← Eesti

3-12-562/67

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 2§ 37§ 61§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2013, Tallinn Haldusasja num

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-562 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. I L esitas Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Kiievis taotluse esmakordse Eesti kodaniku passi saamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo kodakondsustalitus (PPA) võttis 14.07.2011 I. L taotluse menetlusse. Samal ajal võeti menetlusse ka taotleja ema, N O taotlus esmakordse passi saamiseks. I. L soovis esmakordset Eesti kodaniku passi taotledes tõendada, et ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga oma ema N. O kaudu ning N. O soovis tõendada, et ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga oma isa E O kaudu.
  2. PPA 18.07.2011 kirjaga nr 15.2-12/35490 selgitati N. Ole, et tema esitatud Ajalooarhiivi teatis ei tõenda N. O isa ja isaisa kuulumist Eesti kodakondsusesse, ning paluti esitada dokument, millelt nähtub, millal N. O isaisa D O lahkus Eestist. Lisaks eeltoodule pidi N. O esitama PPA-le oma isa vanemate D ja Anna O abielutunnistuse või abieluteatise.
  3. I. L esitas 16.03.2012 Tallinna Halduskohtule avalduse taotlusega tuvastada tunnistajate ütluste abil D O Eestist lahkumise aeg.
  4. Tallinna Halduskohtu 19.04.2012 määrusega tagastati I. L kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. I. L esitas 19.04.2012 määrusele määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.06.2012 halduskohtu määruse ning saatis asja samale kohtule menetluse jätkamiseks.

  1. I. L muutis 31.08.2012 halduskohtule esitatud nõuet ning palus varasema nõude asemel D O Eestis elamise aja tuvastamist. Avalduse kohaselt on D. O Eestis elamise aja tuvastamine määrava tähendusega, kuna kui avaldaja ei suuda esitada PPA-le dokumenti, kust nimetatud aeg nähtub, jätab PPA suure tõenäosusega avaldaja taotluse Eesti kodaniku dokumentide saamiseks rahuldamata. PPA keeldus tunnistajate ülekuulamisest, kuigi just antud tunnistajate ütluste abil on võimalik nimetatud asjaolu tuvastada. Olukorras, kus arhiiviandmed ei ole säilinud, kuid avaldajal on tegelikest asjaoludest tulenevalt õigus Eesti kodakondsusele, oleks äärmiselt ebaõiglane, kui avaldaja jääb ilma Eesti kodakondsusest, kuigi tunnistajate ütluste abil on D. O Eestist lahkumise aja tuvastamine võimalik. Kohus saab D. O Eestis elamise aja tuvastamisel lähtuda D. O õdede laste ütlustest. Ka oleks kohtumäärus, millega on tuvastatud, millal D. O Eestis elas, selliseks dokumendiks, mida avaldaja saaks esitada PPA-le. Kuigi D. O sündis väljaspool Eestit, siis hiljemalt
  2. a olid nii tema, tema õed kui ka vanemad Eestis. Eesti Ajalooarhiivi 05.04.2011 teatisest nähtub, et avaldaja ema isaisa D. O vanemad on J O, kes sündis xxxxxxx Oraval ja E M, kes sündis xxxxxxxxx samuti Oraval. D O sündis xxxxxxxx . Sama arhiiviteatise kohaselt on Dil kaks õde – R (sünd xxxxxxx) ja E (xxxxxxxxx). Andmed D. O Eestist täpse lahkumise aja kohta puuduvad, kuigi on tuvastatud, et 26.10.1923 sündis Ukrainas Novomoskovski linnas D. O laps E O. Kohtule esitatud dokumentide ja Arhiivifondi „EELK Vastseliina kogudus“ 1912-1920 aastail koostatud leerilaste nimistus on 12.11.1917 leeritatute nimekirjas D Ji p. O (sündinud xxxxxxxxxx). Seega oli D. O kindlasti sel ajal Eestis, kuna leeritamine ei saanud toimuda ilma isiku kohal viibimiseta. Avaldaja hinnangul on Eestis elamise aja alguseks 1902 ja lõpp-punktiks
  3. a. Kuna D. O elas 24.02.1918 Eestis, on ta Eesti kodanik. 2

(9)3-12-562
  1. PPA palus jätta D. O Eestis elamise aeg tuvastamata. Haldusorganile ja halduskohtule esitatud dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada D. O Eestis elamise aega. D. O Eestis elamise ja lahkumise aja faktilise asjaoluna tuvastamisest ei piisa kaebaja Eesti kodakondsusesse kuulumise kindlaksmääramiseks. Esimeseks õigusaktiks, mille alusel määratleti Eesti kodanikkond, oli 26.11.1918 ajutise Maanõukogu poolt vastu võetud Maanõukogu määrus „Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ (Maanõukogu määrus). Nimetatud õigusakti § 1 kohaselt tunnistati Eesti kodanikeks kõik isikud, kes: 1) elasid Eesti demokraatliku vabariigi piirides; 2) olid kuni
  2. a veebruarikuu
  3. päevani endise Vene riigi alamuses; 3) olid Eesti demokraatilise vabariigi osadest pärit või seisid kohalikkude elanikkude nimekirjas. Seega peab N. O isa E O Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks olema dokument, millelt nähtuks, et tema
  4. a sündinud isa D. O on määratletud Eesti kodanikuna ja et tema puhul on täidetud kõik kolm Eesti kodaniku määratlemise tingimust. Selleks, et kaebaja vana-vanaisa D. O saaks omandada Eesti kodakondsuse Maanõukogu määruse § 1 järgi, pidi ta elama 24.02.1918 seisuga Eesti territooriumil. Eesti Riigiarhiivi teatise kohaselt ei ole nende arhiivis säilitatavates arhiivifondides andmeid D. O kohta. J O xxxx. a sündinud poja Di sünnikannet meetrikatest ei leitud. Personaalraamatus on märgitud, et Di sünnikanne (sünd xxxxxx) on Omski
  5. a sünnimeetrikas. D. O väljarändamise kohta andmeid ei märgitud. Samas teatas Ajalooarhiiv, et D ja Anna O abielukannet EELK Vastseliina koguduses abiellunute nimekirjast leitud ei ole. D. O õed R ja E on sündinud Eestis xxxxx. ja xxxxx. aastal, mis tähendab, et D. O vanemad olid selleks ajaks Eestisse tagasi pöördunud. Ajalooarhiivi 05.04.2011 teatise nr 1912 kohaselt oli D. O leeritatud xxxxxx, kuid sellest teatisest ei nähtu D. O leeritamiskohta. Arusaamatu on, kuidas saab Ajalooarhiivi 04.06.2012 arhiiviteatisega nr 3239 tõendada, et D. O viibis 24.02.1918 seisuga Eesti territooriumil. Isegi kui D. O leeritati
  6. a Eestis, ei kinnita see otseselt seda, et isik viibis Eestis ka 24.02.
  7. D. O laps E O sündis
  8. a Ukrainas Novomoskivski linnas, mille kohta on tehtud aktikanne nr 456, mis viitab asjaolule, et selleks ajaks oli D. O korraldanud oma elu Ukrainas. Ükski PPA-le ja halduskohtule esitatud dokumentidest ei võimalda otseselt tuvastada D. O Eestis elamise ja Eestist lahkumise aega. D. O Eestis elamise ja Eestist lahkumise faktiliste asjaolude kindlaksmääramiseks võiks kaebaja esitada andmed D. O ja Anna O abielu sõlmimise kohta Ukrainas, kuna D ja Anna O abielukannet EELK Vastseliina koguduses abiellunute nimekirjast leitud ei ole. Lisaks oleks mõistlik pöörduda Ukrainas asuvate arhiivifondide poole, et selgitada välja, mis ajast omas D. O Ukrainas sissekirjutust. Kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 alusel omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. Seega peab I. L tõendama, et ta põlvneb Eesti kodanikust. Eesti kodaniku dokumendid annab välja PPA ning haldusorgani pädevuses on isiku Eesti kodakondsuse omandamise sünniga tuvastamine. Käesolevas halduskohtumenetluses ei tuvastata I. L Eesti kodakondsusesse kuulumist. Käesoleval hetkel on I. L esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse menetlemine peatatud. Pärast I. L esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse suhtes otsuse tegemist tekib I. Ll võimalus soovi korral vaidlustada nimetatud otsus halduskohtus. Alles siis on võimalik kohtumenetluse käigus tuvastada, kas haldusorgani vormistatud haldusakt on õiguspärane või mitte. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 361 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise 3
(9)3-12-562 reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaanddmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning väljaandmise tähtajad“ § 18 kohaselt esitab Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud isikutunnistust või Eesti kodaniku passi, taotluses täiendavalt andmed oma mõlema vanema kohta, sh nende kodakondsuse kohta. I. Lle kui sünnijärgsele Eesti kodanikule passi ja isikutunnistuse väljastamine sõltub tema ema N. O suhtes tehtavast PPA otsusest. Samas juhul, kui tuvastatakse I. L kuulumine Eesti kodakondsusesse, siis see tähendab, et ka N. O on Eesti kodanik, kuna nad põlvnevad ühest isikust. D. O õdede laste ütlused ei saa olla aluseks D. O Eestis elamise aja kindlaksmääramiseks. Jääb arusaamatuks, kuidas isikud, kes on sündinud peale
  1. aastat, saavad anda tõepäraseid ütlusi D. O Eestis elamise aja kohta ajavahemikul kuni
  2. aastani.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 09.11.2012 otsusega avalduse rahuldamata ning avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Kodakondsuse seaduse § 2 lg 1 p 1 kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga. Sünniga omandab Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses (§ 5 lg 1 p 1). Maanõukogu 26.11.1918 määruse „Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ § 1 kohaselt olid Eesti demokraatliku vabariigi kodaniku õigused kõigil isikutel, olenemata rahvusest ja usust, kes vastasid järgmistele nõuetele: 1) elasid Eesti demokraatliku vabariigi piirides; 2) olid kuni
  4. aasta veebruarikuu
  5. päevani endise Vene riigi alamluses ning 3) olid pärit Eesti demokraatliku vabariigi osadest või olid kohalike elanike nimekirjas. Ajutine äraolek Eesti demokraatliku vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Valitsus kindlaks määras, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võtnud määruse kohaselt õigust riigi kodakondsusele. Tallinna Ringkonnakohus leidis käesolevas haldusasjas 19.06.2012 tehtud määruses, et arvestades sünniga Eesti kodakondsuse omandamise kohta kehtivaid tingimusi, omab kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamisel tähtsust faktiline asjaolu, et tema esivanem elas 24.02.1918 Eestis. Kui kaebaja vana-vanaisa D. O omandas Eesti kodakondsuse Maanõukogu 26.11.1918 määruse § 1 järgi, elades Eesti territooriumil, on Eesti kodanikud ka tema järglased, sõltumata sellest, et nad sündisid väljaspool Eestit (tl 59). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal põhjendatud huvi D. O mis tahes Eestis elamise aja tuvastamiseks, põhjendatud huvi esineb vaid selles, et tuvastada D. O elamise aeg Eestis 24.02.1918 seisuga. Ajalooarhiivi 04.06.2012 teatise nr 3239 kohaselt on arhiivifondi „EELK Vastseliina kogudus“ 1912-1920 koostatud leerilaste nimistus xxxxxx leeritatute nimekirjas D Ji p O, sündinud xxxxxx (tl 69). D. O (sünd xxxx) leeritamine xxxxxxx nähtub ka arhiivifondi „EELK Vastseliina kogudus“
  6. saj. I v peetud personaalraamatust (vt Ajalooarhiivi 05.04.2011 teatis nr 1912, tl 9). Eeltoodud tõendite alusel on tõendatud, et 12.11.1917 seisuga pidi D O elama veel Eestis. Dnipropetrovski oblasti riikliku arhiivi 06.06.2011 tõendi kohaselt on Katerõnoslavski piirkonna (praegune Dnipropetrovska oblast) Novomoskovski rajooni Novomoskivski linna täitevkomitee perekonnaseisu osakonna perekonnaseisu aktide raamatusse 27.10.1923 tehtud aktikanne nr 456 E O sünni kohta xxxxxx. E O isaks on märgitud O D I poeg, 24-aastane ning emaks O A, M tütar, 23-aastane (tl 116). Riigiarhiivi 02.11.2011 arhiiviteatisest nähtub, et Siseministeeriumi Politsei Talituse arhiivifondis säilitatavatest aastatel 1919-1920 Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist ja
  7. a Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist ei leitud andmeid D Ji p O (sünd xxxxxxx Eestist aastatel 1919-1921 väljasõitmise kohta. Ka ei leitud andmeid D. O Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemise või Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkumise kohta ega Eesti-Vene rahulepingu artikkel IV põhjal Eesti Vabariigi kodanikuks 4
(9)3-12-562 tunnistamise kohta. Ühtlasi ei olnud võimalik kontrollida, kas D. O teenis Eesti kaitseväes või mitte (tl 12). D. O õepoja L H 23.10.2012 kohtuistungil antud ütluste (tl 133-135) kohaselt abiellus D. O pärast seda, kui ta oli leeris käinud. D. O abikaasa oli Ukrainast pärit ukrainlanna, kellega D. O tutvus Ukrainas. Samas väitis tunnistaja, et Eestist lahkudes oli D. O juba abielus ning Eestist lahkuti, kuna leiti, et mujal on parem ning Eestis ei ole võimalik ära elada. Tunnistaja kinnitusel lahkus D. O Eestist
  1. a ning selleks ajaks oli ta juba tutvunud oma abikaasaga. Abikaasa kaudu sai D. O endale ka töökoha veskis. Enne
  2. a elas D. O tunnistaja kinnitusel Eestis. Tunnistaja väitel oli D. O Eestist lahkudes umbes 20 eluaasta ringis. Esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada D. O Eestis elamist 24.02.1918 seisuga. Kuigi kohus luges tõendatuks, et D. O pidi elama veel leeritamise ajal, 12.11.1917 Eestis, ei kinnita kogutud tõendid seda, et pärast nimetatud kuupäeva elas isik Eestis veel kuni väidetava Eestist lahkumiseni
  3. a ehk elas Eestis 24.02.1918 seisuga. Ka D. O lahkumine Eestist
  4. a ei ole kahtlusteta tõendatud, kuna tunnistaja L. He ütlused D. O Eestist lahkumise aja kohta lähevad lahku Riigiarhiivi 02.11.2011 arhiiviteatises näidatust, mille kohaselt ei leitud D. O kohta andmeid
  5. a Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist. Riigiarhiiv ei sisalda andmeid D. O väljasõitmise kohta Eestist ka aastatel 1919-
  6. Seega ei ole välistatud, et D. O võis Eestist lahkuda juba enne 24.02.
  7. Vastuolulised ning seetõttu ebausaldusväärsed on ka tunnistaja muud ütlused. Nii kinnitas tunnistaja, et D. O elas kuni
  8. a Eestis ning
  9. a Eestist lahkudes oli D. O jõudnud juba oma tulevase ukrainlannast abikaasaga tutvuda ning temaga abielluda. Eeltoodud ütlused on vastuolus tunnistaja ütlusega, mille kohaselt tutvus D. O oma tulevase abikaasaga Ukrainas. Ühtlasi puuduvad tõendid D. O abielu sõlmimise kohta Eestis. Kohtuistungil vastas tunnistaja vastuseks kaebaja esindaja küsimusele selle kohta, kas D. O meenutas ka Eestis elatud aega, järgmist: „Jah. Ta käis ka Vastseliina kiriku leeris, kus ta on ka leeritatud. Seda nõudsid tema vanemad, et ta leeris käiks, et siis on ta juba täiskasvanud ja saab iseenda eest otsustada. Meenutas seda, et pärast ta abiellus ja selle usukombe kohaselt ei tohtinudki abielluda, kui ei ole leeris käinud. Abikaasa on ukrainlane ja nad abiellusid.“ Nimetatud tunnistaja ütlus koosmõjus teiste tõenditega võib viidata ka sellele, et D. O lahkus Ukrainasse peatselt pärast leeritamist ehk juba
  10. või
  11. a. Esimene maailmasõda jõudis Mandri-Eestisse
  12. a. veebruari keskpaigas. Maailmasõda lõppes Saksamaa alistumisega 11.11.
  13. 28.11.1918 03.01.1920 dateeritakse Eesti Vabadussõja kestust. D. O sai 01.09.1917 18-aastaseks. Ebatõenäoline on, et D. O Eestis elava täisealise mehena sõjategevusest kõrvale jäi, mistõttu tal õnnestus veel pärast sõjategevuse Eestisse jõudmist ning 24.02.1918 möödumist segamatult Eesti-Ukraina-Eesti vahet reisida. Seetõttu on pigem tõenäoline D. O lahkumine Eestist enne faktilise sõjategevuse jõudmist Mandri-Eestisse ehk siis vahetult pärast leeritamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  14. I. L palub apellatsioonkaebuses (tl 156-160) Tallinna Halduskohtu 09.11.2012 otsus tühistada, kaebus rahuldada ning menetluskulud vastustaja kanda jätta. Halduskohus väljus kaebuse piiridest. Kaebaja muutis kohtu ettepanekul esialgse kaebuse taotlust, paludes D. O Eestist lahkumise aja asemel tuvastada D. O Eestis elamise aja. Vaatamata sellele on kohus asunud otsuses seisukohale, nagu oleks kaebaja esitanud nõude tuvastada D. O Eestis elamise aeg seisuga 24.02.
  15. Seejuures ei ole kohus eelnevalt juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et kohtumenetluses oleks vaja tuvastada D. O Eestis elamise aeg 5
(9)3-12-562 just 24.02.1918 seisuga. Sellega on kohus rikkunud kohtu selgitamiskohustust (

§ 2lg 5).

Halduskohus on rikkunud oluliselt

§ 2lg 3 ja § 41 lg 1.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Ebaõige on halduskohtu käsitlus sellest, millise aja seisuga tuleb Eesti kodanikkond määratleda (otsuse p-d 14 ja 15). Kaebaja on seisukohal, et D. O Eesti kodanikuks määratlemine ei pruugi olla seotud kuupäevaga 24.02.

  1. Kodakondsuse saamise tingimused sätestati esmakordselt Maanõukogu 26.11.1918 määruses, mis jõustus 04.12.
  2. Seega on lubatud käsitlus, et Eesti elanik võis omandada Eesti kodakondsuse alles pärast 04.12.
  3. Samas on kohtupraktikas leitud, et 26.11.1918 Maanõukogu määrus „mitte Eesti kodanikke ei loo, vaid isikuid nimetab, kellel Eesti riikkondsuse õigus juba olemas on.“ (Riigikohtu otsused. Tallinn: Kohtuministeeriumi väljaanne 1920, lk 142-147). Otsuses on osundatud, et „Eesti riik hakkas iseseisvalt elama 15.11.1917“. Seega saab väita, et Eesti kodanikud olid määratletud 15.11.
  4. Ei ole mõeldav, et esimene Eesti põhiseadus (Manifest) oli koostatud ja vastu võetud välismaalaste, mitte aga Eesti kodanike poolt. Halduskohus on vääralt tõendeid hinnanud. Kaebaja arvates oleks kohus saanud kaebuse rahuldamata jätta vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et D. O ei ole Eestis elanud. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale tunnistaja L. He kohtuistungil antud ütlused. Otsuse motivatsioon läheb vastuollu Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2012 määrusega, kus leiti, et olukorras, kus dokumentaalsete tõendite hankimine ei õnnestu, on tunnistaja ütlus tuvastuskaebuse puhul kohtumenetluses lubatav tõend (p 12). Seega ei ole lubatud seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla seetõttu, et need ei ole dokumentaalselt tõendatud. Riigiarhiiv teatas, et neil ei ole andmeid D. O väljasõitmise kohta. Samas ei ole andmeid ka selle kohta, et kõik arhiiviandmed on ammendavalt säilinud ja arhiividest leitavad. D. O võis ületada piiri ka ebaseaduslikult, kuna ta elas piiritsoonis (Vastseliina piirkonnas). Tunnistaja ütluste mõningane vastuolulisus D. O abielu sõlmimise kohta ei anna alust pidada kõiki tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohus oleks võinud ütlused abielu sõlmimise osas kõrvale jätta. Seejuures ei oma abielu sõlmimise koht käesolevas asjas mingit tähtsust, kuna D. O ei omandanud Eesti kodakondsust abiellumise teel. Kohus on oma otsust osaliselt siiski tunnistaja ütlustega põhjendanud, seejuures nende sisu moonutades. Otsuse p-s 20 märgitud tunnistaja ütlus koosmõjus teiste tõenditega võib kohtu arvates viidata sellele, et D. O lahkus Ukrainasse peatselt pärast leeritamist ehk juba
  5. või
  6. a. Samas ei esitanud kohus tunnistajale istungil vastavasisulisi täpsustavaid küsimusi. Nii moonutas kohus lubamatult tunnistaja ütlusi, jättes arvestamata nende andmise konteksti. Tunnistaja ütlused käsitlesid leeritamisega seotud usulisi kombeid üldiselt. Kuna kohus tugines tunnistaja ütlustele, ei ole ta seega ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks pidanud. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, millele tugineb kohtu järeldus, et D. O jäi täisealise mehena sõjategevusest kõrvale. Kohtuistungil tunnistajale küsimust D. O Eesti sõjaväes teenimise kohta ei esitatud. Riigiarhiivi teatise kohaselt ei saa arhiiv kontrollida, kas D. O teenis sõjaväes või mitte, kuna andmed pole säilinud (tl 12).
  7. PPA palub vastuses (tl 169-175) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata jätta. PPA ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus väljus asja lahendamisel kaebuse piiridest. Antud haldusasjas on vaja tuvastada D. O Eestis elamise aeg seisuga 24.02.
  8. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas 19.06.2012 tehtud määruses leidnud, et kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamisel omab tähtsust faktiline asjaolu, et tema esivanem elas 24.02.1918 Eestis. Kui kaebaja vana-vanaisa D. O omandas Eesti kodakondsuse Maanõukogu 26.11.1918 määruse § 1 alusel, elades Eesti territooriumil, on Eesti kodanikud ka tema järglased. Arusaa6

(9)3-12-562 matu on kaebaja väide, et kohus oleks pidanud tuvastama D. O Eestis elamise aja üldiselt, mitte ainult seisuga 24.02.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2012 määrus edastati ka kaebaja esindajale, on arusaamatu, kuidas kaebaja sai sellisest kohtu seisukohast teada üllatuslikult alles kohtuotsuse kättesaamisel. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et kohus oleks saanud jätta kaebuse rahuldamata vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et D. O ei ole Eestis elanud. Tähtsust ei oma, kas D. O elas Eestis üldiselt, vaid oluline on kindlaks teha tema Eesti elamise aeg seisuga 24.02.
  2. PPA-le jääb arusaamatuks, kuidas saab Ajalooarhiivi 04.06.2012 arhiiviteatisega nr 3239 (tl 69) tõendada, et D. O viibis 24.02.1918 seisuga Eesti territooriumil. Sellest ei nähtu ka andmeid tema leeritamise kohta. Isegi kui D. O oleks leeritatud
  3. a Eestis, ei kinnita see otseselt, et isik viibis Eestis ka 24.02.
  4. Ükski PPA-le ja halduskohtule esitatud tõenditest ei võimalda otseselt tuvastada D. O Eestis elamise ja Eestist lahkumise aega. PPA nõustub halduskohtuga, et tunnistaja L. He ütlused lähevad lahku Riigiarhiivi 02.11.2011 arhiiviteatises näidatust. Vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed on ka tunnistaja muud ütlused. Tunnistaja ütluste vastuolulisus D. O ukrainlannast abikaasaga tutvumise ja abiellumisega seotud asjaolude kohta annab alust järeldada, et ütluste põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada D. O Eestis elamise aega seisuga 24.02.
  5. Isik, kes vastas Maanõukogu määruses sätestatud tingimustele, kuid viibis ajutiselt Eestist ära, pidi enda Eesti kodanikuna määratlemiseks ja isikutunnistuse saamiseks pöörduma Eesti välisesindusse. Kui isik vastavaid toiminguid ei teinud ja ta ajavahemikul 1918-1920 Eestist lahkus, siis teda Eesti kodanikuna ei määratletud. Riigiarhiivi 02.11.2011 teatise nr 18-7-3.66384/KK kohaselt Siseministeeriumi Politsei Talituse arhiivifondist ja Kohtu- ja Siseministeeriumi arhiivifondist D. O Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemise ega Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkumise kohta andmeid ei leitud. Seega ei pöördunud D. O isikutunnistuse saamiseks ning enda Eesti kodanikuna määratlemiseks Eesti välisesindusse. Kaebaja viidatud kohtupraktika, millest tulenevalt ta asus seisukohale, et Eesti kodanikud olid määratletud Eesti riigi loomisega 15.11.1917, ei ole asjakohane.
  6. veebruari manifest oli mitte enam iseseisvuse saabumise, vaid Eesti riigikorra (vabariigi) loomise akt. Riigiõiguslikult pandi Eesti Vabariigi kodakondsuse institutsioonile alus alles
  7. a lõpul, mil Maanõukogu määrusega 26.11.1918 piiritleti isikute ring, kellele laienevad Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Rahvusvahelise mõõtme omandas Eesti Vabariigi kodakondsus alles
  8. a, kui Eesti Vabariik sai Tartu rahulepingu sõlmimisega oma esimese de jure tunnustuse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Kodakondsuse seaduse § 2 lg 1 p 1 kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga. Sünniga omandab Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses (§ 5 lg 1 p 1). Maanõukogu 26.11.1918 määruse „Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ §-ga 1 sätestati järgmist: „Eesti demokraatilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmistele kolmele tingimustele vastavad: 1) kes Eesti demokraatilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni
  10. a veebruarikuu
  11. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokraatilise vabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti.“ Sama paragrahvi viimase lause järgi „Ajutine äraolek Eesti demokraatliku vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Va- 7
(9)3-12-562 litsus kindlaks määrab, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“
  1. Apellatsioonimenetluses on kaebaja esile toonud, et D. O määratlemine Eesti kodanikuna ei pruugi olla seotud halduskohtu otsuses näidatud 24.02.1918 kuupäevaga. On võimalik käsitlus, et selleks ajahetkeks võib olla Maanõukogu määruse jõustumise või Maanõukogu 15.11.1917 otsuse vastuvõtmise kuupäev. Kaebaja leiabki, et tegelikult omab D. O määratlemisel Eesti kodanikuna tähtsust faktiline asjaolu, et ta elas Eestis 15.11.1917 (uue kalendri järgi 28.11.1917), mil Maanõukogu võttis vastu otsuse kõrgemast võimust ja seeläbi loodi Eesti riik. Kaebaja tugineb Riigikohtu Kriminaalosakonna 27.04.1920 kohtuotsusele. Kaebaja on leidnud, et kuna D. O leeritamine Eestis 12.11.1917 on arhiiviteatisega tõendatud, on ilmne, et ta elas Eestis ka 15.11.1917 ning oli määratletud Eesti kodanikuna.
  2. Kaebaja poolt viidatud kohtulahendist nähtub, et eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel on avaldatud praegu levinud ametlikust seisukohast erinevaid seisukohti Eesti Vabariigi sünnihetke ja seega ka kodanikkonna tekke kohta. Asjaolule, et määravaks on Eestis elamine 24.02.1918, oli viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2012 määruses, millega kaebus tagastati halduskohtule edasiseks menetlemiseks. Ringkonnakohus lähtus oma seisukoha kujundamisel Eesti Vabariigi väljakuulutamisest 24.02.1918 ja Maanõukogu määruse punktist, mille kohaselt peeti Eesti territooriumil elavaid isikuid kuni 24.02.1918 Vene riigi alamateks. Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2012 otsuses haldusasjas nr 3-12-577 on isiku Eesti kodanikuna määratlemisel peetud oluliseks faktilist elamist Eestis Maanõukogu määruse jõustumise päeval 04.12.
  3. Sellele kuupäevale viitas ühe võimaliku kodanikkonda kuulumist määrava kuupäevana ka kaebaja. Ringkonnakohus muudab viimatinimetatud ringkonnakohtu otsuse mõjul 19.06.2012 määruses avaldatud seisukohta määrava ajahetke osas ja leiab, et Maanõukogu määrust tuleb tõlgendada selliselt, et isik pidi Eesti kodanikuna määratlemiseks 04.12.1918 s.o määruse jõustumise hetkel faktiliselt elama Eesti territooriumil. Maanõukogu manifestiga 24.02.1918 kuulutati Eestimaa kõigis tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides "tänasest peale iseseisvaks demokraatiliseks vabariigiks", kuid esimeseks kodanikkonda määratlevaks aktiks oli ülalviidatud Maanõukogu määrus. Kuna Maanõukogu määruses ei ole Eesti Vabariigi territooriumil elamise ajahetke täpsemalt määratletud ega seotud seda otsesõnu ka Eesti Vabariigi väljakuulutamisega, võib järeldada, et Eesti kodanikuna määratlemise üheks eelduseks oli faktiline viibimine Eesti territooriumil määruse jõustumise hetkel. Need isikud, kes olid ajutiselt riigist eemal, ei kaotanud õigust kodakondsusele, kuid kodanikuna määratlemine eeldas kodumaale tagasipöördumist.
  4. Halduskohus ei ole kaebuse piiridest väljunud. Kaebuse piiridest väljumisega oleks

§ 2

lg-st 3 ja § 41 lg-st 1 tulenevalt tegemist siis, kui kohus oleks teinud otsuse nõude kohta, mida kaebaja pole esitanud. Sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja nõudeks oli tuvastada D. O Eestis elamise aeg. Selle faktilise asjaolu tuvastamine on kaebajale vajalik esmakordse Eesti kodaniku passi väljastamiseks. Halduskohus tuvastab

§ 37

lg 2 p-st 6 tulenevalt faktilisi asjaolusid üksnes siis, kui nende kindlaksmääramine omab tähtsust avalik-õiguslikus suhtes. Avalik-õiguslikuks suhteks on käesoleval juhul kaebaja kodakondsussuhe Eesti riigiga. Eelnevast tulenevalt kuulub kaebus rahuldamisele juhul, kui leiab tuvastamist kaebaja vanavanaisa D. O Eestis elamine perioodil, mis Maanõukogu määruse kohaselt omas tähtsust kaebaja õiguseellase D. O määratlemisena Eesti kodanikuna. D. O elamine Eestis muul perioodil ei oma avalik-õigusliku suhte seisukohalt tähtsust ning halduskohtul puudub selles osas alus faktilise asjaolu kindlaks tegemiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Seega lähtub ringkonnakohus kaebuse rahuldamise eelduste kontrollimisel samuti sellest, kas D. O elas Eestis ajahetkel, mis oli määrav tema määratlemisel Eesti kodanikuna, võttes selleks ajahetkeks kohtuotsuse eelmises punktis näidatud seisukohtadest tulenevalt 04.12.1918. 8

(9)3-12-562 14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt dokumentaalsetele tõenditele ja tunnistaja ütlustele antud hinnanguga ja leiab samuti, et D. O Eestis viibimise kohta pärast 12.11.1917 puuduvad usaldusväärsed tõendid.

§ 61

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud; ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses. Halduskohus pole tunnistaja ütlusi kõrvale jätnud ning on neid hinnanud koosmõjus teiste tõenditega, kõrvutades tunnistaja ütlusi ka vaidlusaluse perioodi olustikuga (sõjategevuse jõudmine Mandri-Eestisse). Tunnistaja L. H teadis D. O Eestist lahkumise asjaolusid kahel kohtumisel (1962 ja 1965) D. Olt kuuldud jutu põhjal ning kohtule edastatud teave oli äärmiselt üldsõnaline ja kohati vastuoluline. Tunnistaja ütlused D. O abiellumist puudutavate asjaolude kohta ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuid tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel on viide sellele vastuolule märkimist vääriv. Tunnistaja väitel lahkus D. O Eestist

  1. a, kuid lahkumist sel ajal ei kinnita Riigiarhiivis asuv Eestist lahkunud isikute kartoteek. Välistada ei saa võimalust, et D. O lahkus Eestist ebaseaduslikult, kuid arvestades tunnistaja ütluste ebakindlust (vastuseks küsimusele, kuidas tunnistaja teab nii täpselt D. O lahkumise aastat ja kas ta teab ka aastaaega või kuud, vastas tunnistaja, et nii D. O nagu ütles ning, et aastaajast või kuust ei olnud juttu) ja seda, et täisealise D. O elukoha ja tegevuse kohta Eestis ei ole arhiividest andmeid leitud, on pigem alust asuda seisukohale, et D. O lahkus Eestist peatselt pärast leeritamist. Vastustaja viitab põhjendatult asjaolule, et arhiivides puuduvad andmed D. O poolt isikutunnistuse taotlemise kohta, kuigi alates
  2. a lõpust pidid isikud hakkama neid Eesti kodanikuna määratlemiseks taotlema kohalikest maakonna- ja linnavalitsustest. Kui isik vastavaid toiminguid ei teinud ja perioodil 1918-1922 Eestist lahkus, teda Eesti kodanikuna ei määratletud (vt nt Riigikohtu
  3. a otsus A. Pilar von Pilchau kaebuses Siseministeeriumi keeldumise peale tunnistamast teda Eesti kodanikuna). Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et esitatud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud kaebaja väide, et D. O elas Eestis ajaperioodil, mis omaks tähtsust kodakondsuse määratlemisel.
  4. Kuna kaebuse eesmärki arvestades ei oma tähtsust asjaolu, millisel perioodil elas D. O Eestis enne 12.11.1917, ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. 16.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja taotles halduskohtus 28,75 euro riigilõivu ja 981,26 euro õigusabikulude hüvitamist. Õigusabikulude kandmist tõendavaid dokumente pole esitatud. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja 15 euro riigilõivu ja 500 euro õigusabikulude hüvitamist. Kulude kandmine on tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.