Obsah (5)

§ 67§ 63§ 46§ 55§ 30

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2314 Otsuse kuupäev 31. mai 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi I.T. kaebus Viru Vangla 19.09.2011 käskkirja

§ 67

p 1 ja 2 ning Viru Vangla kodukorra punkt 4.1.6 ja 8.1.6 sätestatud nõuete rikkumise eest karistuseks ühe lühiajalise kokkusaamise keelu. 19.12.2011 otsusega nr 6-12/369-5 (tl 129) tagastati selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 127-128) läbivaatamatult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 27.09.2011 edastas I.T. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 3 p 1 kohase nõudega kaebuse (tl 1-6), paludes tunnistada Viru Vangla ametnike E.T., T.T., K.J.i ja K.L.i tegevus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklite 14 ja 17, põhiseaduse § 12, § 18, § 19,

§ 63

lg 3 rikkumises ning keele ja sotsiaalse staatuse alusel diskrimineerimises õigusvastaseks. Kaebaja väitis, et 09.06.2011 viidi sektor S-11 spordisaali pool tundi hiljem, korrapidaja E.T. sisetelefonil ei vastanud, maja ülemus K.L.i käskis olla vait, ähvardas ühisest telerist või treeningseadest ilma jätmisega, hilines ka spordisaalist tulek, mistõttu polnud duši jaoks aega ja tuli higisena lõunastada ning ähvardus viidigi täide, sest 10.06.2011 oli kontaktisiku uksel teade, et mõnede kinnipeetavate käitumise pärast on sektor alates 13.06.2011 kuni 13.07.2011 ilma jäetud täiendavast spordisaali kasutamisest. Veel märkis kaebaja ära asjaolud, et 05.01.2011 jättis K.L.i S-11 sektori terveks kuuks telerist ilma, et 20.06.2011 keeldus kontaktisik T.T. teda ja ta kaebust vastu võtmast ning külvas pahandust teatades kõigile sektori kinnipeetavatele, et ei tule tema pärast nädal aega sektorisse, et 18.08.2011 pidi ta keelduma kontaktisik K.J. poolt pakutud B-kategooria eesti keele eksami teinud isikutele mõeldud sinise nurgaga nimesildist, sest tal aga pole mingit kategooriat, et 19.08.2011 ja 21.08.2011 ei lubanud teda nimesildi puudumise tõttu jalutama ning kaasnes terve rida muid tagajärgi ja tekitati kerged kehavigastused, et 12.09.2011 teatati keeldumisest vastata tema avaldustele ja kaebustele ja seda on keelelisel põhjusel ka varem, tehtud. Oma huvi väitis ta seisnevat õigusriigi huvides, mis ei luba ametnikel tulevikus seadusi rikkuda. 16.11.2011 esitatud täienduses (tl 28-29) selgitas ta täpsemalt vaidlustatud toimingute märkides muuhulgas, et nimesildiga seonduv tõi kaasa tema paigutamise kuritahtlike rikkujate jaoks mõeldud S-10 sektorisse ning väites, et vangla ametnike omavoli õigusvastaseks tunnistamine aitab tal taotleda presidendilt ja õiguskantslerilt seadusi rikkuvate ametnike kohalt tagandamist. 21.12.2011 edastatud avalduses (tl 20) soovis kaebaja enda distsiplinaarkorras karistamise kohta 19.09.2011 antud käskkirja nr 6-3/1738-D tühistamist märkides, et sellel on otsene side tema diskrimineerimisega etnilisel ja sotsiaalsel tunnusel.

1. Viru Vangla vastuses (tl 38-41) paluti kaebust mitte rahuldada ning esitati oma seisukohad kaebaja väidetele. Spordisaali viimise hilinemist ning valvuri mitteviibimist valveruumis põhjendati vajadusega täita teisi tööülesandeid ja märgiti, et kuna kaebaja sai siiski jalutuskäigu, lõunasöögi ja duši kasutamise ja omas võimalust end ka kambris asuva kraani all pesta, oli kõik õigusaktides sätestatu talle tagatud. Täiendava spordisaali kasutamise võimalusest ilma jätmise osas märgiti, et üldjuhul tagatakse kinnipeetavatele spordirajatiste kasutamine kord nädalas, täiendava aja puhul on tegemist vangla poolse soodustusega, mille suhtes kohustus puudub ja lisati, et vastava otsustuse tõi kaasa osakonnas S11 viibivate kinnipeetavate üldise käitumise ja suhtumise halvenemine juunis
2. Inspektor-kontaktisik T.T. osas märgiti, et 20.06.2011 paluti kaebajal kabinetist lahkuda, kuna ta kasutas kõigi osakonna kinnipeetavate probleemidega tegelemiseks ette nähtud 1,5 tunnist pea tunni vangla töö osas üleolevas ja iroonilises laadis pahameele avaldamiseks ning lisati, et vastuvõtu ärajäämine järgnevatel päevadel polnud kuidagi seotud temaga, kuid tegemist on probleemse kinnipeetavaga, kes on ise tekitanud osakonnas ebastabiilse ja närvilise olukorra. Televiisori vaatamise võimalusest ajutist ilma jätmist põhjendati kinnipeetavate enda käitumise ja vajadusega tagada kord ja julgeolek vanglas, viidati sinise nurgaga nimesildi väljastamise alusena Tallinna vanglas kaebaja poolt läbitud riigikeele kursustele, kirjeldati selle vastuvõtmisest keeldumisele järgnenud sündmusi, viidati

§ 46

lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punktist 4.1.6 tulenevale kohustusele kanda väljaspool kambrit nimesilt ning märgiti, et sellega seonduvad ebameeldivused olid põhjustatud I.T. enda, mitte inspektor-kontaktisik K.J.i poolt.

1. Kohtuistungil jäi I.T. oma kaebuse väidete ja nõuete juurde ega esitanud olulisi täiendusi märkides vaid, et on küll läbinud Tallinna Vanglas 60 tunni pikkuse eesti keele kursuse ja saanud ka vastava tunnistuse, kuid ei ole eksamit teinud. Ta leidis, et vanglal pole õigust sundida teda reeglite vastase sildi kandmisele ning lisas, et vajab kohtuotsust oma edasiste toimingute jaoks, kuid ei hakka ütlema, mis need on. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 145) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED 2
2. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 46-48) on karistatud I.T.t

§ 67

p 1 ja 2 ning Viru Vangla kodukorra punktide 4.1.6 ja 8.1.6 tuginedes selle eest, et 19.08.2011 ja 21.08.2011 väljus ta kambrist ilma nimesildita, ei allunud korraldusele minna kambrisse, takistas vanglaametnikel töökohustuste täitmist ning rikkus 20.08.2011 talle vangla poolt väljastatud nimesildi. 19.12.2011 otsusega nr 6-12/369-5 (tl 129) on Viru Vangla selle käskkirja peale esitatud vaide (tl 127-128) puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu tagastanud. Kuna vaidest on siiski võimalik aru saada, mida ja millisel põhjusel selle esitaja vaidlustab ning missugune on tema konkreetne taotlus, on vaide tagastamise kohta esitatud põhjendus otsitud ega saanud takistada halduskohtusse pöördumist.

§ 67

p 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju, alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist. Viru Vangla kodukorra punkt 4.1.6 kohustab kinnipeetavat kandma väljaspool määratud elukambrit kaelas nähtavalt ja loetavalt vangla poolt talle väljastatud kahepoolset nimesilti. Sama korra punktist 8.1.6 tulenevalt peab kinnipeetav suhtuma vangla varasse heaperemehelikult ja kasutama seda ainult selleks ettenähtud otstarbeks. 6. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. I.T. kohustus kanda kambrist väljumisel kaelas nimesilti, hoida seda korras ning täita vanglaametnike korraldusi ja neid ametiülesannete täitmisel mitte takistada tuleneb otseselt

ning Viru Vangla kodukorra eelnevalt käsitletud sätetest. Kaebajal tuli seda nõuet vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita ja vanglaametnike tööd mitte häirida ning ta ei saa end vabandada väidetega, et ei nõustu väljastatud sildi või sellega seonduva tegevusega. Tähendust ei oma ka asjaolud, kui suures ulatuses ta nimesildi rikkus ning millised tagajärjed tõi valvuritele vastu hakkamine kaasa tema tervisele. Olenemata sellest, kas kinnipeetava peab vanglaametniku konkreetset tegevust õigeks ja kas talle meeldib ametniku kõnetoon, käitumine või mistahes muu asjaolu, tuleb tal hoiduda tema töö häirimisest, saadud korraldus täita ja end seejuures viisakalt ülal pidada, sest allumatus ohustab nii vangla kui seal viibivate isikute julgeolekut. 7.

§ 63

lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. I.T. süü vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud rikkumistes on tõendatud vanglaametnike ettekannete ja seletustega (tl 52, 54-55, 57, 60-62) ning ta pole oma seletuskirjades (tl 58 ja 64) ja kohtuistungil väidetus (tl 148) ka ise ei eitanud, et toimis just nii nagu käskkirjas kirjeldatud. Viru Vangla poolt toimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded järgitud. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 49-51), karistatut on teavitatud menetluste algatamisest (tl 59 ja 67), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 53, 56, 58 ja 64) ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süütegude asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on just ühe lühiajalise kokkusaamise keeld võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada mitut erineva kaaluga karistusliiki, sealhulgas ka kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse 3 paigutamist, on ühe lühiajalise kokkusaamise keeld nii kaebaja isikut kui toime pandud rikkumiste olulisust arvestades suhteliselt leebe karistus.

1. Lisaks enda distsiplinaarkorras karistamise kohta antud käskkirja vaidlustamisele pole I.T. rahul veel ka ettenähtust hilisemas spordisaali viimises ja sealt toomises, spordisaali kasutamise täiendavast ajast ja telerist ilma jätmises, sisetelefonile mittevastamises, kontaktisiku vastuvõtule mittepääsemises, sinise nurgaga nimesildi andmises, jalutama mittelubamises, kaebuste vastu võtmata jätmises ning oma arvukatele pöördumistele vastamata jätmises seisnenud Viru Vangla ametnike E.T., T. T., K.J.i ja K.L.i toimingute ja tegevustega ning palub need õigusvastaseks tunnistada põhjendades oma vastavat huvi preventiivse eesmärgi ning ametnike tagandamiseks presidendi, õiguskantsleri ja Euroopa Inimõiguste Kohtu poole pöördumise sooviga. Viimatinimetatud kaks arvesse ei tule, sest vastavatele ametiisikutele pole seaduseandja andnud vanglaametnike teenistusest vabastamise õigust ning Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumine on lubatav vaid peale seda, kui siseriikliku kohtumenetluse osas on seadusest tulenevad võimalused ammendatud. Preventiivne eesmärk saaks iseenesest küll olla tuvastamisnõude aluseks, kuid kaebaja on seda põhjendanud üksnes õigusriigi ehk siis avalikest huvidest lähtuvalt (tl 5 pöördel) ega nõustunud kohtuistungil selgitama, mida täpselt ta kohtulahendi abil saavutada loodab (tl 148). Halduskohtumenetluse seadustiku varasema redaktsiooni § 7 lg 1 ja praegu kehtiv § 44 lg 1 võimaldavad halduskohtusse pöördumist ainult oma õiguste kaitseks ega luba üldreeglina avalikes huvides esitatud kaebust. Ka preventiivne huvi on seotud kaebaja enda õigustega tähendades sisuliselt seda, et kohtulahend peab andma talle nende tulevasel teostamisel mingi reaalse eelise. Soov saavutada üksnes seda, et kohus tunnistab mingi toimingu või tegevuse õigusvastaseks, ei ole piisav huvi põhjendus, sest sellega ei kaasne konkreetseid muudatusi kaebaja õigustes ega muudeta olematuks juba sooritatud toiminguid või tehtud tegevusi.
2. Kinnipeetava õigus tegeleda kehakultuuriga on

§ 55lg 1 reguleeritud vaid üldsõnaliselt.

Viru Vangla kodukorra korra punkt 12.2 näeb spordisaali külastamise ette direktori asetäitja kinnitatud K-hoone kasutamise graafiku alusel. S-11 osakonna puhul on vastavad ajad teisipäeval kella 15.00 kuni 16.20 ja neljapäeval kella 10.15 kuni 11.35 (tl 42). Vangla ei eita seda, et kaebuses nimetatud päeval võis spordisaali viimine hilineda (tl 38 pöördel), kuid kohtul pole alust mitte uskuda väiteid, et see oli teiste tööülesannete täitmise vajadusest tingitud juhuslik olukord ning kõik seaduses ettenähtu oli kinnipeetavatele vaatamata hilinemisele ja mõningatele ebameeldivustele siiski tagatud. Kuna õigusaktid ei kehtesta, kuna ja kui palju täpselt peab kinnipeetavatele spordisaali kasutamist võimaldama, puudub neil ka subjektiivne õigus konkreetsel ajal või hulgas spordisaali kasutamist nõuda. Juhul, kui vangla on kehtestanud kellelegi selles osas lisasoodustused, on tema enda otsustada millistel tingimustel ta need annab või ära võtab ning viimatinimetatut pole põhjust pidada kollektiivseks distsiplinaarkaristuseks. 10.

§ 30lg 1 kohaselt on kinnipeetavatel õigus jälgida televisioonisaateid.

Selle õiguse realiseerimise täpsemat korda pole seaduseandja sätestanud ning ka Viru Vangla kodukorra punktis 8.2.23 on kehtestatud üksnes päevaruumis asuva televiisori helitugevuse reguleerimist käsitlev keeld. Vangla ei eita ka seda, et S-11 päevaruumi televiisorilt võeti kaabel ligikaudu kolmeks nädalaks ära põhjusel, et kinnipeetavad ei reageerinud korraldusele keerata televiisor vaiksemaks (tl 39). Niisugune tegevus peaks olema distsiplinaarkorras karistatav kui vanglas kehtiva sisekorraeeskirja rikkumine. Kuna kohtule esitatud väidetest ja tõenditest ei nähtu, et antud juhtumi puhul oleks välja selgitatud konkreetset süüdlast, on tegemist olukorraga, mida saab põhimõtteliselt käsitleda

§ 63lg 3 kohaselt lubamatu kollektiivse karistamisena.

Kaebuse vastava osa rahuldamiseks see rikkumine aga piisavat alust ei anna, sest eespool juba käsitletu kohaselt viitavad I.T. poolt tuvastamisnõude juurde esitatud põhjendused selgelt avalikule huvile ning neist ei selgu, kas ja kuidas konkreetselt saab vastava tegevuse õigusvastaseks tunnistamine aidata kaasa tema õiguste kaitsmisele. 4

1. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene vanglaametnikele kohustust viibida pidevalt valvuri tööruumis ning vastata kinnipeetavate kutsetele. Ilmselgelt on nende töö seotud ka mitmete niisuguste ülesannete täitmisega, mis eeldavad osakonnas ringi liikumist.
2. Viru Vangla kodukorra punkt 22.1.1 kehtestatu annab kinnipeetavale võimaluse pöörduda olmeprobleemide lahendamiseks tööpäeviti inspektor-kontaktisiku poole. Kaebuse ja sellele antud vastuse väidetest (tl 2 ja 39) nähtuvalt on I.T. saanud 20.06.2011 viibida inspektor-kontaktisik T.T. vastuvõtul ning arvestades ka käesoleva kaebuse põhjal kohtule teada olevast kaebaja oskusest oma probleeme eriti segaselt, mahukalt ja aeganõudvalt esitada, ei ole alust kahelda väites, et just tema ise on see, kes on oma käitumisega põhjustanud teiste kinnipeetavate rahulolematuse. Kas ametnik on midagi sellega seonduvalt teiste kinnipeetavate kuuldes ka otse välja öelnud, ei saa seetõttu kuidagi kaebaja õigusi rikkuda. 13.

§ 46

lg 1 kohustab kinnipeetavat kandma riietusel nimesilti, kuid ükski õigusakt ei kehtesta, milline see täpselt olema peab. Konkreetseid reegleid pole olemas ka selle suhtes, kas ja kuidas eristada kinnipeetavaid riigikeele oskuse alusel. Viru Vangla vastuse väidetel (tl 39 pöördel) lähtutakse sellest, kas kinnipeetav on läbinud riigikeele kursused või mitte ning ei nähtu, et arvesse võetaks mingi eksami tulemusi või omistatud keeleoskuse taset. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et on käinud Tallinna Vanglas eesti keele kursustel ja talle väljastati ka vastav tunnistus (tl 147). Kuna käesoleva kaebuse raames ei saa hinnata selle tunnistuse õiguspärasust, ei ole mingit alust pidada sinise nurgaga nimesildi väljastamist I.T.le õigusvastaseks. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamise käskkirja õiguspärasuse hindamisel on nimesildi ja selle kandmise kohustusega seonduvat juba käsitletud ning vastavad asjaolud ei vaja tuvastamisnõue puhul enam täiendavat üle kordamist.

1. Kaebuse väited (tl 1-6) ja Viru Vangla vastuse lisad (tl 68-74, 76-83, 85-98, 100-101, 103-104 ja 106-108) kinnitavad, et I.T. on esitanud lühikese aja jooksul vanglale suure hulga kaebusi, taotlusi ja avaldusi ning sealhulgas ka need, millede kohta on ta kaebuses väitnud vastuvõtmisest keeldumist. Vangla on tema pöördumistele vastamisest loobunud põhjendusel, et need on vene keeles, ta on läbinud riigikeele kursused ja on inspektor-kontaktisiku kinnitusel võimeline selles keeles ka suhtlema (tl 84, 99, 102 ja 109). Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 1 tulenevalt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ja võõrkeelse avalduse või muu dokumendi puhul on õigus nõuda esitajalt selle eesti keelde tõlkimist. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt ei ületa vene rahvusest elanike osakaal valla elanikest poolt ning seepärast pole ühelgi sellest rahvusest isikul põhiseaduse § 51 ja keeleseaduses § 9 lg 1 tulenevat subjektiivset õigust nõuda, et selles paikkonnas tegutsevad riigiasutused menetleksid tema venekeelseid pöördumisi ja vastaksid neile vene keeles. Täpsemalt on isiku pöördumistele vastamine reguleeritud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses, mille § 5 lg 9 p 5 võimaldab vastamisest loobuda, kui pöördumine ei ole eesti keeles ja keeleseaduse § 12 kohaselt pole adressaat kohustatud sellele vastama.
2. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul põhjust I.T. kaebust ühegi selles vaidlustatud haldusakti, toimingu või tegevuse suhtes rahuldada. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Kaebaja on kohtumääruse (tl 33) alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Raili Randlane Kohtunik 5