1-13-10669/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-10669 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. novembri 2013 määrus kaebuse läbivaatamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Nikolai Lebedevi taotlus riigi õigusabi saamiseks RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 208 lg 1, RÕS § 7 lg 1 p 5 ja § 10 lg 5 jätta Nikolai Lebedevi taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri
3. novembri 2013 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. KrMS § 387 lg 1 ja RÕS § 15 lg 8 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD
4. Tartu Vangla kinnipeetav N. Lebedev esitas 19.09.2013 avalduse, milles nõudis vanemvalvur R.A. i kriminaalvastutusele võtmist KarS § 152 ja § 324 alusel. Avalduse kohaselt viidi N. Lebedev 18.09.2013 hommikul koos abistaja, kinnipeetav M.K. iga meditsiiniosakonda hambaarsti juurde, mistõttu ta ei saanud minna koos E-3 sektoriga jalutama. Õhtusöögi ajal palus N. Lebedev vanemvalvur R.A. it lasta ennast jalutama, kuid R.A. i keeldus. Avalduse kohaselt on videosalvestuselt näha, kuidas vestluse ajal R.A. i kummardudes „näitab oma pagunite peal kahte kuppu“.
5. Tartu Vangla jättis 27.09.2013 teatega kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, põhistades otsust kokkuvõtvalt järgmiselt. 2.1 N. Lebedevi väidete kontrollimisel tehti kindlaks, et tal võimaldati 18.09.2013 hommikul minna jalutuskäigule, kuid ta ei soovinud seda ning läks meditsiiniosakonda hambaarsti juurde. Nii
6. üksuse peaspetsialist-üksuse juht K.T. kui vanemvalvur R.A. i kinnitavad, et kinnipeetavad viiakse kõik koos jalutama ning vajaduse korral viiakse neid sealt meditsiiniosakonda protseduuridele ja hiljem neile kompenseeritakse meditsiiniosakonnas oldud aeg. Seetõttu on teenistuses oleva vanemvalvuri otsustada, kas lisaks sellele, et kinnipeetavale on juba võimaldatud jalutuskäigule minemine, millest kinnipeetav on loobunud, anda talle lisaks veel üks võimalus jalutama minna. Kuivõrd 18.09.2013 teenistuses olnud vanemvalvur R.A. i otsus oli selline, et N. Lebedevile sel päeval rohkem jalutuskäigule minemist ei võimaldata, on R.A. i otsus seaduslik ning kinnipeetval ei saa selles osas mingit vastuvaidlemist olla. N. Lebedev on avalduses märkinud, et nende vestluse ajal R.A. i kummardus ja näitas pagunite peal kahte kuppu. R.A. i selgituse kohaselt soovis N. Lebedev, et R.A. i kutsuks vanemvalvuri, mistõttu tema laskus õlgadega luugi kõrgusele ning näitas kinnituseks vanemvalvuri ametiseisuse kohta enda paguneid. 2.2 Tulenevalt eeltoodust leiti Tartu Vangla teates kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, et vanemvalvur R.A. i tegevuses ei esinenud KarS § 152 ja § 324 ega ka ühegi teise Karistusseadustiku eriosa järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuseid. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta ning ainuüksi Tartu Vanglale kuriteoavalduse esitamine ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse algatamiseks.
7. N. Lebedev vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Lõuna Ringkonnaprokuratuuris, esitamata samas ühtki sisulist vastuväidet kaevatavas menetlusotsuses sedastatule. Kaebaja väitel on vangla „viinud juurdluse läbi ebaobjektiivselt, kiirustades ja rikkunud uurimisprintsiipi, pole üle kuulatud kõiki tunnistajaid.“ 3.1 Ringkonnaprokuratuuri 22.10.2013 määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnaprokuratuur asus seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud ja seaduslik ning nõustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises esitatud põhjendustega, miks ei esine KarS §-de 152 ega 324 järgi kvalifitseeritavate kuritegude objektiivsete ega subjektiivsete koosseisude tunnuseid. Etteheide, et Tartu Vangla ei kuulanud sündmuse asjaolude kohta üle tunnistajaid on asjakohatu, kuna vastavalt KrMS § 193 lg 1 algab kriminaalmenetlus esimese uurimistoiminguga ning seetõttu pole kaalumismenetluse käigus lubatud läbi viia menetlustoiminguid, kuna see hägustaks kriminaalmenetluse alguse piire ning võib viia isikute kaitseõiguse rikkumiseni. Seepärast peab prokurör või uurimisasutuse ametnik (antud asjaoludel Tartu Vangla kui menetleja) esialgse otsuse kriminaalmenetluse alustamise või mittealustamise kohta vastu võtma kriminaalmenetluse ajendeid analüüsides. Menetlusotsustus võetakse vastu nende materjalide ja informatsiooni põhjal, mis on otsustamise hetkel uurimisasutuse või prokuratuuri käsutuses. Ringkonnaprokurör selgitas ka, et kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid ka kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise vältimine. Kriminaalmenetlust ei saa alustada ainult kaebaja arvamusele tuginedes, kui puuduvad kuriteo objektiivset ja subjektiivset koosseisu tõendavad asjaolud. 3.2 Ringkonnaprokurör leidis ka, et kaebaja taotlus vastavalt KrMS § 1411 lg 2 rakendada Tartu Vangla ametnike K.T. , R.A. i, J.H. ja A.K. suhtes ajutist lähenemiskeeldu tema õiguste kaitseks, kuna väidetavalt nimetatud ametiisikud mõjutavad kaebajat psühholoogiliselt, on sisutu ja arusaamatu. KrMS § 1411 lg 1 kohaselt võib kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos kahtlustataval või süüdistataval keelata kohtu määratud paikades viibimise, kohtu määratud isikutele lähenemise ja nendega suhtlemise. Kuna kriminaalmenetlust ei ole alustatud ja tegemist ei ole ei alaealise kannatanu ega isikuvastase kuriteoga jäävad arusaamatuks esitatud taotluse mõte ja eesmärk.
8. Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses taotleb N. Lebedev jätkuvalt kriminaalmenetluse -2- alustamist R.A. i suhtes. Ta on seisukohal, et tema kuriteokaebust on lahendatud ühepoolselt, võttes aluseks R.A. i ja K.T. i selgitused, mis on (tsitaat) „nende subjektiivne arvamus, mis ei ole põhjendatud objektiivselt“, kusjuures K.T. il on isiklik viha kaebaja vastu. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE SISU
9. Riigiprokurör, tutvunud kaebuse ja sellega kaasnevate materjalidega, asus seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud ning nõustus eelnevate menetlejate asjakohaste põhistustega, lisades täiendavalt järgmist. 5.1 KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Vastavalt KrMS §-le 194 on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kõnealusel juhul ei esine kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. 5.2 Kõnealusel juhul puudub vajadus analüüsida detailsemalt KarS eriosa erinevaid süüteokoosseise, sh kaebaja viidatud KarS § 324 ja § 152, kuna seda on kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates piisava põhjalikkusega tehtud. Pole alust kahelda, ja ka kaebus ei sisalda vastupidist teavet, vanemvalvur R.A. i ütlustes selles, et N. Lebedev ise loobus talle pakutatud ajal ja tingimustel jalutama minemast. Isegi kui oleks tuvastatud vangistusseadus § 55 lg 2 rikkumine, pole see käsitlev kuriteona, vaid kinnipeetava rikutud õigused on kaitstavad väljaspool kriminaalmenetlust. TAOTLUSE SISU
10. N. Lebedevi esitatud taotluses palub ta riigi õigusabi andmist, et vaidlustada Riigiprokuratuuri määrust, kuna KrMS § 208 lg 1 võimaldab seda vaid advokaadi vahendusel. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
11. Ringkonnakohus, vaadanud läbi Riigiprokuratuuri määruse ja N. Lebedevi taotluse riigi õigusabi saamiseks, leiab, et esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt. 7.1 RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Lisaks majanduslikule seisundile näeb RÕS § 7 aga ette, et hinnata tuleb ka riigi õigusabist keeldumise aluseid. RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Taotlusest nähtuvalt soovib N. Lebedev Riigiprokuratuuri 14.11.2013 määruse vaidlustamisega saavutada kriminaalmenetluse alustamist Tartu Vangla ametniku R.A. i suhtes KarS § 324 ja § 152 tunnustel. Hinnates kinnipeetava kaebuse perspektiivikust rõhutab ringkonnakohus, et kriminaalmenetlust alustatakse KrMS § 193 kohaselt üksnes -3- juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses on piisavalt põhjendatud, miks käesoleval juhul puudub alus kinnipeetav N. Lebedevi kaebuse alusel kriminaalmenetluse algatamiseks. Ka ringkonnakohus leiab, et N. Lebedevi poolt esitatud kuriteoteates ei ole sedastatavad kuriteo tunnused, mistõttu kriminaalmenetluse alustamine on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt välistatud. Kuna ringkonnakohus jagab Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal täiendavalt korrata, rõhutades järgmist. 7.3 KarS § 324 objektiivne külg seisneb kinnipeetava ebaseaduslikus kohtlemises, mis peab olema toime pandud seoses ametiseisundi kuritarvitamisega. Lisaks eeldab nimetatud kuriteokoosseis tahtlust kõigi objektiivsete tunnuste suhtes. Selliseid asjaolusid Tartu Vangla, ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur asjakohaste dokumentidega tutvunult ei tuvastanud. Vangla ametnikud täidavad neile vangistusseaduse ja muude õigusaktidega pandud ülesandeid ning kinnipeetavad peavad järgima seaduse ja vangla kodukorraga kehtestatud korda. Käesolevalt nähtub Tartu Vangla 27.09.2013 teatest kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, et N. Lebedevil võimaldati 18.09.2013 hommikul minna jalutuskäigule koos teiste kinnipeetavatega, kuid ta loobus sellest ja nõudis enda jalutama viimist hoopis õhtupoolikul. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd küsimus, kas lubada sellistel asjaoludel kinnipeetaval tema valitud ajal jalutama minna, on vangla vanemvalvuri otsustada, siis oli R.A. i otsus seaduslik. Asjaolu, et N. Lebedevile vanemvalvuri otsus ei meeldinud, ei tähenda, et ametniku otsus oli kantud soovist kinnipeetavat ebaseaduslikult kohelda. R.A. i on märkinud, et kõigi kinnipeetavate suhtes ühtse õiglase kohtlemise tagamiseks teeb ta neile erandeid vaid mõjuvatel põhjustel ning ringkonnakohus nõustub, et kinnipeetava tahtmine minna jalutama just temale meelepärasel ajal ja mitte koos teiste kinnipeetavatega sinna alla ei kuulu. 7.4 Ringkonnakohus leiab, et põhjendatult on jäetud rahuldamata ka N. Lebedevi taotlus kriminaalmenetluse alustamiseks R.A. i suhtes KarS § 152 tunnustel, kuna nimetatud säte näeb ette vastutuse inimese õiguste ebaseadusliku piiramise või inimesele ebaseaduslike eeliste andmise eest tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundi alusel (s.o Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lg 1 sätestatud alustel). Märgitud süüteo põhikoosseis on karistatav väärteona, kuid lõikes 2 kirjeldatud raskendavate asjaolude (teistkordsus või teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele olulise kahju tekitamine) esinemisel on põhikoosseisus kirjeldatud väärteona karistatav tegu karistatav ka kuriteona. Seega ei esine käesolevalt KarS § 152 järgi kvalifitseeritava kuriteo ei objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuseid.
12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei ringkonna- ega Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid kinnipeetava ebaseaduslikule kohtlemisele, mistõttu apellatsioonikohus asub seisukohale, et N. Lebedevi võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene ning lähtuvalt RÕS § 7 lg 1 p 5 tuleb tema taotlus riigi õigusabi saamiseks jätta rahuldamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus -4- Mati Kartau