Obsah (6)

§ 1054§ 128§ 1043§ 1045§ 130§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. oktoober 2013.a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-3284 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jul

§ 1054lg 1 sätteid.

Kaitsja püstitab küsimuse, et kas siis kui tsiviilhagi aluseks olev nõue oleks olemas, vastutaks kahju eest mitte süüdistatav, vaid tema tööandja. Maakohus ei ole selle väitega nõustunud, kuid kaitsja peab seda ebaõigeks.

§ 1054

reguleeribki vastutust lepinguväliste kohustuste eest, mis tekivad õigusvastastest tegudest. Õigusvastane on tegu, mille sooritamine ei ole lubatav ja mis seadusega ettenähtud juhtudel toob kaasa ka süüteovastutuse.

§ 1054ei näe ette erandit, kui õigusvastane tegu on karistatav kuriteona.

Pigem vastupidi, kuna tööandja on töötajast reeglina majanduslikult kindlustatum, kaitseb selline õigusnorm kannatanut. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-11-105-10, milles on selgitatud, et tööandja vastutuse rakendamiseks piisab, kui kuriteo toimepanemine sai võimalikuks tänu töösuhtele, kuigi tööülesannete hulka kuriteo toimepanemine ei kuulu. Praegusel juhul ei seadnud keegi kohtumenetluse pooltest ega tunnistajatest kahtluse alla, et intsident leidis aset seoses kannatanu ja süüdistatava töösuhtega. Järelikult esitas kannatanu oma tsiviilhagi ebaõige isiku vastu, hagi tuleb jätta rahuldamata sõltumata kohtuasja ülejäänud tulemustest. Kuna rahalise hüvitise väljanõudmine eeldab

§ 128

lg 5 rakenduspraktika kohaselt tugevat valu, siis hagi on ka sisuliselt põhjendamata. Apellant viitab Riigikohtu otsustele nr 33-1-43-11 ja 3-3-1-80-09 ja märgib, et põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muuhulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud teo õigusvastasuse tuvastamine. Samale tulemusele jõuame kui rakendame analoogiat liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju hindamise korral. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et S oleks valu tundnud päeva jooksul või järgmisel hommikul. Ta avaldas, et töölt ta ära ei läinud, samuti ei pöördunud arsti poole. Keegi pole väitnud, et kannatanu oleks valust kiljatanud, oleks valu üle kurtnud, et tal oleks sinikas. Seega, kuivõrd ta valu ei tundnu d, siis ei saa seostada väidetavat hilisemat valu eemaletõukamisega. Kannatanu väited ei ole eluliselt usutavad. Tsiviilhagi on tõendamata, esitatud vale kostja vastu, hagi tuleb jätta rahuldamata. 15.09.2013.a esitas A. Maureri kaitsja apellatsiooni täiendavad põhjendused. Kaitsja märgib, 10.09.2013.a kohtutoimikuga tutvumisel ilmnesid järgmised asjaolud – toimikus puudub süüdistusakt ja tsiviilhagi, 12.06.2013.a määrusega tegi maakohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis muudatused. Määrust kaitsjale kätte toimetatud ei ole. Toimikus puudub dokument, millest nähtuks kaitsja protokolli parandamise taotluse lahendamine. Kaitsjale on teada antud, et tema taotlus protokolli parandamiseks on rahuldatud, kuid selle elektronposti sõnumi väljatrükk on kohtutoimikust puudu. Kaitsja märgib, et süüdistusakt paikneb eraldi toimikus, kuid kohtutoimikus olevas dokumentide loetelus süüdistusakti ei ole. Seega leidis kriminaalasja arutamine aset ilma süüdistusaktita, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12, lg 2 mõttes. 4 Samuti puudub kohtutoimikus tsiviilhagi (asub koos süüdistusaktiga eraldi toimikus), mistõttu lahendas kohus esitatud nõuet seda nägemata. Haginõude lahendamine ilma hagiavalduseta on kaitsja hinnangul tsiviilkohtumenetluse normide jäme rikkumine. Kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu 12.06.2013.a määrusega. Maakohtu tegevuse tulemusena on tekkinud olukord, kus ringkonnakohus peab kontrollima kohtuotsuse põhjendatust teadmata, mis on selle lõplik resolutsioon. Nüüdseks erinevad ka kohtuotsuse resolutiivosa resolutsioon ja kohtuotsuse tervikteksti resolutsioon. Kaitsja leiab, et kujunenud olukorras tuleb maakohtu otsus tühistada ja tagastada asi maakohtule. Kaitsja taotluse alusel on kohus kohtuistungi protokolli parandusega nõustunud, kuid ei ole parandust nõuetekohaselt vormistanud. Protokolli parandus on kohtuniku ja sekretäri poolt allkirjastamata. See aga võrdub protokolli puudumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. Prokurör palus jätta maakohtu otsuse muutmata, leides, et apellatsioon ja sellele lisaks esitatud täiendused on põhjendamatud ega saa kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud, materiaalõiguse norme on maakohus kohaldanud karistusseadusele vastavalt. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea neid KrMS §-s 342 lg-s 3 p-s 1 sätestatust lähtudes vajalikuks täies ulatuses korrata. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks maakohus rikkunud KrMS §-s 2681 lg 1 ettenähtud nõuet (üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed ei või enne selles asjas kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises), on eksitav. Maakohus kuulutas oma otsuse resolutsiooni

1. mail
2. See tähendab, et maakohus oli oma otsuse teinud ning sellel kohtukoosseisul puudusid igasugused kriminaalmenetlusseadusest tulenevad takistused pärast
3. maid järgmiste üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade arutamiseks. Järgmisena leiab apellant, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ja uurinud tõendeid ühekülgselt. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu ning osutab siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt korduvalt väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja 5 mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-17-03; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-185-07 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-11-127-06, p 6). Neist Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud selgitustest KrMS § 61 lg 1 ja 2 tõlgendamisel on maakohus oma otsust tehes lähtunud. Vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb selgesõnaliselt, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on olnud käesoleva süüdistusasja lahendamisel asjakohased ning mis võisid mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Maakohus on tõendeid analüüsinud igakülgselt - nii süüdistatava kui kannatanu ja tunnistajate ütlusi on omavahel võrreldud, kohus on toonud välja ütluste omavahelise riimumise ja vastuolud ning lisaks sellele andnud ütlustele hinnangu ka elulise usutavuse aspektist (otsuse lk 2-5). Tuleb märkida sedagi, et ka kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi on maakohus analüüsinud ja need põhjendatult kummutanud. Maakohtu otsuses on selgesti jälgitavalt ja objektiivselt analüüsitud ka süüdistatava ütlusi ning leitud põhjendatult, et need ei ole usaldusväärsed. Apellatsioonis esitatud tõendite analüüsis puudub aga kohtukolleegiumi hinnangul igasugune loogika. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures osundada, et kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05; 3-1-1-23-11). Puutuvalt KarS § 28 sätete kohaldamisse rõhutab kohtukolleegium, et maakohus ei tuvastanud, et A. Maurer hädakaitseseisundis oleks olnud. Ükski tõend ei anna alust väita, et J. S A. Maurerit või Soome klienti rünnanud oleks. Seda väidab üksnes süüdistatav, kuid maakohus on süüdistatava sellekohased ütlused põhjendatult kummutanud ja nagu öeldud, hinnanud ka selle väite elulist usutavust. Kaitsja kordab apellatsioonis juba maakohtus esitatud väidet, nagu oleks kannatanu J. Si näol tegemist õiguskorda eirava isikuga. Nagu maakohuski oma otsuses, rõhutab kohtukolleegium, et kaitsja väide on alusetu, lausa kohatu. Et kannatanut on väärteokorras
4. ja 2011.a kokku kahel korral liiklusseaduse alusel karistatud, ei anna alust talle ette heita loomuomast vägivaldsust või ebaadekvaatset käitumist. Apellatsioonis viidatakse tunnistaja H. Saali ja kannatanu J. Si ütlustele ja leitakse, et neis on vastuolu, mis ei võimalda tunnistaja ütlusi usaldusväärseks pidada. Nimelt on kannatanu väitnud, et A. Maureri esimene löök tabas teda, teist õnnestus tal pareerida. H. Saali väitel olnud aga vastupidi – teine löök tabas ja oli tugev. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist vastuoluga, mis tingiksid tunnistaja H. Saali ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise tõendite hulgast kõrvalejätmise. Fakt on see, et H. Saali nägi löömist, nägi, kuidas A. Maureri jalg tõusis ning kuidas põlvega antud löögi peale J. S ennast kõverasse tõmbas /tl 30/. Maakohus on õigesti oma otsuses märkinud, et KarS § 121 koosseisu täidab ka valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine, s.o inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne). Löömine ja peksmine on näited sellisest kohtlemisest. Koosseisu täitmiseks on oluline, et kehaline väärkohtlemine põhjustaks tagajärjena valutunnet. Löömine jalaga kõhu piirkonda on juba oma olemuslikult piisava intensiivsuse juures valu tekitav. Mingit alust ei ole kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et valu hakkas ta tundma pärast lööki ja see valu andis tunda 6 järgmise hommikuni. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega soostu apellandi väitega, nagu oleks kohtuotsus selles osas põhjendamata. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-50-13, millele ka kaitsja apellatsioonis viitab, on selgitatud, et KarS § 121 kaitseb inimese füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Käesolevas asjas pole maakohus sugugi kannatanu isikulisele eripärale tuginenud. Kohus tuvastas vaieldamatult, et A. Maurer J. Sile jalaga kõhu piirkonda lõi. Sellise löögi tagajärjel valu tundmine on täiesti reaalne keskmisele kõrvalseisjale. Siinkohal osutab kohtukolleegium tunnistaja H. Saali ütlustele, mille kohaselt ta nägi, kuidas A. Maurer kannatanut lõi ja kuidas kannatanu ennast löögist kõverasse tõmbas. Apellatsioonis esitatud arusaam, mille kohaselt juhul kui isik ei vaja valuravi ega pöördu arsti poole valu tuvastamiseks ja ravi määramise tuvastamiseks, ei ole alust öelda, et isikul esineks valu, mis õigustaks karistusõiguslikku sekkumist, ei ole kooskõlas KarS § 121 mõttega ega ka Riigikohtu praktikaga. J Si poolt esitatud tsiviilhagi läbivaatamisel on maakohus lähtunud asjakohastest materiaalõiguse normidest ega ole rikkunud menetlusnorme. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on kannatanu mittevaralise kahju nõue põhjendatud, on igati motiveeritud.

§ 1054

lg 1, millele apellant viitab ning millest tulenevalt on hagi esitatud ebaõige isiku vastu, ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Nagu eelpool öeldud, on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtus vaieldamatult tõendamist leidnud, et kannatanu A. Maureri poolt antud jalahoobist valu tundis. Apellandi poolt esitatud asjaolud – kannatanu ei lahkunud töölt pärast löögi saamist, ei kiljatanud valust, ei kurtnud valu üle, ei viidanud sinikale ega pöördunud arsti poole, ei kummuta ega sea kahtluse alla maakohtu poolt tuvastatut ning kohtuotsuses esitatud seisukohti.

1. septembril k.a kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni täiendused osas, mis puudutavad süüdistusakti ja tsiviilhagi puudumist kohtutoimikus ning kohtuistungi protokolli parandamise dokumendi puudumist, jätab kohtukolleegium läbi vaatamata. KrMS § 3211 lg 1 kohaselt võib esitatud apellatsiooni muuta või täiendada, sealhulgas laiendada seda kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgu ei kaevatud, üksnes kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Tulenevalt KrMS 319 lg-st 2 oli käesolevas asjas apellatsioonitähtaja viimane päev
2. juuli
3. Tõsi, et KrMS § 3211 lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira apellandi õigust esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise apellatsioonimenetluse poole poolt apellatsioonimenetluses esitatule ega õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist (KrMS § 3211 lg 2). Kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsiooni täiendustes ülalmärgitud küsimused käsitatavad õiguse tõlgendamisena ega ka asjaoludena, mis said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Viimatimärgitu puhul peetakse siiski silmas apellandi õigust taotleda ringkonnakohtult uue, maakohtus esitamata ja uurimata tõendi kriminaalasja juurde võtmist, millele ei ole apellatsioonis tuginetud ning tõendi märkimata jätmine apellatsioonis ei tohi olla tingitud apellandist sõltuvatest põhjustest (nimelt väidab kaitsja, et apellatsiooni täiendustes esitatud väidetavad minetused said talle teatavaks alles 10.09.2013 kohtutoimikuga tutvudes). Seega, kuivõrd apellatsiooni täiendused ülalmärgitud osas on esitatud apellatsioonitähtaega rikkudes, jätab kohtukolleegium need läbi vaatamata. 7 Kaitsja on apellatsiooni täiendustes vaidlustanud muuhulgas ka maakohtu
4. juuni 2013.a määruse, millega kohus tegi oma otsusesse KrMS § 306 lg 5 alusel parandusi. 23.09.2013 esitas kaitsja ka määruskaebuse, milles taotleb maakohtu 12.06.2013.a määruse tühistamist. Kuivõrd kohtutoimikus puuduvad andmed selle kohta, et kohtuotsuses paranduste tegemise määrus oleks saadetud menetlusosalistele, siis kohtukolleegium lähtub kaitsja poolt esitatud väitest, mille kohaselt sai ta määrusest teada 10.09.2013 ringkonnakohtus toimikuga tutvudes. Seega on 12.06.2013.a määrus vaidlustatud tähtaegselt. Kaitsja poolt apellatsiooni täiendustes ja määruskaebuses esitatud seisukohtadega kohtukolleegium aga ei nõustu. Maakohtu otsuse resolutsioonis on lause „

§ 1043

; 1045 lg 1 p 2, 3; § 1050; § 130 lg 2 alusel rahuldada J S tsiviilhagi ja välja mõista Aare Maurerilt 200 eurot mittevaralise kahju katteks“. Oma 12.06.2013.a määrusega on kohus 30.05.2013.a otsuse resolutsiooni parandanud ning jätnud sellest välja tsiviilhagi väljamõistmisel õigusvastasuse aluse

§ 1045

lg 1 p 3 ja viite kehtetule sättele

§ 130lg 2.

Peale selle on lisatud määrusega kohtuotsuse resolutsiooni kannatanu arvelduskonto number. Kohtuotsuse põhiosast nähtub, et maakohus ei ole tsiviilhagi lahendamisel ei

§-st 1045 lg 1 p 3 lähtunud ega viidanud ka kehtetule

§-le 130 lg 2 vaid on lähtunud

§ 134

lg-st 2 ja 5, mille kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma, arvestades sealjuures rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. KrMS § 306 lg 5 lubab teha kohtuotsusesse üksnes tehnilist laadi muudatusi ning parandada ilmseid ebatäpsusi. Oluline on, et kohtuotsuses vigade parandamise korras ei muudetaks kohtuotsuse ühtegi osa sisuliselt (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-29-08). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus oma 12.06.2013.a määrusega kohtuotsuses sisulisi muudatusi teinud, parandatud on ilmseid ebatäpsusi. Sisulise muudatusena ei saa käsitada ka kannatanu arvelduskonto numbri lisamist, sellega on kohus muutnud oma otsuse hõlpsamini täidetavamaks. Kohtukolleegium on seisukohal, et määruskaebuses esitatu on põhjendamatu ega saa kaasa tuua kohtumääruse ja sellest tulenevalt ka kohtuotsuse tühistamist. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30. mai 2013.a otsuse muutmata, apellatsiooni ja määruskaebuse rahuldamata. Malle Preimer 8 Julia Katškovskaja Ivi Kesküla