← Eesti

3-11-2746/32

Obsah (4)§ 212§ 213§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kaebaja on Eestis sündinud määratlemata kodakondsusega isik. 30.10.
  2. a otsusega väljastas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet) kaebajale alalise elamisloa, mis loeti seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega pikaajalise elaniku elamisloaks. Eestis elavad veel kaebaja ema, kes omab pikaajalise elaniku elamisluba, ning tütar, kes on Eesti Vabariigi kodanik. Tallinna Linnakohus mõistis 03.05.
  3. a otsusega kriminaalasjas nr 1/2-335/01 kaebaja süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 143 lg 1 (võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamine pettuse teel) alusel ning määras talle karistuseks 1 aasta vabadusekaotust tingimisi 2-aastase katseajaga. Kohtla-Järve Linnakohus mõistis 15.08.
  4. a otsusega kriminaalasjas nr 1-60/99 kaebaja süüdi KrK § 140 lg 2 p-i 1 (võõra vara avalik vargus, kui sellega kaasnes vägivald isiku kallal, mis ei olnud ohtlik elule või tervisele, või ähvardus kasutada vahetult sellist vägivalda) alusel ning määras talle karistuseks 1 kuu ja 27 päeva aresti. Tallinna Linnakohus mõistis 23.12.
  5. a otsusega kriminaalasjas nr 1/2-1978/02 (tl 70−79) kaebaja süüdi KrK § 100 (tahtlik tapmine), § 139 lg 2 p-i 1 (võõra vara salajane vargus isikute grupi eelneval kokkuleppel), § 197 lg 1 (mootorsõiduki ärandamine selle ajutise kasutamise eesmärgil) ning § 207 lg 1 (tulirelva, välja arvatud siledaraualine jahipüss, laskemoona või lõhkematerjali ilma vastava loata kandmine, hoidmine, omandamine, valmistamine või edasiandmine) alusel ning talle määrati karistusseadustiku (KarS) § 65 lg 2 alusel lõplikuks karistuseks 9 aastat vangistust. 13.03.2009 vabanes kaebaja karistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt. Viru Maakohus pööras 28.02.
  6. a määrusega kriminaalasjas nr 1-08-15463 (tl 81−82) kaebajale Tallinna Linnakohtu poolt 23.12.
  7. a otsusega määratud karistuse ärakandmata osa 2 aastat ja 25 päeva täitmisele. Kaebaja kandis kinnipidamiskohas vabaduskaotuslikku karistust kuni 21.01.
  9. 26.04.2011 algatas PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse ning teavitas 28.04.
  10. a kirjaga (tl 83−83 pöördel) sellest kaebajat. Menetluse käigus esitas kaebaja PPA-le ka enda arvamuse ja vastuväited (tl 84). 30.08.
  11. a otsusega nr 15.3-04/289 (tl 10−17) tunnistas PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks alates 30.08.
  12. Otsuse kohaselt kujutab kaebaja endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja ohtlikkus tuleneb sellest, et teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku-, vara- ning avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastaste kuritegude toimepanemise eest.
  13. 08.09.2011 esitas kaebaja PPA 30.08.
  14. a otsusele vaide (tl 80−80 pöördel), mille vastustaja jättis 20.10.
  15. a vaideotsusega nr 15.3-08/432 (tl 18−25) rahuldamata.
  16. 25.11.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1−5), milles palub PPA 30.08.
  17. a otsuse nr 15.3-04/289 tühistada. Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud diskretsiooniveaga otsuse ning on rakendanud ebaotstarbekaid, ebasobivaid ja mittevajalikke tagajärgi. Vastustaja poolt rakendatud abinõuga on motiveerimatult riivatud kaebaja õigusi saada pikaajalise elaniku elamisluba. Vastustaja on valesti kaalunud temaga seotud ohte ega ole võtnud arvesse kaebaja Eestis elamise kestust, vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ja tema perekonnaliikmetele, sidemeid Eestiga ja sidemete puudumist teiste riikidega. Vastustaja on rikkunud ka põhjendamiskohustust, kuna on otsuses asjaolusid üksnes loetlenud. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ei piisa üksnes selle tuvastamisest, et isik on karistusseadustiku järgi süüdi tunnistatud, vaid tuvastada tuleb ka, et isik kujutab endast tõsist ja otsest ohtu Eesti riigi julgeolekule või avalikule korrale. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjena võivad kaebajat ümbritsevad olud muutuda selliseks, et need sunnivad teda uuesti toime panema kuritegu. Kaebajale on arusaamatu, miks tema Eestis elamine tähtajalise elamisloa alusel ei ohusta Eesti riigi väärtusi, avalikku korda või riigi julgeolekut, kuid pikaajalise elamisloa alusel elamine ohustab. Kaebaja märgib, et kuna ta elab Eestis seaduslikult 27 aastat, on ta kauaaegne sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.
  18. a soovituse Rec

(2000)15 (Soovitus Rec
(2000)15) tähenduses. Seega tuleks tema elamisloa taotluse läbivaatamisel kaaluda kõiki Soovituse Rec
(2000)15 artiklis 4 kirjeldatud asjaolusid. 2 Soovituse Rec
(2000)15 art 4 lg B kohaselt ei saa kauaaegset sisserändajat riigist välja saata, kui ta elab selles riigis rohkem kui 20 aastat. 5. Vastustaja leiab kaebusele esitatud vastuses (tl 59−62 pöördel), et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja hinnangul on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel hinnatud kõiki asjaolusid, teostatud õiguspäraselt asjaolude kaalumist ning järgitud haldusakti andmisele kehtestatud nõudeid. Haldusmenetluses kogutud materjalidest nähtub, et kaebajat võib pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. See, et kaebaja on pannud toime raske isikuvastase kuriteo, näitab, et ta ei ole talle antud pikaajalise elaniku elamisluba õigushüvena väärtustanud. Kaebaja on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja riik peab vajalikuks tema õigusi kitsendada. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei ole ebaproportsionaalselt piiratud tema õigust era- ja perekonnaelule. Vastustaja on haldusmenetluses tuvastanud, et kaebaja ei suhtle oma Eestis elava tütrega ega toeta teda materiaalselt. Samuti ei esine erakorralist sõltuvussuhet kaebaja ja tema ema vahel. Seega ei ole kaebaja suhted tema ema ja tütrega käsitletavad perekonnana Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 tähenduses. Soovituse Rec
(2000)15 kohaselt võib pikaajalise sisserändaja elamisloa tunnistada kehtetuks, kui ta on süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemise eest ning ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Ohuna riigi julgeolekule käsitleb vastustaja antud juhul kaebaja korduvat kriminaalkorras karistamist isiku-, vara ning avaliku ja ühiskondliku julgeoleku vastaste kuritegude toimepanemise eest. Riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas ta saabus riiki täiskasvanuna või väga noorena või on selles riigis sündinud.
  1. Tartu Halduskohus jättis 25.05.
  2. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus leiab, et PPA 30.08.
  3. a otsus nr 15.3-04/289 on tehtud pädeva haldusorgani poolt, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Vastustaja on hinnanud kõiki asjaolusid ning tegemist ei ole diskretsioonivigadega otsusega. Kaebaja on pannud toime mitmeid kuritegusid, nende seas raske isikuvastase kuriteo, so tahtliku tapmise, ning teda võib toimiku materjalidest lähtuvalt pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel põhjalikult arvestanud kaebajale ja tema perekonnaliikmetele kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisest tulenevaid tagajärgi ning kaebaja sidemeid Eestiga. Kohtu hinnangul on kaebaja kuritegude raskust arvestades kaebaja eraellu sekkumine avaliku korra kaitsmise ning edasiste kuritegude ärahoidmise huvides igati õigustatud. Samuti ei leidu samaväärseid erahuve, mis sunniks proportsionaalsuse kaalutlusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise meetmest loobuma. Vastustaja on tuvastanud, et kaebajal ei ole Eestis abikaasat, oma lapsega ta ei suhtle ega toeta teda materiaalselt, ning tuvastatud ei ole erakorralist sõltuvussuhet kaebaja ja tema ema vahel. Kaebajal puudub seega perekonnaelu PS § 26 tähenduses ning vastustaja vaidlusaluse otsuse puhul ei saa olla tegemist riivega kaebaja eraelule. Vastustaja on järginud ka Soovituses Rec
(2000)15 sätestatut. Kohtu hinnangul kaalub antud juhul avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks üle kaebaja sidemed Eestiga. Välismaalasel saab olla õigus elamisloale vaid juhul, kui ta täidab selleks riigi poolt ettenähtud tingimused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 25.05.
  2. a otsusele apellatsioonkaebuse (tl 113−114), milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud välismaalaste seaduses nimetatud ohtu Eesti riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Vastustaja poolt kohtule esitatud 3 tõendid ei ole piisavad kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Valesti on hinnatud ka kaebaja sidemeid Eestis elavate perekonnaliikmetega. Ainuüksi asjaolu, et Eestis elavad kaebaja tütar ja ema, on tõestus sellest, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine rikub kaebaja õigusi perekonna- ja eraelule ning kahjustab sidemeid perega. Kaebaja on Eestis elanud terve oma elu ning peab Eestit oma päritoluriigiks. Kaebaja on küll toime pannud raske kuriteo, kuid sellest on möödunud rohkem kui 10 aastat ning see ei tähenda, et ta kujutab tõsist ja otsest ohtu Eesti riigi julgeolekule või avalikule korrale. Halduskohus on jätnud põhjendamata, milles kaebaja reaalne ohtlikkus seisneb, vaid on teinud üksnes üldistusi. Kaebajale on arusaamatu asjaolu, miks on tema väidetav ohtlikkus takistuseks pikaajalise elamisloa andmisel, mitte aga tähtajalise elamisloa andmisel. Kaebaja leiab, et kuna reaalne olukord nende elamislubade alusel Eestis elamisel teineteisest ei erine, on tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise näol tegemist üksnes tema õiguste piiramisega. Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja korduvalt Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-07-1833 ning on seisukohal, et nimetatud haldusasjas väljendatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas.
  3. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 124−126) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt tuleb kaebajat, kui isikut, kes on toime pannud isikuvastaseid ja üldohtlikke kuritegusid, igal juhul käsitada ohtlikuna avalikule korrale. Ühtegi kaalukat põhjust või olulist asjaolu, mis annaksid alust vastupidisele seisukohale asumiseks, käesoleval juhul tuvastatud ei ole. Arvestades kaebaja käitumist vabaduses ja toime pandud kuritegude laadi, ei ole alust eeldada, et kaebaja jätkab pärast karistuse kandmist õiguskuulekat elu. Seega ei ole vaidlustatud haldusakti andmisel kaebajast lähtuvaks ohuks peetud mitte kuritegude toimepanemist iseenesest, vaid nende retsidiivsust, hulka ja aja jooksul ohtlikumaks muutumist, kuritegude seotust eelkõige relvade hankimise, hoidmise ja kasutamisega ning seda laadi kuritegude tõenäosust tulevikus korduda. Lisaks toimepandud kuritegudele on kaebajat karistatud trahviga väärteoasjades ning temast tuleneva ohu suurust mõjutab ka tema käitumine kinnipidamiskohas. Asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine võib muuta kaebaja tuleviku ebakindlaks, või et edaspidi võib sõltuda tema Eestis elamise võimalus erandkorras tähtajalise elamisloa andmisest, ei tähenda, et vastustaja otsus oleks seetõttu ebaõige. Kaebajal puudub perekonnaelu PS § 26 tähenduses ning vaidlustatud otsus ei ahenda kaebaja õigust eraelule rohkem, kui seda on piiranud tema viibimine vanglas. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede riigi julgeoleku tagamiseks, mistõttu on õigustatud ka kaebaja õiguste piiramine. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine pole karistus, vaid administratiivmeede, mis tuleneb kaebaja poolt sooritatud kuritegudest ja mille eesmärgiks on edaspidine avaliku korra ja julgeoleku kaitse. Vastustaja viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28.04.
  4. a direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg-le 2, mis sätestab muuhulgas, et isiku käitumine, kelle suhtes võetakse tarvitusele meetmeid avaliku korra või julgeoleku huvides, peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavat tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Samuti viitab vastustaja Euroopa Kohtu suurkoja 22.05.
  5. a otsusele kohtuasjas nr C-348/09, millest nähtub, et avalikule julgeolekule eriti ohtlike kuritegude kindlakstegemisel saab tugineda Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 87 lg-le
  6. ELTL art 83 lg 1 teises lõigus loetletud kuriteod kujutavad endast ühiskonna põhihuvile eriti tõsist ohtu, mis võib otseselt ähvardada rahvastiku rahu ja füüsilist julgeolekut, ja seetõttu kuuluda mõiste „avaliku julgeoleku huvides hädavajalik“ alla. Asjakohane ei ole kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-07-1833, kuna nimetatud lahend ei saa õigusnormide kohaldamisel ja tõlgendamisel olla siduv käesolevas asjas otsuse tegemisel. Samuti on viidatud haldusasjas tegemist käesolevast haldusasjast erineva olukorraga. Viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga tühistati isiku 4 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus põhjusel, et haldusorgan ei olnud selles analüüsinud kuritegude raskusastet ja laadi ega toonud välja neid toime pannud isikust lähtuvat tõsist ohtu. Nimetatud otsuses ei olnud kaalutud ohu tõsidust ja isiku Eestis elamise kestust, vanust, talle ja tema perekonnaliikmetele elamisloa kehtetuks tunnistamisest tulenevaid tagajärgi ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuses selliseid haldusakti õiguspärasust kahtluse alla seadvaid sisulisi ja vormilisi vigu ei esine.
  7. PPA tegi 29.08.2012 otsuse nr 2023671700/TE, millega andis kaebajale erandina tähtajalise elamisloa kaheks aastaks kehtivusajaga 29.08.2012−28.08.
  8. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

  1. Kõigepealt täpsustab ringkonnakohus, et kuigi vastustaja on viidanud nii ELTL art 83 lg-le 1 kui ka art 87 lg-le 1, on ta ilmselt silmas pidanud art 83 lg-t 1, kuna art 87 lg 1 käsitab hoopis politseialast koostööd. Sellest sõltumatult pole see viide käesoleval juhul asjakohane, kuna kaebajat ei ole üheski ELTL art 83 lg 1 lauses 2 nimetatud kuriteos süüdi mõistetud.
  2. Asjakohaseks võib seevastu pidada vastustaja viidet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.
  3. a direktiivi 2004/38/EÜ art-le 27, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad järgmist. Kui direktiivi VI ptk „Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides kehtestatavad piirangud“ sätetest ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid piirata avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumis- ja elamisvabadust, sõltumata nende kodakondsusest. Kõnealuseid põhjendusi ei tohi rakendada majanduslikel eesmärkidel. Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad. Ringkonnakohus märgib, et direktiivi kehtivus laieneb sõnaselgelt küll üksnes Euroopa Liidu kodanikele, kuid see ei takista neid kriteeriume ka muudel juhtudel kaalumisel arvestamast.
  4. Vastustaja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Selle normi järgi võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks on vastustaja 30.08.
  5. a otsuses nr 15.3-04/289 viidanud Euroopa Liidu nõukogu 25.11.
  6. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 9 lg-le 3, millele tuginevalt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu. Samas on lisatud, et selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks direktiivi art 12 tähenduses.
  7. Kaebaja on väitnud, et halduskohus on jätnud põhjendamata, milles kaebaja reaalne ohtlikkus seisneb. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on tuginenud toimiku materjalidele. Vastustaja on 30.08.
  8. a otsuse nr 15.3-04/289 p-des 13–18 põhjalikult analüüsinud kaebaja ohtlikkust ja ammendavalt põhjendanud, miks on tarvis pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohus ei hakka seda põhjendust üle kordama, vaid 5 viitab sellele ja märgib, et vastustaja 30.08.
  9. a otsus nr 15.3-04/289 vastab kaebaja ohtlikkuse osas põhjendamiskohustuse nõuetele ega sisalda kaalutlusvigu. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab ümbritsevaid olusid nii, et see sunnib isikut kuritegu toime panema, sest selline raske eluviis loob soodsa pinnase kuritegude korduse jaoks (tl 4). Sellega kaebaja sisuliselt möönab, et võib jätkata kuritegude toimepanemist, kinnitades sisuliselt PPA hinnangut kaebaja ohtlikkusele.
  10. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja teist keskset vastuväidet, mille kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kahjustavat tema sidemeid perega, on halduskohus otsuse p-s 20 ammendavalt käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal puudub sisuliselt perekonnaelu põhiseaduse tähenduses (PS § 26 ja § 27). Samuti ei kahjusta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kui selline veel kaebaja sidemeid perega, kuna kaebaja viibib endiselt Eestis tähtajalise elamisloaga. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine riivab küll perekonnapõhiõigust, kuid käesoleval juhul on see riive õigustatud. Ka selles osas sisaldub PPA 30.08.
  11. a otsuse nr 15.3-04/289 p-des 18–19 ammendav põhjendus, mis vastab haldusaktile kehtestatud nõuetele.
  12. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul ei ole viide Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-07-1833 asjakohane, kuna haldusakti tühistamise aluseks oli viidatud juhul tõdemus, et haldusorgani otsus ei olnud piisavalt põhjendatud. Nagu eelnevalt kindlaks tehtud, on käesoleval juhul PPA 30.08.
  13. a otsus nr 15.3-04/289 piisavalt põhjendatud ning vastab haldusaktile kehtestatud formaalsetele ja materiaalsetele nõuetele. Sellest tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 17.

§ 108lg 1 lause 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.