1-13-10502/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-10502 Kohtukoosseis Aarne Sarjas Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. oktoobri 2013 kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aili Vallaotsa (Vallaots) esindaja advokaat Kaja Kiilo, kaebus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Riigiprokuratuuri
4. oktoobri 2013 määrus.
5. Kaebus rahuldada.
6. Kohustada Riigiprokuratuuri jätkama asjas nr 13286000021 kriminaalmenetlust. Edasikaebamise kord KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Lõuna Prefektuuri menetletavas kriminaalasjas alustati menetlust Aili Vallaotsa avalduse alusel 31.05.2013 KarS § 121 tunnustel selles, et 22.05.2013 kella 20 paiku Võru maakonnas Sõmerpalu vallas Sulbi külas lõi S-H.L. Aili Vallaotsa labidaga käte ja jalgade piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja kehavigastusi.
8. 24.09.2013 lõpetas uurimisasutus kriminaalmenetluse KrMS § 199 1g 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel.
9. A. Vallaots vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris, taotledes menetluse jätkamist. Kaebaja hinnangul ründas S-H.L. teda sihilikult labidaga, mida kinnitavad ka tal hiljem fikseeritud vigastused. Kohtueelne menetlus on kaebaja väitel olnud pealiskaudne ja kallutatud – ei viidata ühelegi tegemata jäetud menetlustoimingule ega esitata konkreetseid taotlusi menetluse jätkamisel.
10. Riigiprokuratuur jättis 22.10.2013 määrusega kaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohta järgnevalt. 4.1 Tõendeid analüüsides nõustus Riigiprokuratuur uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuriga selles, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele pole kogutud piisavalt S-H.L. i süüstavaid tõendeid ning menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatult lähtutud ka KrMS § 7 lg 3 sätestatust, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kaebaja lähtub oma versioonist toimunu kohta, jättes tähelepanuta muud tõendid, st teiste juhtumiga puutumust omavate isikute ütlused, mis tema ütlustega ei ühti. Menetlusotsuse seaduslikkuse hindamisel tuleb tõendeid hinnata nende kogumis, st tähelepanuta ei saa jätta ka selliseid tõendeid (ütlusi), millega teine osapool ei nõustu. 4.2 Kaebaja versiooni toimunust ei kinnita Riigiprokuratuuri hinnangul ükski ülekuulatud isik. Isegi kui eeldada, et S-H.L. andis ennast õigustavaid ütlusi ja K.L. S-H.L. abikaasana toetas teda, on kaebaja ütlused ümber lükatud ülejäänute tunnistajate ütlustega. Tunnistaja V.R. ütluste kohaselt oli A. Vallaots alkoholijoobes ja sedavõrd agressiivne, et pärast vahejuhtumit, kui V.R. tõi talle verise käe pesemiseks vett, üritas A. Vallaots teda jalaga lüüa. Samuti lõi ta K. S-H.L. i rusikaga näkku, milles on esitatud talle kahtlustus KarS 9121 järgi (kr asi 1328600020). Patrullpolitseinik H.R. i (mõlemale poolele võõras) ütluste kohaselt oli A. Vallaots silmnähtavalt purjus, rääkis seosetut juttu, sõimas kõiki, nägu punetas ning kõndides tuigerdas. Indikaatorvahendiga joovet mõõta ei õnnestunud, kuna A. Vallaots põgenes majja ja lukustas ukse. Pole mingit põhjust kahelda tunnistaja R.K. (teab S-H.L. isid ja Vallaotsa vaid nägupilli ega oma kummagagi mingeid suhteid) ütlustes. Ka pole kaebaja esitanud ühtki argumenti selles, miks peaksid tema ütlused olema sedavõrd usaldusväärsed, et kaaluvad üles teiste isikute vastupidised ütlused või miks peaksid kõik andma tema kahjuks valeütlusi. 4.3 Tunnistaja A.R. i, kelle erapooletuses pole alust kahelda, ütluste kohaselt: ..need olid sellised täpid ja kriimustused, mis võisid olla tekitatud looma poolt. Need polnud löögi jäljed. Aili polnud nõus kiirabiga kaasa minema. Kiirabi ootas Ailit päris kaua aega. Püüdsin talle selgitada, et ta on vigastatud ja hiljem süüdistab teisi inimesi. Ailil oli üsna ükskõik, kuid kuidagi sain ta majast välja ja kiirabiautosse.“ Riigiprokuratuur leidis, et eeltoodu lükkab ümber kaebaja väited oma sedavõrd tõsistest vigastustest, mille puhul oli kiirabi sekkumine vältimatu. A. Vallaotsa soovimatust kiirabisse minna kinnitab ka tunnistaja I.R. . 4.4 A. Vallaotsal fikseeriti Lõuna-Eesti Haigla vastuvõtuosakonnas 22.05.2013 objektiivse leiuna marrastused, turse ja verevalum vasaku sääre eespinnal, seljal ristluu piirkonnas paremal, mõlemal käsivartel ja paremal õlavarrel, samuti marrastused labakätel ja käsivartel. Vigastuste tekkemehhanismi ja tekke aja kohta tervisekaart vastust ei anna. 30.05.2013 on A. Vallaots andnud menetlejale üle fotod väidetavalt talle 22.05.2013 S-H.L. i poolt tekitatud vigastustest. Ka nimetatud fotod ei ole Riigiprokuratuuri hinnangul sedavõrd usaldusväärsed tõendid, et kaaluksid üles muud, kriminaalmenetluslike vahenditega kogutud tõendid. Fotodelt ei nähtu nende tegemise aeg. Eriteadmisi omamata võib väita, et tegemist on erineval ajal tekitatud vigastustega, millele viitab näiteks verevalumite puhul erinev värvus st tegemist erinevas paranemisetapis olevate vigastustega. Värskete vigastustena on eristatavad koorikutega kaetud kriimustused käsivarte alaosas ja labakätel, mis viitavad koerte hammustusele (küünisatusele). Osad verevalumid on sedavõrd laiapinnalised, et labidalöögist tekkida ei saa. Osadelt fotodelt pole ka üheselt arusaadav, millist kehaosa konkreetsel fotol kujutatud on. Eeldades, et vähemalt ühel fotol on verevalumiga põlve piirkond, on see 2 seostatav asjaoluga, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt viskas A. Vallaots end ise koeri kaitstes pikali. 4.5 Lisaks leidis Riigiprokuratuur, et materjalidest nähtuvalt puudub S-H.L. i tegevuses KarS § 12 lg 3 subjektiivne teokoosseis, kuna kriminaalasja materjalidest ei ilmne tema tahtlust A. Vallaotsale füüsilist valu ja/või tervisekahjustust tekitada ja ta ei käitunud tahtlikult viisil, mis võiks seda teha.
11. Riigiprokuratuuri määrusele esitas 22.10.2013 kaebuse A. Vallaotsa esindaja, taotledes Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist jätkama kriminaalmenetlust. 5.1 Riigiprokuratuuri määruse kohaselt vigastuste tekkemehhanismi ja tekke aja kohta LõunaEesti Haigla vastuvõtuosakonnas 22.05.2013 koostatud tervisekaart vastust ei anna. Kaebuse esitaja hinnangul tuleneb sellest seisukohast ilmselge vajadus saada vastus vigastuste tekke kohta. Selle saab anda kohtumeditsiini ekspert, sest hinnangu andmiseks on vajalikud eriteadmised. Tunnistajad ei ole selleks pädevad, olgu nad erapooletud või mitte. Tunnistajad ei ole eksperdid, et anda arvamusi, nad ei saa teada, mida keegi tahtis teha vaid seda, mida nende nähes tehti. Tunnistajate arvamus ei saa ümber lükata objektiivseid tõendeid: tervisekaart, fotod. 5.2 Tervisekaardis pole fikseeritud ühtegi looma poolt tekitatud vigastust vaid põrutused ja marrastused. Et arst ei kahtlustanud looma hammustust-kriimustust kinnitab asjaolu, et 4 A. Vallaots ei ole vaktsineeritud marutaudi vastu. Küll aga vaktsineeriti teda hiljem perearsti poolt teetanuse vastu. Tervisekaardist nähtuvalt ei ole arst jaganud esinenud vigastusi vanadeks ja värsketeks. 5.3 Kaebuse esitaja leiab, et Riigiprokuratuur ei saanud anda hinnangut A. Vallaotsa vigastuste kohta. Erineva jõuga antud hoobid tekitavad erineva intensiivsusega (s.o ka värvusega) verevalumi. Antud asjas on vaja määrata kohtumeditsiiniline ekspertiis. Arvamust, et kohtumeditsiiniline ekspertiis võib osutuda vajalikuks, avaldas A. Vallaots juba 30.05.2013, kui esitas avalduse, milles taotles S-H.L. i kriminaalvastutusele võtmist. Millegipärast on jätnud selle tähelepanuta nii uurija kui riigiprokurör. 5.4 Riigiprokurör jätab tähelepanuta tõendi (tervisekaardi), mis A. Vallaotsa versiooniga täpselt ühtib. A. Vallaotsa ütluste kohaselt lõi S-H.L. talle labidaga vastu paremat õlga – tervisekaardis on fikseeritud parema õlavarre vigastused. A. Vallaotsa ütluste kohaselt lõi SH.L. talle veel vähemalt kuus korda vastu paremat käsivart ja vähemalt kolm korda vastu vasemat käsivart – tervisekaardis on fikseeritud mõlema käsivarre põrutused ja marrastused; A. Vallaotsa ütluste kohaselt lõi S-H.L. talle vastu vasakut säärt, mispeale A. Vallaots kukkus- tervisekaart fikseerib verevalumi vasaku sääre eespinnal ja seljal ristluust paremal. Selline arsti arvamuse ja kannatanu ütluste üks ühene kokkulangevus tõendab A. Vallaotsa ütluste usaldusväärsust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja nr 13286000021 materjalidega, asub seisukohale, et A. Vallaotsa esindaja kaebus Riigiprokuratuuri 22.10.2013 määruse peale on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Sarnaselt kaebuse esitajaga leiab ringkonnakohus, et keskseks küsimuseks läbivaadatavas kriminaalasjas on A. Vallaotsal esinenud kehavigastuste tekkemehhanism ja –aeg. 3
13. Samal õhtul pärast väidetavat kuriteosündmust, 22.05.2013, fikseeriti A. Vallaotsal LõunaEesti Haigla vastuvõtuosakonnas marrastused, turse ja verevalum vasaku sääre eespinnal, seljal ristluu piirkonnas paremal, mõlemal käsivartel ja paremal õlavarrel, samuti marrastused labakätel ja käsivartel (tl 49). 30.05.2013 andis A. Vallaots menetlejale üle fotod väidetavalt talle 22.05.2013 S-H.L. i poolt tekitatud vigastustest. A. Vallaotsa ütluste kohaselt lõi S-H.L. talle labidaga vastu paremat õlga ning seejärel veel vähemalt kuus korda vastu paremat käsivart ja vähemalt kolm korda vastu vasemat käsivart. Samuti lõi S-H.L. A. Vallaotsa sõnul talle vastu vasakut säärt, mispeale A. Vallaots kukkus (tl 6).
14. Riigiprokuratuur on aga seisukohal, et A. Vallaotsa versiooni ei kinnita ükski asjas ülekuulatud isik. Kehavigastuste tekke osas tugineb Riigiprokuratuur määruses järgmistele ütlustele – tunnistaja Õ.M. märkas, et A. Vallaotsa käsi oli verine juba enne koerte vahele sekkumist ning R.K. nägi, kuidas A. Vallaotsa enda koerad puresid tema käsi. Tunnistajad A.R. , A.P. ning A.H. , kes pärast kirjeldatud juhtumit A. Vallaotsa nägid, ütlesid, et tema käsivarre vigastused – verised täpid ja kriimustused – olid sellised nagu oleks koer purenud ning võimalik on, et seda tegid A. Vallaotsa enda koerad purelemise käigus. Sündmuskohale saabunud politseinik H.R. ütles, et kui tema kohale jõudis, siis ta nägi, et A. Vallaotsa käsivars oli verine ja sinine, mis viitab, et osad kehavigastused võisid olla tekkinud juba varem mingitel muudel asjaoludel. 8.1 Ringkonnakohus soostub kaebuse esitajaga, et vigastuste tekkemehhanismi kindlaksmääramiseks ei ole need tunnistajad pädevad. Pole teada, et ükski nimetatud tunnistajatest omaks asjakohaseid teadmisi, andmaks kehavigastustele meditsiinilist hinnangut. Tuleb konstateerida, et sündmuskohal viibinud isikud märkasid A. Vallaotsal kehavigastusi, kuid nende tekke kohta esitatud arvamused on subjektiivsed ega võimalda teha tõsikindlaid järeldusi A. Vallaotsa kehavigastuste tekkemehhanismi ja -aja kohta.
15. Riigiprokuratuur asus määruses ka ise hindama A. Vallaotsa kehavigastusi. Nii osutavad Riigiprokuratuuri arvates A. Vallaotsa fotodelt nähtuvad erivärvusega vigastused sellele, et tegemist on erinevates paranemisetappides olevate vigastustega; vigastused käsivarte alaosas ja labakätel viitavad koerte hammustusele; osad verevalumid on sedavõrd laiapinnalised, et labidalöögist need tekkida ei saa. Olenemata sellest, kas osundatud hinnangud on õiged või väärad, leiab ringkonnakohus, et nende aluseks olevaid asjaolusid on pädev hindama ainult meditsiinilisi eriteadmisi omav isik.
16. Niisiis, kõrvutades asjas seni kogutud tõendeid on ringkonnakohtu hinnangul uurimisasutus ja prokuratuur jätnud kõrvaldamata kriminaalasja pinnalt kerkinud vastuolud A. Vallaotsa kehavigastuste tekke osas. Tuvastatud on, et A. Vallaotsal esines vahetult pärast kõnealust episoodi hulgaliselt kehavigastusi. Nende vigastuste tekkemehhanismi ja –aja kohta puudub aga objektiivne tõendusteave. Vastuse kehavigastustele saab anda vaid meditsiinilisi eriteadmisi omav isik, milleks tuleb läbi viia vastav ekspertiis. Alles seejärel on võimalik vastu võtta menetlusotsus, kas kriminaalmenetlust jätkata või see lõpetada.
17. Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 6 tühistab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.10.2013 määruse ning kohustab Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalasjas nr 13286000021 kriminaalmenetlust. Aarne Sarjas Tartu Ringkonnakohtu kohtunik 4