2-13-35731/46

(3)Määruse peale ei saa RÕS § 15 lg 8 ja TsMS § 191 lg 1 kohaselt Riigikohtule edasi kaevata. Asjaolud ja menetluse käik J H esitas 31.07.2013 Harju Maakohtule avalduse, milles soovis, et kohus lõpetaks laste E T, H T ja E T suhtes K T ainuhooldusõiguse ja annaks hooldusõiguse üle avaldajale, s.o taastaks ühise hooldusõiguse. K T esitas 16.08.2013 menetlusabi taotluse, milles palus endale määrata esindaja riigi õigusabi korras. Esimese astme kohtu määrus 09.09.2013 määrusega jättis maakohus K T riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et tulenevalt riigi õigusabi taotluses esitatud andmetest ja kohtu tehtud päringutest on K T isik, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest ning ei ole hiljem võimeline hüvitama õigusabikulusid. Samas leidis kohus, et K T on võimeline iseseisvalt osalema kohtumenetluses ja selgitama laste hooldusõigusega seonduvat olukorda ning asjaolusid. Esitatud nõudest ja nõude aluseks märgitud asjaoludest tulenevalt on K T võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu ei ole riigi õigusabi andmine põhjendatud. Laste õiguste ja huvide tagamiseks on lastele riigi õigusabi korras esindaja määratud. Käesoleval juhul ei esine ka RÕS § 7 lg-s 3 sätestatud olukorda, kus õigusabi võib anda ilma RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust. TsMS § 558 lg 1 kohaselt vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses kuulab kohus vanemad ära. Vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Kui menetlus toimub lapse heaolu ohustamise üle, kuulab kohus vanemad isiklikult ära ja arutab nendega lapse huvide kaitset. Laste hooldusõigust puudutavas osas on kõige pädevam oma seisukohta avaldama laste ema, mitte määratud esindaja. Kohus lähtub eelkõige laste huvidest, millest tulenevalt otsustab PKS § 214 lg 3 kohaldamise ja võtab seisukoha ka PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise suhtes. Kohus ei eelda puudutatud isikult põhiseaduse ja perekonnaseaduse süvaanalüüsi esitamist ja ei pea seetõttu põhjendatuks menetlusega viivitamist. Kuigi avaldajal on lepinguline esindaja, ei aseta see asjaolu laste isa laste emaga võrreldes ebavõrdsesse olukorda, kuna kohus kuulab ka laste isa ära isiklikult. Käesolev tsiviilasi ei ole nii keerukas, et riigi õigusabi andmine oleks põhjendatud. Määruskaebuse põhjendused K T palub maakohtu 09.09.2013 määruse tühistada. Kohus jättis põhjendamatult ja poolte võrdse kohtlemise printsiipi eirates K T ilma riigipoolsest õigusabist. Erinevalt kohtu seisukohast on lastega seotud kohtuvaidlused valdavalt keerulised. Käesolevas asjas on vaidlus kolme lapse hooldusõiguses. Juriidilisi eriteadmisi mitteomaval isikul, kelleks K T vaieldamatult on, on keeruline mõista ainuüksi selliste terminite nagu „ainuhooldusõigus“, „ühine hooldusõigus“, „ühise hooldusõiguse taastamine“ jms sisulist tähendust, rääkimata protsessiõigusest jms, mistõttu on põhjendatud K T soov saada kvalifitseeritud õigusabi. Lastega seotud vaidlused on vanemate jaoks ülimalt emotsionaalsed, mistõttu vaidlusküsimusi õiguslikult pinnalt arutleva ja selgitava õigusabi olemasolu pigem kiirendab asja menetlust. Esindaja olemasolu ei välista ema enda õigust oma seisukoha väljendamiseks. Menetluse kiiruse huvides ei ole õige ega õiglane eirata protsessiosaliste õigusi ja huvisid. 2

(3)Keeldudes K Tle riigi õigusabi võimaldamisest, eiras kohus TsMS §-i 7, mille kohaselt õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled seaduse ja kohtu ees võrdsed. Ei saa rääkida võrdsusest protsessis, kus üht poolt esindab advokaadist lepinguline esindaja, samal ajal kui teine pool on jäetud ilma õigusabita, mida ta vajab ja milleks ta avaldas soovi ning mille eest ta, nagu ka kohus leidis, oma majandusliku seisundi tõttu tasuda ei suuda. Menetluse edasine käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja määruskaebus rahuldada. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt jättis maakohus K T õigusabi taotluse rahuldamata, kuna leidis, et käesolev tsiviilasi ei ole niivõrd keerukas, et riigi õigusabi andmine oleks põhjendatud ning laste hooldusõigust puudutavas osas on kõige pädevam oma seisukohta avaldama laste ema ise, mitte määratud esindaja ja K T on võimeline iseseisvalt osalema kohtumenetluses ja ise oma õigusi kaitsma. Kuigi maakohus märkis õigesti, et RÕS § 7 lg 1 p-i 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi, ei nõustu ringkonnakohus sellega, et K T on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga, et lastega seotud vaidlused on keerulised ja vanemate jaoks emotsionaalsed, mistõttu on vaidlusküsimusi õiguslikult pinnalt selgitava õigusabi olemasolu vajalik. Esindaja olemasolu ei välista vanema õigust oma seisukoha väljendamiseks. Arvestades, et tulenevalt riigi õigusabi taotluses esitatud andmetest ja kohtu tehtud päringutest on K T isik, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest ning ei ole hiljem võimeline hüvitama õigusabikulusid, leiab ringkonnakohus, et taotleja on RÕS § 6 lg 1 alusel õigustatud saama riigi õigusabi. K Tle riigi õigusabi andmine on vajalik ka poolte võrdsuse tagamiseks kohtumenetluses. Vastaspoolt esindab kohtumenetluses lepingulise esindajana juriidilise haridusega esindaja. RÕS § 7 lg 3 kohaselt antakse riigi õigusabi RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piiranguta, kui see on asja õigeks lahendamiseks ilmselgelt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ning tsiviilasi saata tagasi samale maakohtule riigi õigusabi taotluse uueks lahendamiseks. Määruskaebus rahuldada. Reet Allikvere Ele Liiv Imbi Sidok-Toomsalu 3