← Eesti

2-12-49968/36

Obsah (5)§ 174§ 175§ 231§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2013. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-49968 Tsiviilasi XXXja XXXhagi XXXja XXXv

) § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kohus on seisukohal, et hagejate taotlus vastab

§ 174lg 1 ja 3 sätestatud nõuetele.

7. Vastavalt

§ 175

lg-le 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 8.

§ 175

lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määrusega sätestatud lepingulise esindaja kulude piirmääradest (vt nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 11). Vabariigi Valitsuse poolt
  3. septembril 2008 vastu võetud määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (edaspidi „määrus“) § 1 lg 1 kohaselt on varalise nõudega tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinna puhul kuni 19 200 eurot maksimaalselt sissenõutav kulu 6 400 eurot. Hagejate lepingulise esindaja kulud vastavad kehtestatud piirmääradele. 9.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19; Riigikohtu
  3. detsembri
  4. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10). Menetluskuludehüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind (Riigikohtu
  5. juuni
  6. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 p 13 teine lõik). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (Riigikohtu

  1. veebruar
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 p 14 neljas lõik).

§ 175

lg 1 tõlgendamisel tuleb seetõttu arvestada mh

§ 231

lg-tega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu.

§ 175

lg 1 esimene lause võimaldab jätta menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimata vaid siis, kui avaldus on omaks võetud. Vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast (Riigikohtu 14. oktoobri 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10713 p 15 viies lõik ja p 16). 3

(4)2-12-49968
  1. Kohus tutvunud hagejate avaldusega ja hagejate poolt menetluse käigus esitatud dokumentidega ning võttes arvesse asja keerukust ja mahukust, peab hagejate lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks 20 tunni ulatuses. Selles ulatuses hagejate lepingulise esindaja toimingud olid kohtu hinnangul asja ajamisel põhjendatud ja vajalikud. Tegemist ei olnud õiguslikult keeruka ega faktiliselt mahuka vaidlusega. Samuti on põhjendatud ja vajalik hagejate makstud tunnitasu 63,90 eurot, millele lisandus käibemaks.
  2. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on hagejate kinnitus, et nad ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui hagejad ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. (Riigikohtu
  3. juuni
  4. aasta kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 16). Hagejad on kinnitanud, et nad ei ole käibemaksukohuslased. Seega ei saa hagejad õigusabikuludelt makstud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata ja menetluskulud tuleb välja mõista koos käibemaksuga summas.
  5. Eelneva põhjal määrab kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse järgmiselt: riigilõiv 600 eurot ja lepingulise esindaja tasu 1 278 eurot (63,90 eurot × 20 h), millele lisandub 20% käibemaks summas 255,60 eurot – kokku 2 133,60 eurot, mille kohus mõistab kostjatelt hagejate kasuks välja. Rahuldamata jääb hagejate taotlus 1 093,96 euro saamiseks.
  6. Menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte (

§ 177lg 1).

14.

§ 178

lg 2 kohaselt võib käesoleva kohtumäärusele esitada määruskaebuse kui kaebuse ese ületab 200 eurot. Kuna nii rahuldatud kui rahuldamata jäänud osa ületavad selle summa, siis saavad kõik pooled määruskaebuse esitada. Kohus selgitab, et määruskaebuse menetluskulusid ei hüvitata (

§ 178lg 3). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.