S § 122 järgi ja karistada teda 1-aastase ja 10-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Erik Köster ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolliga pandud järgmisi kohustuslikke kontrollnõudeid ja kohustusi: 1. elab kohtu määratud alalises elukohas (XXX); 2. ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel 2 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3. allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4. saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5. saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 määrata, et täiendava kohustusena on Eik Köster kohustatud käitumiskontrolli ajal osalema sotsiaalabiprogrammides. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 29.04.2013.a. Asitõendid: kaks CD-plaati – jätta kriminaaltoimiku materjalide juurde. Välja mõista Erik Köster´ilt riigituludesse menetluskulud: II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 403 (nelisada kolm) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, toimiku materjalidest koopiate tegemise kulu 0,45 senti. Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest, Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „Erik Köster, 1-13-712, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendav maksekorraldus esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalasjade kantseleisse. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib süüdistatav ja tema kaitsja 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Harju Maakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav 22.05.2013.a. SÜÜDISTUS Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus Erik Köster’ile selles, et tema ajavahemikul 2008. aasta suvest kuni 02.10.2009 järjepidevalt tarvitas oma kasupoja XXXsuhtes füüsilist vägivalda ja nimelt: • Suvel 2008, eeluurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal lõi Mähel, eeluurimisel täpsemalt tuvastamata aadressil oma kasupoega XXXköiejupiga ja vähemalt 12 korda vitsaga vastu reisi ja tuharaid, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. • Oktoobris 2008, eeluurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal hoidis Harjumaal Jõelähtme vallas XXXasuvas eramus oma alaealist kasupoega XXX käest kinni ning lõi teda vähemalt 10 korda püksirihma metall-pandlaga vastu reisi ja tuharaid, tabades ka munandit, tekitades sellega kannatanule suurt füüsilist valu ning tervisekahjustusena suure verevalumi 3 (läbimõõduga 14-21
Kohtuistungile ilmunud kannatanu XXX avaldas kohtule, et kasutab oma
lg 1 p 3 sätestatud õigust mitte anda ütlusi süüdistatava suhtes, kes on tema kasuisa. Süüdistatava kaitsja asus seisukohale, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks puudus seaduslik alus ja teiseks, kannatanu keeldumist ütluste andmisest kohtulikul uurimisel peab käsitlema kui kannatanu soovi mitte süüdistada talle lähedast isikut. Tekkinud olukord tundub kaitsjale eriti absurdne, kuna ühelt poolt isik kasutab oma õigust lähedase vastu ütlusi mitte anda ja teiselt poolt soovib prokuratuur sama isiku varasemaid ütlusi kasutada süüdistuse põhitõendina. Kohus sellise kaitsja väitega ei saa nõustuda. Kohus märgib, et kuni 01.09.2011 kehtinud
lg 2 sõnastuse kohaselt oli tõepoolest keelatud avaldada ja käsitada lubatava tõendina kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldunud tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui tunnistajal oli
alusel õigus keelduda ütluste andmisest, kuid ta oli sellele vaatamata kohtueelses menetluses ütlusi andnud. Praegusel ajal kehtiv
Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kui tunnistaja/kannatanu
nimetatud isikuna ei kasuta kohtueelses menetluses oma õigust mitte anda ütlusi ja annab ütlusi, samas kohtulikul arutamisel keeldub ütluste andmisest, siis kohus võib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlused kohtulikul uurimisel avaldada ja tõendina vastu võtta, arvestades
§-s 291 sätestatud nõudeid. Siinjuures kohus juhindub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-24-13 avaldatud seisukohast, mille kohaselt on kolleegium märkinud, et juhul, kui
§-s 71 nimetatud isik jätab kohtueelses menetluses mingil põhjusel oma privileegi kasutamata ja annab ütlusi, ei saa ta hiljem kohtus ütluste andmisest keeldumise korral enam arvestada sellega, et kohus jätab tema varem antud ütlused tõendina vastu võtmata. Kohus märgib, et kuigi viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis käsitletakse tõstatatud menetlusküsimust pisut teise vaatenurga alt, on kriminaalkolleegiumi seisukoht selles üheti mõistetav – isiku kohtueelses menetluses tunnistaja/kannatanuna antud ütlused, kellel oli õigus isiklikel motiividel keelduda ütluste andmisest ja kes sellist õigust kohtueelses menetluses ei kasutanud, on lubatav tõend ning seda on võimalik tõendina vastu võtta.
lg 3 sätestatu kohaselt on eelnevalt deponeerimata ütlused võimalik vastu võtta seal loetletud kolme tingimuse esinemisel. Kohus leiab, et XXX ütluste tõendina vastuvõtmiseks ja kasutamiseks on kõik kolm tingimust täidetud.
lg 3 p 1 kohaselt ei pea ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik andma alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-89-12 selle kohta märkinud järgmist: „Rääkides tõendi usaldusväärsusest
lg 3 p 1 kontekstis ei ole seadusandja silmas pidanud
Tuleb arvestada, et
lg 2 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1.septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti
§-s 2861 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka
lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et 5 puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusvääruses“. Kannatanu XXX ülekuulamise protokollist nähtuvalt (tl 13-17, 19-22) kuulati ta 15.10.2009 üle Põhja Politseiprefektuuri KRO IVKT politseivaneminspektor XXX poolt ja 01.09.2010 Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalituse kriminaalmenetleja üleminspektor XXX poolt, isiku andmed on kontrollitud isikut tõendava dokumendi alusel, kannatanule selgitati tema õigusi ja kohustusi ning seega ütluste andmise asjaolud ja ülekuulatu isik ei anna alust kahelda ütluste usaldusväärsuses
lg 3 p 1 kontekstis.
lg 3 p-s 2 on teise tingimusena märgitud, et kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Ka selles osas ei saa vaidlust ollagi, kuna kannatanu ütlused sisaldavad vahetut teavet isiku vastu toimepandud tegude kohta ning kannatanu ütluste avaldamisega soovis prokuratuur tõendada E.Kösterile esitatud süüdistuse kui terviku paikapidavust.
lg 3 p-s 3 sisalduv nõue, et tõendi taotleja vastaspoolel oleks küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid, on kohtu arvates arutatavas olukorras samuti täidetud. Kohtuliku uurimise käigus oli vastaspoolel võimalik esitada vastuväiteid kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kohus võimaldas süüdistatava kaitsjal kutsuda ja küsitleda omapoolseid tunnistajaid – XXX, XXX, XXX, samuti rahuldas kohus kaitsja poolt
korras esitatud taotluse kutsuda kohtistungile ja küsitleda infotehnoloogia valdkonna asjatundjat. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kompenseerimaks konfrontatsiooniõiguse puudumist, olid kaitsjale tagatud piisavad võimalused esitada omapoolseid vastuväiteid kannatanu ütluste sisu ja tõesuse kohta, kaasa arvatud võimalus esitada uued tõendid ning kaitsja kõne kohtuvaidlustes kinnitab asjaolu, et kaitsja realiseeris kõik võimalused kannatanu ütluste kahtluse alla seadmiseks. Seega erinevalt kaitsjast on kohus seisukohal, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kohtuistungil oli õiguspärane, tegemist on lubatava tõendiga, millele on alus tugineda kohtuotsuse tegemisel. Siinkohal ei nõustu kohus kaitsja väitega nagu oleks kannatanu keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest põhjusel, et ta ei soovinud talle lähedast isikut süüdistada. Esiteks, ei nähtu kohtustungi protokollist, et XXX oleks ütluste andmisest keeldu põhjendanud sellega, et ta ei soovi süüdistada talle lähedast isikut, teiseks, ei ole
Tunnistaja/kannatanu ei ole kohustatud ütluste andmisest keeldumise põhjuse olemasolu põhjendama, piisab sellest, et tal on
Kohus peab vajalikuks siinjuures osundada asjaolule, et kannatanu ilmus kohtuistungile, väljendas sõnaselgelt, et ta kasutab õigust ütluste andmisest keelduda, viibis tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise juures ja peale avaldamist kinnitas nende ütluste õigsust. Sellises olukorras ei ole kohtul mingit alust arvata, et ütluste andmisest keeldumise põhjuseks oleks tema soov mitte süüdistada lähedast isikut. Kannatanu XXX andis kohtueelses menetluses 15.10.2009 kannatanuna ülekuulamisel ütlusi selle kohta, et esimest korda tungis E.Köster talle kallale pool aastat pärast seda, kui ta nende juurde kolis, see leidis aset XXX Tallinnas asuvas korteris, põhjuseks oli XXX vale, mis seisnes selles, et ta pidi minema sõbra juurde, aga tegelikult tahtis kohtuda hoopis teise isikuga – E.Köster lõi mitu korda kannatanut rihmaga vastu reie tagumist piirkonda ja käskis minna jalutama Kadriorgu. Pärast seda hakkas E.Köster teda peksma regulaarselt, algul kunstnahast rihmaga, millel oli metallist pannal, seejärel kui kannatanu oli 10-aastane, lükkas E.Köster teda vastu kappi ning 2009.aasta jooksul oli E.Köster teda erinevatel põhjustel korduvalt peksnud (tl 13-17). Kannatanu XXX andis 01.09.2010 alljärgnevaid ütlusi: 07.04.2005 XXX asuvas korteris lõi E.Köster kannatanut (kes oli tol hetkel 10-aastane) rihmaga metallist pandlaga vastu reite tagumist piirkonda vähemalt 10 korda selle eest, et kannatanu väidetavalt valetas talle, kuhu ta tahab minna. 2005.aasta mais XXX asuvas korteris läks kannatanu õde kasuisale XXXpeale 6 kaebama, E.Köster tuli laste tuppa, tõukas ühe käega teda vastu rindu nii tugevasti, et kannatanu kaotas tasakaalu ja lõi oma pea ära vastu riidekappi. 2008.aasta oktoobris XXX külas üüritud korteris, nähes e-koolist kannatanu hindeid, tuli E.Köster XXX juurde, haaras ühe käega käest kinni ja peksis teda teises käes oleva püksirihmaga vastu reisi ja tuharaid vähemalt 10 korda, kannatanul oli väga valus. Peksmise ajal langes kannatanu põlvili ja palus teda mitte peksta, tol korral tabasid rihmapandlaga löögid poisi munandit. Pärast seda detsembris oli kannatanu avastanud, et üks munand on teisest suurem, rääkis sellest emale, kuid ema ütles, et see on normaalne. Kannatanu käis X-nimelise sõbraga koos arsti juures. Arst fikseeris peksmisjäljed, kuid munandi probleemist ei julgenud kannatanu arstile rääkida, 2010.aasta jaanuaris tehti kannatanule ometi munandi operatsioon Mustamäe lastehaiglas. 2008.aasta detsembris peksis E.Köster kannatanut püksirihmaga XXX külas asuvas korteris kannatanule teadmata põhjusel, mille järel palus kannatanu X-nimelisel sõbral 02.01.2009 peksmisjälgi pildistada mobiiltelefoniga. Järgmine kord, mil XXX sai E.Kösteri käest peksa, oli 11.02.2009, järgmisel päeval 12.02.2009, lasi ta sõbral Xl peksmisjälgi uuesti pildistada. 2009.aasta märtsis Vesivärava tänaval asuvas korteris, minnes köögist keldrisse, ei pannud kannatanu ust korralikult kinni, E.Köster kutsus ta üles tagasi, haaras tal käega kukla tagant kinni ja lõi teda peaga vastu korteri ust. Kannatanu tundis suurt valu ja tal läks silme ees mustaks. 11.03.2009 Vesivärava tänaval asuvas korteris kutsus E.Köster XXX enda juurde, haaras tal käega kaela tagant kinni, surus põlvili maha ja lõi kannatanut püksirihmaga vähemalt viis korda vastu reisi ja tuharaid, kuna talle ei meeldinud, kuidas kannatanu pühkis põrandat. Järgmisel päeval 12.03.2009 läks kannatanu X-nimelise sõbraga koos arsti juurde, kus pandi vigastused kirja. 2009.aasta aprillis Vesivärava tänaval asuvas korteris pärast koolihinnete kohta küsimist lõi E.Köster kannatanut rusikaga täiest jõust rindkere piirkonda, päikesepõimikusse nii, et kannatanul jäi hing kinni ja ta kukkus löögi tagajärjel põrandale maha. 2008.aasta suvel Mähel peksis E.Köster kannatanut köiejupiga selle eest, et too raamatut ei lugenud, E.Köster lõi kannatanut vähemalt 12 korda vitsaga vastu reisi ja tuharaid, kannatanu tundis valu. 2009.aasta septembris XXX tänaval asuvas korteris vihastas E.Köster kannatanu peale selle pärast, et too läks koeraga jalutama ilma koerarihmata, E.Köster lõi koerarihmaga XXX vastu selga vähemalt viis korda, seejärel lõi talle lahtise käega vastu nägu vähemalt kümme korda, mille tagajärjel lõhkus ära suus olnud breketid ja osa breketist lõikas sisse suu limaskesta ning huul oli paistes. 2009.aasta septembris XXX tänaval asuvas korteris peksis E.Köster kannatanut püksirihmaga vähemalt 5 korda selle eest, et XXX ei tulnud kohe pärast kooli koju, mistõttu kannatanu tundis valu. 2009.aasta oktoobri alguses lõikas XXX tapeedi kõveralt, mille eest lõi E.Köster teda käeseljaga vähemalt 10 korda näo piirkonda vastu põski, nina ja lõuga. Pärast seda viimast juhtumit otsustas XXX oma sõbra XXX toel pöörduda politseisse ja minna elama vanaema juurde (tl 19-22). Kannatanu XXX ütluste hindamisel nende usaldusväärsuse seisukohast märgib kohus järgmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tunnistaja/kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume vastuolude olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et juhul, kui ütlused on muutlikud või sisaldavad diametraalselt lahknevaid vastuolusid, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kohtulikul uurimisel avaldatud XXX kannatanuna ülekuulamise protokollidest nähtuvalt andis ta ütlusi kahel korral aastapikkuse vaheajaga ning kuigi ülekuulamise protokollis talletatud laused ei lange üks ühele kokku, ei esine ütlustes lahknevusi. Ka kaitsja ei ole oma kaitsekõnes viidanud kannatanu ütlustes ühelegi vastuolule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-89-12 on kolleegium märkinud, et „tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend nö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla 7 ebausaldusväärne“. Refereerinud kannatanu XXX ütlusi, on kohus veendumusel, et neid tuleb lugeda usaldusväärseteks. Kannatanu on üksikasjalikult kirjeldanud aset leidnud süüdistatava käitumist, osutades detailselt mitte üksnes sellele, kus ja millistel asjaoludel toimus tema suhtes vägivalla kasutamine, vaid lisades ka näiteks 2009.aasta märtsi kuriteoepisoodi puhul sellist detaili, et ema oli just vastsündinud lapsega köögis, kui E.Köster lõi kannatanut peaga vastu ust, öeldes, et enda järgi tuleb teine kord uks korralikult kinni panna. Kannatanu on oma ütlustes toonud ka põhjused, miks E.Köster oli teda peksnud ja mitu korda. Seejuures väärib tähelepanu see, et kannatanu poolt kirjeldatud sündmused hõlmavad küllaltki suurt ajavahemikku, mille jooksul Kösteri pere vahetas korduvalt elukohti, kannatanu ütlustes viidatud elukoha aadressid, kus tema suhtes on vägivalda kasutatud, ühtivad aga XXXpoolt kohtuistungil antud ütlustes nimetatud aadressidega (kohtuistungiprotokolli lk 24). Kohus peab XXXütlusi usaldusväärseteks ka selle tõttu, et need riimuvad teiste kohtule esitatud tõenditega. Nimelt kinnitas tunnistaja XXX kohtule antud ütlustes, et XXX oli talle korduvalt rääkinud kasuisa poolt kasutatavast vägivallast, täpsemalt sellest, et kasuisa peksab teda erinevate asjadega, põhiliselt rihmaga (kohtuistungiprotokolli lk 5), tunnistaja nägi vähemalt neljal korral XXX sinikaid, verevalumeid ja muid kehavigastusi, neist kaks korda siis, kui tunnistaja käis koos XXX arsti juures (kohtuistungiprotokolli lk 6-7). Tunnistaja XXX andis ütlusi, et politseisse pöördus kannatanu siis, kui ei suutnud enam kannatada, politseisse läks kannatanu koos XXX ja viimase tuttava XXX (kohtuistungiprotokolli lk 6-7). Tunnistaja XXX andis kohtule ütlusi, mille kohaselt XXX oli talle rääkinud, et kasuisa tõstab kätt tema vastu, XXX oli raske sellest rääkida, oli rusutud, ometi mainis ta, et peksmise põhjuseks olid olmepõhjused – toakoristamine, ei pannud ust kinni, jättis midagi tegemata. Tunnistaja kinnitas, et oli ise XXX vigastusi ka näinud, nimelt vasakul reiel hematoomid, triibulised jäljed, huulevigastus (kohtuistungiprotokolli lk 11). Tunnistaja XXX – kannatanu klassivend – andis kohtuistungil ütlusi, et kui nad XXX õppisid 7-9 klassis, rääkis XXX koolis korduvalt, et kasuisa peksab teda, näiteks peksis selle eest, et XXX ei pannud ust kinni. 2009.aasta sügisel nägi tunnistaja XXX koolis toimunud spordipäeval vasakul reiel püksirihma pandlaga peksmisjälgi, samuti nägi ta kannatanul vigastatud huult (kohtuistungiprotokolli lk 13). Tunnistaja XXX – XXX ema – kinnitas kohtule, et XXX rääkis talle, kuidas kasuisa peksis teda vastu kukalt, põski, tiris kõrvupidi, lükkas põrandale maha, lõi jalaga jalgadesse, tunnistaja kinnitas kohtule, et oli poisi kehal mitmel korral ise ka vigastusi näinud, näiteks nägi tunnistaja tal 12.03.2009 enne arsti juurde minekut paremal reiel sinakaslillakaid püksirihma peksmisjälgi (kohtuistungiprotokolli lk 15-16). Kohtulikul uurimisel prokuröri poolt esitatud tõenditest järeldub, et XXX on pöördunud arsti poole kahel korral: 09.10.2008 tuvastati tal parema reie tagumisel pinnal suur verevalum mõõtmetega 21,0-14,0 cm ja paremal tuharal verevalum mõõtmetega 1,0-10,0 cm, tervisekaardil on märgitud, et poiss on peksa saanud ema elukaaslase käest rihmaga (tl 46). Teisel korral pöördus XXX arsti poole 12.03.2009 ja seekord tuvastati tal parema reie piirkonnas suur verevalum (10,0-15,0 cm) ja kriimustuste haav, samuti peavalu, peapööritus, poiss suunati neuroloogi konsultatsioonile (tl 44). Samal päeval diagnoositi XXX täpsustamata emotsionaalse šoki ja stressi seisund, anamneesina on märgitud, et 2 päeva tagasi lükati ta peaga vastu ust, poisil on iiveldus, peavalu traumajärgselt, poiss on väga ärev, räägib palju, nutu äärel. Pakutud on erinevaid lahendusi: emale helistada (ema sünnitamas), ajutiselt vanaema juurde minek, lastekaitsesse, sotsiaaltöötajale teatamine, kuid poiss ei ole nõus, oma elukoha aadressi ei ütle (tl 45). Nimetatud tõendite pinnalt on kohtul võimalik järeldada, et kõik kannatanu ütlustes kirjeldatud vägivaldsed teod E.Kösteri poolt on tegelikkuses ka aset leidnud. Nii tunnistajate ütlustest kui ka arstidokumentidest on üheselt näha, et XXX oli pika aja jooksul püüdnud vältida lastekaitseorganitesse ja politseisse pöördumist, kuna tal oli piinlik ja valus rääkida tema kallal toimuvast vägivallast, ka arstile ei julgenud ta kõikidest oma tervise probleemidest rääkida, keeldus erinevate isikute poolt pakutavatest variantidest lootuses, et olukord ükskord kuidagi 8 ikka laheneb. Isegi pärast 2008.aasta oktoobris aset leidnud peksmist ja arsti poole pöördumist ei teinud XXX politseile avaldust. Kohus märgib, et ka tunnistajad XXX ja XXX, kes olid kõige rohkem kursis XXX toimuvast, ei suutnud teda kuni 2009.aasta oktoobrini veenda pöörduma abi saamiseks vastavatesse asutustesse. Sellest tulenevalt ei pea kohus usutavaks süüdistatava väidet nagu oleks kõik kannatanu poolt öeldu väljamõeldis, mida XXX koos XXX kogu süüdistuses märgitud perioodi vältel kombineerisid Kösteri pere igapäevaelu sündmuste ümber. Tunnistajate ütlustest järeldub, et XXX oli neile erineval ajal ammu enne kuriteoteate tegemist rääkinud kasuisa poolsest peksmisest. Puutuvalt kaitsja väitesse, et tunnistaja XXXütlusi ei saa usaldada, kuna XXX oli Kösteri perekonda kättemaksuga ähvardanud pärast seda, kui tal oli keelatud XXXi ja teise lastega suhelda, nendib kohus, et selline kaitseversioon ei ole midagi enamat kui oletus, mille kinnitamiseks ei ole kaitsja esitanud ühtegi tõendit. Samas süüdistatava, tunnistajate XXXja XXX ütluste kohaselt (kohtuistungiprotokolli lk 21, 26, 30) jätkas XXX XXX suhtlemist ka siis, kui tal oli see ema ja kasuisa poolt keelatud. Seega vastupidiselt kaitsja seisukohale, on kohus veendumusel, et XXX ega XXX polnud mingit vajadust omavaheliste suhete säilitamise eesmärgil hakata looma kasuisa ümber kriminaalse taustaga olukorda, mõeldes välja olematut väärkohtlemist poisi suhtes. Peale selle, tunnistajate XXX ja XXX ütlusest järeldub, et XXX lapsed said XXX tuttavaks ammu enne seda, kui X hakkas elama koos Erik Kösteriga. Tunnistaja XXX on andnud ütlusi, et X oli väga rahul sellega, et tema lapsed said X hästi läbi, lapsed viibisid tihtipeale X kodus, X oli isegi palunud Xl väikseima poisi lasetaiast ära tuua ja mõnikord jättis last Xhoida (kohtuistungiprotokolli lk 14). Sellest tulenevalt leiab kohus, et XXX suhtumine X ja Erik Kösteri poolt muutus negatiivseks alles siis ja selle tõttu, et XXX, saades teada XXX suhtes toimuvast perevägivallast, andis talle nõu hakata kaitset otsima politseist ja lastekaitseorganitest. XXX seletas kohtuistungil, et pärast seda, kui XXX rääkis emale võimalikust politseisse või lastekaitsesse pöördumisest, vihastas XXXXXX peale, kuna sai aru, kes oli seda poisile soovitanud (kohtuistungiprotokolli lk 6). Kohtu järeldus põhineb lisaks ka asjaolul, et XXX suhtumine muutus negatiivseks ka oma pojasse pärast seda, kui tuli välja, et XXX oli esitanud politseisse avalduse selle kohta, et kasuisa on pidevalt olnud vägivaldne tema suhtes. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja XXX vastusest menetleja päringule nähtub, et XXX on pöördunud Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda 26.10.2009 ja kirjutas avalduse tema julma kohtlemise kohta, samuti palus XXX, et lastekaitse aitaks ema korterist ära tuua riided, õpikud, mobiili ja arvuti. Telefonivestlusest XXX ema ja kasuisaga selgus, et kasuisa on nõudnud poisilt vaid elementaarseid asju nagu koeraga jalutamine, küttepuude toomine ja nooremate laste eest hoolitsemine. Kuna aga XXX on esitanud avalduse Lasnamäe Linnaosa Valitsusse ja politseisse, ei taha nad XXX enda juures näha. XXXlubas ise XXX õpikud, riided ja mobiili ära tuua (tl 52). Ei ole vähetähtis seejuures asjaolu, et XXX oli sel hetkel 14-aastane. Arvestades XXX ema osutatud käitumist ja peres tekkinud asjaolusid, on kohus seisukohal, et ainsaks 14-aastasele kannatanule lähedaseks isikuks osutus XXX, kes toetas teda sealhulgas ka siis, kui XXX riskis pöörduda politseisse. Kohus peab samuti oluliseks märkida, et X ja Erik Köster esitasid XXX pedofiilias kahtlustusega avalduse alles 02.11.2009, s.o pärast seda, kui XXX esitas kuriteoteate tema kallal asetleidnud väärkohtlemisest. Ülaltoodu annab kohtule aluse järeldada, et ei süüdistatav ega XXXei pidanud XXX ja XXX läbikäimist sugugi ebaloomulikuks niikaua, kuni XXX andis X Kösterile mõista, et ta toetab XXX ja kavatseb ette võtta meetmeid, et kaitsta poissi koduvägivalla eest. XXXandis kohtule ütlusi, et XXX pöördumine politseisse ja lastekaitsesse tekitas tal šoki, kuna just enne seda oli kõik lõbus ja tore (kohtuistungiprotokolli lk 22). Samas nähtub Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja XXX vastusest, et XXXei pidanud isegi vajalikuks XXX rääkida ja tema käest küsida, mis oli kuriteoteate esitamise põhjuseks. Kohtu arvates oleks selline ema käitumine loogiline ja adekvaatne. XXXreageeris aga sellele otse vastupidiselt – ta sai XXX peale vihaseks, tõi järgmisel päeval XXX vanaema juurde poisi isiklikud asjad ja avaldas, et ei soovi teda enam enda juures näha. Kohus leiab, et XXX 9 kirjeldatud reaktsioon on ilmekas näide selle kohta, et kõik kannatanu poolt avalikuks tehtud sündmused on tegelikkuses ka leidnud aset, kuid XXXoli neid temale teada olevatel põhjustel enne varjanud. Siinkohal on näitlik Tauno Pruli kirja lõik, kus ta märgib, et 02.11.2009 käis osakonnas XXX vanaema XXX, et selgitada tekkinud olukorda. Vanaema on šokis oma tütre käitumisest, XXX sõna otseses mõttes visati tänavale peale seda, kui laps julges nähtavaks teha nende peres toimuva vägivalla (tl 53). Kohtuistungil keeldus XXX ütluste andmisest, kasutades oma
Tunnistaja XXX avaldas seda vahetult kohtuistungil, viibis tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste prokuröri taotlusel avaldamise juures ja peale avaldamist kinnitas nende ütluste õigsust. Analoogselt eelpool viidatud põhjendustele leiab kohus, et tunnistaja XXX ütluste tõendina vastuvõtmiseks ja kasutamiseks on täidetud kolm
XXX andis ütlusi 15.10.2009 Põhja Prefektuuri KRO IVKT politseivaneminspektorile XXX, tunnistaja isik tuvastati passi nr XXX järgi, mistõttu ei anna ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus avaldas tunnistaja ütlusi prokuröri taotlusel tõendamaks XXX suhtes toimepandud vägivallategusid ning analoogselt kannatanu ütlustele vastuväidete esitamise võimalikkusele olid kaitsjale ka selles osas tagatud piisavad võimalused esitada neile omapoolseid vastuväiteid. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt tuli tema juurde tütrepoeg XXX ja ütles, et ei saa enam elada koos kasuisaga, kuna too solvab ja lööb teda. Ka enne seda 2009.aasta märtsis rääkis XXX, et Vesivärava tänaval asuvas korteris kasutas kasuisa tema suhtes vägivalda selle eest, et poiss ei pannud ust korralikult kinni, samuti oli kasuisa lükanud ta põrandale, võtnud poisil juustest kinni ja löönud rihmaga koertega valesti jalutamise eest. Tütrega rääkides, jättis XXXtunnistajale alati mulje, et neil on kõik väga hästi ja andis mõista, et tunnistaja ei pea sekkuma nende siseasjadesse. XXX õde kinnitas vanaemale, et Erik ei peksa neid, vaid karistab (tl 23-26). Tunnistaja XXX ütlustest nagu ka teiste tunnistajate ütlustest järeldub, et kannatanu oli neile ammu enne politseisse pöördumist korduvalt kurtnud, et teda kodus pekstakse, kuigi seda keegi kohe ei uskunud. Samuti ühtivad tunnistaja XXX ütlused tunnistajate XXX, XXX ja XXX ütlustega, kuna nendest nähtub, et kannatanu on neile erineval ajal, erinevatel asjaoludel edastanud sarnase informatsiooni tema korduvast peksmisest peres ja selleks olnud põhjustest. Kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et tunnistaja/kannatanu ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus. Kohtuotsuses nr 3-1-1-3-10 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et „ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“; „tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus, sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega“ (3-1-1-7-11). Sellest tulenevalt märgib kohus järgmist. Kohtulikult uurimisel on tuvastatud, et XXX suhted E.Kösteriga ei laabunud algusest peale. Poiss ei aktsepteerinud kasuisa, oli vaenlikult meelestatud Erik Kösteri emaga kooselu suhtes. Sellest rääkis kohtule X Köster, nimelt et poiss ei tahtnud, et ema hakkaks kellegi teisega elama (kohtuistungiprotokolli lk 21, 23); tunnistaja XXX ja kasuisa suhted ei olnud sõbralikud, XXX polnud rahul ja väljendas kasuisa suhtes negatiivseid emotsioone (kohtuistungiprotokolli lk 10) ja süüdistatav Erik Köster ise pole ka seda kordagi eitanud (kohtuistungiprotokolli lk 29, 31). Kohus märgib, et taoline olukord pole harukordne ning Kösteri pere ei ole esimene, kes oli paratamatult sunnitud seda olukorda lahendama. On üldteada, et sellistes küsimustes oskavad väga suurt abi osutada laste psühholoogid, kuid kohtule esitatud tõenditega ei ole tuvastatud, et XXX faktilistest vanematest oleks keegi pöördunud psühholoogi poole. 10 Seevastu on kohtulikul uurimisel tuvastatud, et Erik Köster on olnud väga karm laste kasvatamise küsimustes – nõudlik, kategooriline, ei kannatanud mingit vasturääkimist. Seda ei eita ka E.Köster ise, sama kinnitas ka tunnistaja XXX (kohtuistungiprotokolli lk 26). Samas järeldub süüdistatava ütlustest, et XXX erinevalt teistest pere lastest ei püüdnud olla kuulekas ja ei kippunud eriti täitma kasuisa mis tahes nõudmisi. Tunnistajate XXX, XXX, XXX ütluste kohaselt oli üheks oluliseks probleemiks XXX kasvatamises see, et ta hakkas üha enam valetama, ta ei viitsinud õppida, ei olnud nõus aitama majapidamises jne (kohtuistungiprotokolli lk 19, 20, 21, 26, 27), süüdistatava ütlustest aga samal ajal tuleneb, et valetamise vastu oli ta väga kategooriline, kuna sellest hakkavad kõik asjad peale (kohtuistungiprotokolli lk 30), samuti pole E.Köster kordagi eitanud, et nõudis poisilt kodu korras hoidmist. Tunnistajad X Köster, XXX, vastates küsimustele, millised olid E.Kösteri poolt kohaldatavad kasvatamise meetmed, rääkisid, et E.Köster pani lapse istuma ja pidas temaga pikaajalist vestlust (kohtuistungiprotokolli lk 22, 26). Samas võib tunnistaja XXX ütlustest järeldada, et need vestlused ei olnud eriti tulemuslikud - ei lõpetanud XXX valetamist ega pannud teda paremini õppima. Sellises olukorras peab kohus eluliselt usutavaks, et süüdistatav on kasutanud poisi suhtes vägivalda kannatanu ütlustes kirjeldatud ajal ja asjaoludel. Kohtu järeldus tugineb ka veendumusel, et sellise tundide viisi moraali lugemisega, mida E.Köster väidetavalt laste kasvatamises mõjutusvahendina kasutas, pole iga terve mõistusega lapsevanema arusaamise järgi võimalik soovitavat eesmärki saavutada, kuna on üldteada, et lapse tähelepanu nüristub juba mõne aja pärast, ta ei saa aru, mida talle räägitakse ja loodab saada sellest võimalikult kiiremini lahti. Kohus leiab, et tunnistajate XXX ja XXX ütlused selle kohta, et süüdistatav ei ole kunagi olnud XXX suhtes vägivaldne, ei vasta tegelikkusele. Tunnistajate ütluste hindamisel on kohus seisukohal, et nad mõlemad on püüdnud süüdistatavat igati idealiseerida. Nimelt on XXX ütluste andmisel korduvalt toonitanud kasuisa eeliseid pärisisaga võrreldes, kinnitades kohtule, et neil on kasuisaga koos elada palju parem, kui pärisisaga (kohtuistungiprotokolli lk 26) ja vastates süüdistatava küsimusele teatas, et kasuisa kutsub ta „issiks“, isale ütleb aga lihtsalt „isa“, kuna too ei ole oma lapsi armastanud. Kohtu arvates on see ilmselgelt seotud tõdemusega, et tegemist on tunnistajatele lähedase isikuga, kellest sõltub nii XXX kui ka XXX materiaalne ja sotsiaalne heaolu. Märkimist väärib ka see, et tunnistaja XXX ütluste kohaselt on ta ise pärit vägivaldsest perest ja sellega on seletatav asjaolu, miks ei näinud XXXmidagi erilist selles, et ka tema poega karistatakse füüsiliselt. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ka XXXkasutas tema suhtes vägivalda. Sama kinnitas ka tunnistaja XXX, kes oli XXX ema poolt käega näkku löömist pealt näinud, lisaks kinnitas XXX kohtule, et XXXkiitis kasuisa käitumist XXX suhtes heaks (kohtuistugiprotokolli lk 6). Tunnistaja XXXtunnistas kaitsja küsimusele vastates, et ta on ise ka olnud laste suhtes vägivaldne, näiteks pani neid karistuseks hernestele põlvili seisma (kohtuistungiprotokolli lk 25). Tunnistaja XXXavaldas kohtuistungil, et XXX pöördumine politseisse tema kasuisa poolt korduva peksmise kohta oli ajendatud poisi soovist elada iseseisvalt, sama väite esitas ka süüdistatav. Kohus aga ei pea seda usutavaks ega loogiliseks. Arvestades ühelt poolt peres tekkinud olukorda pärast kasuisa perre tulekut, millega kannatanu ei soovinud kuidagi leppida ja XXX ema sellesse ükskõikset suhtumist teiselt poolt, on kohus seisukohal, et kannatanu kavatsust hakata elama koos oma isaga või omaette poleks keegi takistanud. Süüdistatava ütluste kohaselt on sellest peres räägitud palju ja taoline lahendus oleks ka tema jaoks vastuvõetav, kuna tal oleks palju lihtsam üks suu vähem toita (kohtuistungiprotokolli lk 31). Kohtul on seega alust järeldada, et sellise soovi elluviimiseks lahkuda ema ja kasuisa juurest, ei pidanuks XXX kasutama keerulisemaid variante nagu kasuisa suhtes valesüüdistuse esitamine. Tunnistajate XXX ja XXX ütlustest järeldub, et kannatanu võis kehavigastusi saada karatee- või breiktantsu trennis, XXX andis ütlusi, et käis samas trennis ja tal endal oli sinikaid ja põrutusi väga palju, kuid ta ei ole kordagi vigastusi näinud XXX (kohtuistungiprotokolli lk 27). 11 Tunnistajad XXX ja XXX andsid kohtule ütlusi selle kohta, et nad pildistasid XXX kehal olnud peksmisjälgi 2008.a ja 2009.aasta sügisel (kohtuistungiprotokolli lk7, 13), mida kinnitavad kohtulikul uurimisel uuritud kahele CD-plaadile salvestatud pildid. Kohus märgib, et piltidel kujutatud vigastused on oma eripära ja paiknemise seisukohalt kokkulangevad sellega, kuidas tunnistajad on neid kirjeldanud kohtulikul uurimisel antud ütlustes. Sarnaselt on vigastusi kirjeldanud tunnistaja XXX, kes pole XXX pildistanud ega menetlejale üleantud fotosid näinud – tunnistaja kinnitas kohtule, et poisil olid triibulised rihmaga peksmisele eriomased jäljed vasakul reiel ja huulevigastus (kohtuistungiprotokoll lk 11). Tunnistaja XXX on samuti kinnitanud kohtule, et Anton pildistas 09.10.2008.a XXX 07.10.2008.a kasuisa peksmisega tekitatud vigastusi ja seejärel käisid nad koos XXX arsti juures vigastusi fikseerimas (kohtuistungiprotokolli lk 15). Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et teise CD-plaadi, kuhu oli salvestatud XXX poolt tehtud fotod, andis ta menetlejale mõni päev hiljem pärast kuriteoteate tegemist, mida kinnitab tunnistaja vastavasisuline avaldus (tl 38). Prokurör taotles kohtulikul uurimisel CD-plaadile jäädvustatud piltide uurimist ja tõendina vastuvõtmist
lg 1 ettenähtud korras ning kohus leiab, et puuduvad alused lugeda seda tõendit lubamatuks. Tegemist on teabesalvestisega, mida kohus on igakülgselt ja vahetult uurinud, kaasates infotehnoloogia valdkonna asjatundja abi, tunnistaja XXX ütlustega leiab kinnitust pildistamise ja CD- plaadile fotode laadimise fakt ning ainuüksi asjaolu, et seda CDplaati ei ole kohtueelses menetluses vaadeldud, ei saa olla aluseks lugeda tõendit mitteusaldusväärseks. Samuti ei pea paika süüdistatava kaitsja väide nagu poleks kohtueelses menetluses vaadeldud CD-plaadi puhul, mis sisaldab XXX poolt tehtud XXX fotosid, tegemist asitõendiga.
lg 1 kohaselt on asitõend muu hulgas kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt pildistas ta XXX mobiiltelefoniga, kust need said pärast laaditud CD-plaadi peale. Seega on CD-plaadi puhul tegemist objektil olevate kuriteojälgedega, mida tuleb käsitleda asitõendina, kuna need on vajalikud kriminaalasja lahendamisel. Peab aga möönma, et mõned vaadeldud pildid ei võimalda teha kindlat järeldust, et seal kujutatud kehaosad tõepoolest kuuluvad kannatanule, samuti küsitavaks jääb pildistamise aeg, kuna asjatundja poolt tuvastatud piltide tegemise kuupäevad ei ühti tunnistajate ütlustega selles, millal nad on pekstud XXX pildistanud. Arvestades aga eelpool mainitud tunnistajate ütlusi, kes on kannatanu kehal vigastusi vahetult näinud, samuti nende sarnasust piltidel jäädvustatud vigastustega, on kohus seisukohal, et ka pildid koosmõjus teiste kohtu poolt refereeritud tõenditega annavad tunnistust sellest, et E.Köster on kasutanud XXX suhtes füüsilist vägivalda. Kaitsja seadis kahtluse alla piltidel olevate kujutiste ehtsuse, kuna asjatundja poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt on vähemalt ühe foto puhul tuvastatud töötlemise tunnused XXX arvutiprogrammi abil. Kohus ei saa sellega nõustuda, kuna tutvudes kohtulikul uurimisel nn muudetud foto esmase variandiga ehk originaaliga, on tuvastanud, et tegemist oli vaid värvuse tugevdamisega, mis ei tähenda kannatanul samal kehaosal vigastuse puudumist. Asjatundja XXX selgituste kohaselt on tõenäosus, et talle esitatud pildifailidel olemasolevad kujutised oleksid XXX programmiga peale joonistatud, väga väike, kuna kõik tehtavad muudatused peaksid olema nähtavad (kohtuistungiprotokolli lk 37). E.Kösterile esitatud süüdistus KarS § 122 järgi näeb ette vastutuse piinamise eest, mille objektiivne koosseis seisneb kehalises väärkohtlemises, mille all tuleb mõista KarS § 121 koosseisule vastavaid tegusid. Piinamiseks kvalifitseeruvad teod aga juhul, kui need on toime pandud järjepidevalt. Kehaline väärkohtlemine KarS § 121 tähenduses väljendub muu hulgas teise isiku löömises, peksmises või valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises. 12 Kaitsja jäi kohtuvaidluses seisukohale, et kriminaalasjas puudub kohtumeditsiiniekspertiis, mis oleks tuvastanud kannatanul vigastuste olemasolu ja nende tekkemehhanismi. Kohus peab siinjuures viitama Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale asjas nr 3-1-1-38-12, mille kohaselt „kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire“. Samas lahendis märgitakse, et süüdlane täidab KarS § 121 objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust. Kannatanu XXXütlustega on tuvastatud, et erinevate asjadega peksmisega tekitas E.Köster talle iga kord füüsilist valu. Arstidokumentides kajastatud verevalumite suurus ja ulatus osutab samuti asjaolule, et kannatanule tekitati valu. Arvestades kriminaalasjas uuritud tõendeid nende kogumis ja hinnates neid oma siseveendumuse alusel, on kohus seisukohal, et E.Kösteri süü XXXjärjepidevas kehalises väärkohtlemises on täielikult tõendamist leidnud, ta on temale inkrimineeritud teo toime pannud kavatsetult ja tema süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel tuleb vastavalt KarS § 56 nõuetele lähtuda kõigepealt E.Kösteri süü suurusest ja ühtlasi peab arvestama karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava süü raskusastme hindamisel arvestab kohus, et süüdistatav on kasutanud vägivalda kasupoja suhtes pika aja - 1,5 aasta - vältel, st siis, kui XXX oli 13-14-aastane, kuriteoga on ta tekitanud kannatanule nii füüsilisi kui ka moraalseid kannatusi, mistõttu 14-aastane nooruk oli sunnitud lahkuma perest, kellega oli ta kogu oma eelneva elu elanud, ta kaotas sidemed ema, lihaste venna ja õega, tal tekkisid raskused õppimisega koolis, perest lahkumisjärgselt pidi ta pidevalt vahetama elukohti. Sellest lähtuvalt ei leia kohus, et E.Kösteri süü oleks väike. Arutatavas kriminaalasjas ei esine E.Kösteri karistust ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Samas arvestab kohus asjaolu, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, kes ei ole pärast arutatavat tegu uusi süütegusid toime pannud, süüdistuses etteheidetud süüdistatava käitumine leidis aset üle kolme aasta tagasi. KarS §-s 122 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Võttes aga arvesse E.Kösteri süü suurust, samuti kriminaalasja arutamisel tuvastatud tema ilmselget suutmatust laste kasvatamises hoiduda füüsilise ja psüühilise iseloomuga kasvatusmeetmete kasutamisest ja asjaolu, et käesoleval ajal on E.Kösteri kasvatamisel vähemalt kaks lapseealist last, on kohus veendumusel, et E.Kösterit tuleb karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, kuid arvestades ühtlasi tema eelnevat laitmatut elukäiku, peab kohus võimalikuks jätta mõistetav vangistus tema suhtes tingimisi kohaldamata, allutades teda käitumiskontrollile ja kohustades läbima sotsiaalabiprogramme, mis aitavad kaasa isikul olemasolevate lastepsühholoogia valdkonna vaatepunktide muutumisele. Kohtunik Julia Vernikova 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.