) § 15 lg 3 p 1 ja 4 kohaselt kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud.
lg 1 kohaselt võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Kohus, tutvunud esitatud avaldusega, vastuväidetega ning esitatud tõenditega, asub seisukohale, et avaldus ei ole põhistatud ja tõendatud, mistõttu tuleb ajutine haldur jätta nimetamata. 2
lg-s 2 on nimetatud asjaolud, millistest vähemalt ühele peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema. Nimetatud sätte p 1 kohaselt on selliseks asjaoluks, et võlgnik ei ole täitnud kohustust
tõlgendamisel tuleb vastavalt TsÜS §-le 3 lähtuda muu hulgas selle eesmärgist. Vastavalt
§-le 2 on pankrotimenetluse eesmärgiks rahuldada selle kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel selles seaduses sätestatud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise teel. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Riigikohus on 6. märtsi 2002.a. otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Riigikohus on 20.detsembri 2004.a. otsuses nr 3-2-1-150-04 p-s 27 märkinud, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei tohi toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Seega on võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamine võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik tuvastada, kas poolte vahel on käsundisuhe või on ülekanded tehtud alusetult nagu võlausaldaja väidab. Esitatud tõenditest nimetatud asjaolu ei nähtu. Võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik tunnistaks võlgnevust võlausaldaja ees. Võlgniku vastuväidete kohaselt on ülekanded tehtud seoses käsunduslepinguga ning võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgnik peaks maksed tagastama.
lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnik ei nõustu võlausaldaja seisukohaga selles, et võlgnik on alaliselt maksejõuetu. Riigikohus on 22.märts 2005 lahendis nr 3-2-1-20-05 p-s 12 märkinud, et kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, siis pole kohtul vaja võlgniku maksejõulisust kontrollida. Kui võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu ja kohus asub seisukohale, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, siis ei saa kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel kohtuotsusega võlgniku maksejõuetust välja kuulutada ka juhul, kui võlgnik on maksejõuetu. Kohus on korraldaval istungil palunud selgitada võlgniku maksejõuetust ja nimetada võimalikke võlausaldajaid. Kohus leiab, et XXXOÜ pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole piisavalt selge, võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused. Kohus on seisukohal, et nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab põhjalikku asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et vaidlus XXXOÜ avalduse aluseks oleva nõude osas tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Juhindudes Riigikohtu lahendis 3-2-1-20-05 väljendatud seisukohast kohus leiab, et puudub vajadus edasiseks võlgniku maksejõulisuse kontrollimiseks. 4 Kohtu hinnangul ei ole pankrotiavalduse piisavaks argumendiks ka see, et majandusaasta aruandeid ei esitata nõuete kohaselt. See asjaolu võib olla hinnatav koos teiste argumentidega ja võlausaldajal on sealjuures äriseadustikust tulenevad õigused. Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata.
lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Asjaolu, et seisukohad ja dokumentaalsed tõendid ei esitatud võlgniku poolt kohtuistungiks, ei ole ainuüksi aluseks jätta need tähelepanuta. Kohus juhib tähelepanu, et määravaks on siiski see, et ebatõenäoline on olukord, et maksete sooritamisel puudus võlausaldaja enda tahe. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 7 teise lause ja
MS § 173 lg 1 alusel määrab kohus käesolevas lahendis ära vaid menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.