Obsah (9)

§ 149§ 168§ 171§ 396§ 145§ 399§ 119§ 164§ 167

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2013, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-12-9560 Tsivi

§ 149

lg 1 alusel esitada kostja 26.01.2009 laenulepingust tulenevate nõuete osas kõiki vastuväiteid, mida oleks saanud esitada ka põhivõlgnik .

§ 168

lg 1 kohaselt peab nõude loovutanud võlausaldaja andma uuele võlausaldajale üle nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid ning andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Nõudeõiguse loovutamise lepingu p 5.3.1. kohaselt on OÜ Xxxja kostja järginud kõiki reegleid ja kooskõlastusi, mis on vajalikud 26.01.2009 laenulepingust tuleneva nõude loovutamiseks/omandamiseks.

§ 171

lg järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Lähtuvalt sellest peab kostja olema kursis kõikidest nõuet puudutavatest asjaoludest ning hageja võib kostjale esitada kõiki vastuväiteid 26.01.2009 laenulepingust tuleneva nõude suhtes. Hageja ei tunnista kostja poolt 26.01.2009 laenulepingu ja käenduslepingu alusel esitatud nõuet selle nõude suuruse, koosseisu ja kontrollitavuse puudumise tõttu, samuti nõude aluse puudumise tõttu. Hagejale ei ole nõude suurus arusaadav ega kontrollitav. Laenuandja OÜ Xxxrikkus 26.01.2009 laenulepingu tingimusi. 26.01.2009 laenulepingu sõlminud isikute tahe oli suunatud lühikese aja vältel kõigi m/l ISIS võlausaldajate võlgade tasumisele ja sundenampakkumise vältimisele selleks, et taastuks laeva otstarbeline kasutus, kuid OÜ Xxxlepingus kokkulepitud tingimusi ei täitnud. Hageja I kinnitab, et andis pärast laenuleping sõlmimist 26.01.2009 vaid ühel juhul nõusoleku laenuraha väljamaksmiseks muul viisil, kui lepingus kokku lepitud. Hageja ei tunnista muid OÜ Xxxpoolt otse kolmandatele isikutele tehtud väljamakseid oma kohustusena isegi siis, kui need väljamaksed on tehtud teise juhatuse liikme kirja alusel ( xxx kirjad). Vastavalt 26.01.2009 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu 3 punktile 4.1 oli hageja I osas kohustuse tekkimise aluseks kokkuleppe sõlmimine hagejaga I. Laen tuli välja maksta kiirelt selleks, et selle arvel saaks täita kõik m/l ISIS kasutamisega seotud varalised kohustused. Tegelikkuses jäi eesmärk saavutamata, m/l ISIS jäi aresti alt vabastamata. Laenusaaja võis 26.01.2009 laenulepingu p 2.1 kohaselt laenu kasutada üksnes m/l ISIS kasutamisega seotud varaliste kohustuste täitmiseks. See oli sihtotstarbelise laen. OÜ Xxxkandis laenulepingu alusel arvelduskontole õigeaegselt vaid 100 000 USD. Pärast esimese laenuosa laekumist 29.01.2009, läks hageja I töölähetusse Saksamaale Rostocki m/l ISIS aresti vabastamise osas läbirääkimiste pidamiseks, seetõttu hageja I ei saanud kontrollida poolt laenusumma kasutamist. Laenusumma osas tegi käsutusi teine juhatuse liige xxx, osa laenusummat kasutati mittesihtotstarbeliselt. Hageja I ei saanud mõjutada tegevust. Hageja I ei osalenud alates 2009. aasta veebruarikuust igapäevases majandustegevuses ega varade käsutamises pingeliste suhete tõttu teise juhatuse liikme xxx ja osaniku AS xxx juhatuse liikmete xxxi ja xxx. Vaatamata asjaolule, et hageja I oli juhatuse liige ning oli osakapitalist 50% ulatuses osaniku Xxx OÜ seaduslik esindaja, langetas kõik tegevusega seotud otsused sisuliselt vaid teine osanik AS Xxxja selle osaniku esindajana juhatuse liige xxx. Laenulepingut ei täidetud kokkulepitud ajal, kohas ja viisil. Hageja tugineb

§ 149lg 1, § 76 lg 1, lg 3, § 396 lg 1.

26.01.2009 laenulepingu p-ga 3.1 võttis laenuandja endale kohustuse anda kasutusse ja käsutusse 425 000 USD kandes selle summa laenulepingu p 6.2 kohaselt laenusaaja pangakontole xxxxxxxxxxxxxx AS-is Swedbank hiljemalt 02.02.2009. Laenulepingu punkti 7.1 alusel kohustus laenusaaja laenusumma tagastama kahes osas: 20.02.2009 212 500 USD ja 20.07.2009 212 500 USD. Laenulepingu punktide 3.2 ja 6.2 ning

§ 396

lg-st 1 lähtudes sõltub laenusumma tagasimaksmiskohustuse tekkimine laenusumma eelnevast üleandmisest laenusaajale . Selle nõude rikkumine on võlgniku vastutusest vabanemise aluseks. Põhivõlgnik rikkus laenulepingust tulenevat laenu otstarvet. Hageja esitas kostja nõudele vastuväite, et ei kasutanud laenuraha sihtotstarbel ning et hageja ei saanud poolt laenusummade otstarbekohast kasutamist mõjutada. Hageja poolt õigeaegselt üleantud laenusummast 195 000 USD kasutas ettenähtud otstarbel m/l ISIS kuludeks vaid 141 984,29 USD. OÜ Xxxja muutsid olulises ulatuses laenulepingut ega teatanud sellest käendajale, käendaja ei vastuta

§ 145lg 4 alusel.

Laenulepingu p 1.1. kohaselt on lepingu dokumentideks laenuleping, selle lisa 1 käendusleping ning iga täiendav pooltevaheline kirjalik dokument eesmärgiga muuta see dokumente laenulepingu osaks. Kuivõrd laenulepingu pooleks oli ka hageja I käendajana, siis seega võisid käendajale laieneda vaid sellised uued kohustused, millised olid poolte ja käendaja vahel kirjalikult kokku lepitud. Hagejad ja OÜ Xxx sõlmisid 26.01.2009 hüpoteegi seadmise lepingu hagejate omandis oleva kinnistu koormamiseks. Selle lepingu p 4.1 järgi kohustusid hagejad tagama oma kinnisasjaga OÜ Xxxja 26.01.2009 laenulepingust, 26.01.2009.a. käenduslepingust, samuti võimalikest tulevikus hageja I ja OÜ Xxx vahel ning hageja I ja vahel sõlmitavatest lisadest tulenevaid kohustuste täitmist maksimaalselt 6 500 000 krooni ulatuses – so 415 425,71 euro suuruses summas. Hageja I teatab, et ei ole sõlminud 26.01.2009 laenulepingu lisa ega muud lepingut või kokkulepet, millest kostja nõue veel võiks tuleneda.

§ 399

lg 1 p 2 ja 3 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi ning kui laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil. Laenuandja OÜ Xxx ei esitanud -ile laenulepingu täitmise nõuet ega viivisenõuet, kuigi kohustus laenu I osa tagasi maksma juba 4 20.04.2009 ja lõplikult koos intressiga tagasi maksma 20.07.2009. Seega nõustus laenusaaja lepingutingimuse rikkumisega.

§ 145

lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Käenduslepingu p 1.1 järgi võttis hageja endale kohustuse vastutada 26.01.2009 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ja 26.01.2009.a sõlmitud hüpoteegi seadumise lepingu p 4.1 järgi tagada nõudeid, mis tulenevad 26.01.2009 laenulepingust ning selle võimalikest tulevikus hagejaga sõlmitavatest lisadest või muudest lepingutest. Hageja ei ole OÜ-ga Xxx ega ka -iga lisaks sõlminud lepingu lisasid, muid kokkuleppeid ega lepinguid. Kostja poolt kohtutäiturile esitatud võlasumma ja viivise arvestuse tabelitest nähtub, et OÜ Xxx on -ile rahasummasid üle andnud terve 2009. aasta, viimane summa 2855,23 eurot anti üle 17.12.2009. Hagejale 29.02.2012 antud tabelite kohaselt jätkus laenu andmine kuni 08.07.2010. Seega tekkis OÜ Xxx ja vahel 26.01.2009 laenulepingu tingimustest erinev võlasuhe, millise tingimused ja eesmärgid ei ole hagejale teada. Kostjal puudub hagejate vastu nõue, kuna laenuandja OÜ Xxx sattus

§ 119

lg 1 mõttes vastuvõtuviivitusse ning hagejatel esineb vastutusest vabanemise alus. Hageja I laenulepingu ning käenduslepingu sõlmimise tahe oli suunatud sellele, et vabastada aresti alt poolt opereeritav m/l ISIS ja jätkata sellega majandustegevust. Hagejale I kinnitati, et laen antakse kiirelt ja vajalikus ulatuses. Hageja I, kui ka OÜ Xxx teadsid laenulepingu sõlmimise ajal m/l ISIS seotud asjaolusid ja seda, et laeva töö jätkamisel on võimalik -il laenuraha tagasi maksta õigeaegselt. Lisatingimuseks seati, et laenu tohib kasutada ainult laeva aresti alt vabastamiseks ning lisatingimusena pidid hageja I ja hageja II laenu tagama ühisvarasse kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi seadmisega. Laenulepingu, käenduslepingu ning hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal jäeti hagejatele teatamata, et tegelikkuses ei olnud laenuandjal OÜ-l Xxx kavatsust lepingut täita kokkulepitud ajal, ulatuses ja viisil. Samuti ei teatatud, et pärast laenulepingu andmist ei võimaldata enam hagejal I täita juhatuse liikme kohustusi, korraldada tegevust ega tegeleda m/l ISIS arestist vabastamise ning majandustegevusse tagasi suunamisega. Samuti ei teatatud, et kumbki lepingupool ei kavatse teha teisele poolele lepingutingimuste rikkumise eest etteheiteid ja et nad kavatsevad hiljem muuta kõiki olulisi lepingutingimusi. Laenuandja poolt laenu väljamaksmisega viivitamise tõttu ei suudetud täita laenulepingus märgitud eesmärki, ei suudetud panna m/l ISIS taas merevedu teostama. Tulemusena ei teenitud laenu tagasimaksmiseks vajalikku raha ning -il jäi laenu tagastamise kohustus täitmata. Kostjal puudub nõue hagejate vastu, kuna hagejatega ei sõlmitud kokkulepet tulevikus loovutatavate nõuete tagamise kohta. Kostja esitas hagejatele 05.10.2011 nõude ning kohtutäiturile 28.11.2011 täitemenetluse algatamise avalduse tuginedes asjaolule, et OÜ Xxx loovutas oma nõude hagejate vastu 05.01.2010 nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel, lisaks tugines kostja 10.06.2010 hüpoteegi loovutamise lepingule ja asjaõiguslepingule. Hagejatel olevatest ja hagile lisatud dokumentidest nähtub, et nõue suurenes oluliselt alates nõude loovutamisest: OÜ Xxx loovutas kostjale nõudeõiguse 05.10.2010 summas 509 386,86 eurot, kuid kostja esitas hagejatele 05.10.2011 nõude juba summas 969 373,50 eurot. Seega nõue suurenes olulises ulatuses ajal, mil nõue oli kostjale loovutatud, kuid hagejatele on teadmata, milliste nõuete võrra või ulatuses nõue suurenes. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-104-08 punktis 19 järgmist: Hüpoteegi seadmise lepingu ps 2 lepiti kokku, et hüpoteek tagab ka tulevikus tekkivaid kostja nõudeid hageja vastu. Iseenesest on see AÕS § 279 lg 3 järgi lubatud. Samas märgib kolleegium, et heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või 5 kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (tehingu heade kommete vastasuse põhjuste kohta üldiselt vt ka nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Hüpoteegiga tagatava nõude piisava määratletuse nõuet on Riigikohus rõhutanud ka oma
3. märtsi
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04 (p 21). Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud (vt ka Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 20). Kolleegium märgib, et ainuüksi see ei välista aga tagatiskokkuleppe või loovutamise võimalikku vastuolu heade kommetega. Kostjal puudub hagejate vastu 26.01.2009 laenulepingust tulenev nõue, kuna hagejatega ei ole hüpoteegi seadmise lepingus kokku lepitud nõudeõiguse loovutamisest tulenevate nõuete tagamisest. Tuginedes eelnevale hagejad leiavad, et antud juhul oli 05.01.2010 nõude loovutamine vastuolus heade kommetega ning seetõttu on tehing TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Nõudeõiguse loovutamise lepingu eesmärgiks oli ära kasutada hageja I käenduslepingust tulenevat kohustust ning viia nõude loovutamisega pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus tasakaalust väljas. Selline tegevus on TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja p 2 järgi heade kommete vastane. TsÜS § 132 lg 1 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. TsÜS § 133 lg 1 kohaselt kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandustegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandustegevuses kasutatav isik. AS Xxx sai ise korraldada põhivõlgniku poolt laenu tagasimaksmist OÜ-le xxx, kuid ei teinud seda. Isegi ühtegi laenu tagastamise nõuet ei esitatud. Selleks, et saaks hagejatele esitada nõude kogu lubatud piirmäära ulatuses, korraldas AS Xxx eelnevalt pankrotimenetluse ning alles siis, kui Harju Maakohus andis pankrotimenetluse raugemise kohta 28.09.2011 määruse, lubas kostjal 05.10.2011 esitada hagejatele nõude. See oli esimene nõue hagejatele üldse. Jättes põhivõlgnikult laenu tagastamise üldse nõudmata, võttis AS Xxx endale sisuliselt kogu vastutuse 26.01.2009 laenulepingu täitmise üle pannes seejuures tegelikult vastutust kandma hageja. Saksa õiguspraktikas tuntakse käendaja esitatud vastuväidet käenduslepingu tühisuse kohta heade kommete vastasuse tõttu. Vastuväide on seotud TsÜS § 86 lg 2 p 2 osundatud kohustuste tasakaalust väljasolekule ning seda kohaldatakse ka majandus- ja kutsetegevuse raames sõlmitud käenduslepingutele. Selline käendaja vastuväide võib olla käenduslepingu tühisuse aluseks juhul, kui esineb põhikohustuse ulatuse ja käendaja kohustuse täitmise võime vahel suur erisus ja kui kaasnevad veel mõned asjaolud – näiteks ebavõrdne läbirääkimissituatsioon. Kui käendaja maksevõime ja käendaja vastutuse vahel on ilmselge ulatuslik ebaproportsionaalsus, tuleb eeldada, et käendaja ei tegutsenud lepingut sõlmides vabatahtlikult ja teadlikult. Hageja selgitas hagis, et tema tegutsemise eesmärgiks oli vabastada m/l ISIS kiirelt aresti alt ning suunata laev tagasi kaubaveole. Laenuandja, mis oli põhivõlgniku teise osaniku tütarettevõtja, nõustus laenu andmisega vaid tingimusel, et hageja I tagab laenulepingut isikliku käendusega väga suures ulatuses (laenusumma oli 425 000 USD, lisaks intress) ning täiendavalt tagab veelkord laenulepingut hüpoteegi seadmisega hagejate ühisvarale 6 500 000 krooni ulatuses. Lepingud sõlmiti 26.01.2009.a, kuid alates 01.02.2009.a hagejale I enam mingit töötasu ei makstud. Samuti oli laenuandjale teada, et hagejal puuduvad korralised sissetulekud, mille arvel laenuandja nõutud tagamiskohustusi täita. Lisaks peab arvestama, et laenuandja ei täitnud laenulepingut õigel ajal. Neil asjaoludel esines laenu-, käendus- ja hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimise ajal olulises ulatuses TsÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud asjaolu - pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja on seisukohal, et 26.01.2009 sõlmitud käendusleping on tühine. 6 Kostjal on näitamata, mis ajast mis ajani ta intressi ja viivist arvestab. Seetõttu ei ole kostja nõude suurus kontrollitav. Kuna ja laenuandja muutsid oluliselt laenulepingu tingimusi, sh laenusummade ülekandmise aja ja tagastamise aja tingimusi, ei ole hagejale üldse teada, milliseks tähtajaks oleks pidanud hilisemalt ülekantud laenusummad tagastama. Hagejale on selgusetu, mis ajast on kostja intressi ja viivist arvestama hakanud, milliste summade osas on arvestust pidanud. Hagejad taotlevad tunnistada lubamatuks sundtäitmine Xxx OÜ poolt Tallinna kohtutäitur Veiko Kaasikule 28.11.2011 esitatud avalduse alusel algatatud täitemenetlused Xxx suhtes täiteasjas nr 007/2011/84304 ja Xxx suhtes täiteasjas nr 007/2011/
5. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, kuna hagejate esitatud väited on õiguslikult perspektiivitud, ning palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja nõude suuruseks täitmisteate kohaselt on 415 425,72 eurot, mis võrdub sissenõudja kasuks seatud hüpoteegisummaga. Kuna kostja täitmisavalduse alusel alustatud täitemenetluse ese ongi hüpoteegi realiseerimine laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks, siis täitemenetluses esitatud nõue ei saa olla suurem hüpoteegisummast, kuigi reaalne nõue võib sellest suurem olla (hüpoteegisummat ületavas osas puuduks kostjal täitedokument täitemenetluse alustamiseks). Hüpoteegisummat ületava nõude osa võib võlgnikult sisse nõuda eraldi hagimenetluses, kuid see ei ole enam siinse vaidluse (täitemenetluse lubamatuks tunnistamise) esemeks ning vastavad hageja väited palub kostja jätta kohtul tähelepanuta. Seega on alusetu hagejate väide, et täitemenetluses sissenõutav summa, millelt tuleks ka hagihind määrata, on temale selgusetu. Laenu põhisumma ümberarvestatult kursiga 1,2944 (423 798,36 – 13 887,19) on 409 911,17 USD, s.o. 316 680,45 EUR, millele lisandub intress 12% aastas, s.o. 119 974,93 EUR ja viivis 0,15% iga tagastamisega viivitatud päeva eest, s.o. 508 672,16 EUR. Kogu võlasumma (316 680,45 + 119 974,93 + 508 672,16) 945 327,53 eurot ületab oluliselt täitemenetluses sissenõutavat (ja hüpoteegi)summat (s.o 415 425,72 eurot). Hageja I sõlmis käenduslepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Hageja I pidi mõistma kõiki nii laenu- kui ka käenduslepingu sõlmimise aluseks olevaid asjaolusid, oma võimet rahuldada käendusega võetud kohustusi ning -i võimet täita laenulepingust tulenevaid kohustusi jms. Samuti tähendab see, et hagejal I oli oma tegevusega võimalik otseselt mõjutada laenusumma tagasimaksmiseks tehtavaid jõupingutusi -i poolt. Hagejal I oli võimalus kasutada kõiki juhatuse liikme õigusi ja teostada kõiki juhatuse liikme kohustusi. Hagejad ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, nagu poleks hageja I saanud teostada temale kuuluvaid -i juhatuse liikme õigusi või osaleda -i juhtimises. Hageja osales ja mõjutas tegevust, hagejate väide, et hagejal I puudus võimalus kontrollida laenuraha kasutamist, ei vasta tegelikkusele. Hagejal I oli Swedbankis asunud arvelduskonto nr xxxxxxxxxxxxxx käsutamise õigus. Hageja I käsutas eelnimetatud arveldusarvel asunud raha koos teise juhatuse liikmega. Hageja käsitleb OÜ Xxx poolt laenulepingu rikkumisena teise juhatuse liikme kirja alusel kolmandatele isikutele tehtud väljamakseid. Kostja ei nõustu hageja tõendamata ja arusaamatu väitega selle kohta, et OÜ Xxx on laenulepingut rikkunud. Laenulepingu p-st 1.1.
6. nähtub, et laenulepingu koostisosa on iga pooltevaheline vähemalt kirjalikus vormis dokument, mille pooled lepingule lisavad eesmärgiga muuta see lepingu püsivaks osaks. Seega on kirjad 7 laenulepingu lisad, millega laenulepingu pooled leppisid kokku laenusumma väljamaksmises laenulepingu p-s 6 kokkulepitust erineval ajal ja viisil, sest vastavalt punktis 6.
7. sätestatule on pooltel õigus kuni laenusumma täieliku väljamaksmiseni kokku leppida teisiti. Igal teisel juhatuse liikmel, sh xxx , oli seadusest tulenev, hagejaga I samaväärne, õigus muuta laenulepingut selles sisalduvatel õiguslikel alustel. Hagejate väide, et kahe kassa väljamineku orderi alusel tehtud väljamaksed ei ole seotud laenulepinguga, ei vasta tegelikkusele. Isegi lepingurikkumine OÜ Xxx poolt (mida ei esine) ei vabasta hagejat I käenduslepingu täitmisest. Hagejatel ei ole kohustuse täitmise lõppemise vastuväite esitamise õigust. ei kasutanud saadud laenusummat sihtotstarbevastaselt. Isegi laenusumma sihtotstarbevastane kasutamine (mida ei esine) ei vabasta -i ega hagejat I käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Laenuraha sihtotstarbelist kasutamist tõendavad OÜ Xxx arvelduskonto nr xxxxxxxxxxxxx väljavõtted, millest nähtub, et kõik laenulepingu alusel tehtud rahalised ülekanded on tehtud mootorlaeva ISIS kasutamisega seotud varaliste kohustuste täitmiseks. Hageja I käendas laenulepingust tulenevat raha tagasimaksmise kohustust sõltumata sellest, kuidas laenusaaja laenusummat kasutab. Vastupidises ei ole pooled kokku leppinud. -i poolt laenulepingu väidetavast rikkumisest (mida ei esine) tulenevad õigused (nt õiguskaitsevahendite kasutamise õigus) saavad kuuluda vaid laenuandjale, s.o OÜ-le xxx, mitte aga hagejatele. Käenduslepingus puudub laenuandjal ja hagejal I kokkulepe, mille kohaselt vabastab laenulepingu rikkumine laenusaaja poolt hageja I käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Hageja I oli juhatuse liikmena ja käendajana teadlik kõigist laenulepingu alusel tehtud väljamaksetest ja aktsepteeris neid täielikult. Sellest informeerisid teda regulaarselt teine juhatuse liige xxx ning laenuandja esindaja. Peale laenu tagastamise lõpptähtaja saabumist nõudis OÜ Xxx korduvalt xxx-lt kogu laenusumma tagastamist, kuid hageja I keeldus sellest jätkuvalt, viidates rahaliste vahendite puudumisele ning palus laenusumma tagastamise tähtaja pikendamist. OÜ Xxxja ei muutnud laenulepingut olulises ulatuses. Hagejad ei ole tõendanud

§ 145

lg 4 kohaldamise eeldusi.

§ 145

lg 4 sätestab, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Siinsel juhul ei ole põhivõlgnik teinud ühtegi tehingut, mis laiendaks käendaja (hageja I) vastutust. Põhitehingu muutmine ei lõpeta käendaja käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Käendajal on õigus sellisel juhul keelduda käenduslepingus suuremas ulatuses märgitud nõude rahuldamisest – viimane ei vabasta aga kohustuse täitmisest kui sellisest. Põhjendamatu on hagejate väide, et OÜ xxx, (kelle esindajaks ta ise oli) ja kostja eesmärgiks oli laenulepingu sõlmimisega hagejale I kahju tekitamine. Kostja ei nõustu väitega, et OÜ Xxx sattus vastuvõtuviivitusse, kuna see ei põhine tegelikkusel ning on õiguslikult perspektiivitu. Hagejad ei ole isegi selgitanud, milles seisnes väidetav vastuvõtuviivitus ning kuidas see võiks vabastada hageja I käenduslepinguga võetud kohustuste täitmisest. Hagejad väidavad, et nad ei ole kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, kuna nendega ei ole väidetavalt sõlmitud kokkulepet tulevikus loovutatavate nõuete kohta.

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.

§ 167

8 lg 1 sätestab, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. See tähendab, et kui käenduslepingu pooled ei ole otsesõnu kokku leppinud selles, et põhivõlgniku suhtes toimunud nõude loovutamine vabastab käendaja käenduslepingust tulenevast vastutusest, ei ole vabasta nõude loovutamine käendajat käenduslepinguga võetud kohustuste täitmisest. Eeltoodu tähendab samas, et kostjal on kõik OÜ Xxx õigused ja kohustused käendaja vastu nõude maksmapanemisel. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta kõik menetluskulud täies ulatuses hagejate kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse ajal esitatud seisukohtadega ning tõenditega, kuulanud üle tunnistajad ja kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Esmalt analüüsib kohus hagejate väidet, mille kohaselt on hagejatele arusaamatu kostja poolt täitemenetluses sissenõutava summa suurus ja kujunemine. Kohus leiab, et antud väide on põhjendamatu ning kostja on selgitanud, millistel alustel on hagejatelt nõutav summa kujunenud. Nimelt on OÜ Xxx laenulepingu alusel 29.01.2009 - 18.03.2010 OÜ-ile üle kandnud kokku 316 680,45 eurot (kd I lk 276). Alates laenusumma väljamaksmisest arvestati tagastamata laenusummalt intressi 12% aastas, mis 14.05.2012 seisuga oli kokku 119 974,54 eurot. Tagastamata laenusumma ja intress 14.05.2012 seisuga oli kokku 436 655,37 eurot (316 680,45 + 119 974,54). Laenulepingu p 7.1.1 ja 7.1.2 kohaselt tuli laenusumma tagastada kahes osas – 20.03.2009 ja 20.07.2009 (kd I lk 37). 20.03.2009 tuli seega tagastada selleks ajaks väljamakstud laenusumma 249 870,19 eurot ja 20.07.2009 vastavalt selleks ajaks väljamakstud laenusumma 29 542,64 eurot. Kuivõrd 20.03.2009 laenu tagasimaksmist ei toimunud, siis seisuga 20.07.2009 moodustas tagastamisele kuuluv laenujääk kokku 279 412,83 eurot (249 870,19 + 29 542,64). Kokku on OÜ-ile välja makstud 316 680,45 eurot, millest 279 412,83 eurot tuli tagastada hiljemalt 20.07.2009 ja ülejäänud summa, s.o 37 267,61 eurot osas on tegemist laenulepinguga ilma laenusumma kindla tagastamise tähtajata. Kostja nõudis hagejalt laenusumma tagastamist 05.10.2011 ettepanekuga võlakohustuse vabatahtlikuks täitmiseks (kd I lk 57). Laenulepingu p 7.

1. kohaselt maksab laenusaaja kogu lepingujärgse intressi laenusaajale välja koos laenusumma teise tagasimaksega, s.o hiljemalt laenulepingu punktis 7.1.2 nimetatud tähtpäeval (kd I lk 37). 20.07.2009 seisuga moodustas intress kokku 15 003,76 eurot (19 420,87 USD, kd I lk 277). Seega kuulus seisuga 20.07.2009 laenuandjale väljamaksmisele kokku 294 416,59 eurot (279 412,83+15 003,76). Laenulepingu p 4.
2. alusel on laenuandjal alates 20.07.2009 õigus nõuda lepingujärgse summa tasumisega viivitamisel viivist, mille suurus on 0,15% selleks ajaks väljamakstud ja tagastamata laenusummalt ning intressisummalt (kd I lk 36). Võttes aluseks 20.03.2009 ja 20.07.2009 väljamaksmisele kuulunud lepingujärgsed summad moodustab viivis 14.05.2012 seisuga tagastamata laenusummalt kokku 461 316,59 eurot (597 128,20 USD; kd I lk 279). Kokku on kostjal hagejate suhtes põhivõlgnevusest ja intressist moodustuv nõue vähemalt 436 655,38 euro ulatuses, millele lisandub viivisesumma. Kohus on seisukohal, et lähtuvalt eeltoodust on kostja igakülgselt selgitanud, millistel alustel põhineb hagejatelt nõutav summa. Täitedokumendis nõuab kostja hagejatelt üksnes 415 424,72 euro tasumist (kd I lk 24, 25), kuna just selles summas on sissenõudja kasuks seatud hüpoteek (kd I lk 42-56). 9 Hageja I väitel ei mõistnud ta 29.01.2009 käenduslepingut sõlmides kõiki sellega seonduvaid riske. Kohus on seisukohal, et antud juhul sõlmis hageja I käenduslepingu oma majandus ja kutsetegevuses, mistõttu talle ei laiene tarbijaid puudutavad võlaõigusseaduse sätteid. Nimelt nähtub 26.01.2009 käenduslepingust, et hageja I on selle sõlminud OÜ juhatuse liikmena (kd I lk 40). Samuti oli hageja I OÜ Xxx ainuosanik (kd I lk 31) ning OÜ Xxx oli omakorda OÜ osanik 50% ulatuses (kd I lk 26). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-148-11 p-s 13 leidnud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Samuti on Riigikohus märkinud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Eeltoodust nähtuvalt on hageja I sõlminud kõnealuse käenduslepingu nii OÜ juhatuse liikme kui osanikuna, mistõttu oli tegemist majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga ning hageja I väide, et ta ei mõistnud käenduslepinguga kaasnevaid riske, on põhjendamatu. Hagejad on seisukohal, et hagejal I ei olnud võimalik osaleda OÜ tegevuses laenulepingu tagastamisel, mistõttu ei vastuta hagejad lepingu rikkumise eest. Kohus leiab, et hagejad ei ole esitanud tõendeid, mis antud väidet kinnitaksid. Hageja I oli laenulepingu sõlmimise ajal OÜ juhatuse liige koos xxx , kes on Harju Maakohtu 15.01.2013 kohtuistungil tunnistaja üle kuulatud. Tunnistaja kinnitusel olid temal ja hagejal I võrdsed õigused ettevõtte juhtimisel, samuti oli mõlemal ühesugused õigused arvelduskonto kasutamiseks. Tunnistaja teadmiste kohaselt ei tehtud hagejale I mingeid takistusi OÜ juhtimises ning hageja I osales aktiivselt OÜ tegevuses ja laenu kasutamises (kd II lk 22). 31.01.2013 kohtuistungil kuulati tunnistajana üle ka OÜ Xxx juhatuse liige Xxx, kes kinnitas, et hageja I juhtis OÜ-d (kd II lk 23). OÜ ajutise halduri aruandest ilmneb, et hagejal I oli OÜ arveldusarve käsutamise õigus vähemalt kuni 15.08.2011 seisuga (kd I lk 222). Kohus on seisukohal, et eeltoodu alusel ei ole tõendatud hagejate väide, mille kohaselt ei olnud hagejal I võimalik laenu tagastamisega tegeleda, kuna ta oli OÜ juhtimiselt kõrvale tõrjutud. Hagejad leiavad, et laenuandja OÜ Xxx rikkus laenu andmisel lepingu tingimusi, kuna laenusumma väljastati lepingus kokkulepitust muul viisil. Kohus märgib, et nähtuvalt laenulepingu punktist 6.2 võisid pooled laenusumma väljamaksmise osas kokku leppida ka teisiti, kui laenulepingus kirjas (kd I lk 37). Nähtuvalt OÜ seaduslike esindajate saadetud kirjadest on OÜ ise taotlenud laenusumma väljastamist mitmetele erinevatele adressaatidele (kd I lk 134-144), seega on OÜ nõustunud laenusumma tasumisega lepingus sätestatust erineval viisil. Tunnistaja xxx ütluste kohaselt kandis ta osa raha just hageja I ja xxx korraldusel mujale, kui OÜ kontole, kuna ettevõttel tekkisid arveldusarvega probleemid (kd II lk 23 pöördel). Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu hagejate väide, mille kohaselt on OÜ Xxx rikkunud laenulepingu tingimusi ning see peaks vabastama hagejad käenduslepinguga võetud kohustusest. Nimetatud asjaoludega on ümber lükatud ka hageja I väide, mille kohaselt ei olnud ta kursis laenulepingu muudatustega. Hageja I tegeles aktiivselt OÜ juhtimisega, ta osales ise lepingut puudutavate muudatuste kooskõlastamises või aktsepteeris teise juhatuse liikme poolt antud korraldusi. Samuti ei ole antud juhul tegemist

§ 145

lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Kõik OÜ Xxx poolt tehtud väljamaksed olid seotud OÜ Xxx ja OÜ vahel 26.01.2009 sõlmitud laenulepinguga ning hageja I oli sellest täielikult teadlik. Hagejate väitel ei kasutanud OÜ laenusummat sihtotstarbeliselt, mistõttu ei ole kostja nõue põhjendatud. Kohus leiab, et hagejate vastav väide ei ole tõendatud. OÜ Xxx pangakonto väljavõttest ilmneb, et laenuandja on teinud kõik laenusummaga seotud väljamaksed laenulepingus nimetatud sihtotstarbel, s.t mootorlaeva ISIS kasutamisega seotud kulutuste 10 katteks (kd I lk 197-205). Tunnistaja xxx ütluste kohaselt kandis tema OÜ Xxx nimel vastavalt hageja I ja xxx korraldustele laenuraha laeva kulutuste eest sinna, kuhu viimased käskisid (kd II lk 23 pöördel). Seega on hagejate väide, et laenuraha ei kasutatud lepingus nimetatud otstarbele vastavalt, põhjendamatu. Hagejate väitel oli OÜ Xxx vastuvõtuviivituses, kuna OÜ Xxx ei täitnud lepingut kokkulepitud ajal ega viisil. See tõi omakorda kaasa olukorra, kus OÜ ei suutnud täita laenulepingus ettenähtud eesmärki ega panna m/l ISISist merevedu teostama.

§ 119

lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus OÜ Xxx oleks jäänud OÜ suhtes vastuvõtuviivitusse. Nimelt on eelnevalt tuvastamist leidnud, et OÜ Xxx ei rikkunud laenulepingu tingimusi, mistõttu ei saanud OÜ poolt kohustute täitmata jätmise põhjuseks olla mõni OÜ-st Xxx tulenev asjaolu. Seega on hagejate viide vastuvõtuviivitusele alusetu. Hagejad on esitanud vastuväite OÜ Xxx poolt kostjale nõude loovutamisele.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.

§ 167

lg-st 1 tulenevalt lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Käesoleval juhul ei ole hagejad esitanud tõendeid selle kohta, miks käesoleval juhul ei kohaldu

§ 164

lg-s 1 ja § 167 lg-s sätestatud regulatsioon, mistõttu kohus asub seisukohale, et nõude loovutamine ja sellega seotud kõrvalkohustuste üleminek on toimunud vastavalt seaduses sätestatule ning kostjal on hagejate suhtes vastava nõude esitamise õigus. Hagejad on esitanud ka väite, et nõude loovutamise leping on tühine tulenevalt selle vastuolust heade kommetega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus leiab, et antud juhul ei ole hagejad esitanud tõendeid, millest nähtuks, et OÜ Xxx ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping oli heade kommetega vastuolus. Samuti on juba eelnevalt analüüsimist leidnud, et nõude loovutamine toimus vaastavalt seaduses sätestatule. Lisaks nõude loovutamise lepingu tühisusele on hagejad seisukohal, et tühine on ka 26.01.2009 sõlmitud käendusleping. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 kohaselt oli tühine tehing, mis oli vastuolus avaliku korra või heade kommetega. Kohus leiab, et hagejad ei ole tõendanud käenduslepingu vastuolu heade kommetega. Eelnevalt leidis tuvastamist, et hageja I sõlmis käenduslepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames ning oli teadlik sellega kaasnevast riskist. Seega ei esine alust asuda seisukohale, et käenduslepingu sõlmimisel kasutati ära hageja I teadmatust või kõnealune leping oli ühe lepingupoole kahjuks oluliselt tasakaalust väljas. Kohus leiab, et puudub alus 26.01.2009 sõlmitud käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks. 11 TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole hagejad esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et täiteasjades nr 007/2011/84304 ja 007/2011/84305 kajastatud nõue ei ole põhjendatud. Seega puudub alus tunnistada täiteasjades nr 007/2011/84304 ja 007/2011/84305 sundtäitmine lubamatuks ning esitatud hagi tuleb TMS § 221 lg 1 alusel rahuldamata jätta. Harju Maakohtu 23.03.2012 määrusega rahuldas kohus hagejate taotluse hagi tagamiseks. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuna kohus jätab käesolevas asjas hagi rahuldamata, tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada Harju Maakohtu 23.03.2012 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega peatati kohtutäitur Veiko Kaasiku menetluses olevates täiteasjades 007/2011/84304 ja 007/2011/84305 menetlus kuni tsiviilasjas 2-12-9560 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kooskõlas TsMS § 132 lg-ga oli hagihind 6000 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 639,11 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega jätta menetluse kulud hagejate kanda. TsMS § 165 lg 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus leiab, et käesoleval juhul peavad hagejad vastutama menetluskulude eest võrdsetes osades. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. (digitaalselt allkirjastatud) Kohtunik 12