeb ette, et süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Kohus tuletab eeskätt meelde, et Riigikohtu lahendis 3-1-1-128-06 p 8,9 on selgelt osutatud sellele, et
§-st 16 lg 1 ja 25 lg 1 tulenevalt on võimalik tapmise katse toime panna nii ettekavatsetult, otsese kui ka kaudse tahtlusega, tsitaat:“ …Samas toonitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks (vt otsuse 3-1-1-43-06 tehiolusid) ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta… Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70). …“ Seega isiku teo kvalifitseerimiseks tapmise või mõrva katseks ei nõutagi, et isikul oleks soov tekitada kannatanule surma. Piisav, kui süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega surma tekitamisele. Süüdistatav toimepandud teo objektiivne pilt on kohtuliku arutamise käigus piisava selgusega tuvastatud. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt noaga kõhu ja rindkere piirkonda. Ekspertiisi akti kohaselt raviasutuses haigusloo andmetel avastati kõhukoopas kaks haava, üks mao vigastusega, ning kõhukoopas ja rindkereõõnes 4 haavakanali. Raviasutuses koostatud patsiendikaardi andmetel kannatanul kehal visualiseeriti vähemalt 8 haava. 17 Kehavigastuste tekitamise tagajärjel tekkis kannatanul traumaatiline vererind ja verekõht. Süüdistatav ise ei eita, et lõi kannatanu 7-8 korda noaga erinevatesse kohtadesse. Tervisekahjustus on eluohtlik, sest eksperdi arvamusel vähemalt 3 haava on kõhu- ja rindkereõõnde tungivad. Kohus märgib, et kohtupraktika kohaselt teo tapmise või mõrva kvalifitseerimiseks ei ole nõutav isegi see, et kannatanule tekitatud tervisekahjustus oleks eluohtlik. Nimelt, on tapmine (kaasa arvatud selle katse) suvalise teokirjeldusega koosseis, mis tähendab, et see on võimalik mis tahes teoga (Riigikohtu lahend 3-1-1-28-01, pp 6.1-6.2), ei ole nõutav, et surmaga seostatav tegu saab olla üksnes selline vigastus, mis on eksperdi poolt tunnistatud eluohtlikuks. See ei ole kohtu arvates määratlev ka tapmise katse kvalifitseerimisel, sest süüteo katse kvalifitseerimiseks on vastutuse aluseks olev tegu sama nagu lõpuleviidud teo puhul, erinevus on selles, et katse puhul isik vahetult alustab teo toimpanemist vastavalt oma ettekujutusele teost. Kohus märgib, et põhjendatud ja tugineb piisava selgusega väljakujunenud kohtupraktikale prokuröri arusaam, et kui tervisekahjustuse katkematu kulgemise korral võib suure tõenäosusega surm saabuda, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida elu ohustamisest tapmise (mõrva) koosseisu mõttes, ja kohus nõustub sellega täielikult, viidates RKKKo lahendile 3-1-1128-06. Kannatanule vähemalt kolme rindkere- ja kõhuõõnde mao vigastusega tungiva haava tekitamine ja sellele kaasnenud traumaatiline vererind ja verekõht põhjustasid kannatanule eluohtliku tervisekahjutuse, mille katkematu kulgemise korral võis kõrvaltvaataja jaoks suure tõenäosusega saabuda surm. Süüdistatav ründas kannatanut intensiivselt, lüües noaga rindkere, kõhu, selja piirkonda üks löök teise järele. Kui haavad on rindkere- ja kõhuõõnde tungivad, siis on suurt tõenäosust, et võib saabuda surm. Kohtu arvates on tähelepanu vääriv järgmine seisukoht. Katse puhul on määratlevaks
lg 2 tulenevalt tuvastatav asjaolu, et isik vähemalt alustas vahetult vastavalt oma ettekujutusele teost süüteo toimepanemist. Sama tähtis on katses (antud süüteos) nii teo väline pilt, kui ka isiku tahtlus. Käeolevas kriminaalasjas leiab kohus, et ka V. Malsagovi teo subjektiivne külg oli selline, mis viitaks ilmselgelt vähemalt kaudsele tahtlusele tapmise toimepanemiseks (vt ka RKKKo 3-1-1-128-06 - Süütekatse subjektiivne külg on täidetud, kui kohus tuvastab, et teo toimepanija tegutses antud juhul vähemalt kaudse tahtlusega tapmise toimepanemisele). Nüüd kohus analüüsib V. Malsagovi toimepandud teo subjektiivset külge.
lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohtu praktikas 3-1-1-128-06 on üksikasjalikult käsitletud kaudse tahtluse teemat. 3-1-1-128-06 süüdistusasja kaasus puudutabki just eluohtliku kehavigastuse tekitamist, on antud lahendis käsitletud kergemeelsuse ja kaudse tahtluse teemat ka üldises aspektis. Kohus peab vajalikuks esitada tsitaat, mis annab tervikliku ülevaade käsitletud teemast: 18 „
lg 2 mõttes.“ Kohus on juba peatunud teemal, milline oli süüdistatava teo objektiivne avaldumine ja miks kohus leiab, et teo objektiivne pilt osutab isiku tahtlusele tapmise(mõrva9 toimepanemiseks. Samas iseenesest teo ohtlikkuse teadvustamine, nagu tuleneb ülaltsiteeritud lahendist, ei tähenda veel, et isik möönis kannatanu surma saabumist. Tuleb kontrollida konkreetsete asjaolude pinnal, kas isik lootis, et tagajärg ei saabu ja kas isiku lootus lähtudes teospetsiifikast ja üldisest elukogemisest oli adekvaatne. Ei ole kahtlust, et süüdistatav pidas võimalikuks surma saabumist, mis on tapmise kaudse tahtluse intellektuaalne moment. Kannatanu on väikest kasvu noor naine. Kes füüsilises mõttes jääb keskmise füüsilise kehaehitusega meesterahvale ilmselt alla. See asjaolu oli süüdistatavale teada ja selge. Ka teo toimepanemise pildist nähtub, et kannatanu ei suutnudki ennastkorduvate löökide eest kuidagi kaitsta. Kõrvaltvaatajale on arusaadav, et noaga löömisel 19 rindkere piirkonda muuhulgas vasaku poolele, kus paikneb elutähtis organ süda, nii ees-, külje- ja tagapoolele on ohustatud elutähtsad organid kopsud, kõhupiirkond, maks, neid organeid verega varustavad veresooned. Süüdistatav ei piirdunud ühe või paari löögiga, ta lõi noaga intensiivselt ja korduvalt. 7-8 noahaava tekitamiseks ei kuulu paar sekundit, vaid rohkem aega ja nõuab tekitajalt nii psüühilist kui ka füüsilist jõupingutust. Tuleb arvestada ka sedagi, et selliseks tegutsemiseks peab tekitaja olema meelestatud agressiivselt ja vaenulikult kannatanu suhtes. Vere eraldumine haavadest tähendab tavalise isiku jaoks verejooksu. Mitmetest haavadest verejooksu ohtlikkus on ka ilma meditsiiniliste teadmisteta isikule arusaadav. Kannatanult pärineva verejooksu rohkeid jälge on avastatud trepimademetelt, kus viibis kannatanu ajal, mil süüdistatav lõi teda noaga. Seega pidi verejooks olema märgatav ka süüdistatavale. Pärast kehavigastuste tekitamist heitis kannatanu nõrkusest tingituna pikali voodile, mis oli ka süüdistatavale nähtav, sest süüdistatav jäi ka pärast kehavigastuste tekitamist tuppa. Kohus leiab, et süüdistatava jaoks, nagu ka kõrvaltvaataja puhul, oli piisavalt selge, et ta ohustas kannatanu mitte ainult tervist vaid ka elu ja seda märkimisväärselt. Kohus leiab, et ei ole kahtlust ka selles, et süüdistatav möönis kannatanu surma saabumist, mis on tapmise kaudse tahtluse voluntatiivne moment. Kohus veelkord tsiteerib riigikohtu lahendist 3-1-1-128-06 p 9: “ Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut).“ Isiku arusaam, et süüteokoosseisule vastav tagajärg ei saabu (antud juhul oht elule, mis on mõistlikult lähedane surmale) „peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“ ( 3-1-1-128-06- p 10). Süüdistatava elukogemus on selline, et ta oli varem kohtulikult karistatud just raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, mille tagajärjel saabus isiku surm. K 2 lk 57 kohtuotsuse koopiast nähtub, et V. Malsagov tunnistati süüdi tahtlikus tapmises raskendavatel asjaoludel, nimelt selles, et ta lõi kannatanu 8 korda noaga, tekitades kannatanule kõhuõõnde tungivaid haavu maksa, parema neeru ja aordi vigastustega. Seega kohtuotsusega on tuvastatud, et süüdistatav on varemgi kasutanud inimese suhtes eluohtlikku vägivalda, 20 nimelt lõi korduvalt noaga kõhuõõnde, mis lõppes inimese surmaga. Lähtudes sellisest elukogemisest ning sellest, et süüdistatava teospetsiifika ei ole aastate jooksul muutunud, süüdistatav mitte ainult möönis kannatanu surma saabumist vaid tal ei olnud lähtudes nimetatud asjaoludest ühtegi mõistliku alust ega adekvaatset asjaolu, milles, süüdistatav saaks loota, et kuritegelik tagajärg- kannatanu J. M. surm- ei saabu. Süüdistatav lõpetas noaga löömist ise, kui kannatanu oli nõrkusest tingitud seisundis voodile pikale heitnud. Kas voodil on hulgalisi veretaolisi plekke. Pärast seda juhtis süüdistatav oma tähelepani kannatanu J. T.le ja seejärel põgenes korterist akna kaudu. Selline käitumine näitab, et süüdistatav põgenes sündmuskohalt olles rahuldatud, et tema tegu sai tehtud, kannatanu sai oma „karistuse“. Süüdistatava kättemaksu tunne, mis tekkis tal seoses sellega, et nende elu kannatanuga ei õnnestunud, sai ka rahuldatud. Verine kannatanu jäi lamama voodil. Süüdistatava käitumisest pärast noa löökide lõpetamist, et ta ei jäänud sündmuskohale politseid ootama, rääkimata kannatanule abi asutamisest, nähtub vaid süüdistatava küünilisust ja ükskõiksust teise isiku ja tema elu suhtes. Kaitsja ei suutnud kohtule esitada ühtegi mõistlikku argumenti, millel võiks baseeruda tema kaitsealuse ootus ja lootus, et süüdistatava teo tagajärjel ei ole kannatanu elu kuidagi ohustatud. Ka kohus ei näe antud kriminaalasjas selliseid asjaolusid. Ülaltoodud analüüsi alusel jõuab kohus järeldusele, et süüdistatav tegutses kannatanu J. M. tervisekahjustuse tekitamisel kaudse tahtlusega surma põhjustamisel. Kaitsja avaldas, et tema arvates süüdistatava varasem karistatud on kustunud, seega igal juhul ei ole tema tegu olla kvalifitseeritud
Kohus leiab, et kaitsja seisukoht on väär ja põhjendab oma arvamust järgmiselt.
p 4 näeb ette vastutuse tapmise eest (muuhulgas ka katse) , mis on toime pandud vähemalt teist korda. See tähendab omakorda, et isiku suhtes peavad kehtima tema karistusandmed, mille kohaselt isik on süüdi tunnistatud ja karistatud tapmise või mõrva toimepanemise eest (muuhulgas kui see oli jäänud katse staadiumile). Kohtule esitatud kohtuotsuste koopiast k 2 lk 48-61 nähtub, et V. Malsagov oli süüdi tunnistatud Tallinna linnakohtu 28.09.19998 kohtuotsusega ja karistatud KrK § 101 p 2 alusel (tapmine raskendavatel asjaoludel) 8-aastase vangistusega (pani teo toime olles alaealine). Karistusregistri väljavõttest k 1 lk 4 nähtub, et kohtuotsus jõustus 19.04.1999 ja süüdimõistetu vabanes 09.02.2006 pärast karistuse ärakandmist. KarRegS § 24 lg 1 p 9 kohaselt kustuvad isiku karistusandmed ja kantakse üle arhiivi, kui 3- kuni 20-aastase vangistuse ärakandmisest on möödunud 10 aastat. Seega kustuvad V. Malsagovi karistusandmed 28.09.1998 kohtuotsusega mõistetud karistuse kohta 09.02.2016. Seega, et ole V. 21 Malsagovi karistusandmed kustunud ja ta on toime pannud tapmise katse vähemalt teist korda. Seega tuleb V. Malsagovi tegu, mis seisnes selles, et: 28.12.2011 kella 15.36 paiku Kohtla-Järve linnas xxx teises trepikojas ja korteris, lõi V. Malsagov oma abikaasa J. M.`le, kellega temal tekkisid vaenulikud suhted seoses lahutusega, korduvalt kaasasolnud noaga rindkere, kõhu üla- ja alajäsemete piirkonda. Vjatšeslav Malsagov tekitas J. M. rindkereõõnde ja kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad paremal pool rindkerel (kokku 3, nendest 1 roidekaare aluselt), parema tuhara piirkonnas, parema reie piirkonnas, vasakul pool rindkerel rinnanäärme piirkonnas, vasakul pool kubemepiirkonnas, vasaku reie piirkonnas koos mao vigastusega, mille tüsistusena tekkis parempoolne traumaatiline verirind, traumaatiline verikõht. Rindkereõõnde ja kõhuõõnde tungivad haavad põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustusekvalifitseerida
p 4-25 lg 2 järgi, teise isiku tapmisena vähemalt teist korda, mis jäi katse staadiumile. V. Malsagovi tuvastanud. teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus Provotseeritud tapmise (
) analüüs Kohtuvaidlustes avaldas kaitsja, et kui kohus leiab siiski, et tema kaitsealune on toime pandud tapmise, palub ta kontrollida
järgi kvalifitseerimise võimalust ehk provotseeritud tapmise katse toimepanemise võimalust. Kaitsja leidis, et kannatanu on ise oma käitumisega kutsunud V. Malsagovil hingelise erutuse seisundi, kui teatas V. Malsagovile sellest, et ta tegelikult kasutas teda ära. V. Malsagov tegi kannatanule etteheidet, et tal on uus sõber. Kannatanu vastaski sellele, et jah ta kasutas süüdistatavat ära. See solvas V. Malsagovit. Kaitsja viitas veel kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, mille kohaselt, afektiseisundi kohta saab vastata ainult kohtupsühholoogia ekspertiis. Sellist ekspertiisi läbi viidud ei ole, seega tuleb kahtlust tõlgendada süüdistatava kasuks ja asuda seisukohale, et ta tegutseski hingelise erutuse seisundis. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav andis ütlusi, et trepikojas hakkas ta kannatanuga rääkima, küsis, miks ta ässitab tema peale inimesi, kannatanu aga hakkas teda ähvardama peksmisega, samuti ütles, et ta enam ei vaja süüdistatavat, ta kasutas teda ära. Süüdistatav selgitas, et pärast seda lõi kannatanut korduvalt noaga, leiab, et kannatanu ise provotseeris, ta ei tea kuidas see juhtus. Esiteks kohus selgitab, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi tuvastamine on õiguslik, mitte aga meditsiinilise ega psühholoogilise ehk 22 kohtupsühholoogis ekspertiisi küsimus. Selle kohta on Riigikohus üksikasjalikult selgitanud juba
Kohus vastab küsimusele, kas süüdistatava tegu on kvalifitseeritav
Kannatanu J. T. röövimine Kohtuvaidlustes jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde, mille kohaselt pani süüdistatav toime tapmise katse kahe isiku suhtes ja seoses röövimisega, mis on kvalifitseeritav
Prokurör leidis , et süüdistatav tegutses olles ajendatud ühest tahtlusest tappa kaks isikut ehk mõlemat kannatanut ning röövida vähemalt üht neist. Prokurör leidis, et tegemist on 25 loogilises mõttes kõrvaltvaataja jaoks teoga, mis kujutab ennast ruumilisajalises mõttes ühtse teo. Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et ta ei ole kannatan J. T.lt 10 krooni röövinud ega teda ähvardanud. Süüdistatav möönis, et võis rääkida J. T.ga toas aga röövida mitte. Süüdistaja on kohtule esitatud kannatanu J. T. röövimise faktis kaks isikulist tõendit- kannatanu J. T. ja kannatanu J. M. ütlused. Kannatanu J. M. kinnitas röövimise faktis, et siis, kui ta lamas haavatuna voodis korteri toas, ähvardas V. Malsagov J. T.t ja nõudis talt raha. Ristküsitluses ilmnes siiski ka see, et tegelikult kannatanu ei osanud kirjeldada kuidas süüdistatav ähvardas J. T.t raha nõudmisel. J. M. selgitas, et süüdistatav pani noa J. T. vastu k 1 lk 103. Täpsustavale küsimusele hakkas J. M. selgitama, et arvatavasti süüdistatav seisis noaga, sest siis kui sisenesid korterisse ning siis kui süüdistatav viis J. T.t akna juurde, oli süüdistatava käes nuga kannatanu vastu selga. Sellest ütlusest jääb kohtu arvates ebaselgeks, mida kannatanu J. M. nägi röövimise kohta ja kuidas süüdistatav ähvardas J. T.t raha nõudmisel. Kannatanu J. M. väitis, et ta mäletab siiski, et süüdistatav ähvardas ja nõudis raha, sest sel hetkel ta (kannatanu) palus J. T.lt tuua talle vett. Kannatanu T. M. väidab, et ta nägi, kuidas J. T. andis süüdistatavale tema nõudele kokkurullitud 10-eurose rahatähe. Kuna kannatanu J. M. oli teadvusel ja oli võimeline vaatamata saadud rasketele kehavigastustele iseseisvalt ka liikuma ( näiteks trepikojas püüdis ta ise otsida korteris võtmeid ja teha korteri uks lahti ning ekspertiisi aktis refereeritud ravidokumentides on märgitud, et kannatanu on teadvusel ja kontaktne, vastab küsimustele k 2 lk 35), on kohtul alust arvata, et kannatanu oli võimeline tajuma sündmustikku piisavalt adekvaatselt ja seda reprodutseerima. Ei ole alust arvata, et kannatanu J. M. võiks eksida asjaoludes, kui kirjeldas, mida ta tajus kannatanu J. T. röövimisel. Samuti ei ole kohtul ühtegi alust arvata, et kannatanu J. M. oleks eluline huvi anda röövimise episoodis valeütlusi teadlikult. Kannatanu J. M. ütlustega on kinnitatud vähemalt see, et olles korteris toas nõudis süüdistatav V. Malsagov kannatanu J. T.lt raha, mille peale J. T. andis V. Malsagovile 10 eurot. Kohtuistungil kannatanu J. T. kinnitas, et pärast seda, kui V. Malsagov korduvalt lõi J. M. noaga erinevatesse kehapiirkondadesse ja J. M. lamas voodis ja oli raskes seisundis, pööras süüdistatav tähelepanu J. T.le, ropendas tema aadressil, nõudis raha ja pani noa J. T.le vastu kohtu ja korduvalt nõudis raha. Ühel hetkel J. M. ütles, et K. anna talle raha. J. T. andis süüdistatavale kogu tema juures olnud rahasumma 10 eurot, rohkem ei 26 olnudki. Süüdistatav oli vihane, et raha on nii vähe. Ühel hetkel helises foonlukk ja V. Malsagov lõpetas oma tegevuse. Kohus märgib, et J. M. ja J. T. ütlused ühtivad kokku ja koostoimes on veenvaks tõendiks V. Malsagovi poolt röövimise toimepanemises. Isegi detail, et J. M. ütluste kohaselt palus ta J. T.lt vett, kui toimus see röövimine, J. T. ütluste järgi aga ütles J. M., et K. anna talle raha, annab tunnistuse sellest, et mõlema kannatanu ütlused on usaldusväärsed, nad ühtivad põhimõttelistes momentides. Ilmnenud ebaolulised ebakõlad ( kas J. M. palus J. T.lt vett või ütles, anna K. talle raha, või see kõlas koos) ei kahanda absoluutselt kannatanute ütluste kvaliteeti. Kohtuliku arutamise käigus ei ole kohus ise avastanud ühtegi asjaolu või motiivi, millel peaks kannatanu J. T. andma V. Malsagova peale valeütlusi, süüdistades teda röövimises. Samuti ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esitanud kohtule veenvaid argumente, miks kannatanute ütlused röövimise kohta ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava enda ütlustest ei tulene ühtegi asjaolu, millel võiks kohtul tekkida vähemgi kahtlust kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Vaatamata kannatanu J. . ütlustes esinenud küsitavusele ( kas ta nägi röövimise pealt, või kuulis ainult raha nõudmist, ühtivad tema ütlused valdavad osas ja põhimõtteliselt kannatanu J. T. ütlustega. Kohus leiab kannatanute J. M. ja J. T. kohtuistungil antud ütlustega tõendatuks, et V. Malsagov 28.12.2011 kella 15.36 paiku Kohtla-Järve linnas xxx asuvas korteris ähvardades tapmisega korteris viibinud J. T.t käes oleva noaga, nõudis J. T.lt raha. Kannatanu J. T., kartes oma ja J. M. elu pärast, andis Vjatšeslav Malsagovile 10.- eurot. V. Malsagov kasutas röövimise toimepanemisel nuga ja ähvardas sellega pannes noa kannatanu keha lähedale. Seega süüdistatava tegu vastab
lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritavale kuriteokoosseisule – võõra vallasasja äravõtmine selle omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga, ähvardades relvana kasutatava esemega- noaga. Tahtlus Kohus leiab, et V. Malsagovi pani röövimise toime kavatsetult ehk tema eesmärgiks oligi omastada ähvardusega äravõetud raha. V. Malsagov tegutses tahtlikult, tahtluse vormis kavatsetuses.
lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokooseisule vastava teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. 27 V. Malsagova teopildist nähtub, et viibides korteris, pärast seda, kui J. M. oli raskes seisundis voodis lamamas, pööras ta oma agressiivsust kannatanu J. T. peale, hakates nõudma korduvalt temalt raha. Korduv sõnaline nõudmine annabki aluse rääkida sellest, et isik seadis endale eesmärgiks ära võtta ja omastada kannatanu J. T. raha. Eesmärgi kohta annab teavet ka V. Malsagovi järgnev käitumine – foonluki helisemise peale lahkus ta korterist kiirkorras akna kaudu koos rahaga. Kohus leiab, et V. Malsagov pidi võimalikuks, et raha äravõtmisega noaga ähvardamisel saavutab ta ihaldatud eesmärki- ära võtta ja omastada J. T. raha ja ta oli oma eesmärgi saavutamisel sihikindel ja järjepidev. Sellise järelduse teeb kohus, tuginedes süüdistatava enda käitumisele. Enne seda, kui hakata J. T.lt raha nõudma noaga ähvardamisel, kasutas V. Malsagov nuga kannatanu J. M. suhtes, tekitades talle hulgalisi noahaavu erinevatesse kehapiirkondadesse ja seda kõike kannatanu J. T. juuresolekul, mille käigus J. T. püüdis sõnaliselt süüdistatava rahustada, samuti võttis meetmeid J. M. päästmiseks – helistas oma mobiiltelefonilt kiirabisse ja politseisse. Seega süüdistatav teadis, mida J. T. nägi, ja võis arvestada sellega, et J. T. psühholoogiline vastupanu võib olla juba vähemalt nõrgendatud isegi murtud eelneva kuriteoga. Lähtudes sellest pidi V. Malsagov võimalikuks, et kui ähvardada J. T.t noaga pärast seda kui J. T. nägi J. M. suhtes toimepandud kuriteo pealt, saavutab ta röövimise eesmärki peaaegu kindlalt - saab kätte kannatanu J. T. juures olnud kogu raha, mis osutus summaks 10 eurot. Kohus leiab, et prokuröri poolt kohtule esitatud versioon kahe inimese tapmise katsest seoses röövimisega on liialdatud ja väljaotsitud ega tugine faktilistele asjaoludele. Prokurör osutas teoühtsuse teooriale, mille kohaselt ühisest tahtlusest ajendatud tegu, mis on vaadeldav ühise teona ka ruumilisajalises kontekstis, on ühtne tegu. Teoühtsuse teemat on kohtupraktikas laialt käsitletud ja ühine arusaam on välja kujunenud ( 3-1-1-9-04; 3-1-1-99-04; 3-1-1-1-08; 3-1-1-3-08; 3-1-1-1508; 3-1-1-7-11; 3-1-1-97-12). Kohus märgib, et alates 2008.a väljakujunenud kohtupraktikas on asutud rõhutama, et teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-15-08). Sellest nähtub, et tuleb analüüsida ja tuvastada mitte ainult seda, et osateod peavad olema ajendatud ühest tahtlusest, ühtsed ruumilis-ajalises mõttes, vaid ka seda, kas osateod kujutavad ennast objektiivse kõrvalvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Antud juhul ei ole vaidlust selles osas, et kannatanu J. M. suhtes toimepandud tapmise katse ja kannatanu J. T. röövimine toimus 28.12.2011 päeva teisel poolel üks teise järgi ja ühes kohas aadressil xxx Kohtla-Järvel. 28 Edasises osas on süüdistaja mõttekäik ebaloogiline ja kunstlik. Prokurör tuli järeldusele, et süüdistatav tegutses olles ajendatuna ühisest tahtlusest toime panna kahe inimese tapmise seoses röövimisega, väites, et süüdistatava ühise teo kirjeldusest nähtub, et tal oli üks tahtlus -tappa kaks inimest ja röövida. Kohus leiab, et kohtuliku arutamise käigus ei olnud esitatud ühtegi faktilist asjaolu ega tõsiseltvõetava argumenti, et V. Malsagovi „osateod“ - kannatanu J. M. kehavigastuste tekitamine ja J. T.lt noa ähvardusel raha äravõtmine (just need „osateod“ on kirjeldatud süüdistuses) - oleks ajendatud ühisest tahtlusest toime panna kahe isiku tapmise ja seoses röövimisega. Tahtluse arusaamist võivad aidata isiku eelnev ja järgnev käitumine (kohus rõhutab, et tahtlust tuleb tuvastada teo toimepanemise ajal, mitte enne tegu või pärast seda, teole järgsetel või eelnevate asjaoludel on üksnes abistav roll, lahend 31-1-13-07). Kohus on juba tuvastanud, tuginedes just tahtluse kahe elemendi (voluntatiivse ja intellektuaalse) analüüsimisele, et J. M. kehavigastuste toimepanemisel trepikojas ja korteris tegutses V. Malsagov kaudse tahtlusega tapmise katse toimepanemisele. Selle analüüsi käigus ei olnud kohtu poolt tuvastatud ühtegi asjaolu, et J. M. kehavigastuste tekitamisel oli V. Malsagovilt tegelikult esinenud tahtlus nii J. M. kui ka J. T.t tapmise katsele. Prokurör osutas kohtuvaidlustes asjaolule, et trepikojas on süüdistatav mitu korda väljendanud J. T. aadressil et tapab ta ära. Kohus selgitab, et tapmise ähvardamisega oleks täidetud
järgi ettenähtud kuriteokoosseis ( mille ebaõigus võiks olla kaetud põhidelikti ebaõigusega, lahend 3-1-1-92-07, mis on teema, millel kohus üksikasjalikumalt ei peatu), kuid sellist tegu ei saaks isegi elava fantaasia abil kvalifitseerida tapmise katsena, sest V. Malsagov ei ole isegi alustanud trepikojas J. T. suhtes tapmise toimepanemist
Kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud, et süüdistataval olid ebameeldivad suhted J. M. ebaõnnestunud abielu pinnal, kuid ei olnud saadud ühtegi tõendit, et süüdistatav oleks vähematki isiklikku motiivi J. T. suhtes, kes tegelikult sattus trepikotta juhuslikult koos J. M. (soovisid võtta korterist J. M. isikulikud asjad ja minna ööbima J. T. juurde), trepikojas ei rikkunud süüdistatav V. Malsagov kannatanu J. T. kehalist puutumatust kas noaga või ilma selleta. Kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud, et trepikojas oli kogu süüdistatava kuritegelik tegevus sihipäraselt suunatud, fokuseeritud just kannatanu J. M. isikule. Isegi pärast hulgalisi noalööke J. M. ei asunud süüdistav J. T.t ründama. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud ka sedagi, et süüdistatav viis J. T. noa ähvardusel korterisse, pannes noa vastu selga. Ka selline tegu ei ole kuidagi vaadeldav tapmise katsena sellel lihtsal alusel, et sellega ei ole alustatud tapmise katset
Ja viimaks juhib kohus tähelepanu sellele, et V. Malsagovile ei ole esitatud süüdistus selles, et ta oleks trepikojas ähvardanud J. T.t ega viinud teda noa ähvardusel korterisse. V. Malsagovit süüdistatakse ainult selles, et korteris ta ähvardas J. T.t tapmisega, vehkis noaga (tegelikult oli tuvastatud kannatanu ütlustega, et 29 ähvardas noaga pannes selle vastu kõhtu) ja nõudis raha. Kohus ei saa omistada süüdistatavale faktilisi asjaolusid, mida ei olnud talle süüdistuses vastutuse alusena esitatud, sõltumata kohtuliku arutamise käigus tuvastatud faktiliste asjaolude kogumist (3-1-1-61-09; 3-1-1-99-09; 3-1-141-11; 3-1-1109-12). Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et korteris lõi süüdistatavat J. M. veel mitu korda noaga erinevatesse kehapiirkondadesse, mille tagajärjel kannatanu läks voodi ja jäi lamama. Pärast seda süüdistatav lõpetas teo toimepanemist J. . suhtes. Tegu enam ei jätkunud. Pärast seda süüdistatav ähvardas noaga, nõudis raha J. T.lt ja sai raha endale, mis on kvalifitseeritav röövimisega. Tegu lõppes, kõik
Tegu enam ei jätku, seda sõltumata sellest, kas ta lõpetas teo toimeopanemise ise, kuna J. T.l ei olnud enam raha, või reageeris foonluki helisemisele, mõlemal juhul oli tegu juba toime pandud. Sellegi pärast on loogiliselt arusaadav, et süüdistatav otsustas põgeneda sündmuskohalt pärast tegude lõpetamist. Sündmuskohalt põgenemine ja põgenemise asjaolud iseenesest ei ole kuriteokoosseise täitmise seisukohalt tähtis ega vajalik faktiline asjaolu. Kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud, et pärast J. T. röövimist ähvardas süüdistatav J. T.t noaga eesmärgiga panna ta tegema süüdistatavale lahti aken, et too saaks põgeneda akna kaudu. Süüdistatav põgeneski akna kaudu. Tuvastatud asjaolude kogumist ei nähtu kuidagi isegi kaudselt, et see viimane süüdistatava tegu oleks suunatud kannatanu J. T. tapmisele. Süüdistatav soovis ähvardada kannatanut konkreetse eesmärgi saavutamiseks ( et kannatanu teeks akna lahti süüdistatava põgenemise tagamiseks) ja tegi seda, täites oma teoga
järgi ettenähtud kuriteokoosseisu, mille ebaõigus võiks omakorda olla kaetud põhidelikti ehk
Ka siin juhib kohus tähelepanu, et V. Malsagovile selline tegu ei ole süüdistusena esitatud. Kohus juba rõhutas, et süüdistus on esitatud üksnes selles, et ta korteris ähvardas noaga, nõudis kannatanult raha ja saigi 10 eurot. Kohus kordab, et ei saa omistada süüdistatavale faktilisi asjaolusid, mida ei olnud talle süüdistuses vastutuse alusena esitatud, sõltumata kohtuliku arutamise käigus tuvastatud faktiliste asjaolude kogumist (3-1-1-61-09; 3-1-199-09; 3-1-141-11; 3-1-1-109-12). Röövimise episoodis ei ole kohus tuvastanud süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Isiku süü Kohus leiab, et V. Malsagov on talle esitatud
p 4-25 lg 2 ja 200 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises süüdi arvestades
Kohtule ei ole 30 esitatud andmeid, et süüdistatav ei olnud või ei ole võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima või selline võime oleks oluliselt piiratud
mõttes seoses kas vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega. KOHTU MEETMED V. Malsagov tuleb süüdi tunnistada
V. Malsagov tuleb talle esitatud
lg 1 ja 346 järgi õigeks mõista süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Tsiviilhagid VÕS § 1043 kohaselt, teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Järelikult peab kohus tuvastama, kas isikule on kahju tekitatud, kas, kahju on õigusvastane, kas kahju tekitanud süüdistatav. Tõendamisele kuulub ka põhjuslik seos süüdistatava teo ja tekkinud kahju vahel. Käesoleva kriminaalmenetluse käigus olid tuvastatud faktilised asjaolud, et süüdistatav pani toime J. T. suhtes röövimise, tekitades talle kahju 10 eurot. Samuti oli tuvastatud, et süüdistatav pani toime kannatanu J. M. suhtes tapmise katse, tekitades talle füüsilise ja materiaalse kahju. Süüdistatava ega kaitsja poolt ei olnud vaidlustatud kannatanule kehavigastuste tekitamise fakt ja sellest tulenev kannatanu riideesemete kahjustamist ( jope, pluus, t-särk, püksid, mis olid kannatanu seljas ründe ajal ja said kahjustata noalöökidest). Seega kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on süüdistatav kohustatud kahju hüvitama VÕS § 1043 mõttes. Kahju hüvitamisel on isiku süü kahju tekitamises eeldatud VÕS § 1050 lg 1 alusel. Antud kriminaalasjas on kohus võtnud menetlusse kaks tsiviilhagi- J. M. tsiviilhagi summale 1515 eurot ja J. T. tsiviilhagi summale 10 eurot k 1 lk
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ 34 Karistus on tegupõhine ehk kõigepealt arvesse võetakse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas: tsitaat lahendist 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust süüdistatava isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-06. p 15.1: „Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas
lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).“
Seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust.
Seega, sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. V. Malsagovi karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kuigi kohtuliku arutamise käigus väljendas süüdistatava sõnalist kahetsust J. M. suhtes toimepandud teos, märgib kohus et igasugune sõnaline kahetsus ei ole puhtsüdamlik kahetsus
Kohus leiab, et pihtsüdamlikust kahetsusest ei ole V. Malsagovi puhul alust rääkida. Nimelt kohtuvaidluses pärast kannatanu J. M. sõnu, et ta loodab kohtu õiglasele otsusele, väljendas süüdistatav kannatanu aadressil võimalikku varjatud ähvardust „ kas sa arvad, et igavesti jään istuma, loll“. Selline väljend annab kohtule aluse arvata, et isik ei kahetse toimepandut. Viimases sõnas avaldas süüdistatav küüniliselt, et ta annab kannatanule andeks. Pärast seda lisas süüdistatav „muidugi kahetsen“, kuid jättis täpsustamata, milles ta kahetseb kuriteos või selles, et kuritegu jäi katse staadiumile. Sellises valguses ei ole süüdistatava sõnaline kahetsus enam tõsiselt vastuvõetav. V. Malsagov pani toime kaks esimese astme kuritegu. Üks nendes on raske isikuvastane kuritegu, teine on nii isiku- kui ka varavastane kuritegu. Mõlemas kuriteos oli kuriteovahendiks nuga. 35 J. M. suhtes kuriteo toimepanemisel kasutas süüdistatav nuga ja põhjustas kannatanule 7-8 noahaava, nendest kolm haava on tungivad, kannatanule tekitatud tervisekahjustus on eluohtlik. Süüdistatav pani kuriteo toime oma abikaasa suhtes, kelle jaoks peaks ta olema mitte ohu allikas vaid hooliv ja kaitsev abikaasa. Teo motiiviks on abikaasades ebameeldivad suhted. Pärast kuritegu ei teinud süüdistatav midagi, et leevendada kannatanu valusid ja kannatusi, ei kutsunud abi. Pärast kuriteo toimepanemist põgenes süüdistatav sündmuskohalt jättes kannatanu abitus seisundis. Kannatanu J. M. on tekitatud nii väga tõsine füüsiline kui ka materiaalne kahju. Kohus arvestab, et
p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel ei saabunud kõige raskem tagajärg, inimese surm. Kannatanu jäi ellu tänu teise kannatanu aktiivsele tegutsemisele, kes kutsus abi ja viibis kannatanu juures kuni abi saabumiseni. Samas tuleb arvestada ka sedagi, et süüdistatava rünne J. M. suhtes oli niivõrd intensiivne ja tungiv, et süüdistatav on teinud kõike kuriteokoosseisu täitmiseks, ja selle tõttu süüdistatava teo ohtlikkus ainult sellel põhjusel, et kannatanu jäi ellu, ei vähene märkimisväärselt. Sellest tulenevalt ei näe kohus ühtegi alust isiku karistuse kergendamiseks
J. T. röövimise episoodis arvestab kohus, et süüdistatav kasutas relvana nuga, kuid ainult ähvardas sellega, ei tekitanud noaga kannatanule füüsilist kahju. Tekitatud materiaalne kahju on 10 eurot, mis ei ole väga märkimisväärne. Kuriteod leidsid aset detsembris 2011 ja esimese astme kohtuotsuseni jõuti 27.02.2013, millest nähtub, et menetlemise mõistlik tähtaeg ei ole rikutud ka isikukaristuse kergendamiseks KrMS § 306 lg 1 p 6-1 mõttes alust ei ole. Lähtudes ülaltoodust leiab kohus, et V. Malsagovi süü
p 4-25 lg 2 ja 200 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritud kuritegudes on veidi alla keskmise. Süüdistatava isikut iseloomustatakse järgmiselt. Süüdistatav on varem ühe korral kohtlikult karistatud samalaadse isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Ta vabanes
p 4-25 lg 2 järgi 12-aastase vangistusega, mis on sanktsiooni keskmisest määrast veidi väiksemal määral,
lg 2 p 8 järgi – 6-aastase vangistusega, mis on sanktsiooni keskmisest määrast pool.
alusel tuleb kuritegude kogumi eest üksikkaristuse suurendamise teel mõista liitkaristus 16 aastat vangistust. Karistusaega hulka kuulub arvestamisele
Karistusjärgne kinnipidamine Süüdistusaktis on prokuröri poolt viidatud kaaristujärgse kinnipidamisele
Riigikohtu lahendiga 3-4-1-16-10 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus
-1 lg 2, samuti nimetatud säte on kehtetuks tunnistatud seadusega alates 21.06.2011.
MS § 306 lg 1 p 7-1 näeb ette, et kohus on kohustatud lahendama, kas süüdistatava suhtes tuleb kohaldada karistusjärgset kinnipidamist, kui süüdistusaktis on märgitud karistusjärgse kinnipidamise aluseks olevad asjaolud. Samas osutab
-2 lg 4 p 1 otseselt kehtetule
-2 lg 4 järgi ettenähtud karistusjärgne kinnipidamise kohaldamine on võimalik üksnes kolme tingimuse olemasolul, mis on loetletud 4.lõikes p 1-3, alates 21.06.2011 on aga
-2 lg 4 p 1 näidatud tingimus sisuliselt kehtetu, sest tuleneb otsuselt kehtetust
- 37 2 lg 2, ei ole kohtu arvates
-2 lg 4 p 1-3 järgi ettenähtud karistusjärgne kinnipidamise kohaldamine võimalik. Asitõendid Asitõendid- musta värvi kapuutsiga jope, mis on pakitud paberkotti ning asub Ida prefektuuris hoiul (täheldatud numbriga P-1) ja tumehalli värvi pusa, mis on pakitud paberkotti ning asub Ida prefektuuris hoiul (täheldatud numbriga P-2) tuleb hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Kriminaalmenetluse kulud Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3,4,5,9 on kuludeks ekspertiisitasu, kaitsjatasu, kriminaalasja paljundamise kulu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud V. Malsagovi suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. KrMS § 180 lg 3 alusel on võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, kui kohtukulude summa käiks isikule ilmselt üle jõu ja võib takistada tema resotsialiseerimist. Kohus leiab, et kuna isik on süüdi tunnistatud ja karistatud pikaajalise vangistusega ja kuigi vanglas on isik kohustatud töötama kui ta on tööle määratud, reaalne olukord on selline, et kinnipidamisasutuses ei ole kõik vangid tööga hõivatud või tööst saadavad sissetulekud on madalad. Sellises olukorras leiab kohus põhjendatuks jätta menetluskulude mõistlik osa riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Menetluskuludest osaline vabastamine on põhjendatud, kuna kohtukulude täielik summa on isikule ilmselt üle jõu. Samuti tuleb KrMS § 181 alusel jätta proportsionaalselt riigi kanda meeluskulusid seoses V. Malsagovi osalise õigeksmõistmisega . V. Malsagov on õigeks mõistetud ühes teise astme kuriteos, mis oli kvalifitseeritud
Nimetatud teod moodustavad isikule esitatud süüditusest väiksema ja vähetähtsa osa, järelikult seoses õigeksmõistmisega tuleb jätta riigi kanda väike osa, kohtu hinnangul 400 eurot. Lõolikult kohus leiab, et riigi kanda on põhjendatud jätta kohtuliku arutamisel osutatud õigusabi tasu ja toimiku paljundamise kulud. Esimese astme kuriteo puhul on sundraha 800 eurot. Kohus leiab, et V. Malsagovil tuleb välja mõista riigituludesse menetluskulud: 800 eurot sundraha, 499,06 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 61 eurot Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisi tegemise eest, 38 255 eurot SA Ahtme Haigla ekspertiisi tegemise eest. Menetluskulud – 0,45 eurot toimiku paljundamise eest, 1228,80 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest. - tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 ja 181 alusel. Tõkend Kohus leiab, et tõkend V. Malsagovi suhtes vahistamine tuleb jätta muutmata. Ta on varem kriminaalkorras karistatud samalaadse kuriteo toimepanemise eest. Sel juhul on kohtul alust teha prognoosi, et süüdistatav võib vabaduses viibides toime panna uusi isikuvastaseid kuritegusid. Seega, V. Malsagovi vahistamine on jätkuvalt põhjendatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu Rahvakohtunik Ülle Rahe Rahvakohtunik Juuli Hirtentreu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.