Obsah (7)

§ 113§ 208§ 88§ 32§ 94§ 162§ 20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-553

) § 88 lg-s 8 sätestatut ja loeb tasutud summadest täitmise toimunuks esmalt viivise ning seejärel põhivõlgnevuse osas. Viivis-intressinõudeid on hageja kostjale saatnud järgmiselt: 18.12.2008 arve nr V722 summas 54 679,02 krooni, 21.09.2009 arve nr V921 summas 94 198,07 krooni, 22.01.2010 arve nr V15 summas 48 946,93 krooni ning 04.08.2010 arve nr V1115 summas 73 223,23 krooni. 03.09.2010 seisuga oli kostjal hagejale tasumata põhivõlg 231 304,02 krooni ja viivisvõlg viivisarve nr V1115 alusel 73 223,23 krooni, kokku 304 527,25 krooni. Nimetatud summa nõudmiseks esitas hageja 14.09.2010 pretensiooni, kuid võlgnevus on tasumata.

1. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja väitel on ta tasunud arveid järgnevalt: 1) arvesaatelehe nr 4543 alusel 127 020 krooni: 01.09.
2. a 20 020 krooni, 19.10.
3. a 10 000 krooni, 14.04.
4. a 20 000 krooni, 08.06.
5. a 77 000 krooni; 2) arve-saatelehe nr 4641 alusel 08.07.
6. a 54 775 krooni. Seega on kostja tasunud täies ulatuses võla arvesaatelehtede nr 4543 ja 4641 alusel. Kostja ei ole tasunud arve-saatelehe nr 1251 alusel, sest kauba on vastu võtnud isik, kellel puudub seos kostjaga. Poolte vahel puudub kokkulepe viivisemäära osas ning kohaldada tuleks seadusjärgset viivisemäära. Kostja taotles viivise vähendamist mõistliku suuruseni vastavalt

§ 113

lg-le 8 ja § 162 lg-le 1, arvestades, et kostja on vastavalt võimalustele võlgnevust likvideerinud, samuti arvesse võttes kostja majanduslikku seisundit. 2 MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. detsembri 2011 otsusega hagi ning mõistis välja OÜ-lt Lõunapiim 19 462,84 eurot AS Eksar-Transoil kasuks. AS Eksar-Transoil menetluskulud jättis kohus OÜ Lõunapiim kanda. Kohus määras jätta Tartu Maakohtu
3. novembri 2010 määruse alusel hagi tagamiseks kostjale kuuluvatele kinnistutele seatud kohtulikud hüpoteegid hageja kasuks jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna ja kustutada kohtuotsuse täitmisel ning tagastada hagejale
4. novembril 2010 Rahandusministeeriumi pangakontole tasutud võimaliku kahju tagatis 974,65 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline vedelkütuse müügileping

§ 208lg 1 tähenduses.

Asja arutamise käigus on ära langenud vaidlus arve-saatelehe nr 1251 alusel müüdud 10 000 liitri diiselkütuse kättesaamise üle ning kostja on tunnistanud nimetatud kütuse ostmist summas 83 500 krooni. Arve-saatelehtedelt (tl 19-21) nähtub, et arved on kostjale esitatud maksetingimustega: maksetähtaeg 30 päeva, maksega hilinemisel viivis 0,15%. Arved on allkirjastatud erinevate vastuvõtjate poolt. Kohus nõustus kostjaga, et allkiri on arvele antud selle vastuvõtmise kohta, sellest ei saa teha järeldust, et arve (ka kauba) vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Samas võib arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine erandjuhul tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09. Poolte vahel on pikaajalised lepingulised suhted, kostja on hagejale tasunud juba 2006. a viiviseid 0,15% päevas (tl 6365). Hageja on kostjale saatnud viivisarved 2008 – 2010, milles on viivist arvestanud 0,15% viivitatud summalt päevas (tl 33-41). Hageja on saatnud perioodil 20.05.2009 – 21.07.2010 kostjale kinnituskirjad (tl 22-25), mille kostja on kätte saanud ning milles tuletatakse kostjale meelde võla ja viivisarvete (0,15% päevas) tasumist ning võlgnevuse tasumise arvestuse pidamist lähtuvalt

§ 88lg-st 8.

Kinnituskirjaks loetakse juba suuliselt sõlmitud lepingus kokku lepitud tingimuste kirjalikku kinnitust (

§ 32lg 1).

Seega on hageja korduvalt kostjale kinnituskirja nime all kinnitanud võlgnevuse tasumise arvestust

§ 88

lg 8 järgi ja nõudnud ka viivisarvete tasumist, mis olid arvestatud suuruses 0,15% päevas, ning kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud enne, kui tsiviilasja menetlemise käigus pooltevahelistel läbirääkimistel augustis 2011 (tl 76-79) ja 11.10.2011 kohtuistungil.

§ 32

lg 1 sätestab, et kinnituskiri tuleb saata teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul. Hageja on juba alates 20.05.2009 saadetud kirjades kinnitanud viivise nõudmist viivisarvetel näidatud suuruses. Väheveenev on kostja väide, et viivisemääraga mittenõustumist näitas asjaolu, et maksekorraldustest nähtuvalt on kostja tasunud eelkõige põhivõlga, sest viivisemääraga mittenõustumisel oleks kostja pidanud ikka tasuma vähemalt seadusjärgset viivist. Kostja on vääralt arvestanud kõik tasutud summad põhivõla katteks ning ei ole arvestanud hageja õigusega

§ 88

lg 8 rakendamiseks.

§ 88

lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks andnud kostjale nõusoleku määrata kohustuse täitmiseks

§ 88lg-s 8 sätestatust erinev järjekord.

Hageja esitatud arvete, laekumiste arvestuse ning kostja esitatud maksekorralduste koopiate järgi (tl 19-21, 33-41, 43, 71-75) luges kohus tõendatuks, et kostja võlgneb hagejale põhivõlgnevusena 231 304,02 krooni ehk 14 783,02 eurot ja viivist 73 223,23 krooni ehk 4679,82 eurot. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivitusintressi eesmärgiks on võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. 3 TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on kostja ülesanne tõendada, et viivis on ebamõistlikult suur. Kohus leidis, et kostja ei ole seda tõendanud. Viivise tasumine oli poolte sõlmitud lepingus ette nähtud võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumise juhuks. Viivise vähendamisel võtab kohus arvesse võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja võlausaldaja tähelepanuväärivat huvi. Kostja ei ole tsiviilasja menetluse ajal ja üldse viimase ligi pooleteise aasta jooksul võlgnevust vähendanud. Üksnes kostja paljasõnalised väited, et kostja on majanduslikes raskustes, ei saa olla aluseks viivise vähendamisele. Samuti moodustab viivisenõue põhinõudest vaid 32 protsenti. Kohus jättis hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus leidis, et asjas puuduvad alused TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ Lõunapiim esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. detsembri 2011 otsuse tühistamist viivisenõude summas 4679,82 eurot rahuldamise osas ja osas, millega jäeti hageja menetluskulud kostja kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta viivisenõue rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda või vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus ebaõigesti kohaldanud

§ 113

lg 1 ja § 94, lugedes pooltevahelises võlasuhtes kohaldamisele kuuluvaks viivisemääraks 0,15%. Hageja ja kostja vahelises võlasuhtes kuulub kohaldamisele

§ 94järgi seadusjärgne viivisemäär 0,022% päevas.

Kohus on ekslikult tuvastanud, et kostja ei ole esitanud hageja kohaldatavale viivisemäärale vastuväiteid enne kui tsiviilasja menetlemise käigus. Kostja on oma tegevusega väljendanud mittenõustumist hageja kohaldatava viivisemääraga. Kostja poolt arvete nr 4543 ja 4641 tasumise ajaks oli hageja väljastanud kostjale korduvalt viivisearveid, millel on viivisemäärana märgitud 0,15%, kuid kostja ei ole neid arveid aktsepteerinud, vaid on tasunud arveid põhivõlgnevuse katteks. Poolte vahel ei ole kokkulepet viivisemäära osas. Viivisemäär on märgitud hageja poolt ühepoolselt kostjale väljastatud arvetel. Arvetele on vastuvõtjatena märgitud kolm erinevat isikut, kellest ükski ei ole kostja volitatud esindaja, kes oleks pädev võtma kostjale õiguslikult siduvaid kohustusi. Nimetatud isikute allkirja arve vastuvõtmise kohta ei saa TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega ei saanud kohus käsitleda arve vastuvõtmist ja allkirjastamist arve tingimustega nõustumisena. Hageja poolt kinnituskirjade nime all saadetud dokumendid ei ole käsitletavad kinnituskirjadena

§ 32lg 1 tähenduses, vaid tegemist on võlgnevuse teatistega.

Kinnituskirjaks loetakse juba sõlmitud lepingus kokkulepitud tingimuste kirjalikku kinnitust. Kostja ei ole hagejaga suuliselt kokku leppinud kohaldatavas viivisemääras, seega puudub suuline kokkulepe, mida saaks kirjalikult kinnituskirjas fikseeritult kokku leppida. Lisaks on pooltevahelised võlasuhted eksisteerinud 2006. aastast, seega

§ 32

lg 1 mõtte kohaselt pidanuks hageja saatma kostjale kinnituskirja suuliselt kokkulepitud tingimuste fikseerimiseks 2006. a. Kuivõrd hageja ei ole saatnud

§ 32

lg-s 1 ettenähtud korras ja tingimustel kinnituskirja, siis ei saanud ka kostja esitada vastuväiteid kinnituskirjale; 2) on kohus jätnud ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks. Kohus on vääralt kohaldanud

§ 162

lg 1, sest on käsitlenud üksnes kostjaga seonduvat, jättes analüüsimata võlausaldajal tekkinud võimaliku kahju. Üheks nõutava viivise ebaproportsionaalsusele viitavaks asjaoluks on see, et hageja ei ole kohustuse rikkumisest kahju saanud. Kui hagejal kahju üldse ei tekkinud ja võlgnik peab ikkagi viivist maksma, siis kaotaks viivis oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Hageja ei ole viidanud 4 sellele, et tal on kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkinud. Kostja on palunud kohtul arvestada sellega, et kostjal on küll tekkinud võlgnevus hageja ees, kuid kostja on vastavalt võimalustele võlgnevust likvideerinud. Kostja ei ole aktsepteerinud hageja kohaldatud viivisemäära, samas on hageja kostja teostatud põhivõlgnevuse maksed lugenud viivisevõlgnevuse katteks. Kostja palus arvesse võtta kostja majanduslikku seisundit, sest ka hageja esindaja on kohtuistungil möönnud, et võlgnevuse tekkimise perioodil oli majanduslik olukord üldiselt halb, mistõttu on ka arusaadav maksete tasumisega viivitamine; 3) ei saa nõustuda hageja menetluskulude kostja kanda jätmisega. Kostja palus hagi rahuldamisel jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, sest kostja on vastavalt oma võimalustele tasunud põhivõlgnevust, kuid vaatamata sellele on hageja taotlenud sama põhivõlgnevuse tasumist, kuivõrd hageja on põhivõla katteks laekunud summad arvestanud viivisevõlgnevuse katteks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei esine aluseid TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks, rikkudes TsMS § 436 lg

1. Kostja jääb oma varasema seisukoha juurde kohaldada vastava aluse olemasolul menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
2. AS Eksar-Transoil vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti tõlgendanud pooltevahelisi võlasuhteid. Kostja tasus võlgnevust suvaliselt, mis ei anna alust väita, et sellega näitas kostja oma mittenõustumist viivisemääraga. Kohus märgib põhjendatult, viidates Riigikohtu otsusele, et teatud juhtudel võib arvete vastuvõtmine tähendada ka arvel märgitud tingimustega nõustumist, nt tasudes mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Kostja on tasunud hagejale viivist kokkulepitud määras juba
3. a. Loogiline ja mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas on asjaolu, et kui arvesaateleht kajastab õigesti kütuse liiki, kogust, hinda, maksetähtaega, siis on poolte vahel kokkulepe ka arve-saatelehele märgitud viivisemäära osas. Pooltevahelises võlasuhtes on hea usu ja äritava põhimõttega vastuolus, kui lepingu tingimusi soovitakse käsitleda valikuliselt. Arved jõudsid isikute kätte, kellel olid volitused võtta kostja nimel õigusi ja kohustusi. Arvete jõudmisel nimetatud isikute valdusesse pidi olema arusaadav ka suuliselt kokkulepitud viivisemäär 0,15%, kuna see oli arvetele märgitud. Kostjale saadetud kinnituskirjad vastavad

§ 32lg 1 mõttele.

Kinnituskiri saab olla ka täpsustava ja selgitava sisuga. Muudatused kinnituskirjas võrreldes varem kokkulepituga ei tohi olla olulised. Eeltoodud seisukohti kinnitab ka Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne. Hageja on käitunud korrektselt, heas usus ja kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega. Poolte vahel toimisid suulised kokkulepped ja mõlemad pooled täitsid oma kohustusi nõuetekohaselt, sh tasus kostja hageja nõudel viivist kokkulepitud määras juba

1. a. Viivisarvete ja kinnituskirjade saatmise vajadus tekkis
2. aastast, kui kostja maksekäitumine oluliselt halvenes. Hageja soovis kostjale meelde tuletada, millised on pooltevahelised kokkulepped, sh märkides ka viivisemäära ja viivise summa. Majandus- ja kutsetegevuses on mõistlik eeldada, et kui ei peeta kinni kokkulepitud maksetähtajast, tuleb tasuda viivist. Tegemist ei ole sellise lepingutingimusega, mis saaks teisele poolele tulla üllatusena. Kui kostja ei oleks soovinud nõustuda viivisemääraga, tulnuks sellele vastu vaielda pärast viivisarvete ja kinnituskirjade saamist. Kostja on esmakordselt esitanud oma vastuväited alles tsiviilasja menetlemise käigus. Apellatsioonkaebuses on vastuolu. Apellant on seisukohal, et kostja peaks tasuma viivist seadusjärgselt, s.o 0,022% päevas, taotledes samas viivisenõude rahuldamata jätmist; 5 2) on kohus põhjendatult leidnud, et viivis ei ole ebamõistlikult suur ja puuduvad alused selle vähendamiseks. Hagi esitati kohtule 04.11.
3. Enne hagi esitamist tasus kostja viimati oma võlgnevust
4. a alguses, osa võlast on pärit aastast
5. Kostja käitumine on olnud pahatahtlik, kostja on vähemalt osaliselt võlgnevust tunnistanud, kuid ei ole teinud hagejale ühtegi makset ca kahe aasta jooksul. Üldine halb majanduslik olukord ei saa olla aluseks tendentsile „maksan siis, kui heaks arvan”. Samal ajal eelistas kostja tasuda oma teisi arveid (ka kütuse eest), kuna tegemist on tegutseva ettevõttega. Hageja ei pea eraldiseisvalt ja summaliselt tõendama kahju olemasolu või suurust. On selge, et kui hagejal on põhivõlana saamata üle 15 000 euro ning seda mitme aasta jooksul, siis on see kütuse väikehulgimüügiga tegeleva ettevõtte jaoks märkimisväärne kahju. Hageja on kütuse sisseostmisel tasunud hankijatele ja tasunud ka riigimaksud, millised moodustavad ca 40% kütuse hinnast. Hageja on olnud sunnitud kasutama pangalaenu, et täita oma kohustusi. Hageja on käitunud heas usus ning ei ole tsiviilasja menetlemise kestel viivisenõuet suurendanud; 3) puuduvad alused jätmaks menetluskulusid poolte endi või hageja kanda. Kostja põhjendus menetluskulude jaotuse osas on olnud see, et kostja on vastavalt oma võimalustele võlgnevust tasunud. Nimetatud väide on kohatu normaalse ärikeskkonna jaoks. Hageja püüdis võlgnevust kätte saada pikka aega enne kohtusse pöördumist. Kostja ei pidanud vajalikuks hagejaga sel teemal isegi suhelda. Kohtusse pöördumine oli hageja jaoks ainuvõimalik meetod oma õiguste tagamiseks ning hageja pidi seoses kohtusse pöördumisega kandma seadusega ettenähtud kulusid. TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks puuduvad alused, kuna kohus ei teinud otsust, mida kompromissina pakkus menetluse kestel kostja. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleva juhul on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse temalt viivise 4679,82 euro väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse normi ning põhjendatult mõistnud kostjalt välja muu hulgas ka viivise 4679,82 eurot ning jätnud menetluskulud kostja kanda. 7.
8. Maakohus on põhjendatult kohaldanud pooltevahelisele võlasuhtele viivisemäära 0,15% päevas ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Hageja on tuginenud kogu menetluse kestel sellele, et kostja aktsepteeris kaupa vastu võttes ja arveid alla kirjutades hageja poolt arvetel kirjeldatud müügitingimusi, sh viivise määra 0,15% päevas. TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.

§ 20

lg 2 sätestab, et vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku tähtaja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. 6 Asja materjalidest nähtuvalt oli pooled pikaajalistes lepingulistes suhetes ning kostja on tasunud hagejale viivist määraga 0,15% päevas juba

1. aastal. Seega kinnitab kostja nõustumist viivise määraga 0,15% päevas ka tema poolt nimetatud määras hagejale viivise maksmine. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja esitas viivise määrale 0,15% päevas esmakordselt vastuväiteid alles kohtumenetluse käigus. Seda, et kostja on jätnud hagejale arved osaliselt tasumata (sh viivise), ei saa käsitleda mittenõustumusena viivisega määras 0,15% päevas. Siinjuures on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu 17.12.2009 otsuse p-s 11 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 väljendatud seisukohale. Analoogilist olukorda on Riigikohus käsitlenud ka 07.11.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-
2. Kuivõrd kostja on nõustunud juba varem arvetel märgitud viivise määraga 0,15% päevas, ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust sellel, kas käsitleda hageja saadetud kinnituskirju (t.l 22-25) kinnituskirjadena

§ 32lg 1 tähenduses või mitte.

7.2. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata tema taotluse viivise vähendamiseks. Vastavalt

§ 162

lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni. Riigikohus on 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et kuna viivise vähendamist taotles kohtule kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 (TsMS kehtiva redaktsiooni § 230 lg 1) järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Kostja on põhjendanud viivise vähendamist sellega, et üldine majanduslik olukord on halb ja vastavalt võimalustele on ta võlgnevust hageja eest likvideerinud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kostja üldsõnalised väited ei tõenda hageja nõutud viivise ebamõistlikku suurust ning seetõttu on maakohus jätnud õigesti rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks. Apellandi etteheide maakohtule, et maakohus on jätnud analüüsimata hagejal tekkinud võimaliku kahju, ei ole põhjendatud. Kostja on enda tõendamiskoormise jätnud täitmata ning seetõttu ei saanudki maakohus hinnata, kas hagejal tekkis kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu väidetav kahju või mitte. 7.

1. Maakohus jättis õigesti menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 162 lg 4 regulatsiooni, on põhjendamatu. Riigikohus on 26.01.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10 märkinud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. See, et kostja on vastavalt oma võimalustele hageja arveid tasunud, ei ole käsitletav TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud olukorraga, mis annaks võimaluse jätta kostjalt hageja menetluskulud välja mõistmata. Apellandi viide TsMS § 163 lg-le 2 ei ole asjakohane.
2. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks 7 Üllar Roostoja