lg 1 p-d 7, 8 ja 12 ning § 339 lg 2) ja kohtuliku uurimine on olnud ühekülgne ning puudulik (
338 p 1). Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Erik Köster õigeks. Apellant on seisukohal, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhistamata (
Maakohtu otsus põhistamata seetõttu, et maakohus on lugenud kogu süüdistuse tõendatuks üldsõnalise viitega tõendite kogumile, kuid jätnud andmata eraldi hinnangu igale süüdistuse episoodile ehk väärkohtlemise teole. Sellist tulenevalt ei ole võimalik kohtuotsusest aru saada, kas ja milliste tõenditega on iga episood (tegu) eraldi võetuna tõendatud. Maakohtu otsuses puudub põhistus selle kohta, milline erandlik asjaolu võimaldas kohtul tõendina vastu võtta ja tunnistada lubatavaks tõendiks deponeerimata kannatanu ja tunnistaja X X ütlusi. Apellant leib, et maakohus on oma otsuse rajanud kannatanu ja X X kohtueelses menetluses antud ütlustele ebaseaduslikult. Kannatanu keeldus kohtulikul uurimisel ütluste andmisest ja seda põhjusel, et tegemist on talle lähedase isikuga (
Märkimisväärne on asjaolu, et kannatanu ei loobunud ütluste andmisest mitte seetõttu, et ta oma kasuisa kardaks, vaid
Maakohus leidis, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi on võimalik tõendina kasutada
lg 1 p 2 kohaselt, sest kannatanu keeldumine kohtulikul uurimisel ütluste andmisest oli seaduslik ja
Apellant sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. Esiteks puudus ütluste vastuvõtmiseks esmane ja määrav tingimus, so asjaolude erandlikkus ja ka kohtuotsuses puudub sellise erandlikkuse põhistus. Seega puudus maakohtul seaduslik alus kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmiseks ja avaldamiseks, sest need ei olnud deponeeritud ja puudus erandlik olukord. Maakohus on sisuliselt jätnud tähelepanuta, et
lg 1 punktides 1-3 sätestatud juhtudel on deponeerimata ütluste vastuvõtmine lubatud vaid erandlikel juhtudel ja seejuures peavad olema täidetud sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kõik tingimused.
lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes või valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kuna apellant on seisukohal, et maakohtu otsus on suuremas ja valdavas osas rajatud just kannatanu kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustele, siis on tegemist
lg 3 rikkumisega ja see tuleb antud juhul tunnistada oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks
Kuna vaatamata seaduslike aluste puudumisele võeti tõendina vastu ja avaldati ning kasutati kohtuotsuse tegemisel kannatanu ja tunnistaja kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlusi ja kaitse pool jäeti ilma õigusest küsitleda süüdistuse isikulisi tõendeid, siis on apellandi arvates rikutud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (
Antud juhul on aga tegemist olukorraga, kus kohtuotsus tugineb üksnes ja valdavas osas nii selle isiku ütlustele, keda süüdistatav ei saanud küsitleda kui ka selliste isikute ütlustele, kes on tõendamiseseme asjaolud saanud teada teise isiku käest. Apellant on seisukohal, et sellest tulenevalt on Maakohtu otsus vastuolus
lg-s 3 sätestatuga ja ka selline rikkumine tuleb tunnistada antud asjas oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks
3 Isegi juhul kui asuda seisukohale, et kannatanu kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütluste kohtu poolt vastuvõtmine oligi seaduslik, siis välistas nende ütluste tõendina kasutamise nende ütluste ebausaldusväärsus. Apellandi arvates kõigutavad kannatanu ütluste usaldusväärsust kannatanu ja temaga politseis kaasaskäinud X Xi isiklikud motiivid ja kannatanu kaldumine valetamisse, mis leidis kohtuistungil kinnitust, kuid millele Maakohus on jätnud tähelepanu pööramata. Süüdistuse fabritseeritust kinnitavad apellandi arvates nii asitõendina esitatud fotod CDplaadil kui ka prokuröri poolt hilinenult esitatud (süüdistusaktis märkimata) esitatud fotod CD-plaadil, milliseid on töödeldud vastava arvutiprogrammiga (nt Photoshop) ja mis ei ole seetõttu kohtukõlbulikud ega usaldusväärsed tõendid. Esiteks ei saanud maakohus seda teabesalvestist vastu võtta juba seetõttu, et tõend esitati hilinenult ja prokurör ei esitanud mingeid põhjendusi, miks ei olnud seda tõendit märgitud süüdistusaktis. Apellant vaidleb vastu, et tegemist on lubatava tõendiga ja nimelt teabetalletusega. Eesti kriminaalmenetlusõiguses, mis tunneb vaid nn range tõendi printsiipi, ei saa tõendiks olla suvaliste isikute poolt suvaliselt fotografeeritud ja kopeeritud fotod. Asjatundja abiga tuvastati kohtulikul uurimisel, et kõikide fotode andmetes oli viide Adobe Photoshop programmi kasutamisele, kuid nelja faili puhul töötluse otsesed tunnused puudusid.
Vaatamata kohtulikul uurimisel avastatud võltsingutele ja tõusetunud kahtlustele ei taotlenud prokurör ka IT-alase ekspertiisi määramist. Seega jäid kahtlused kõrvaldamata. Kaitsja nõustub maakohtuga, et kohtumeditsiiniekspertiis ei ole asjas kohustuslik, kuid arvestades antud asja eripära, tulnuks see menetlejal siiski määrata. Kui vigastused kannatanul ka esinesid (mida süüdistatav eitab ja mis pole tõendatud), siis võisid vigastused Lähtudes eeltoodust ja juhindudes
lg-st 1, § 319 lg-st 2, §-st 321, § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 3, § 339 lg 1 p-dest 7, 8, 12 ja lg-st 2 ning § 340 lg 2 p-st 1 või p-st 2, kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 29.04.2013.a otsus täielikult ja mõista Erik Köster õigeks. Apellatsioonimenetluses ühe
lg 1 p 2–4 või lg-s 2 märgitud lahendi tegemisel panna menetluskulud riigi kanda. PROKURÖRI SEISUKOHT:
lg 3 alusel avaldatud ütlusi, mis sisaldavad kuupäevalisi täpsustusi, millal üks või teine süüdistuse sisuks olev kuriteoepisood on aset leidnud. Kohus on põhjalikult analüüsinud ka kõiki muid kohtuistungil kogutud tõendeid, samuti seda, mil moel haakuvad muud kogutud tõendid kannatanu ütlustega. Seega leiab prokurör, et kohus, tunnistades kannatanu ütlused tõendite kogumis hindamise tulemusena usaldusväärseks ning hinnanud ka seda, et muud objektiivsed tõendid riimuvad kannatanu ütlustega, on sellega lugenud süüdistuse kui terviku põhjendatult tõendatuks. Prokuröri hinnangul oli kannatanu I.-I. X’i ja tunnistaja A. H kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kooskõlas kehtiva
sätetega.
lg 3 alusel ütluste avaldamine eeldab, et deponeerimata ütluste avaldamiseks oleks täidetud
lg 3 4 punktides 1-3 esitatud tingimused, mis omakorda annavadki aluse nö erandkorras deponeerimata ütluste avaldamiseks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et eelnimetatud punktides esitatud tingimused on täidetud nii kannatanu kui tunnistaja puhul, seega jääb prokurörile arusaamatuks, millist erandlikku olukorda eeldab apellant lisaks täidetud tingimuste esinemisele, et avaldada kõnealuses kriminaalasja kohtulikul uurimisel kannatanu X’i ja tunnistaja H ütlused. Kannatanu X ja tunnistaja H keeldusid kohtuistungil ütluste andmisest E. Köster’i vastu, kasutades
Tunnistaja/kannatanu ei ole kohustatud nimetatud § alusel ütluste andmisest keeldumise korral selgitama keeldumise põhjust. Maakohus on kohtuotsuses ka viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-2413, milles väljendatud seisukohast tulenevalt isiku kohtueelses menetluses tunnistaja/kannatanuna antud ütlused, kellel oli õigus isiklikel motiividel keelduda ütluste andmisest ja kes sellist õigust kohtueelses menetluses ei kasutanud, on lubatav tõend ning seda on võimalik tõendina vastu võtta. Prokuröri arvates ei anna asjaolu, et 14-aastane poiss vajas koduse vägivalla tõttu õiguskaitseorganite ja arsti poole pöördumiseks täisealiste isikute julgustust ning toetust, alust rääkida ütluste nö ettevalmistusest. Kannatanu kirjeldas menetlejale ülekuulamisel üksikasjalikult mitte ainult süüdistatava käitumist, vaid ka muid konkreetse sündmusega kaasuvaid detaile, milline asjaolu maakohtu lahendis osundatud Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendi 3-1-1-89-12 kohaselt on tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitav asjaolu. Prokurör leiab, et kuivõrd CD-plaadile olid salvestatud mobiiltelefoniga kannatanu vigastustest tehtud pildifailid, on tegemist CD-plaadil olevate kuriteojälgedega, mida tuleb käsitleda asitõendina. Prokuröri poolt kriminaaltoimikus oleva teise CD ehk eelnimetatud teabesalvestise vaatlemine toimus kohtuistungil IT-spetsialisti P L’i küsitlemise käigus. IT-spetsialisti abiga kohtuistungil nö originaalfoto avamisel esinesid siiski kannatanu kehal samades kohtades nähtavad vigastused, kuigi need olid nõrgema värvusega kui PSD-laiendiga pildifailil nähtavad vigastused. Antud asjaolu möönab kaudselt ka apellant esitatud apellatsioonis, kuigi märgib, et nö originaalfotol nähtavad kannatanu vigastused olid vaevumärgatavad. Samuti selgitas asjatundjana kohtuistungil üle kuulatud P. L, et isegi fotode avamine Adobe Photoshop või mis iganes muus programmis avamisel ilma töötluseta, näiteks tugevama värvi andmiseta, annab failile vastavale programmile viitava faililaiendi. Asjatundja hinnangul olid kohtuistungil vaadeldud pildifailidel mõningaid kriimustusi näidatud erinevate nurkade alt. See omakorda tähendab, et kui võrrelda kahel erineval pildil erinevate nurkade alt näidatud sama vigastust, võrrelda kriimustuste asukohti, siis on suhteliselt raske muuta faile nii, et need vigastused klapiksid ( istungi protokoll lk 37) Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Harju Maakohus on E. Kösteri süüasjas uurinud kõiki kohtuistungil kogutud tõendeid, neid analüüsinud ja andnud hinnangu tõendite kogumile. Kohtuotsuses on analüüsitud kogutud tõendite usaldusväärsust ning ära näidatud, miks ja millele tuginedes on kohus lugenud ühe või teise asjaolu tõendatuks ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, mistõttu taotleb prokurör jätta E. Köster’i kaitsja vandeadvokaat M. Masso apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 29.04.2013 otsus muutmata. 5 KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHISTUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja esitatud apellatsiooniga ning sellele esitatud vastuväidetega leiab järgmist. 5.1 Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-92-11 on sedastatud põhimõte, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus apellandi väiteid kontrollima. Eeltoodust tulenevalt annab kolleegium esmalt hinnangu kaitsja apellatsioonis viidatud maakohtu poolsetele menetlusnormi olulistele rikkumistele. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on eiranud otsuse põhjendatuse nõuet, milline rikkumine on ette nähtud
Samuti ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, milline rikkumine on ette nähtud
Eeltoodud rikkumistele viidanud kaitsja on taotlenud nimetatud alustel maakohtu otsuse tühistamist ja ringkonnakohtu poolt uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Kolleegium osutab, et vastavalt Riigikohtu lahendites( nt 3-1-1-46-07, 3-1-1-27-08) korduvalt sedastatule ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatule, pole nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste tuvastamisel võimalik ega seaduslik ringkonnakohtu poolt uue, sisulise otsuse tegemine. Nimelt kehtestab
lg 2 üheselt, et kui ringkonnakohus tuvastab
lg 1 p 7 ja p 8 järgse rikkumise, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Seega esineb apellatsiooni põhistuse ja apellandi taotlus vahel vastuolu. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-59-07 sedastanud, et kriminaalasja tagasi saatmata jätmisel, kui maakohtu otsuses esineb mõni
lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust
Samuti on lahendis nr 3-1-1-75-11 märgitud, et kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Seetõttu kohtukolleegium osutab, et juhul kui ringkonnakohus kaitsja poolt viidatud rikkumised tuvastab on ringkonnakohus kohustatud maakohtu otsuse tühistama ja süüdistatavate süü ja nende karistamise küsimuse osas otsust tegemata, saatma kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Apellandi poolt viidatud
lg 1 p 7 ettenähtud rikkumist on kaitsja põhistanud sellega, et kohus ei ole erinevates kuritegude episoodides tõendeid eraldi esitanud ega tegusid eraldi analüüsinud. Samuti puudub kaitsja arvates otsuses tõendi vastuvõtmise ja tõendi lubatavaks tunnistamise põhistus tunnistaja A.Hi ütluste osas. Riigikohus on oma korduvates lahendites/ nt otsus 3-1-1-75-11/ esitanud kohtuotsuse põhistatuse üldise tähendusena kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavuse, mis sisuliselt tähendab et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. 6 Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus vastab eeltoodud põhimõtetele, on selgelt, piisavalt põhistatud ja kaitsja vastupidised väited on ekslikud. Maakohus on esitanud ja analüüsinud kannatanu ütlusi tervikuna ja seda kõikides süüdistuses inkrimineeritud tegude osas. Kannatanu on oma ütlused andnud ja kohus on välja toonud need kõikide episoodide kohta, sisaldades erilisi detaile ja kuupäevasid millal üks või teine vägivallategu ja mil viisil kannatanu suhtes oli toime pandud. Samuti on eksitav kaitsja väide, et maakohus ei ole põhistanud kannatanu I.-I. Xi ja tunnistaja A.Hi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina arvestamist. Vastupidiselt kaitsja poolt väidetule on maakohus otsuses piisava selguse ja jälgitavusega esitanud oma põhistuse ja ära näidanud menetluslikud alused nii kannatanu kui ka tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste hindamisel lubatavaks tõendiks. Kolleegium leiab, et otsuses põhjenduste puudumisest
Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega ja tõendite lubatavaks ning usaldusväärseteks tunnistamisega pole käsitatav otsuses põhjenduste puudumisena.
lg 1 p 8 rikkumise osas on Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-13-12 sedastanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida
lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaebuse esitaja nende järeldustega nõustub või mitte. Nimetatud vastuolule ei ole kaitsja põhistust apellatsioonis esitanud. Kolleegium ülaltoodud vastuolu ei tuvastanud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et andes hinnangu nii kohtuotsusele kui apellatsioonis esitatud põhjendustele ja ka taotlusele, pole tuvastatavad
lg 1p 7,8 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis tooks kaasa kohustuslikus korras kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks või täiendavate põhjenduste tegemiseks. 5.2. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava E.Kösteri talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida kaitsja esitas esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
Peatub vaid apellatsiooni peamistel väidetel puudutavalt maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut. 5.3. Tõendite lubatavuse osas on kaitsja vaidlustanud kannatanu I.-I. Xi ja tunnistaja A.H poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kasutamist. 7 Kaitsja on pidanud märkimisväärseks asjaolu, et kannatanu ei ole keeldunud ütluste andmisest kohtulikul uurimisel mitte seetõttu et kardab kasuisa vaid
Kolleegium peab selles osas vajalikuks märkida, et kuna süüdistatava näol on tegemist kannatanu kasuisaga, siis ongi kannatanu poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise seaduslikuks aluseks
Oma kasuisa vastu ütluste andmisest keeldumise õigus tuleneb PS § 22 ning sellise õiguse kasutamine ei ole kannatanule etteheidetav. Millisel motiivil ta oma õigust realiseerib pole kannatanu kohtuistungil protokolli kohaselt avaldanud mistõttu on kaitsja sellekohased väited oletuslikud. Tunnistaja A.H jaoks on süüdistatav tütre abikaasa, seega oli ka temal
Küll on nii kannatanu kui tunnistaja kohtuistungil kinnitanud, et kõik kohtueelsel uurimisel antud ütlused on tõesed / t.lk. 89-91/. Seega on antud juhul tegemist olukorraga, kus tunnistaja ja kannatanu olid tegelikult kohtuistungile ilmunud, kohus oli neid kohtuistungil hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt valeütluse andmise eest ning ka selgitanud tema menetluslikke õigusi ja alles seejärel oli tunnistaja ja kannatanu keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et
lg 1 p 2, § 291 lg 3 alusel ei olnud võimalik tõendina ülaltoodud isikute ütlusi kasutada kuna puudus asjaolude erandlikkus, kusjuures kaitsja leiab, et lisaks § 291 lg 3 p 1-3 ettenähtud tingimustele peavad ütluste tõendina arvestamiseks olema veel mingid erandlikud asjaolud. Nii nagu prokurör oma vastuväidetes, leiab ka ringkonnakohus et selline seisukoht on ekslik. Riigikohus on oma korduvates lahendites märkinud / nt otsus 3-1-1-86-12/, et erandlik deponeerimata ütluste tõenditena vastuvõtmise võimalus saab tulla kõne x
Just
lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud täiendavad tingimused enese ja oma lähedase isiku mittesüüstamise privileegi omanud isiku varasemate ütluste vastuvõtmiseks tõendina ning mingite erandlike asjaolude, lisaks veel juba maakohtu otsuses piisava selgusega põhistatud tingimuste, tuvastamist seadus ette ei näe. Kaitsja on leidnud, et kuna otsus on valdavas osas rajatud kannatanu kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustele ning süüdistatav ja kaitsja on jäänud ilma võimalusest kannatanut küsitleda, on tegemist § 339 lg 1 p 12 ja
lg 3 ettenähtud rikkumisega, mis tuleb tunnistada § 339 lg 2 mõttes oluliseks rikkumisega. Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-89-12, 3-1-1-41-13/ sedastanud, et isiku varasemate ütluste avaldamisel, ka
Kohtulahend tugineb
lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tõendiga. Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole maakohus sisustanud süüdimõistvat otsust pelgalt vaid kohtus avaldatud kannatanu ütlustega vaid kohus on andnud oma hinnangu ja analüüsinud ka kohtuistungil vahetult uuritud teisi tõendeid, sh. kriminaalasja materjalidele lisaks ka tunnistaja A.Xi kohtuistungil antud ütlusi sellest, et kuigi ta peksmist pealt ei näinud, siis vähemalt neljal korral nägi ta ise vahetult kannatanu kehal peksmise jälgi. Tunnistaja R.N i ütlusi sellest, et tema on näinud I.-I. Xil peksmise jälgi kehal, nii hematoome kui 8 huulevigastust. Samuti V.Pi ütlusi sellest, et nägi 2009 aastal ise kannatanu reiel püksirihma pandlaga tekitatud vigastust ja huulevigastust. Ka tunnistaja T.G on andnud ütlusi vigastuste nägemisest kannatanu kehal. Kõik ülaltoodud vahetult ülekuulatud ja kaitsja ja süüdistatava poolt ristküsitlemisele allutatud tunnistajad on küll rääkinud ka kannatanu poolt kuuldud kuriteo toimepanemisega seonduvaid asjaolusid, kuid vahetult kannatanu kehal hematoomide ja peksmisele viitavate vigastuste nägemise kohta antud ütluste osas on tegemist otseste tõenditega ning omavad sisuliselt sama kaalu kui kannatanu ütlus, mistõttu kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kannatanu ütlused on ainukesed otsesed tõendid. Samuti on ülaltoodud Riigikohtu lahendites sedastatud, et kuna
lg 3 p 1 tekstist tuleneb, et sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses, peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu
Maakohus on antud juhul otsuses ka seda põhimõtet järginud ning on eeltoodud seaduse alusel avaldatud ütluste usaldusväärsusele andnud hinnangu ning kaitsjal oli võimalus esitada kohtu järeldustele oma vastuväited ja sellist kaitseõigust on ka kasutatud. Kohtukolleegiume leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis väidetu ei anna alust tuvastada
Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt
lg 3 p 3 sõnastamisel selline, nagu see on grammatilisel tõlgendamisel tuvastatav: vastuväidete esitamine
lg 3 p 3 mõttes ei tähenda seadusandja tahte kohaselt alati tunnistaja küsitlemist. 5.4. Kaitsja on leidnud, et isegi kui kannatanu deponeerimata ütluste vastuvõtmine oli seaduslik, siis on välistatud nende tõendina kasutamine ebausaldusväärsuse tõttu. Kaitsja on põhistanud kannatanu ütluste ebausaldusväärsust asjaoluga, et kannatanu on nii politseisse kui arsti poole pöördunud koos täiskasvanud saatjaga. Kolleegium nõustub prokuröri vastuväidetes esitatuga, et asjaolu, et 14 aastane nooruk vajab nii õiguskaitseorganite kui meditsiiniasutusse pöördumisel täiskasvanud isiku poolset abi ja tuge ning ka julgustust, seda enam, et vägivallatsejaks oli lähedane isik, on arusaadav ja täielikult mõistetav ega anna vähimalgi määral alust kannatanu ütluste õigsuses kahelda. Maakohus on kannatanu ütluste usaldusväärseks tunnistamist väga põhjalikult otsuses käsitanud, on viidanud ka asjakohastele Riigikohtu lahenditele. Apellandi viited kannatanu kui ebausaldusväärsele tõendiallikale on maakohtu otsuses veenvalt kummutatud ning samade asjaolude apellatsioonis uuesti tõstatamine kohtu põhjendusi ja järeldusi kahtluse x ei sea. Tunnistajate ütlused kannatanu valetamise osas kodus, on otsuses kajastamist leidnud ning ka tunnistajate kui tõendiallika usaldusväärsusele on maakohus samuti koostoimes tõendite kogumiga juba hinnangu andud. Kannatanu poolt valetamisega seonduvalt on aga eksitavad kaitsja apellatsioonis esitatud väited, et ka süüdistaja poolne tunnistaja A.X on kohtuistungil andnud ütlusi, et kannatanu poolsed väited kasuisa peksmise kohta tundusid talle uskumatud. Kaitsja poolt viidatud protokollis on tunnistaja andnud ütlusi siiski sellest, et kui kannatanu talle pidevalt rääkis, et kasuisa teda peksab siis alguses ta arvas, et X liialdab, kuid vaid selle ajani kui hakkas nägema vigastusi / t.lk. k. 91-92/. Seega ei ole kuigivõrd tunnistaja andnud ütlusi sellest, et kannatanu valetab. 9 Asjaolu, et keegi ei näinud pealt millega ja kui mitmel korral süüdistatav erinevatel süüdistuses esitatud päevadel kannatanut lõi, ei anna samuti alust lugeda kannatanu üksikasjalikke ütlusi nii peksmise vahendi, laadi kui löökide arvu suhtes ebausaldusväärseteks ega ka eluliselt ebausutavateks. 5.5 Kaitsja on leidnud, et kohtu poolt kohtulikul uurimisel vaadeldud CD plaatidel talletatu ei saa olla tõenditeks kriminaalasjas. Nimetatud seisukohta on kaitsja väljendanud juba ka maakohtus ning kohus on sellekohaseid kaitsja väiteid otsuses käsitanud. Riigikohus on oma lahendid nr 3-1-1-21-09 sedastanud, et ei ole välistatud ka see, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või ka dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida
III peatüki
aprilli 2013 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 10 Ivi Kesküla Meelika Aava Urmas Reinola 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.