← Eesti

3-12-60/69

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 5. september 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-60 Haldusasi I Ti ka

§ 187lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. I T esitas Tallinna Halduskohtule 09.01.2012 kaebuse, milles taotles Saku vallalt varalise kahju hüvitise 3376,37 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 2241,54 eurot väljamõistmist. Kaebuse ja selle täienduste pinnalt võib järeldada, et kahju, mille hüvitamist kaebaja taotleb, on talle kui Saku alevikus asuva kinnistu omanikule tekkinud tema suhtes Saku valla poolt jäätmeseadusest tuleneva korraldatud jäätmeveo rakendamisel. Kaebaja leiab, et jäätmeseadus on põhiseadusega vastuolus, kuna selles sätestatud jäätmete mõiste toob kaasa jäätmevaldajate ebavõrdse kohtlemise, samuti piirab kaebaja õigusi korraldatud jäätmeveoga kohustuslik liitumine. Tegemist on ebaproportsionaalse piiranguga, kuna jäätmeseadusest tuleneval viisil korraldatud jäätmevedu ei aita kaasa keskkonna säästmisele. Varaline kahju tekkis seoses sellega, et kaebaja pidi hakkama tegema seaduste analüüse ning on pidanud kirjavahetust, millele on kulutanud ca aasta oma elust, kuid tagasihoidliku arvestuse järgi ca 119 tundi. Aeg on käsitletav rahaliselt hinnatava ressursina, mida saab kasutada ettevõtluses, ning varalise 3-12-60 kahju suuruse on kaebaja arvestanud lähtuvalt ametiisikute palgamääradest, kelle rolle ja tööd pidi kaebaja analüüside ja pöördumiste koostamisel ja vastuste analüüsimisel tegema. Selle järgi on ajakulus väljenduv kahju kokku 3315,34 eurot. Samuti koosneb varaline kahju notaritasudest veebilehtede väljatrükkide kinnitamise eest (kokku 57,39 eurot) ja jäätmevedaja (Veolia Keskkonnateenused AS) tühisõitude arvete alusel makstud tasust kogusummas 3,64 eurot (vt kaebuse p 2.9 I kd tl 41-42). Mittevaraline kahju väljendub eemaletõrjutuse, mittearvestamise, alanduse ja allasurutuse tundes, mida tekitas kaebaja kirjadele valesti vastamine ja mis viis stressini (vt kaebuse täienduse p 4.
  2. ja p 4.2.6, I kd tl 192 ja 192 pöördel). Selle hüvitise summa arvutamisel lähtub kaebaja Islandi turismireisi maksumusest, kuna reis Islandile oleks tema õiglustunde kohaselt sobilik hüvitis kannatatud stressi eest (vt polügraafiatesti tulemused I kd tl 215).
  3. Tallinna Halduskohus jättis 18.07.2013 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja ei sea sisuliselt kahtluse alla vastustaja tegevuse vastavust jäätmeseaduse nõuetele. Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et vastustaja ei ole kaitsnud kaebaja huve seadusloomeprotsessis piisavalt. Seaduste kvaliteedi ja põhiseaduspärasuse eest vastutab Riigikogu, mitte kohalik omavalitsus. Varalise kahjuna ei saa käsitleda kaebaja poolt kulutatud aega; hüvitamisele kuuluv varaline kahju saab olla eelkõige otsene varaline kahju (varalisest hüvest ilmajäämine) ja saamata jäänud tulu. Asjakohatu on kaebaja arutluskäik kulutatud aja hüvitamisest erinevate ametiisikute palgamäärade alusel. Kaebaja ei olnud ametis ühelgi neist ametitest ega saanud ka saada vastavat tasu ega kanda kahju. Vabast ajast kaebuse ja erinevate taotluste koostamine oli kaebaja vaba valik. Põhjendamatu on kaebaja taotlus tunnistada põhiseadusevastaseks jäätmeseaduse § 2 lg 1 ja § 69 ning Saku Vallavolikogu 11.03.2010 määruse nr 9 „Jäätmehoolduseeskiri“ §
  5. I T esitas 16.08.2013 apellatsioonkaebuse, milles pole küll sõnastatud

§ 182

lg 1 p 7 nõuetele vastavat taotlust, kuid mille põhjal võib siiski arvata, et apellandi eesmärgiks on see, et ringkonnakohus tühistaks halduskohtu 18.07.2013 otsuse ja teeks uue otsuse, millega rahuldaks halduskohtule esitatud kaebuse ja mõistaks Saku vallalt kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitise 3376,37 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 2241,54 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 187

lg 3 p 5 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Väideteks, mille õigsust ringkonnakohus selle sätte kohaldamisel eeldama peab, ei saa lugeda apellandi õiguslikke hinnanguid tema nõude põhjendatuse kohta, sest vastupidisel juhul muutuks säte sisutuks. Keegi ei väida oma apellatsioonkaebuse põhjendamatust.

  1. Ringkonnakohus eeldab, et apellandil on halduskohtule esitatud kaebuse p-s 2.9 (I kd tl 42) loetletud toimingute peale kulunud kokku vähemalt 119 tundi, nagu apellant väidab.
  2. Kahjuks, mida on võimalik isikule, kelle õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 3 tulenevalt hüvitada, on otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt on sama paragrahvi lg-s 3 toodud kahju liigid sisustatavad lähtuvalt võlaõigusseadusest (VÕS). VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eel2

(4)3-12-60 kõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tekitatud ettevalmistuse tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Eeltoodud sätetest nähtuvalt kujutab varaline kahju endast mittevabatahtlikke negatiivseid tagajärgi isiku varalises seisundis. Vaba aeg ei ole isiku varaline seisund ja selle vähenemine ei ole iseenesest negatiivne tagajärg tema varalises seisundis. Vastupidises ei veena apellandi väide „raha on ühiskonnas väljakujunenud universaalne mõõtühik, millega saab mõõta: aega, liha, polti, autot, koera, kassi jne“, mille kohta palub apellant võtta kohtul seisukoht ja seda selgitada (apellatsioonkaebuse lk 9). Varalise kahju selline sisustamine muudaks sisutuks mittevaralise kahju mõiste. VÕS § 128 lg 4 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Ka sellistele tagajärgedele on teatud kontekstis (kahju rahas hüvitamine) võimalik omistada rahaline väärtus. Kahjustatud isiku kahjusündmusest tulenev isiklik aja- ja töökulu loetakse nn üldise eluriski hulka ning hüvitamisele ei kuulu (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2006, lk 452). Kaebaja on märkinud, et kahju seisneb ka selles, et kaotsiläinud aega oleks saanud kulutada mh ettevõtluses (vt kaebuse täiendus, I kd tl 194, 200). Sellisest seletusest ei piisa saamata jäänud tulu väljamõistmiseks RVastS § 7 lg-te 3 ja 4 ja VÕS § 128 lg 4 kohaselt. Kaebaja ei väida isegi konkreetselt seda, et ta oleks seda aega ettevõtluses kasutanud. Kaebaja kirjeldab ettevõtluse kõrval abstraktselt paljusid tegevusi, mida vaba ajaga pihta hakata, viidates nt ühiskondlikele ja perekondlikele kohustustele (kaebuse täiendus, I kd tl 194). Kaebusest saab järeldada, et programmeerija töötunni hinnal on tähendus seoses sellega, et kaebaja on oma ajale ise määranud rahalise väärtuse (vt kaebuse p 39 (I kd tl 22), milles kaebaja selgitab, et „võib öelda endale tunnihinna ise, võrdsele kohtlemisele ja inimõigustele tuginedes“, ja p 39 „Kaebajal on õigus autorina öelda ise enda teostele (selgitused kaebuses ja kirjades) hind ja hinda põhjendada.“) 7. On võimalik, et isiku vaba aja vähenemine võib temale põhjustada VÕS § 128 lg-s 4 toodud tagajärgi – mittevaralist kahju. Ei saa välistada, et selliseid tagajärgi võis vaba aja kulutamine kaebuses kirjeldatud asjaajamise peale tekitada ka kaebajale. Avalik-õiguslikes suhetes tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise piirangud sätestab aga RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt on see võimalik üksnes juhul, kui kahju on tekitatud mõnel selles sättes loetletud viisil – süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Võib õige olla kaebaja väide, et tema selgitustaotlustele antud vastused ei sisaldanud seisukohti ja analüüsi kõikide selgitustaotluste punktide kohta. Seda ei saa pidada kaebaja väärikuse süüliseks alandamiseks. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise kohustuse eesmärgiks ei ole luua pöördujale subjektiivset õigust sundida haldusorganit pöördujaga pidama viimase soovitud teemal (sh jäätmekäitlust reguleerivate õigusaktide mõju keskkonnakaitse eesmärkide saavutamisele) diskussiooni ja nõuda valdkonna arengu kujundamiseks pöörduja tehtud ettepanekutega mittearvestamise põhjendamist. 8. Seetõttu ei saa kaebusest nähtuvalt olla alust mittevaralise kahju hüvitise 2241,54 eurot ja varalise kahju hüvitise 3315,34 eurot nõudel. 3
(4)3-12-60
  1. Varaline kahju summas 3,64 eurot on apellandil kaebusest nähtuvalt tekkinud Veolia Keskkonnateenused AS 31.03.2011, 30.06.2011 ja 30.09.2011 arvete (I kd tl 83, 91, 133) tasumisel. Alates
  2. jaanuarist 2011 kehtiva jäätmeseaduse (JäätS) redaktsiooni järgi kohaldatakse korraldatud jäätmeveo teenuse tellimisele riigihangete seaduses (RHS) teenuste kontsessiooni kohta sätestatut (JäätS § 1 lg 5 ja § 67 lg 1), kuid ka enne
  3. jaanuari 2011 oli seaduse varasema redaktsiooni § 67 lg 1 alusel jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmisel olemuslikult tegemist teenuste kontsessiooniga (vt Riigikohtu 12.10.2011 otsus nr 3-3-1-31-11, p 15). Vastustaja vastuses kaebusele (I kd tl 92-97) märgitakse (p-d 6 ja 7), et Saku Vallavalitsuse 12.10.2010 korralduse nr 810 alusel anti AS-le Veolia Keskkonnateenused alates 01.01.2011 ainuõigus viieks aastaks korraldatud jäätmeveoks Saku vallas ja 27.0.2010 sõlmiti korraldatud jäätmeveo leping. Sellise lepinguga ei ole jäätmevedajale antud üle riigivõimu volitusi. Sellise ülesande täitmisel tekivad ülesande täitjal puudutatud isikutega eraõiguslikud suhted (vrdl Riigikohtu 13.02.2013 määrus nr 3-3-1-49-12 p-s 25 viidatud praktika võrguettevõtja poolt tarbijatele teenuste osutamise suhete eraõigusliku iseloomu kohta). Seega ei ole viidatud arvetel nähtuvate summade näol tegemist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahjuga, mida saaks RVastS § 12 lg 3 alusel nõuda eraõiguslikule juriidilisele isikule avalike ülesannete täitmise volitused andnud avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult, sh kohaliku omavalitsuse üksuselt.
  4. Varaline kahju summas 57,39 eurot on apellandil kaebusest nähtuvalt tekkinud notari 05.05.2011 arve summas 30,61 eurot (I kd tl 104) ja 27.12.2011 arve summas 26,78 eurot (I kd tl 176) tasumisel. 05.05.2011 arve on esitatud seoses väljatrükkide kinnitamisega veebilehtedelt, mis sisaldavad Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna peaspetsialisti ministeeriumi koduleheküljel asuvat artiklit „Korraldatud jäätmevedu – kas pealesurutud kohustus või abinõu“ ja Adelan Prügiveod koduleheküljel avaldatud teavet korraldatud jäätmeveo mõiste, eesmärkide ja lepingute sõlmimise võimaluste kohta (I kd tl 100-103). 27.12.2011 arve on esitatud seoses väljatrüki kinnitamisega veebilehel www.bioneer.ee avaldatud Eesti Jäätmekäitlejate Liidu teabest, et prügilatesse ladestatud jäätmekogused vähenesid
  5. aastal 26 %. Selliste kulutuste seost valla või riigi konkreetse toiminguga kaebusest ei ilmne. Arvestades kinnitatud väljatrükkide sisu, ei ole reaalne, et nende notariaalse kinnitamise näol võiks tegemist olla mingi kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks või hüvitise saamiseks ette võetud mõistlike kulutustega VÕS § 128 lg 3 mõttes.
  6. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus on perspektiivitu ja tuleb

§ 187lg 3 p 5 alusel tagastada.

12.

§ 104

lg 5 p 2 ja lg 8 alusel tuleb I Ti poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 296,87 eurot maksjale tagastada. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.