Obsah (11)

§ 415§ 113§ 142§ 6§ 402§ 76§ 100§ 101§ 145§ 94§ 162

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Avalikult teatavakstegemine Tsiviilasi (number ja menetlus) Hagi ese Hagi hind Menetlusstaadium Kohtukoosseis Hageja Hageja esindaja Kostja I Kostja I e

§-ga 397 tuleb maksta ka intressi. Seejuures on pooled vabad lepingutingimustes kokku leppima, sh intressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes seda arvestatakse. Hageja viitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoober 2002 lahendile nr 3-2-1-80-02, mille järgi kohtul pole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust; suur intressimäär pole iseenesest vastuolus heade kommetega ega seetõttu tühine. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Seega pole intress ebamõistlikult suur ega liigkasuvõtjalik. Samuti ei ületanud krediidi kulukuse määr (49,87%) Eesti Panga poolt arvestatud keskmist, mis samal ajal oli 26,3%. Intressi vähendamine ei ole põhjendatud, kuna kostjad ei ole pärast lepingu sõlmimist käitunud hageja suhtes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt – pahausksus väljendub selles, et kostjad jätsid täitmata oma lepingujärgsed kohustused, st laenusaaja jättis täitmata kohustuse maksta laen tagasi ning käendaja kohustuse tagada laenu tagasimaksmine Lepingu ülesütlemise ajal
2. september 2007 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 2,52 eurot. Samuti nõuab hageja kostjatelt kuni põhinõude tasumiseni põhinõudelt jooksva viivise tasumist. Viivisemäärana on hageja arvestanud 27,03 % aastas. Hageja põhjendab viivisenõuet nimetatud määras asjaoluga, et

§ 415

lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnevate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 113

lg 1 lause 3 järgi, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja osundab tarbijakrediidi üldtingimuste punktile 6.1. (tl 11), mille kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p-le 6.2, mille alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Hageja palub TsMS § 367 alusel lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele kostjatelt solidaarselt kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja mõista viivis 27,03% tagastamata krediidisummalt aastas nii, et see ei ületaks hagiavalduses esitatud põhinõuet. Hageja lisab, et oleks äärmiselt ebaõiglane, kui krediidisummat mitte tagastades tuleks lepingut rikkunud isikul tasuda viivist väiksemas määras kui laenulepingus kokkulepitud intressimäär – aktsepteeritav poleks olukord, kus lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud pooled on tunduvalt paremas positsioonis kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud. Hageja leiab, et viivise vähendamine

§113

lg 8 järgi ei ole analoogilistel põhjustel intressi vähendamisega põhjendatud ning viivise vähendamise eeldused ei ole kostja I poolt tõendatud ega täidetud. Käendaja vastutuse alusena viitab hageja

§ 142

lg-le 1, kuivõrd kostja II pole täitnud käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda põhivõlgnuku poolse lepingurikkumise korral hagejale võlgnetavad summad. Hageja loobus

1. september 2009 avaldusega (tl 55) varasemalt esitatud leppetrahvi ja võla sissenõudmisega seotud kulude nõudest. Hageja on
2. august 2011 esitanud nn hagiavalduse täpsustuse, mille kohaselt palub kostjalt I välja mõista täiendavalt hageja kasuks
3. juuni 2007 sõlmitud krediidilepingust nr 0721246/96rk tulenev võlgnevus summas 511,28 eurot, sh tagastamata krediidisumma 191,73 eurot, viivis 191,73 eurot ja käsitlustasu 127,82 eurot. Hageja tugineb nimetatud täpsustuses TsMS § 376 lg-le 1 ning lg 4 p-le 2 ning ei käsitle eelnimetatud kohtule esitatud dokumenti hagi muutmisena, sest hageja väitel on tegemist põhinõude ja kõrvalnõuete suurendamisega, mille lubatavus ilma kostja kirjaliku nõusolekuta tuleneb TsMS § 376 lg 4 p-st
4. Hageja on andnud nõusoleku menetleda tsiviilasja kirjalikus menetluses. 3 II Kostja I seisukoht nõudes, esitatud asjaolud ja tõendid Kostja I tunnistab
5. märts 2009 vastuses hagi osaliselt, st põhinõude osas ning osaliselt tasumata intresside ja viiviste nõudes. Kostja I on seisukohal, et kõrvalnõuetena tuleb viiviseid ning intressi vähendada. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ning kostja I vahel on
6. aprill 2007 sõlmitud tarbijakrediidileping ning see on hageja poolt
7. september 2007 üles öeldud. Samuti ei vaidle kostja I vastu põhivõlgnevusele summas 4073,26 eurot. Kostja I leiab, et hageja on intressi arvestanud valesti kuni laenu tagastamiseni. Samuti on kostja I seisukohal, et nõutud lepinguintress 27,03% aastas ei vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele

§ 6ning § 7 mõttes.

Oma väidetes tugineb kostja I Eesti Panga poolt avaldatud statistilistele andmetele, mille kohaselt on pikaajaliste (5-10 aastat) laenude keskmiseks intressimääraks olnud 6,98%-8,46%. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär on ka vastuolus hea äritavaga. Kostja I palub kohtul intressi vähendada poole võrra – kostja I nõustub tasuma hagejale intressi summas 321,51 eurot. Kostja I arvates ei vasta hageja poolt arvestatud viivis sõlmitud tarbijakrediidilepingule. Kuna lepingus on ette nähtud, et viivisemääraks on seaduses ettenähtud maksimaalne määr, on selleks kostja I arvates

§-s 94 sätestatud intressimäär. Kui hageja leiab, et viivise määra on võrdne laenu intressimääraga, tulnuks hageja hinnangul hagejal sellest kostjat I lepingu sõlmimisel informeerida. Kostja I arvates on tegemist tarbija teadliku eksitamisega laenuandja poolt. Kostja I palub teistsuguse õigusliku tõlgenduse korral vähendada kohtul viivisemäära mõistliku määrani, milleks kostja I peab

§-s 94 sätestatud määra. Samuti leiab kostja I

1. september 2012 vastuses nõude täpsustusele (tl 75), et
2. august 2011 hageja poolt esitatud nõude täpsustuse puhul on tegemist täiesti uue võlanõudega, mida ei tohiks menetleda. Kostja hinnangul tugineb hageja oma uues võlanõudes krediidilepingule nr.0721246/96 rk, millele hageja ei ole oma esialgses hagiavalduses viidanud. Kostja I arvates on tegemist uue haginõudega, uue hagieseme ja alusega, seetõttu tuleb hageja poolt esitatud haginõude täpsustus jätta tähelepanuta ja tagastada hagejale. Kostja I on andnud nõusoleku menetleda tsiviilasja kirjalikus menetluses. III Kostja II seisukoht nõudes, esitatud asjaolud ja tõendid Kostja II on hagiavalduse
3. jaanuar 2008 kätte saanud, kuid ei ole sellele vastanud (tl 36). IV Kohtu põhjendused
4. Menetluse käik Kohus on kontrollinud hagi kohtus menetlemise lubatavust ja 13.04.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700268/16kt ja 13.04.2007 sõlmitud käenduslepingust tuleneva hagi menetlusse võtnud. Poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele (TsMS § 403 lg 1). Pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on määrusega andnud pooltele võimaluse esitada kirjalikus menetluses avaldusi ja dokumente ning teinud pooltele teatavaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja.
5. Tuvastatud asjaolud, kohased õigusnormid, õiguslik analüüs ja järeldused Kuivõrd kostja II on hagiavalduse kätte saanud, kuid pole sellele vastanud, loeb kohus, tuginedes TsMS § 407 lg-le 1 kõik hagiavalduses esitatud väited, sh asjaolu, et hageja ning 4 kostja II vahel on
6. aprill 2007 sõlmitud tarbijakäendusleping, millega käendati kostja I poolt hagejale võlgnetavaid summasid, kostja II poolt omaks võetuks. Kohtu poolt on tuvastatud ning hageja I ja kostja ei vaidle, et nende vahel on
7. aprill 2007 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0700268/16kt, mille hageja on
8. september 2007 üles öelnud ning mille kohaselt võlgneb kostja I hagejale põhivõla 4073,26 eurot. Tegemist on omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõistes.

§ 402

järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale krediiti või laenu. Hageja on kostjale I krediiti andnud ning kostja I on kohustunud selle hagejale vastavalt sõlmitud maksegraafikule tagastama.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine kohustuse rikkumine.

§ 101

lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingu (tl 13) kohaselt pidi käendaja täitma kostja I kohustused 1 nädala jooksul peale hagejalt vastava nõude saamist. Seega tuleb põhivõlg kostjatelt solidaarselt tuginedes ülalnimetatud sätetele summas 4073,26 eurot hageja kasuks välja mõista. Pooled vaidlevad eelkõige kõrvalnõuetena hageja poolt esitatud intressi- ning viivisenõude üle.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja ning kostja I vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu järgi on kohus tuvastanud, et kokku lepiti intressimääras 27,03% krediidisumma kohta aastas (tl 8). Kohus nõustub hagiavalduses märgituga, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust. Sama seisukohta on avaldanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis nr 3-2-1-108-
3. Kohus leiab, tuginevalt tarbijakrediidilepingu maksegraafikule (tl 9-10) ning kostjale I saadetud lepingu ülesütlemisteatele (tl 21), et hageja intressinõude suurus on intressimäära arvestades usaldusväärne ning hageja on intressi arvestanud õigesti, st kuni lepingu ülesütlemiseni, mitte kuni laenu tagastamiseni, nagu väidab kostja I.

§ 145lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingus tulenevalt pidi kostja II vastutama kõigi tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete eest.

§ 145lg-st 1 tulenevalt on käendaja vastutus põhivõlgnikuga solidaarne.

Seetõttu on kohus seisukohal, et ka intressinõudes tuleb hageja nõue eelnimetatud sätetele tuginedes rahuldada ning välja mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks 643,02 eurot. Puutuvalt hageja viivisenõudesse 27,03% põhinõudelt aastas, aga mitte rohkem kui põhinõue, on kohus seisukohal, et viivisenõue kuulub hageja poolt nõutud ulatuses rahuldamisele. Hageja üldtingimuste (tl 11) p 6.1. järgi tuleb krediidisaajal krediidiandjale maksta viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras.

§ 415

lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnevate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks 5 muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 113

lg 1 lause 3 järgi, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ning kostja I vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0700268/16kt kokkulepitud intressimääraks oli 27,03% krediidisummalt aasta kohta (tl 8). Seega asub kohus seisukohale, et hageja ning kostja I on vastavalt seadusele kokku leppinud kõrgemas viivisemääras, kui

§-s 94 sätestatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. jaanuar 2009 lahendis nr 3-2-1-120-08 väljendanud seisukohta, mille järgi kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kostja I on taotlenud kohtult viivise vähendamist mõistliku, s.o kostja I arvates

§-s 94 sätestatud, määrani.

§ 113

lg 8 ning

§ 162annavad kohtule võimaluse võlgniku taotlusel viivist vähendada.

Samas on võlgniku kohustuseks tõendada, et esinevad

§ 162

sätestatud viivise vähendamise eeldused – viivisemäär on ebamõistlikult suur, võlausaldaja õigustatud huvi ning lepingupoolte majanduslik seisund. Ka Riigikohus on seisukohal, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist (RKTK 12. detsember 2012 otsus nr 3-2-1-162-12). Kohtu hinnangul ei ole kostja I vastavaid tõendeid kohtule esitanud, mh selle kohta, et hageja ei ole kostja I poolse kohustuse rikkumise korral kahju saanud. Kohus on seisukohal, et eelkõige on viivisenõude vähendamine põhjendatud olukorras, kus võlgnik on suurema osa oma kohustusest täitnud. Kostja I vastusest kohtule selgub, et kostja I ei vaidle vastu asjaolule, et põhinõue on suures ulatuses tasumata. Kuna võlgnik ei ole kohustust võlausaldaja ees mitme aasta jooksul nõuetekohaselt täitnud, esitamata seejuures ühtki mõjuvat põhjendust, riivaks võlgniku taotluse rahuldamine viiviste vähendamiseks õigustamatult võlausaldaja õigust saada tasu aja eest, mil võlgnik tema raha kasutas. Üksnes suure viivisemäära olemasolu ei anna automaatselt alust selle vähendamiseks ning seda eriti olukorras, kus võlgnik ei ole näidanud üles huvi või teinud mõistlikke jõupingutusi oma põhikohustuse vähendamiseks.

§ 145

lg 2 järgi vastutab käendaja ka põhivõlgniku poolse viivisenõude täitmata jätmise eest. Seega leiab kohus, et viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Kuivõrd viivisenõue on kohtuotsuse tegemise ajaks ületanud põhinõude, mõistab kohus eelnimetatud sätetele tuginedes solidaarselt kostjalt I ning kostjalt II välja viivise põhinõudelt 4073,26 eurolt alates

1. september 2007 kuni
2. november 2013 summas 4073 (neli tuhat seitsekümmend kolm) eurot ja 26 senti. Hageja on lisaks
3. august 2011 esitanud kohtule haginõude täpsustuse. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt tuleb kostjalt I välja mõista võlgnevus
4. juuni 2007 sõlmitud krediidilepingust nr 0721246/96rk kogusummas 511,28 eurot. Kohus nõustub kostja I arvamusega, et tegemist ei ole hagiavalduse täpsustusega, vaid uue hagiga. Nimelt on TsMS § 376 lg 1 kohaselt hagi muutmine võimalik üksnes alternatiivselt kas hagi eseme või hagi aluse suhtes. Hagejapoolse hagiavalduse täpsustuse puhul on aga tegemist nii hagi eseme kui ka hagi aluse muutmisega. TsMS § 376 lg 4 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks: 1) esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; 2) hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; 3) esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Hageja on tuginenud TsMS § 376 lg 4 p-le
5. Kohus leiab, et nimetatud säte ei ole asjakohane, sest nimetatud punkti eelduseks on see, et hageja põhinõue ja kõrvalnõue, mida suurendatakse, vähendatakse, laiendatakse või kitsendatakse peavad tuginema varasemalt esitatud hagi alusele, s.o hagis juba esitatud faktilistele asjaoludele (
6. aprill 2007 tarbijakrediidilepingule). Hageja aga tugineb nõude täpsustuses hoopis uuele hagi alusele –
7. 6 juuni 2007 kostjaga I sõlmitud tarbijakrediidilepingule. Kohus leiab, et puudub õiguslik alus nimetatud täpsustuse menetlemiseks käesoleva tsiviilasja raames. Seetõttu keeldub kohus hageja poolt
8. august 2011 esitatud haginõude täpsustuse menetlemisest ning tagastab selle hagejale.
9. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 otsustab kohus kohtuotsuse tegemisel menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ning TsMS § 173 lg 4 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda.
10. Otsuse täitmisest, jõustumisest ja vaidlustamisest Kohus toimetab otsuse menetlusosalistele kätte (TsMS § 455 lg 1). Kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses (TsMS § 456 lg 1). Maakohtu otsus jõustub eelkõige, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud (TsMS § 456 lg 2 p 1). Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 457 lg 1). Kohtuotsus täidetakse pärast jõustumist, välja arvatud juhul, kui kohtuotsus kuulub viivitamatule täitmisele (TsMS § 461 lg 1). Otsus täidetakse sissenõudja avalduse alusel (TsMS § 461 lg 3). Pool ja iseseisva nõudega kolmas isik võivad esitada esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 630 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitaja on apellant. Apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg 1). Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Toomas Lillsaar kohtunik 7