§-d 96 ja 97) on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt
§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.
lg-d 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka olukorras, kus tema varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellisel juhul peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses kindlaksmääratud minimaalmäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise 2
lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus lähtub käesolevas asjas lapsele elatise väljamõistmisel eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Hageja esindaja poolt hagiavalduses märgitud igakuised lapse vajadused keskmiselt summas 305 eurot, millele lisanduvad kulutused meelelahutusele, huviringidele, on kohtu hinnangul mõistlikud ja põhjendatud. Kohus on seisukohal, et seaduses sätestatud miinimumsuuruses elatise nõudmisel ei ole hagejal vaja tõendada talle vajaminevaid igakuiseid kulutusi. Riigikohus 09.03.2005.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 p-s 20 on öelnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Kohus arvestab antud asja lahendamisel ka asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on 1 alaealine laps (hageja), kelle elukoht on ema juures. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid aluseks väljamõistetava elatise vähendamiseks alla minimaalmäära. Kohus, lähtudes eeltoodust ja arvestades kõiki asjaolusid, poolte seisukohti ning hinnates eeltoodut kogumis, peab põhjendatuks ja mõistlikuks kostjalt välja mõista elatis hageja poolt nõutavas suuruses, s.o on määras, mis alati vastab seaduses kehtestatud minimaalmäärale. Elatis kuulub väljamõistmisele hageja taotletud ajast, s.o 01. oktoobrist 2013.a. Kostja poolt juba tasutud elatise osas on võimalik teha tasaarvestus otsuse täitmise käigus. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei nõuta elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest riigilõivu ning ka hagimaterjalidest ei nähtu, et pooled oleksid menetluses kandnud muid kulusid. Seega ei ole käesolevas asjas menetluskulusid, mille jaotamise viisi peab kohus kindlaks määrama. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Õunpuu kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.