← Eesti

2-12-14852/31

Obsah (11)§146§ 142§ 143§ 147§ 144§ 160§ 135§ 136§ 137§ 65§ 167

2-12-14852 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2013, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-1

) §147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud materjalidest nähtub, et ta ütles kostjaga sõlmitud liisingulepingu üles

  1. juulil
  2. Liisitud sõiduk tagastati hagejale kostja poolt
  3. oktoobril
  4. Kostja leiab, et hageja põhinõue muutus eelnevat arvestades sissenõutavaks mitte hiljem, kui 2008 aasta lõpus, s.o hiljemalt 31.12.
  5. Nimetatud tähtpäeva tuleks lugeda hageja nõude aegumistähtaja kulgemise algusena. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 tehtud otsuse p-s 10 leidnud, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul peale lepingu ülesütlemist. Praegusel juhul saaks lugeda mõistlikuks pooleaastast tähtaega, ehk alates liisingulepingu lõpetamise kuupäevast
  6. juulil 2008 kuni 2008 a. lõpuni. Selle aja jooksul saanuks hageja lõpetada kõik liisingulepingu ülesütlemisega seotud formaalsused, saada sõiduki tagasi oma valdusse, teostada sõidukile objektiivne hindamine ning sellest tulenevalt esitada kostjale oma lõplik nõue. Kostja ei ole hoidunud kõrvale suhtlemisest hagejaga ning sõiduki tagastamisega probleemi hagejal ei ole olnud. Vastavalt

§146lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Arvestades ülalkirjeldatud asjaolusid, lõppes hageja nõude aegumistähtaeg

  1. detsembril
  2. Asjaolu, et hageja soovis esitada oma nõude kostjale pärast sõiduki realiseerimist, ei anna alust arvata, et hageja nõue muutus sissenõutavaks juunis 2009.a, st peaaegu aasta pärast liisingulepingu ülesütlemist juulis
  3. Kostja ei ole nõus hagejapoolsete kõikvõimalike vastuväidetega selles osas ning heidab ette, et hageja teadlikult alandas hinda eesmärgiga müüa sõiduk edasi tunduvalt odavamalt (võrreldes turuhinnaga). Hageja võõrandas sõiduki oma töötajale XXX (Danske Panga finantsnõustaja) ning lähtuvalt selle müügi tulemusest esitaski kostjale oma nõudekirja alles
  4. mail
  5. MENETLUSE KÄIK
  7. septembril 2013 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja menetluses varasemalt esitatud väidete ja kostja vastu esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus jättis istungil rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise taotluse suhtes. 3

(7)2-12-14852 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  1. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
  2. Hageja nõuab kostjalt sõiduki ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude hüvitamist (ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega) ning liisingulepingu ülesütlemisest tingitud müügiteenusega seonduvate kulude hüvitamist. Need nõuded võiksid kohtu hinnangul kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 367 normidega. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Samuti nõuab hageja viivise väljamõistmist. Selleks annab õigusliku aluse VÕS § 113 lg
  4. Pooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - nende vahel on
  5. jaanuaril 2007 sõlmitud hagis märgitud liisinguleping, mille alusel kohustus hageja omandama kostja poolt määratud sõiduki ning andma selle kostja kasutusse, kostja liisinguvõtjana kohustus aga tasuma sõiduki eest liisingumakseid vastavalt liisingulepingus kokkulepitule ning lepingu lisaks olevale maksegraafikule; - kostja ei tasunud liisingumakseid nõuetekohaselt; - hageja on poolte vahel sõlmitud liisingulepingu
  6. juulil 2008 ennetähtaegselt kehtivalt üles öelnud, st vaidlust ei ole ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu ja/või formaalsete nõuete täitmise üle; - kostja tagastas liisitud sõiduki hagejale
  7. oktoobril 2008; - sõiduki jääkväärtus oli lepingu lõpetamise seisuga vastavalt maksegraafikule 13972,43 eurot (summa ilma käibemaksuta).
  8. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja väidetavad nõuded kostja vastu sissenõutavaks muutusid ning kas need olid hagi esitamise ajaks aegunud. Samuti vaidlevad pooled liisingulepingu esemeks olnud sõiduki väärtuse (e turuhinna) üle selle hagejale tagastamise ajal. Viimatinimetatu on oluline otsustamaks, kas väärtus kattis ülesütlemise hetkeks kostja poolt hüvitamata ostuhinna finantseerimise kulusid.
  9. Kohus käsitleb esmalt kostja esitatud aegumise vastuväidet ja aegumise kohaldamise taotlust, sest kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata ning nõude olemasolu tuvastamine ei ole üldjuhul vajalik (vt nt: Riigikohtu 11.12.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19).
  10. Vastavalt

§ 142

lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 143

kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

§ 144

järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega kõrvalkohustusest tulenev nõue ka juhul kui see ei oleks eraldi veel aegunud. VÕS 82 lg-st 7 tuleneb, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

§ 160lg 2 p 3 järgi on hagi 4

(7)2-12-14852 esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses.
  1. Liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkiva kulutuste hüvitamise nõude ulatuse sätestab VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad paragrahvi teine ja kolmas lõige. Lisaks peab liisinguvõtja vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole seega kindlaks määratud. Järelikult peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus poolte osundatud 20.04.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 (p 10).
  2. VÕS § 82 lg 3 järgi tuleb kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja kindlakstegemiseks arvestada eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 367 lg-s 1 märgitud liisinguandja nõuded tekivad liisingulepingu ülesütlemisel (kuigi nende täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud). Hageja kui krediidiasutus oli liisingulepingu ülesütlemise hetkel (s.o 08.07.2008) eelduslikult teadlik sõiduki ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude täpsest suurusest ning võlgniku poolt tasumata liisingumaksete suurusest. Praegusel juhul jäi sõiduk pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse, vaidlusvälistel asjaoludel tagastas kostja selle valduse hagejale
  3. oktoobril
  4. Seega tuli kostjal kui liisinguvõtjal VÕS § 367 lg 3 kohaselt maksta hagejale hüvitis lähtuvalt liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel. Selle väärtuse sai hageja kindlaks teha pärast sõiduki tagastamist. Kuivõrd liisingulepingu on hageja sõlminud enda majandustegevuse raames, ei nõua väärtuse kindlakstegemine (või selle korraldamine) temalt eelduslikult märkimisväärselt aega. Kohtu arvates oli hagejal võimalik väärtus mõistlikult kindlaks teha ühe töönädala (5 tööpäeva) jooksul sõiduki tagastamisest arvates. Seega muutus VÕS § 367 lg 1 järgne kulutuste hüvitamise nõue hiljemalt
  5. oktoobril 2008 ka sissenõutavaks (

§ 147lg 1).

14. Sarnasel seisukohal on kohus hageja poolt esitatud ülesütlemisest tekkinud lisakulude nõude, s.o kolmanda isiku poolt osutatud müügiteenusega seotud kulude nõude, osas (VÕS § 367 lg 4). Ka selle nõude aegumistähtaja algus sõltub sellest, mis hetkest alates võis hageja nõuda kostjalt vastava kohustus täitmist (

§ 147lg 2).

Nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Pärast lepingu ülesütlemist tagastati liisitud sõiduk hagejale

  1. oktoobril
  2. Kohus leiab, et liisingueseme tagastamisel pidi hageja, kelle majandustegevus seisneb asjade liisimises, olema võimeline hindama, millisel viisil ja tingimustel ta kavatseb liisingueset edasi võõrandada. Hageja poolt välja toodud asjaolu, et kõnealused kulutused võivad täpse summana selguda alles hiljem, ei saa olla kohtu arvates teistsuguse aegumistähtaja alguse määramise aluseks. Seadusest ei tulene, et liisinguvõtja saaks VÕS § 367 lg-s 4 märgitud lisakulutuste hüvitamist nõuda üksnes pärast nende kandmist, seda näe praegusel juhul ette ka pooltevaheline liisinguleping (vt tl 28-34). VÕS § 367 lg-st 4 5

(7)2-12-14852 lähtuvalt saab liisinguandja nõuda kulutuste hüvitamist mitte kantud kulutuste tegelikus suuruses, vaid mõistlikult põhjendatud ulatuses (vt nt: Riigikohtu 08.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9). Seega saaksid kulutused kuuluda hüvitamisele ulatuses, mis ei ületa vastava teenuse turuhinda. Müügiteenuse turuhind pidi olema hagejale kohtu arvates teada ka juba sõiduki tagastamise ajal. Kohus lisab, et hagiavalduses (p-s 2.3) on nõude õigusliku alusena viidatud liisingulepingu üldtingimuste punktile 10.6, mille kohaselt vastutab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja ees kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, sh sõiduki hoidmiseks ja realiseerimiseks tehtavate kulutuste ja muude kulude hüvitamise eest. Tegelikult taolise sisuga tingimust poolte vahel sõlmitud liisingulepingus (sh liisingulepingu lisaks olevates üldtingimustes) ei ole. Sellele ekslikule viitele hagiavalduses on hageja esindaja asja eelmenetluses ka osundanud (vt tl 121). 15. Vastavalt

§ 135

lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastavalt

§ 136

lg-le 2 viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

§ 137

lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülaltoodut arvestades, muutus hageja VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 lähtuvad nõuded kohtu hinnangul sissenõutavaks 15. oktoobril 2008. Samast kuupäevast tuleb vastavalt

§ 147

lgtele 1 ja 2 arvestada ka

§ 146lg 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust.

Nõude aegumistähtaeg lõppes

  1. oktoobril 2011 kell 24.
  2. Hageja on esitanud nõude rahuldamiseks avalduse maksekäsu kiirmenetluses
  3. aprillil 2012, seega pärast aegumistähtaja lõppu.

§-st 144 lähtuvalt on koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegunud ka viivitusintressi tasumise kohustus.

  1. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning kohus jätab hageja nõuded nende aegumise tõttu rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea kohus vajalikuks käsitleda otsuses kostja muude vastuväidete õiguslikku põhjendatust.
  2. Seonduvalt hageja väidetega märgib kohus siiski täiendavalt järgmist. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et sõiduki turuhind selgub alles selle tegelikul võõrandamisel. Väärtus on liisingueseme kohalik keskmine turuhind (

§ 65

), mis tuleb määrata liisingueseme tagastamise hetke seisuga (vt nt: Riigikohus 28.02.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seaduse regulatsioon ei lähtu liisinguandja kulutuste hüvitise nõude määratlemisel sellest, kas ja millise hinnaga õnnestub liisinguandjal liisinguese võõrandada (vaid liisingueseme kohalikust keskmisest turuhinnast). Praegusel juhul ei näe ka poolte vahel sõlmitud liisinguleping ette, et liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluv hüvitis määratakse lähtuvalt sellest, millise hinnaga õnnestub liisinguvõtjal liisinguese võõrandada. Seega kandis hageja sõiduki võõrandamisel ka kõiki sellega seotud riske, sh võõrandamisel saadava hinna osas. 18. Hageja väidete kohaselt peeti ajavahemikul 06.01.2012-12.04.2012 kostjaga läbirääkimisi liisingulepingu ülesütlemisest tingitud kohustuste täitmise üle (vt tl 121). Kostja on läbirääkimiste toimumist eitanud. Vastavalt

§ 167lg-le 1 peatub nõude 6

(7)2-12-14852 aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kohus märgib siinkohal, et esiteks toimusid väidetavad läbirääkimised ajal, mil vaidlusalused hageja nõuded olid tuvastatud asjaolude kohaselt juba aegunud. Seetõttu ei oma hageja kõnesolev väide asja lahendamise seisukohast tähtsust. Teiseks ei ole väide läbirääkimiste toimumise kohta kohtu hinnangul ka tõendatud. Kohtupraktika põhjal saaks

§ 167

lg 1 tähenduses läbirääkimisteks pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks (vt nt: Riigikohtu 13.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11, p 10). Kohtu hinnangul ei võimalda tuvastatud asjaolud käesoleval juhul järeldada sisuliste läbirääkimiste toimumist. Kostja on edastanud 13.07.2009 hagejale kirja, milles teatab esitatud nõuetega mittenõustumisest (vt tl 92). Kirjas on kostja muu hulgas avaldanud valmisolekut läbirääkimisteks, et küsimus kohtuväliselt lahendada. Samas puuduvad asjas tõendid, et mingit edasist arvamuste vahetamist nõuete või nende aluseks olevate asjaolude üle oleks toimunud. Poolte edasine suhtlus on tõenditest ilmnevalt toimunud alles

  1. aasta jaanuaris (vt tl 93). Hageja väited telefoni teel peetud läbirääkimiste kohta on tõendamata.
  2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.