Obsah (4)

§ 31§ 13§ 36§ 26

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1599 Otsuse kuupäev 21. november 2013 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Aivo Kallase kaebus Lääne Prefektuuri tekitatu

) § 31 lg 2 kohaselt oli kinnipeetul õigus viibida vähemalt 1 tund päevas värskes õhus. Ka vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt 1 tund päevas. Seega on nii vanglas kui arestimajas viibival kinnipeetaval ühesugune õigus värskes õhus viibimiseks. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutushoov ning seetõttu ei ole võimalik Pärnu arestimajas kinni peetavatel isikutel 3 kasutada õigust viibida igapäevaselt vähemalt 1 tund värskes õhus. Vastustaja on tunnistanud, et A.Kallas esitas soovi värskes õhus viibimiseks, mille kohta oli talle antud selgitus selle õiguse mittevõimaldamise kohta. Seega on tõendatud, et kaebaja soovis kasutada õigusaktidega ettenähtud võimalust värskes õhus jalutamiseks. Vastustaja on väitnud, et kaebaja leppis arestimaja poolt antud selgitustega ja hiljem uut soovi ei esitanud. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja esitas arestimajale soovi

§ 31

lg-s 2 sätestatud õiguse kasutamiseks, oli talle värskes õhus viibimise mittevõimaldamine õigusvastane. Isik ei pea igal päeval uuesti pöörduma taotlusega, mille rahuldamiseks võimaluse puudumine on talle teatavaks tehtud. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites nr 33-1-54-08 (p.13), samuti lahendis nr 3-3-1-11-11 (p11), leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada. Seega ei saa sellest, et kaebaja peale arestimaja vastuse saamist ei esitanud uusi taotlusi jalutuskäikudeks, järeldada, et kaebaja ei soovinudki enam seda. Samuti on puhtsõnaline vastustaja selgitus, et jalutushoovi puudumise leevendamiseks etapeeritakse konkreetsetes arestikambrites isikuid Paide või Rapla arestimajadesse. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et Pärnu arestimaja sellist korda ka tegelikult on rakendanud või rakendab ja kui rakendab, miks siis sellist võimalust koheselt kaebajale ei selgitatud ega reaalselt ka ei pakutud.

1. Kaebaja põhjendab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et ta oli sunnitud viibima tingimustes, mis alandasid tema inimväärikust. Kaebaja märgib, et kambris puudusid toolid ja laud, ta pidi hoidma tuliseid toidunõusid käes või ootama, kuni need jahtuvad. Nõuded arestimaja kambri sisustusele kehtestab siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ §
2. Nimetatud paragrahvi lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral laud ja p 3 kohaselt võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale. Seega ei näe arestimaja sisekorraeeskiri ette, et kambris peab kindlasti olema laud ja igale kinnipeetavale istekoht, vaid ainult võimaluse korral. Vastustaja vastuse järgi kambris lauda ei olnud, oli ainult 1 tool. Vastustaja vastuse järgi võimaldatakse laua või puuduvate toolide asemel kasutada vaba nari. Samas on nii kaebaja enda selgituse kui Pärnu arestikambri politseiniku Urmas Karu kirjalikus ettekandes (tlk.19) märgitud, et tegelikkuses ei olnud kambris vaba nari võimalik kasutada, kuna alates 10.06.2013 viibis kolmekohalises kambris 3 isikut. Seega oli kaebajal ainult kolme esimese päeva jooksul võimalik vaba nari kasutada. Kohtule jääb samas selgusetuks, miks peab arestimajal toolide olemasolu korral kambrisse tooli saamiseks soovi avaldama, nagu on vastustaja vastuses välja toodud. Saab järeldada, et tegelikkuses oli arestimajal olemas võimalus kambrisse toolide andmiseks vastavalt kinnipeetavate arvule. Vastustaja ei ole põhjendatud, kas ja miks puudusid võimalused kambrisse laua paigutamiseks. Seega puudus kaebajal kambris koht söömiseks ja istumiseks ning toidunõude hoidmiseks söömisel, millega on rikutud

§ 13lg 1 p 2 ja 3 nõudeid.

15.

§ 13

lg 1 p-d 5 ja 6 näevad ette, et arestimaja kambri sisustusse kuuluvad võimaluse korral pesemiskoht ja WC. Vaidlust ei ole selles, et kambris olid olemas nii pesemiskoht (veekraan) ja WC, seda ei ole kaebaja ka vaidlustanud. Kaebuse põhjendustest saab järeldada, et kaebaja ei ole rahul olukorraga, kus vee saamise koht (veekraani otsas olev plastiktoru) ja WC asuvad liialt lähestikku. Kohus nõustub vastustaja väitega, et tualeti ja veekraani asukoht ühes kambris lähestikku ei ole tavatu ka tavapärastes tingimustes. Märgitud asjas kohus nõuete rikkumist ei näe. Pärnu arestikambri ametniku U.Karu ettekande kohaselt otsest kokkupuudet tualettpotil ja veekraanil ei olnud. Kui kaebajat häiris 4 veekraani otsas olev plastiktoru, oli kaebajal võimalik pöörduda arestimaja administratsiooni poole vastava avaldusega. Lisaks märgib kohus, et Õiguskantsleri 2012 aasta ega varasemate 2009 ja 2007 kontrollkäigu raportites ei ole välja toodud, et Pärnu arestimaja kambrites asuvate WC vaheseinad oleksid liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega ehk seega ka veekraani ja WC poti asetuses. Samal seisukohal on kohus ka tilkuva ja jooksva veekraani osas. Kui see tilkus ja vajas parandamist, oli vajalik pöörduda vastavalt eeskirjadele administratsiooni poole. Ka peale Politsei- ja Piirivalveameti vastust kaebusele, ei ole kaebaja oma vastuväidetes kordagi märkinud (tlk.25-27), et ta oli kas tilkuva veekraani või mõne muu pretensiooniga arestimaja administratsiooni poole pöördunud, viimane aga taotlust ei täitnud või ei pannud tema suulist avaldust kirja.

1. Kaebaja väitel oli kamber korraliku ventilatsiooni puudumise tõttu niiske ja rõske. Vastustaja poolt esitatud U.Karu ettekandes on märgitud, et kambri, kus kaebaja viibis, seisukord oli normaalne, ning ventilatsioon töötas. Samas on ettekandes märgitud, et kamber nr 1 asub arestikambris jahedamal poolel (sellele poolele päike ei paista) ja on kõige jahedam kamber. Ka vastustaja vastuses on jäädud seisukohale, et kambris ventilatsioon töötas. Samas ei ole ka kaebaja ise välja toonud, kas ta pöördus arestimajas viibimise ajal vastava avaldusega, seda nii suuliselt või kirjalikult. Kaebaja põhjendustest saab järeldada, et ta seda ei teinud. Kui kaebaja leidis, et ventilatsioon puudus, või oli ebapiisav ja sellest oli kambris liigne niiskus, oli tal võimalus taotleda kambri mitterahuldava olukorra kindlakstegemist ning teise, vähem niiskesse kambrisse üleviimist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta kambris viibides oleks sellise avalduse esitanud või üldse selles küsimuses arestimaja poole pöördunud.
2. Kaebaja märgib kaebuses, et toit ei vastanud nõuetele – kartul oli kivikõva, kastmed ja supid ülihapud. Vastustaja andmete järgi toimus arestimajas toitlustamine OÜ Sillufan ehk eraõigusliku toitlustusettevõtte poolt ja vastas nõuetele. Ühegi kinnipeetu poolt vastustaja väitel pretensioone toitlustamise osas esitatud ei olnud. Ka kaebaja ei ole märkinud, et ta oleks vahetult sel ajal mingeid pretensioone esitanud toitude osas. Kaebaja väited kõhuvalu tekkimise kohta on tõendamata, kuna ta mingit arstiabi nii enda põhjenduste kui vastustaja seletuse kohaselt ei olnud kordagi vajanud. Kohus ei ole pidanud vajalikuks vastustajalt Pärnu arestimaja tööarvestuse raamatut välja nõuda, kuna kaebaja ei ole ei kaebuses ega hilisemas kaebuse põhjendustes kordagi märkinud, et ta oli kaebuses esitatud nõuete osas arestimajale kas suuliselt või kirjalikult avalduse esitanud. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja korduvatele väidetele, et kaebaja ei olnud arestimajas viibimise ajal pöördunud pretensioonidega ühegi tingimuse osas, välja arvatud värskes õhus viibimise osas.
3. Kaebaja väitel ei võimaldatud arestimajas oleku ajal saada lähedastelt pakke ega külastada kauplust, milleks tal vangistusseaduse alusel on kaks korda kuus õigus. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis arestimajas süüdimõistetu staatuses.

§ 36

lg 1 kohaselt on arestimajas õigus pakke saada ainult vahistatul ja väljasaadetaval. Ka vangistusseaduse järgi on õigus pakke saada ainult vahistatul (VangS § 98), mitte karistusjärgselt kinnipeetaval süüdimõistetul. Kaebaja väitel jäi ta kaupluse puudumise ja sisseostude tegemata jätmise tõttu ilma suitsudest ja elementaarsetest hügieenivahenditest. Üheski arestimajas kauplust ei ole, seda ei näe ette ka

. Samas pole suitsetamine arestimajas keelatud. Antud juhul oli kaebajal võimalik 5 etapeerimisel juba olemasolevad suitsud kaasa võtta ja neid arstimajas kasutada. Samuti ei ole vastustaja väitel kaebaja suitsude puudumisest ja sellega kaasneda võivatest tervisehäiretest arestimajale teada andnud. U. Karu ettekande järgi A. Kallas arestimajas viibimise ajal ei kaevanud kordagi tervise üle ja käitus alati korrektselt. Samuti on ettekandes märgitud, et vastavalt A. Kallase soovile, anti talle arestimaja poolt vajalikud hügieenitarbed. Kohus peab viimast väidet ka igati usutavaks.

§ 26

lg 1 ja 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul end pesta ja kord nädalas kasutada sauna või duši ja ei ole usutav, et kaebajale ei antud esmaseid pesemisvahendeid.

1. Kaebaja on kaebuse täiendavates põhjendustes märkinud, et teda kui süüdimõistetut hoiti koos vahistatuga. VangS § 12 näeb ette kinnipeetavate ja vahistatute eraldi hoidmise. Kuid sellest ei saa koheselt järeldada, nagu tekkinuks kaebajal seoses eraldi hoidmise printsiibi rikkumisega mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju alused on ammendavalt loetletud RVastS § 9 lg-s
3. Õiguskantsleri 18.07.2012 kontrollkäigu raportis on Õiguskantsler välja toonud, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks.

nõudeid silmas pidades puuduvad kambrites ettenähtud toolid/pingid kinnipeetutele ja laud. Olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Õiguskantsler on kokkuvõttes tõdenud, jättes jalutushoovi puudumise kõrvale, et Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib selles hoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva ning et pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.

1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13). Arvesse võttes Pärnu arestimaja kambri tingimusi kogumis, lisaks asjaolu, et kaebaja puudus võimlaus värskes õhus viibida õigusaktides ettenähtud korras ning arvestades kinnipidamise aega (36 päeva järjest), on kohus seisukohal, et kaebaja inimväärikust on rikutud. Ka Õiguskantsler on 2012 a. raportis leidnud, et ka jalutushoovi puudumist arvestamata võivad üle 30 päeva kestev kinnipidamine Pärnu arestimajas kujutada riivet kinnipeetu inimväärikusele. Vastustaja ei ole väitnud, ega tõendanud, et peale 2012 Õiguskantsleri kontrolli oleks arestimaja tingimusi parandatud.
2. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitisena 500 euro väljamõistmist. Kohus ei pea sellises suuruses hüvitise väljamõistmist põhjendatuks. Arvestades seda, et kinnipidamistingimusi on Pärnu arestimajas peetud üldiselt rahuldavateks ning kaebaja õiguste rikkumine on seotud eelkõige kinnipidamise kestusega ja värskes õhus jalutamise mittevõimaldamisega, peab kohus põhjendatuks vastustajalt kaebaja kasuks 120 euro väljamõistmist. 6
3. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustajalt 500 euro välja mõistmist, kohus rahuldab kaebuse 120 euro osas, ehk 24 % osas. Kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 järgi peaks kohus mõistma vastustajalt riigituludesse kaebuse rahuldamisega proportsionaalse osa riigilõivust, mille tasumisest oli kaebaja vabastatud. Arvestades riigituludesse kantava summa suurust (3,6 eurot) ei pea kohus vastustajalt selle välja mõistmist mõistlikuks ja jätab HKMS § 108 lg 11 alusel välja mõistmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 7