← Eesti

2-13-32976/22

Obsah (5)§ 156§ 53§ 62§ 141§ 63

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Määruse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 11. november 2013. a, Tallinn, kohtumaja kantselei kaudu Tsiviilasja number

§ 156alusel, vaid avaldaja peab selleks pöörduma halduskohtusse.

Puudutatud isik palub lõpetada käesolevas asjas menetlus.

  1. Puudutatud isik II toetab avaldust. Avaldajal puudub oma kinnistult väljapääs avalikult kasutatavale teele. Vihu tänav lõppeb maa-alaga, kus puuduvad teed ja tänavad ning hetkel ainsaks võimaluseks avaldaja kinnistult avalikult kasutatavale teele pääsemiseks on XXX tänav. XXX tänava talvise ja suvise teehoolduse maksumus koos käibemaksuga on 1 680,57 eurot aastas. Avaldajale kuuluv kinnistu asub detailplaneeringu seletuskirjas märgitud planeeritaval alal ning seega kehtib avaldaja kinnistule planeeringuga ette nähtud juurdepääs kinnistult XXX ja XXX kaudu Rannamõisa teele. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus tutvus menetlusosaliste väidete ja asjas kogutud tõenditega ning leiab, et avaldus juurdepääsu määramiseks tuleb rahuldada. Juurdepääsutasu määrab kohus suuremata avaldaja taotletust, seega kuulub avaldus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda.
  3. Kohus leiab, et menetlusosaliste esitatud dokumentaalsed tõendid on seotud nende esitatud väidetega ja menetlusosalised ei ole esitatud dokumentaalsetele tõenditele ka vastu vaielnud. Seega võtab kohus menetlusosaliste esitatud dokumentaalsed tõendid toimikusse. Kohus võtab asja materjalide juurde järgmised dokumentaalsed tõendid: puudutatud isiku II
  4. oktoobri 2013 seisukoha lisad nr 1-5 ja avaldaja
  5. oktoobri 2013 taotluse lisa nr
  7. Avaldaja taotleb oma kinnistutele (tlk 7, 105) juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt puudutatud isiku kinnistu (tlk 9-10) kaudu ja vastava asjaõiguse või märke kandmist kinnistusraamatusse. Sellise avalduse lahendab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 13¹ ja § 618¹ lg 1 järgi hagita menetluses. Menetlusosalistel ei ole vaidlust kinnistute omandiõiguse üle.
  8. Asjaõigusseaduse (

) § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Menetlusosalised ei ole toonud esile ja kohus ei ole ka tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust täiendavalt kohaldada

§ 156

lg 2 või 3, seega tuleb avaldus lahendada sama paragrahvi esimeses lõikes viidatud normide põhjal. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu 4

(8)2-13-32976 soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu
  1. mai
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20).
  3. Nii avaldaja kui ka puudutatud isiku I seisukohtadest tulenevalt on avaldaja kinnistule avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs mööda puudutatud isiku I kinnistut tagatud jalgsi ja tavapäraste vahenditega nagu sõiduautod ja kinnistut tavapäraselt teenindavate autodega k.a prügiveoautod. Vaidlusküsimus puudutab eelkõige asjaolu, kas avaldajal on õigus kasutada puudutatud isiku I kinnistut veoautodega, mille mass on kuni 30 tonni, sh eesmärgiga oma kinnistul elamu ehitamiseks (tlk 40-43).
  4. Esiteks tuleb selgitada välja, kas avaldaja kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt on võimalik muul viisil ehk puudutatud isiku I kuuluvat teed kasutamata. Puudutatud isik I on seisukohal, et avaldajal on võimalik kasutada XXX (tlk 92). Puudutatud isik I selgitab, et tegemist on osaliselt pinnaseteega ja osaliselt asfaltteega. Puudutatud isik II seisukohast tulenevalt lõpeb XXX maa-alaga, kus puuduvad teed ja tänavad. Avaldaja esitatud tõenditest on näha, et XXX ei ole täielukult väljaehitatud ja asfaltkattega tee puudub (tlk 104, 141-158). Puudutatud isik II on seisukohal, et nimetatud tee on veoautodega läbitav. Kohus tuvastab eelviidatud tõendite põhjal, et alternatiivne kohane ja piisav viis avalikult teelt avaldaja kinnistule pääsemiseks puudub.
  5. Puudutatud isiku I sisuline vastuväide XXX tänava tee kasutamise vastu seisneb selles, et tee ei ole välja ehitatud nõuetekohaselt (tlk 78-90) ja paigaldatud liiklusmärgid keelavad liiklemist XXX tänaval (tlk 91). Avaldaja hinnangul on tlk 78-90 esitatud XXXarvamus asjakohatu, kuna isik ei ole riiklikult tunnustatud ekspert, puuduvad andmed tema hariduse ja kogemuse kohta ning andmeid käesoleva vaidluse kohta. Kohus nõustub avaldajaga, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole liiklusmärk ega selle paigaldamise õiguslikud alused, vaid asjaõigusseadusest tuleneval alusel vaidlus selle üle, kas ja mis tingimustel on isikul õigus kasutada teisele isikule kuuluvat kinnisasja avalikult kasutatavale teele pääsemiseks või mitte. Puudutatud isik väidab, et XXX tänav ei pea praegusel ajal vastama Rannamõisa tee 9B kinnistu tehnovõrkude projektile. Kohtu hinnangul on puudutatud isiku I selline väide tõendamata. Avaldaja on esitanud XXX tehnovõrkude projekti (tlk 16-31), mille kohaselt on selle piirkonna tänavate (v.a XXX) katendite Evaj=180 M pa ja normkoormuseks A grupi veoauto (tlk 28 p 6). XXX tänav asub Rannamõisa tee 9B detailplaneeringu alal (tlk 119, 133136). Maanteeamet vastas kohtu päringule, et viidatud parameetritest mingeid piiranguid teel liiklevatele veokitele ei tulene ja A grupi veokitele projekteerides võivad kõik Eestis lubatud liiklusvahendid katendil liigelda (tlk 162). Sellest järeldab kohus, et ka avaldaja taotletud kuni 30 t massiga veokid võivad puudutatud isiku I kinnistut läbida. Avaldaja on piisavalt põhjendanud vajadust ehitusetegevuse otstarbel selliste sõidukitega oma kinnistule pääsemiseks.
  6. Avaldajale kuuluv kinnistu asub detailplaneerinu seletuskirjas märgitud planeeritaval alal ning juurdepääs kehtib avaldaja kinnistule planeeringuga ette nähtud juurdepääs XXX ja XXX kaudu Rannamõisa teele (tlk 124-132). Avaldaja on esitanud kohtule poolte kirjavahetuse (tlk 11-14), milles puudutatu isiku I nimel vastav XXX, kes tutvustab ennast kui puudutatud isiku volitatud esindajana (tlk 11). Seega ei ole puudutatud isiku vastuväited asjakohased tõendi tähelepanuta jätmisele (tlk 68 p 1.1.6), seda enam kui vastus oli kooskõlastatud puudutatud isiku I lepingulise esindaja (tlk 14) ja tsiviilasjas 2-11-50534 (juurdepääsu nõue XXX tänava tee kaudu) vaatlusel osales kui puudutatud isiku nõustaja (tlk 141). Nimetatud kirjas on puudutatud isik I teinud avaldajale pakkumise (tlk 13), milles sisuliselt on andnud nõusoleku tee kasutamiseks 3-25 tonniste liikurmasinatega oma eramu ehitamiseks sõltuvalt ettemaksust summas 10 000 eurot kuus ning liikurmasina ühekordse läbisõidutasu 100 euro eest 30 päevase etteteatamisajaga. Nimetatud tõendist on näha, et 5
(8)2-13-32976 puudutatud isik on olnud nõus XXX tänava tee kasutamisega avaldaja poolt sh ka veoautodega kuni 25 tonni sõltuvalt juurdepääsu tasust. Sellest järeldab kohus, et puudutatud isik on ka ise pidanud võimalikuks avaldaja taotlusele sisuliselt vastavas ulatuses ja koormusega puudutatud isiku I kinnistu läbimist.
  1. Kuna XXX tänav on 100% transpordimaa (tlk 9) samamoodi nagu ka XXX on 100% transpordimaa (tlk 135 p 1.1.49) ja detailplaneeringu kohaselt on rajatud kinnistutele juurdepääsu väljaehitamiseks (tlk 119 p 1, 120 p 1.2) mis kohtu hinnangul peab mh hõlmama ka kinnistutel elamute ehitamise võimalust. Seega ei saa olla põhjendatud olukord, kus teeomanik ei ehita juurdepääsu teed vastavalt seaduses sätestatud nõuetele (tlk 23 p 5.1) ja piirab selle kasutamist ulatuses, mille tagamine on tema kohustus. Teeseadusest ei tulene, et teeomanik vabaneb oma kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust. Kohus ei nõustu puudutatud isiku tõlgendusega, et teeohutuse eesmärgil tuleks XXX tänava teel liiklust vajadusel keelata ilma seda seaduses sätestatud nõuetele korda tegemata. Teeseadusest § 37 lg 1 p 2 tuleneb ka teeomaniku kohustus hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis. Puudutatud isik I ei ole kohtule esitanud tõendeid asjaolude kohta, mis välistaksid puudutatud isiku I vastutusest. Tee omanikul on õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist (TeeS § 37 lg 3), st juurdepääsust ei saa keelduda sellega seonduvate võimalike kulutuste tõttu.
  2. Lõpuks analüüsib kohus juurdepääsu eest makstava tasu suurust. Puudutatud isik I ei ole vaatamata kohtu nõudmisele avaldanud, kui suurt tasu ta soovib saada. Olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule, ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu (Riigikohtu
  3. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12 p 11 viies lõik esimene lause). Riigikohtu senise praktika järgi on eratee omanikul õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu

§ 156lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt Tee

S § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28 ja
  3. novembri
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14 teine lõik). Juurdepääsutasu suuruse määramisel

§ 156lg 1 ja Tee

S § 37 lg 3 järgi tuleb arvestada eelkõige TeeS-s sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vaja minevaid kulutusi. Näiteks peab teel olema TeeS § 10 lg 1 järgi võimalik ohutult liigelda ja tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Eratee omanik korraldab TeeS § 25 lg 4 järgi tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Teetööde tehnoloogia ja kvaliteet peavad TeeS § 30 lg 1 järgi vastama liiklusohutus- ja keskkonnakaitse- ning tee seisundi kohta esitatavatele nõuetele. TeeS-st ei tulene, et teeomanik vabaneb nendest kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja õigus nõuda selle eest tasu

§ 156lg 1 alusel.

Eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks. 21. Riigikohus on märkinud, et eratee omanik, kes peab

§ 156

lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest (vt

  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 12). Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik I tõendanud kinnistu väärtuse vähenemist. Kohus tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja esitatud tõenditega tuvastas, et käesoleval juhul ei ole täheldada kinnisasja väärtuse vähenemist selliselt, mis tingiks tasu maksmist. 6

(8)2-13-32976 22.

§ 156

lg 1 alusel juurdepääsu kasutamise tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu

  1. septembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 24).
  3. Puudutatud isikul on õigus nõuda juurdepääsu tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist (TeeS § 37 lg 3). Puudutatud isik II on esitanud kohtule seisukoha, et XXX tänava teelõigu talvised ja suvised hoolduskulud moodustavad ligikaudu 1 680,57 eurot aastas. Puudutatud isik I ja avaldajad ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Avaldaja on nõus maksma puudutatud isikule tee kasutamise eest igakuiselt 0,91 eurot arvestusega, et 95 kinnistu omaniku kasutab XXX tänava teed juurdepääsuks (tlk 15). Puudutatud isikud ei ole vaielnud vastu tee kasutajate arvu osas. Kohus lähtub avaldaja esitatud andmetest ja eeldusest, et tee kasutamise koorumus jaguneb kõigi kasutajate vahel võrdselt.
  4. Kohus ei arvesta juurdepääsu tasu määramisel maamaksu summaga. Maamaksuseaduse § 3 kohaselt maksab maamaksu üldjuhul maa omanik. Seega on tegemist omandi maksustamisega. Juurdepääsu seadmisel ei muutu koormatava kinnistu omandisuhe. Kohus ei tuvastanud, et koormatava kinnistu väärtus oleks vähenenud. Samuti ei tuvasta kohus, et koormatava kinnistu omanikel oleks käesoleva kohtuasja asjaoludel nende maa kasutamise võimalused kohtu määratava juurdepääsu tõttu senisest sedavõrd erinevad, mis annaks alust kaaluda maamaksu kohustusega arvestamist juurdepääsu eest määratava tasu arvutamisel.
  5. Eelneva põhjal lähtub kohus lähtub teehoolduskulude suuruse määramisel puudutatud isiku II esitatud andmetest. XXX tänava teelõigu teehoolduskulud moodustavad ühe aasta lõikes 1 680,57 eurot, seega jääb avaldaja kanda 17,69 eurot aastas ( = 1 680,57 eurot / 95) ehk iga kuu 1,47 eurot ( = 17,69 eurot /12). Tasu tuleb maksta iga kalendriaasta eest ette, sest sel viisil saavad koormatava kinnistu omanikud seda mõistlikult kasutada teehoiu kulude katmiseks.
  6. Avaldajad taotlevad juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse kande tegemist. Juurdepääsuõigust reguleeriv

§ 156

paikneb seaduse kolmanda peatüki („Kinnisomand”) kolmandas jaos pealkirjaga „Kinnisomandi kitsendused”.

§ 53

lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kantakse ainult seaduses ettenähtud andmed.

§ 62

alusel kantakse kinnistusraamatusse asjaõigused ja märked.

§ 141

lg-te 1 ja 3 järgi kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata; seadusjärgse kitsenduse üle peetud kohtuvaidluse korral kantakse kitsendus selle kehtivuse tuvastamisel kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 15 lg 1 p 1 näeb ette, et kinnistusregistriosa kolmandasse jakku kantakse muu hulgas ka kinnisomandi kitsendused. Juurdepääsuõiguse siduvaks muutumine kinnistute igakordsetele omanikele saab niisiis toimuda

§ 63

lg 1 p 4, § 63¹ lg 7 ja § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse märkuse kandmisega. KRS § 34¹ lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul kahjustab juurdepääsu kohta koormatava kinnistu registriossa tehtav kanne selle kinnistu omanike õiguseid. KRS § 34¹ lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Samuti näeb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eelneva põhjal tuvastab kohus koormatava kinnistu omanike kohustuse anda nõusolek kohtu määratud juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Puudutatud isik ei ole esitanud vastuväited kinnistusraamatusse kande tegemise kohta. 7

(8)2-13-32976
  1. Avaldaja esitatud skemaatiline kaart (tlk 8) ei oma asja lahendamisel tõenduslikku tähendust, sest samad andmed nähtuvad ülevaatlikumalt ja selgemalt teistelt tõenditelt, ning kohus jätab selle tõendi TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata.
  2. Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 3, § 125 ja § 132 lg 1 järgi 3 500 eurot.
  3. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda. Riigilõivu on tasunud avaldaja ja kuna lahend tehakse tema huvides, siis jääb vastav kohtukulu TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldaja enda kanda. Kohtuvälistest kuludest on menetlusosalised taotlenud õigusabikulude teiste menetlusosaliste kanda panemist. Kohus leiab, et hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu
  4. mai
  5. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 kolmas lõik). Kohus järeldab TsMS § 172 lg 8 teise lause sõnastusest ja käesoleva vaidluse asjaoludest, et on põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda.
  6. TsMS § 478 lg 4 näeb ette, et hagita menetluses tehtav määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib määrata, et määrus kuulub osaliselt või täielikult täitmisele alates hilisemast asjast, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Tehingu tegemiseks nõusoleku või heakskiidu andnud või isiku tahteavalduse asendanud määrus kuulub täitmisele alates jõustumisest. Kohus määrab, et käesolev määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.