← Eesti

3-13-1668/52

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 28.11.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1668 Haldusasi K Pi kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 14 917,13 eurot Menetlusosalised Kaebaja – K P Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 06.11.2013 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus K Pi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta K Pi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus haldusasjas nr 3-13-1668 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) 21.10.2010 käskkirjaga nr 1-7/65 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ vabastati K P teenistusest alates 22.10.
  4. Tallinna Halduskohtu 29.04.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-2992 tühistati TLPA 21.10.2010 käskkiri nr 1-7/65, K. P ennistati teenistusse ja TLPA-lt mõisteti K. Pi kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
  5. K. P esitas 11.07.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA kohustamiseks esitada Maksu- ja Tolliametile (MTA)
  6. a maksudeklaratsiooni parandus K. Pi sotsiaalmaksuga maksustatavate tulude osas. Tallinna Halduskohtu 24.08.2011 määrusega haldusasjas nr 3-111707 kaebus tagastati.
  7. 13.10.2011 esitas K. P Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA tekitatud varalise kahju hüvitamiseks, paludes TLPA-lt välja mõista kahjuhüvitis 2848,53 eurot ja viivis. Tallinna 3-13-1668 Halduskohtu 02.03.2012 otsusega haldusasjas nr 3-11-2435 mõisteti TLPA-lt välja kahjuhüvitis 2848,53 eurot ning viivise nõudes osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsusest nähtuvalt tekkis K. Pile varaline kahju TLPA 21.10.2010 käskkirjaga nr 1-7/65 ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tõttu, mille tagajärjel sai ta rasedus- ja sünnitushüvitist ning vanemahüvitist vähem, kui ta oleks saanud siis, kui teda ei oleks teenistusest vabastatud.
  8. TLPA 18.02.2013 käskkirjaga nr 2-1/6 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ määrati K. Pile distsiplinaarsüütegude eest karistuseks noomitus. Tallinna Halduskohtu 22.05.2013 otsusega haldusasjas nr 3-13-528 tühistati TLPA 18.02.2013 käskkiri nr 2-1/
  10. K P esitas 06.08.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 14 917,13 eurot. Kaebuse kohaselt tekitati mittevaraline kahju TLPA 21.10.2010 käskkirjaga nr 1-7/65, TLPA keeldumisega parandada
  11. a maksudeklaratsiooni kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatavate tulude osas, TLPA 21.10.2010 käskkirjaga nr 1-7/65 kaebaja ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tagajärjel makstud oodatust väiksema rasedus- ja sünnitushüvitisega, TLPA 18.02.2013 käskkirjaga nr 2-1/6 ja 07.05.2013 kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarjuurdlusega.
  12. Tallinna Halduskohtu 06.11.2013 määrusega jäeti K. Pi korduv avaldus kohtuniku taandamiseks läbi vaatamata, jäeti rahuldamata K. Pi vastuväide ja tagastati kaebus. Tallinna Ringkonnakohus on 23.09.2013 määruses (p 16) selgitanud, et kaebeõiguse ilmselge puudumisega HKMS § 121 lg 2 p 1 tähenduses on tegemist olukorras, kus kaebuses vaidlustatud haldusakt või toiming ei saanud objektiivselt kaebaja õigusi rikkuda. Haldusorgani tegevuse peale esitatud hüvitamiskaebuse puhul tuleb kaebeõiguse olemasolu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt eitada juhul, kui kahju hüvitamise nõude eelduste puudumine on asjaoludest tulenevalt ilmselge (näiteks pole tegemist avaliku võimu kandja tegevusega avalik-õiguslikus suhtes, avaliku võimu kandja tegevus ei saanud rikkuda nõude esitaja õigusi, puudub kahju või ei saa esineda põhjuslikku seost vaidlusaluse tegevuse ja kahju tekkimise vahel). RVastS § 7 lg 1 kohaselt saab kahju hüvitamise nõude esitada üksnes isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud. Isiku subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkust tuleb hinnata üldnormide alusel (see tuleneb juba kahju hüvitamise nõude sekundaarsest iseloomust), mistõttu juhul, kui isik ei saaks vaidlusaluse tegevuse suhtes pöörduda halduskohtusse ühegi primaarnõudega (RVastS §-d 3-6), siis ei saa tal sama tegevusega seonduvalt esineda ka kahju hüvitamise nõudeõigust RVastS § 7 lg 1 järgi. Ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tagajärjel kaebajale vähem makstud rasedus- ja sünnitushüvitise näol on tegemist TLPA 21.10.2010 käskkirja nr 1-7/65 tagajärjel tekkinud varalise kahjuga, mitte RVastS § 7 lg-s 1 nõutava avaliku võimu kandja õigusvastase teoga, millega võidi kaebajale kahju tekitada. Seega ei saa kaebajal olla kahju hüvitamise nõudeõigust seonduvalt asjaoluga, et ta oli sunnitud pöörduma kohtusse kaebusega materiaalse kahju hüvitamise nõudes, mille tingis teenistusest ebaseaduslik vabastamine ning selle tõttu oodatust väiksem rasedus- ja sünnitushüvitis. TLPA keeldumine parandada tagantjärele
  13. a maksudeklaratsiooni, et kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kajastuks tagasiulatuvalt
  14. a tuluna, mis 2

(4)3-13-1668 mõjutaks kaebaja rasedus- ja sünnitushüvitist, ei saa olla RVastS § 7 lg-s 1 nõutavaks avaliku võimu kandja õigusvastaseks teoks, millega kaebajale kahju tekitati. Esiteks mõjutas kaebaja rasedus- ja sünnitushüvitist tema ebaseaduslik teenistusest vabastamine TLPA 21.10.2010 käskkirjaga, mitte võimatus muuta tagantjärele maksudeklaratsiooni andmeid. Teiseks on Tallinna Ringkonnakohus 01.11.2013 määruses (p 10) haldusasjas nr 3-12-53 selgitanud, et maksudeklaratsiooni parandamisest keeldumine ei ole haldusakt ega ka toiming HMS § 106 lg 1 tähenduses, sest maksudeklaratsiooni esitaja / parandaja ei ole maksuõigussuhtes haldusorganiks HMS § 8 lg 1 järgi, kuna maksudeklaratsiooni esitamise / parandamisega ei teostata avalikku võimu, vaid sellega esitatakse maksuhaldurile seadusest tulenev maksu arvutamise dokument. Ka HKMS § 6 lg-st 6 tulenevalt saab halduskohtus vaidlustatavaks toiminguks olla üksnes haldusorgani poolt ja haldusmenetluse raames tehtud menetlustoiming. Seega ei ole TLPA-d võimalik lugeda maksudeklaratsiooni parandamisest keeldumisel haldusorganiks, mistõttu ei ole maksudeklaratsiooni parandamisest keeldumine eraldiseisvalt halduskohtus vaidlustatav. Kuna kaebaja ei saa vaidlusaluse tegevuse suhtes pöörduda halduskohtusse ühegi primaarnõudega (Tallinna Halduskohtu 24.08.2011 määrusega haldusasjas nr 3-11-1707 tagastati K. Pi vastavasisuline kaebus), ei saa kaebajal esineda sellise toiminguga seonduvalt ka kahju hüvitamise nõudeõigust RVastS § 7 lg 1 järgi. Kaebajal ei ole kaebeõigust ka TLPA 21.10.2010 käskkirjaga nr 1-7/65 ega 18.02.2013 käskkirjaga nr 2-1/6 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on 20.01.2011 otsuses nr 3-3-1-74-10 asunud seisukohale, et avaliku teenistuse seaduses on kehtestatud teenistusvaidluste lahendamiseks erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada. Kolleegiumi hinnangul on seadusandja teadlikult soovinud koondada teenistusvaidlusi puudutava regulatsiooni ammendavalt avaliku teenistuse seadusesse (ATS), mistõttu tuleb teenistusvaidlusi puudutavas osas kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda ATS-s sätestatud nõuetest. Ebaseadusliku teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamise kui ka enese rehabiliteerimise eesmärk on ATS § 135 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete esitamise kaudu efektiivselt kaitstav. Nii on ATS § 135 lg-s 1 märgitud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või sama paragrahvi 2. lõikes märgitud teenistusse ennistamisest loobumise korral makstav hüvitis käsitatav kahjuhüvitisena. Rehabiliteeriv eesmärk on omakorda kaitstav teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või vabastamise aluse muutmise kaudu. Seega tuli K. Pi teenistusest vabastamise ja distsiplinaarsüüteo eest noomituse vaidlustamisel lähtuda kuni 01.04.2013 kehtinud ATS §-des 135 ja 160 sätestatud tingimustest, mida kaebaja on haldusasjade nr 3-10-2992 ning nr 3-13-528 raames ka teinud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude täiendavaks esitamiseks puudub õiguslik alus. Kaebajal puudub kaebeõigus kahjunõude esitamiseks ka seoses tema suhtes distsiplinaarjuurdluse algatamisega, sest tegemist on menetlustoiminguga, mille iseseisev vaidlustamine ei ole väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt üldjuhul lubatav. Seega ei saa kaebajal esineda sellise toiminguga seonduvalt ka kahju hüvitamise nõudeõigust RVastS § 7 lg 1 järgi. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. K Pi määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 06.11.2013 määruse peale palutakse saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 3
(4)3-13-1668 HKMS § 44 kohaselt võib isik pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kaebeõiguse puudumist ja kaebuse läbi vaatamata jätmist ei ole kohus põhjendanud. Mittevaraline kahju on tekitatud haldusaktidega, millega on isiku õigusi rikutud. Kohtus on kinnitust leidnud, et isiku õigusi on rikutud. Negatiivne mõju isikule ebaseadusliku haldusakti väljaandmisel on mittevaralise kahju nõude aluseks. Negatiivsed haldusaktid ja toimingud on aluseks mittevaralise kahju ehk hingelise trauma tekkimisele ja selle mingis suurusjärgus hüvitamisele. Õiglase hüvitise suurust saab kohus kohtumenetluse käigus hinnata. Kaebaja esitatud dokumentatsioon on piisavaks aluseks alustada menetlust mittevaralise kahju suuruse arvestamiseks. Kaebuse tagastamine ei võta küll õigust esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue kohtule uuesti, kuid otstarbekas on asi halduskohtule uuesti läbivaatamiseks tagastada, sest kaebuse uuesti esitamisel oleks TLPA esimese ebaseadusliku haldusakti (TLPA 21.10.2010 käskkiri nr 1-7/65) puhul 3-aastane mittevaralise kahju nõude esitamise tähtaeg ületatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on tagastanud teenistusvaidlustest tuleneva kaebuse kahju hüvitamiseks seaduslikult ja põhjendatult. Kaebaja on haldusasjades nr 3-102992 ja nr 3-13-528 juba esitanud kohtule kuni 01.04.2013 kehtinud ATS-st tulenevad võimalikud nõuded seoses TLPA 21.10.2010 käskkirjaga nr 1-7/65 ja 18.02.2013 käskkirjaga nr 2-1/
  2. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on kohus tühistanud, kaebaja ennistati teenistusse ning talle mõisteti välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, mis on käsitatav kahjuhüvitisena. Kompensatsioon mittevaralise kahju eest ei pea olema tingimata rahaline. Kompensatsioonina on käsitatav ka distsiplinaarkaristuse määramise õigusvastaste käskkirjade tühistamine kohtu poolt. Kohtuotsusega haldusasjas nr 3-11-2435 on kaebajale välja mõistetud 2848,53 eurot, mis jäi tal ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tõttu rasedus- ja sünnitushüvitise ning vanemahüvitisena saamata. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud 04.09.2013 Tallinna Halduskohtule TLPA 06.08.2013 käskkirja nr 2-1/43 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamiseks kaebuse (haldusasi nr 3-13-1849), millest nähtuvalt lõppes praeguses asjas esitatud kaebuses osutatud 07.05.2013 algatatud distsiplinaarjuurdlus TLPA 06.08.2013 käskkirja andmisega. 07.05.2013 algatatud distsiplinaarjuurdluse suhtes saab kaebaja seega oma õigusi efektiivselt kaitsta pooleli olevas haldusasjas nr 3-13-
  3. Distsiplinaarmenetlus ja oma õiguste kaitsmise vajadus kohtus on teenistuja jaoks eelduslikult ebameeldiv ja koormav, kuid sellest ei teki RVastS § 9 lg 1 alusel rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.