Obsah (6)
§ 127§ 104§ 101§ 139§ 130§ 134Tsiviilasi nr: 2-12-28705 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 01.11.2013.a, Tallinn Tsiviila
§ 127
lg-st 2 tulenevalt piiratakse lepingulise kohustuse rikkumise korral rikkuja vastutust sel teel, et hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärk, ning
§ 127
lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei loeta lepingulist kohustust rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea kohustust rikkunud isik hüvitama ettenägematut kahju.
§ 127
lg-d 2 ja 3 võimaldavad seega jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevad negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on 4
(9)Tsiviilasi nr: 2-12-28705 mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed. Hageja ja tööandja vahelises töölepingus puuduvad konkreetsed sätted, mis oleksid suunatud töötajale kahju tekitamise ärahoidmisele, kuid lõppsätete kohaselt juhinduvad pooled töölepingus sätestamata küsimustes töölepingu seadusest ja muudest tööõiguslikest normatiivaktidest (t lk 65 – 66). Kohus leidis, et TLS § 15 lg 1 p-s 5 ja § 28 lg 1 p-des 6 ja 7 nimetatud kohustused on suunatud töötajatele tervisekahjustuste tekkimise ärahoidmisele, seega tuleb kostja lepingulist vastutust hagejale tekitatud tervisekahju eest kohtu hinnangul jaatada. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja muutus osaliselt töövõimetuks 14.09.2009.a toimunud tööõnnetuse tagajärjel Masa-Henke tootmisliini pakkimisliinil, mis hagejale ootamatult tööandja töötaja poolt käivitati ja mille tõttu hageja pea, kael ja õlad suruti liinil asuva plokivirna ja tihendusmasina vahele ning hageja sai raskeid tervist kahjustavaid kehavigastusi. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1 järgi loetakse tööandja vastutavaks oma töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest. Asjas on vaidlusalune, kas hagejale tekitatud kahjulik tagajärg oli põhjuslikus seoses hageja või kostja või mõlema tegevuse / tegevusetusega. Samuti peab olema tuvastatud, kas hageja sai tööõnnetusega seonduvaid tervisekahjustusi sellepärast, et kostja rikkus kannatanuga sõlmitud töölepingut. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni tööinspektor-uurija Tiit Tabori poolt 27.10.2009.a tööõnnetuse kohta koostatud uurimiskokkuvõtte kohaselt, mis toimus 14.09.2009.a OÜ-s S P kannatanu R P´iga (hagejaga), tööõnnetuse asjaoludest selgub, et: 1) hageja eiras tööandja juhiseid ja tööohutusnõudeid. Ta läks pakkimisliini tihendusmasina tõukemehhanismide juurde teostama töid, asudes samal ajal töövahendi ohutsoonis, kedagi ette hoiatamata ja tootmisliini seiskamata. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 1 p 5 sätestab, et töötaja on kohustatud tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda. Kannatanu rikkus tööandja ametijuhendit nr 21, mille p 2.3 kohaselt peab jälgima tööde teostamisel töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid; p 2.4 kohaselt peab töövahendite profülaktilisel ülevaatusel kasutama ohutuid töövõtteid; p 2.5 kohaselt peab jälgima töövahendite sisse- ja väljalülitamise ning peatamiseks kehtestatud nõudeid; p 2.9 sätestab, et töövahendite juures avastatud riketest peab koheselt teavitama otsest ülemust või vahetuse ülemat. Tööandja tootmisliini Masa-Henke kasutusjuhendi järgselt on töötajal keelatud viibida tihendusmasina töö alas ja peab olema ettevaatlik ülevaatuste, puhastamiste ning määrimistööde läbiviimisel (kinnikiilumise, kinnipigistamise oht).; 2) S P OÜ ei kontrollinud piisavalt töötaja ohutusnõuete täitmist tööülesande teostamise ajal. TTOS § 13 lg 1 p 2 järgi on tööandja kohustatud tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist. Hagejaga toimunud raske tööõnnetuse põhjustest järeldub, et S P OÜ-s ei viidud läbi töökeskkonna sisekontrolli piisava põhjalikkusega, kavandamaks, korraldamaks ja jälgimaks tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt TTOS-s või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. TTOS § 13 lg 1 p 1 järgi on tööandja kohustatud viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. Eeltoodust tulenevalt ei nõustunud kohus kostja seisukohaga, et tööõnnetuse põhjuseks oli hageja enda 100% süüline käitumine ja seda ei kinnita ka hageja enda vande all antud seletus ega tunnistajate ütlused. Kuigi hageja kinnitas vande all antud seletuses, et talle oli antud 5
(9)Tsiviilasi nr: 2-12-28705 läbilugemiseks Masa-Henkeli liini juhend (konspekt) ja tööõnnetusele eelnenud tööoperatsiooni tehes (liini määrimine õlispreiga) ei pannud ta juhtimispuldi juurde välja hoiatussilti „mitte sisse lülitada, inimesed töötavad“, ei ole kostja kohtu hinnangul ümber lükanud hageja väiteid, et tööõnnetuse põhjusteks olid tööohutuse nõuete ebapiisav tutvustamine hagejale, nende täitmise üle kontrolli puudumine ja asjaolu, et Masa-Henke tootmisliinilt olid eemaldatud andurid (valgusbarjäärid), mis lülitanuks liini inimeste töötsooni sattudes automaatselt välja. Tööandja poolt tööohutuse nõuete ebapiisav tutvustamine ja nende täitmise üle kontrolli puudumine nähtub tööinspektori uurimiskokkuvõttest. Samuti nähtub tööõnnetuse uurimismaterjalidele lisatud Masa-Henke liinitöötajate konspektist, et seade pidi olema varustatud valgusbarjääri seadmetega ja liikumisanduritega, mis kiirte katkestamisel või metallobjektide puudutamisel käivitab ümberlülitumise impulsi. Hageja vande all antud seletuse kohaselt olid kaitsevahendid enne seadme ekspluateerimist seadme häälestamise käigus maha võetud. Ka tunnistajana ülekuulatud V Ji ütluste kohaselt olid tootmisliinil andurid, kuid ta ei tea, kas need olid töökorras või mitte. Tunnistaja A Si ütluste kohaselt liinil kaitsevahendeid, mis lülitaks liini automaatselt välja, kui keegi liinile satub, ei olnud. Eeltoodust tulenevalt järeldas kohus, et tööõnnetuse hagejaga põhjustas üheltpoolt asjaolu, et tööandja ei kontrollinud piisavalt töötaja ohutusnõuete täitmist tööülesande teostamise ajal, samuti ei olnud tarvitusele võetud kõiki vajalikke meetmeid pakkimisliini automaatseks väljalülitumiseks võimaliku õnnetusjuhtumi vältimiseks. Nimetatud kohustuste täitmine oli TLS § 28 lg 1 p-de 6 ja 7 kohaselt hõlmatud hagejaga sõlmitud töölepinguga, s.t tööandja rikkus nimetatud kohustuste täitmata jätmisega pooltevahelist töölepingut. Teiselt poolt leidis kohus, et hageja kui kannatanu ei teinud tööandjaga viimase kohustuste täitmiseks vajalikku koostööd, eirates omapoolselt jämedalt tööohutusalaseid nõudeid, mistõttu hagejale raske tervisekahju tekkimine on osaliselt põhjustatud hagejapoolsest raskest hooletusest (
§ 104lg 4).
Võttes arvesse ülaltoodut leidis kohus, et hagejal on tulenevalt
§ 101lg 1 p-st 3, §-dest 103 ja 115 õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist.
Kohus leidis asjaolusid arvesse võttes, et hagejale väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleb
§ 139alusel vähendada kannatanu omasüüd arvestades poole võrra.
Kostja ei ole hageja poolt esitatud kahjunõude arvutuskäigu õigsust vaidlustanud. Võttes arvesse vastutuse jagunemist hageja ja kostja vahel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja alates 03.06.2011.a kuni 01.04.2012.a igakuise hüvitise 184,44 eurot (797,63 x 0,7 - 171.46 / 2) ja alates 01.04.2012.a kuni 31.05.2015.a igakuise hüvitise 162,60 eurot (797,63 x 0,6 - 171,46 / 2).
§ 130lg-st 2 tulenevalt on hagejal õigus nõuda ka mittevaralise kahju hüvitamist.
Hageja nõuab hüvitisena 20 000 eurot, mis seisneb tema elukvaliteedi ja enesehinnangu languses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-08 märkinud, et
§ 130
lg 2 alusel hüvitise suurus sõltub kannatanu kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Hageja ei ole esitanud nõutava hüvitise saamiseks mingeid tõendeid. Võttes arvesse kohtupraktikat leidis kohus, et 2000 eurot on hagejale piisav hüvitis tema kannatuste kompenseerimiseks. Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas kostja 24.04.2013.a apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsuse resolutsiooni punkti 3 osas, millega mõisteti kostjalt hagejale välja mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot. 6
(9)Tsiviilasi nr: 2-12-28705 Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel kohaldanud vääralt materiaalõigust, mille tulemusena on jõutud ebaõige lahendini. Kohus ei ole hinnanud piisavalt faktilisi tõendeid, on jätnud arvesse võtmata süü ning läinud vastuollu lepingulise ja deliktilise õiguse kohaldamisega. Kohus on otsuse p-s 8 tõlgendanud vääralt
§ 127lg-d 2 ja 3.
Kohus on asunud väärale seisukohale, et kuna hageja on esitanud kostja vastu nii lepinguõigusest tuleneva varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude, siis võimaldavad viidatud sätted jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevad negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed. Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-177-12). Nõude aluseks olev tööõnnestusest tulenev tervisekahjustus saabus tööõnnetuse ajal, s.o 14.09.2009.a. Seega oleks hageja pidanud esitama oma nõude pärast tööõnnetust tööandja S P OÜ vastu, kelle juures töötas hageja ka pärast tööõnnetust kuni töölepingu lõppemiseni 02.06.2011.a. Mittevaralise kahju hüvitamise erisused tulenevad
§-st 134. Kostja hinnangul ei olnud tööandja ja hageja vahel sõlmitud töölepingust tuleneva kohustuse eesmärgiks
§ 134
mõttes kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest, samuti ei tulene kohustuste rikkumise asjaoludest, et S P OÜ sai aru või pidi aru saama, et kohustuste rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kohus mõistis mittevaralise kahju hüvitise välja hoolimata asjaolust, et hageja ei ole
§ 134
lg 2 kohaselt konkreetselt põhjendanud, milles tema elukvaliteedi või enesehinnangu langus seisneb. Kohus ei ole tuvastanud, kas hageja väidetav elukvaliteedi langus kujutab endast moraalset kahju ning kas see on tõendatud, kuna hageja ei saa nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on seotud tema töövõimetusest tingitud majandusliku heaolu langusega, sest kostja peab juba maakohtu otsuse kohaselt tasuma hagejale töövõime kaotusest tulenevalt hüvitist saamata jäänud töötasu eest ja hüvitama võimalikud töövigastusega seotud lisakulutused. Kohus ei ole arvestanud
§ 134lg-s 5 sätestatut.
Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et S P OÜ võimaldas hagejal pärast tööõnnetust jätkata töötamist tema terviseseisundiga sobival tegevusalal ning et hageja jätkas pärast õnnetust töötamist tööandja juures. Kuivõrd tööleping hagejaga lõpetati peaaegu 2a hiljem, jääb arusaamatuks, milles seisneb hageja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue ning selle seos tööõnnetusega. Hageja töövõime on osaliselt taastunud ning tema tervis võib veelgi paraneda. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks tuua kaasa ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-81-05). Kostja hinnangul ei ole kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestanud kohtu enda poolt otsuses väidetut, et hageja oli ülesannete täitmisel raskelt hooletu ning kahju tekitamise otseseks ja vahetuks põhjuseks oli hageja enda käitumine. Kostja hinnangul tuleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestada ka sellega, et nimetatu üheks eesmärgiks on mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-105-01). Kuivõrd kahju osaliselt põhjustanud tööandja on õigusjärglaseta likvideeritud ning seadusest tulenevalt on võimalik taotleda kahju hüvitamist riigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu, ei täida mittevaralise kahju väljamõistmine riigilt kahju hüvitamise preventiivset eesmärki (s.o vältimaks tööandja jätkuvat või korduvat õigusvastast 7
(9)Tsiviilasi nr: 2-12-28705 tegevust). Kuna moraalne kahju väljendab ka ühiskonna hukkamõistu õigusvastasele teole, ei ole õigustatud, et õigusjärglaseta likvideeritud tööandja poolt osaliselt põhjustatud mittevaralise kahju hüvitatakse avalike vahendite kaudu. Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse ega protsessinormide kohaldamisel. Kuigi apellant väidab, et hageja oleks pidanud esitama mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohaselt, peale õnnetuse toimumist, ei saa järeldada, et hageja oleks kaotanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue on allutatud aegumisele. Üldjuhul ei ole aegumistähtaja jooksul lühemat tähtaega, mis kahju hüvitamise nõude lõpetaks. See, kui kahju kannatanud isik ei esita kahju hüvitamise nõuet kostja jaoks piisavalt kiiresti, ei tähenda, et hagejal ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Mittevaralise kahju tõendamiseks tuleb kohtu ette tuua asjaolud, mille esinemise korral tavaliselt mittevaraline kahju tekib. Hageja on seda teinud. Hageja viitas maakohtus oma rasketele kehavigastustele ja selle tagajärjel tekkinud tervisekahjustustele ja töövõime osalisele kaotusele. Hageja poolt viidatud kehavigastused, mis tekkisid sellest, et hageja jäi kehaga kiviPide koorma vahele ja sai selle tagajärjel raskeid kehavigastusi, millest ei ole hageja tänaseni taastunud ja mille tõttu esineb hagejal tänaseni töövõime kaotus enam kui pooles ulatuses, on sellised asjaolud, mille esinemisega kaasneb mittevaraline kahju. Sellest, et hageja ei esitanud vahetult peale õnnetust mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, ei saa järeldada, et hagejal sellist valu ja kannatusi ei tekkinud või et hageja oleks kaotanud õiguse kahjuhüvitisele.
- Kostja leidis, et tööleping ei ole suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Tööõigusest, sh tööohutust reguleerivatest seadustest tuleneb, et tööandja peab tagama töötajatele ohutud töötingimused ja kontrollima, et töötajad tööohutusnõudeid järgiksid. See tähendab, et tööandja peab hoolitsema selle eest, et ohuteguritega kokkupuutuvad töötajad ei saaks kannatada. Kui tööandja vastavaid kohustusi rikub, peab olema tööandja jaoks ettenähtav, et vastavate kohustuste rikkumisest võib tekkida töötajatele tervisekahjustusi ning valu ja kannatusi. Puudub alus väita, et tööandja, kellel lasub ohutute töötingimuste tagamise kohustus, ei peaks vastutama sellise kohustuse rikkumise korral kogu kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju eest. Konkreetse tsiviilasja näitel tuleb öelda, et tööandja pidi mõistma ja ette nägema, et tootmisliinilt andurite eemaldamise korral, töötajatepoolse ohutusnõuete järgimise osas puuduliku järelevalve teostamise korral ja olukorras, kus kostja teine töötaja lülitas tootmisliini sisse olukorras, kus tootmisliini vahel oli hageja, pidi kostja ette nägema, et hagejale võib tekkida tervisekahjustus, mis põhjustab olulist valu ja märkimisväärseid kannatusi, mis kuuluvad mittevaralise kahjuna hüvitamisele. 8
(9)Tsiviilasi nr: 2-12-28705
- Kuigi mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada ka kahju tekitaja suhtumist ja käitumist, ei tähenda see, et kahju eest vastutav isik peaks vabanema kahju hüvitamise kohustust olukorras, kus kahju tekitaja tegevusele ei ole peale kahju põhjustanud teo toimepanemist (ohtliku, ilma anduriteta liini käigushoidmine, ohutusnõuete järgimise osas ebapiisava kontrolli läbiviimine ja see, et teine kostja töötaja lülitas liini sisse ajal, kui hageja viibis liini vahel), etteheiteid.
- See, et hageja tervislik seisund on paranenud ja et hageja töövõime on 10% osas taastunud ning et kostja loodab, et hageja tervis paraneb tulevikus veelgi, ei tähenda, et kostja peaks vabanema kahju hüvitamise kohustusest. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tähendab seda, et kahju kannatanud isikul on õigus saada rahalist hüvitist läbi elatud valu ja kannatuste eest. Kui sellised kannatused ja valu on juba kogetud, ei lõpeta kahju hüvitamise kohustust see, kui valu ja kannatused tulevikus vähenevad.
- Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel diskretsiooni kohaldamisel. Asjaolusid, mis annaksid aluse vastupidise järelduse tegemiseks, ei ole apellant kohtu ette toonud, samuti ei nähtu selliseid asjaolusid ka tsiviilasja toimiku muudest materjalidest. Kahju kannatanud isiku oma osa arvestas maakohus juba hüvitise määramisel ja ringkonnakohtul puudub alus järeldamaks, et maakohtu poolt määratud summast peaks mõni teine summa õigem olema.
- Õige on apellandi väide, et hageja tööandja on tänaseks likvideeritud ja kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei saa mõjutada hageja tööandjat edasiste rikkumiste vältimiseks ning et likvideeritud tööandja suhtes ühiskondliku hukkamõistu väljendamine läbi mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise ei ole väga efektiivne. Kuid ringkonnakohus rõhutab, et hagejal tekkis mittevaralise kahju hüvitamise nõue siis, kui hageja vastavat valu ja kannatusi üle elas. Hageja tööandja likvideerimisel vastav nõue ei lõppenud ega vähenenud, vaid läks muutumatul kujul kostjale üle. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
- Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ülle Jänes Kaupo Paal 9
(9)