lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisinglepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõustavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Vaidlus puudub järgnevate asjaolude üle:
järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Pooltevahelise liisingpingu p 3.7, 7.4.1. järgi kohustub liisingvõtja hüvitama pärast kohustuste rikkumise tõttu lepingu ülesütlemist liisingandjale vara võõrandamisest tekkinud kahju. Arvestades ülalpool p-des 1,2 toodud vaidlustamata asjaolusid, leiab kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud liisingleping sõiduauto Honda CR-V 2.0
361, kuna hageja finantseeris kostjale vastava liisingeseme ostu (omandas selle tema jaoks) ja kostja kohustus hagejale tasuma selle eest tasu ning sai liisingeseme enda kasutusse Vaidlus Vaidlus oli selle üle, kas kostja peab kandma sõiduki tagastamise kulud ning milline on sõiduki turuväärtus.
järgi on kohustuse rikkumine kohutuse osaline täitmine, täitmisega viivitamine.
Lepingu ülesütlemise üle vaidlus puudus, seega on vaidlusalune liisingleping üles öeldud ja hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist
ja § 101 lg 1 p 1 ja § 108 järgi.
367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisinglepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja leidis, et leidis, et sõiduk varastati Rootsis ning selle tagastamisega seotud kulusid peab kandma kindlustusandja mitte kostja. Seda, et kostja käis Rootsis autoga ning parkis auto Stockholmis, ei ole kostja vaidlustanud (vastus 19.04.2013). Seega on kostja kasutanud sõiduki Rootsis ning sõiduk ei ole sattunud Rootsi asjaoludel, mille eest kostja ei vastuta. Hageja poolt kohtule esitatud OÜ XXX koostööpartneri e-kirjavahetusest 24.09.2010 nähtuvalt oli liisingese valesti pargitud ja teisaldatud Rootsus tasulisse parklasse ning seisis 4 seal. Hageja esitatud ELKF teatisest nähtuvalt ei ole 2010.a. vaidlusaluse sõidukiga seotud liiklusjuhtumeid registreeritud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et sõiduk oleks ärandatud/varastatud temalt või sellega oleks juhtunud liiklusõnnetusi ning et sellest oleks teavitatud kindlustusandjat. Kuna kostja kasutas sõidukit Rootsis ning sõiduk tuli tagastada hagejale Eestisse ning kostja ei ole tõendanud, et sõiduk oleks varastatud, millest oleks kindlustusandjat teavitatud, siis on alusetud kostja väited, et sõiduki tagastamise kulud Rootsist Eestisse peaks kandma kindlustusandja. Eeltoodu tõttu on sõiduki Rootsist Eestisse tagastamise kulud
367 lg 4 järgi need kulud, mida peab kandma liisingvõtja ehk kostja. Kooskõlas
Eseme, milleks on asjad, turuväärtus on kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 järgi. Hageja poolt kohtule esitatud fotodega on hageja tõendanud, et liisingese oli avariiline ehk vigastustega. Samuti on hageja tõendanud teatisega 12.10.2010, 09.12.2010 et on kostjat hoidnud kursis sõiduki müügiprotsessiga. Nende kohaselt on sõidukit müüdud enampakkumise teel ning algne hind oli 25 000 krooni (käibemaksuta) ja 09.12.2010 oli hinda alandatud 19 000 kroonile. Lisaks on hageja esitanud väljavõttega avariiliste autode müügisüsteemist, et sõiduk müüdi enampakkumisel ning müügilepinguga XXX/19 15.12.2010 on hageja tõendanud, et sõiduk müüdi 35 000 kr ehk 2236,91 euro eest (käibemaksuta). Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse liisingeseme kui avariilise sõidukiga sarnase sõiduki (ehk samasuguse avariilise sõiduki) turuväärtus ehk kohalik keskmine müügihind oleks enam kui 2236,91 eurot (käibemaksuta) sõiduki tagastamise ajal 30.09.
Kostja võlgnetav kohustus on seega 2037,19 eurot (5024,10-2236,91-750=2037,19 eurot). Kuna märgitud 2037,19 eurot on seni hagejale tasumata, milles vaidlus puudus, siis rikub kostja liisinglepingu p 3.7, 7.4.1 ja
lg 1, 4 tulenevat kohustust
100 mõttes. Eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda liisinguvõtjalt ehk kostjalt kohustuse täitmist
5
lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi on võimalik viivist nõuda edaspidi ka protsendina põhivõlast kuni selle tasumiseni. Hageja palus viivise välja mõista alates hagi esitamisest 7% aastas. Hagi on kohtule esitatud 07.11.2012. Kuna vaidlus puudus selles, et kohustus on seni täitmata, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt ka
MS § 367 alusel lepingulist viivist võlalt alates 07.11.2012 7% aastas kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palus lepingulise viivise protsendina välja mõista võlalt 2028,89 € (so väiksem kui 2037,19 €, mis on hageja õigus), seega tuleb viivis hageja kasuks välja mõista kostjalt 7% aastas 2028,89-lt eurolt kuni 2028,89 euro tasumiseni. Eeltoodu alusel on hageja nõue tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks
76 lg 1, § 101 lg 1 p1, 6 § 108 lg 1, § 113 lg 1, TsMS § 367 järgi välja mõista põhivõlga 2037,19 eurot ja alates 07.11.2012 7% aastas võlalt 2028,89 eurolt kuni selle 2028,89 euro tasumiseni. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1, § 133 lg 1,2 mille on tsiviilasja hind põhinõude ja kõrvalnõuete väärtus kokku 2179,21 eurot (põhivõla nõue + aastane viivis 2028,89€-lt). (digitaalne allkiri) Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.