1-13-8067/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-8067 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Tali Kriminaalasi Anton Perevalovi süüdistuses KarS § 122 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. oktoobri 2013 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.Perevalov ja tema kaitsja Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Alice Simm Süüdistatav Anton Perevalov, ik: 38202140298, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 27.06.2013 Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Harju Maakohtu
4. oktoobri 2013 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-13-8067 Anton Perevalovi süüdistuses KarS § 122 muutmata.
5. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
6. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista Anton Perevalov’ilt välja Eesti Vabariigi kasuks 72,00 (seitsekümmend kaks eurot) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas 10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
7. Anton Perevalov’it süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 2013 märtsist (täpselt tuvastamata kuupäevast) kuni 25.06.2013 kasutas xxxxxxxxxx asuvas korteris järjepidevalt (iga päev) füüsilist ja emotsionaalset vägivalda oma ema X X suhtes, pekstes viimast rusikate ja jalgadega pea ja keha erinevatesse piirkondadesse, pigistades ja raputades kätest, visates erinevaid esemeid viimase pihta, määrides ja valades üle erinevate toiduainetega, põhjustas oma tegevusega kannatanule järjepidevalt füüsilist valu ja erinevaid tervisekahjustusi, sh: 04.06.2013 xxxxxxxxx asuvas korteris lõi X X’t ühe korra tugevalt jalaga vastu vasakut jalga, põhjustades sellega viimasele füüsilist valu ja tervisekahjustuse: paistetus ja haav vasaku jala säärepiirkonnas; 17.06.2013 xxxxxxxxxx asuvas korteris lõi korduvalt rusikaga vastu nägu alalõua ja mõlema kulmu piirkonda, lõi kannatanule vastu pead puruks 3-liitrise klaaspurgi soolaseentega, viskas ketšupipudeliga vastu pead, mille tagajärjel pudel purunes ning ketšup kannatanule pähe valgus, määris kannatanule pakist võetud margariini juustesse, valas pähe ja juustesse mooniseemneid, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: paremal pool alalõua piirkonnas verevalum; 24.06.2013 xxxxxxxxxxxx asuvas korteris tõstis toaukse eest ja viskas selle X X’le vastu vasakut kätt, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: vasaku käe õlavarrel suur verevalum; 25.06.2013 xxxxxxxxxx asuvas korteris lõi korduvalt (vähemalt 10 korral) X X’t rusika või lahtise käega vastu pea- ja kehapiirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. Seega pani Anton Perevalov toime teisele inimesele järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise, see on KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
8. Maakohus mõistis Anton Perevalovi süüdi KarS § 122 järgi ja karistas vangistusega 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud. Vähendas mõistetud karistust 1/3 võrra. Luges Anton Perevalovil kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta, 9 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 järgi suurendas Anton Perevalovile käesoleva kohtuotsuse alusel mõistetud ja ärakandmisele kuuluvat 1 (ühe) aasta, 9 (üheksa) kuu ja 10 (kümne) päeva pikkust vangistust eelmise, 19.04.2013.a. Harju Maakohtu otsuse alusel mõistetud ning ärakandmata karistuse 1 aasta pikkuse vangistuse võrra. Mõistis Anton Perevalovile liitkaristuseks 2 aastat, 9 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi luges Anton Perevalovil karistuse kandmise alguseks 27.06.2013.a. Anton Perevalovi suhtes kohaldatud tõkendi, vahistamine, jättis kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. APELLATSIOONID: 2
9. Kaitsja märgib, et Anton Perevalov ei ole nõus süüdistuse mahu, selle kvalifikatsiooni ja mõistetud karistusega. Kogu Anton Perevalovile esitatud süüdistus on rajatud eranditult kannatanu X P ütlustele, kontrollimata neid toimikus leiduvate teiste tõenditega. Nii rääkis kannatanu väidetava süüdistava poolse jalaga löömise kohta vastu kannatanu jalga 04.06.2013, pöördudes 05.06.2013 perearsti poole, et ta kukkus eelmisel päeval bussis ja lõi vasaku jala sääre vastu bussi astet.(tl.17) Oma esimesel ülekuulamisel 26,06,2013 andis kannatanu ütlusi, et mainitud kuupäeval lõi süüdistatav teda saapas oleva jalaga (tl. 5-6), täiendaval ülekuulamisel 27.06.2013 aga andis ütlusi, et süüdistatav lõi teda kummikus oleva jalaga (tl.12-13). Seega on kannatanu ütlused vastuolulised ning süüdistatava süü selles episoodis on tõendamata. Väidetava 17.06.2013.a. ja 24.06.2013.a. vahejuhtumite kohta on kannatanu andnud ütlusi, et ta traumapunkti ega politseisse ei pöördunud. Seega ei ole ka need süüdistuse episoodid millegagi tõendatud. Politseisse pöördus kannatanu alles 26.06.2013 s.o. peale 25.06.2013.a. vahejuhtumit ja sedagi peamiselt selletõttu, et süüdistatav olevat väidetavalt kassi aknast välja visanud. Kannatanu läbivaatus on teostatud politseis 26.06.2013, kus tal on tuvastatud alalõual verevalum, vasaku käe küünarliigesel verevalum, vasaku jala säärepiirkonnas turse. Samas pole tuvastatud nende vigastuste tekkeaega. (tl8). Perearsti vastuvõtul 27.06.2013 on tuvastatud verevalum õlavarrel. Verevalumi tekkimise põhjust ei ole kannatanu arstile rääkinud. (tl.17) Kannatanul tuvastatud vigastuste tekkimise aja ega tekkemehhanismi kohta ekspertiisi läbi viidud ei ole. Seega on süüdistus selle kohta, et süüdistatav tekitas kannatanule õlavarrel verevalumi 24.06.2013.a. absoluutselt oletuslik ning see ei ole millegagi tõendatud. Arvestades, et kannatanu pöördus politseisse 26.06.2013, siis võib tõendatuks lugeda osaliselt süüdistatava poolt vägivalla kasutamist kannatanu suhtes 25.06.2013, millal võis tekkida ka verevalum kannatanu vasakul õlavarrel. Samas ei ole millegagi tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut vähemalt 10 korral. Süüdistatav on andnud ütlusi, et tema ema X X on padujoodik, toad on koristamata ja kolu täis. Selletõttu on tema ja ta ema vahel pidevad tülid, kuna ta ei jõua ema tagant kogu aeg koristada. Tema tervisliku seisundi tõttu on ta väga vastuvõtlik igasugustele haigustele ning vajab puhast elukeskkonda. Purjus peaga kannatanu ise pidevalt kukub ja tal tekivad vigastused. Süüdistatav tunnistab oma ema löömist 25.06.2013.a., järjekordse tüli käigus, kuid mitte süüdistuses märgitud ulatuses. Seega on süüdistatava ja kannatanu ütlused vastuolulised. Samas ei ole mingit põhjust võtta ainult kannatanu ütlusi absoluutse tõe pähe, süüdistatava ütlused aga lükata täielikult kõrvale. Asjaolu, et kannatanu pidevalt joob nähtub ka tunnistaja X X ütlustest, millest ilmneb, et tema on selles majas uus elanik ja märgib, et teised majaelanikud ei tahtnud kannatanu juttu kuulata, kuna ta pidevalt joob. Anton Perevalovi suhtes toimus 19.04.2013 kohtuistung kokkuleppemenetluses, kus samuti oli kannatanuks X X ja süüdistuse kohaselt oli tegemist ühekordse vägivallaga. Kokkuleppemenetlust saab kohaldada KrMS § 239 lg. 2 4 alusel ainult siis kui kannatanu annab selleks nõusoleku. Ei ole loogiline, et kannatanu oleks andnud nõusoleku kokkuleppemenetluseks 2013 .a. aprillis kui juba sama aasta märtsis oleks toimunud tema suhtes vägivald süüdistatava poolt. 3 Samuti ei ole usutav, et kannatanu, kes eelmine kord andis politseisse avalduse ühekordse vägivalla kasutamise puhul, nüüd kannatas pidevat vägivalda mitme kuu vältel ega pöördund ei traumapunkti ega politseisse. Järelikult sai süüdistatava poolne vägivald toimuda ainult 25.06.2013, mille järel kannatanu pöördus politseisse. Usutavamad on süüdistatava ütlused, et ema lihtsalt tahab temast lahti saada, kuna ta püüab takistada ema pidevat joomist ja nõuab, et ema koristaks tubades. Eeltoodust lähtuvalt on tõendamist leidnud süüdistatava poolt ema löömine 25.06.2013, millal kannatanul tekkisid ka tema läbivaatusel fikseeritud kehavigastused ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi, millega seoses tuleb oluliselt vähendada Anton Perevalovile mõistetud karistust. Ülejäänud süüdistuse osa ei ole millegagi tõendatud, seega puudub Anton Perevalovi käitumises piinamise koosseis kvalifitseerituna KarS § 122 järgi. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 10.10.2013.a. otsus süüdistuse kvalifikatsiooni, mahu ja karistuse mõistmise osas. Ümber kvalifitseerida Anton Perevalovi tegu KarS § 121 järgi ja lühendada oluliselt temale mõistetud karistust. Apellant ei taotle suulist menetlust.
10. A.Perevalov pole nõus sellise range karistusega. Tema poolt toimepandu on ebaõigesti kvalifitseeritud. Süüdistus on paljasõnaline, pealiskaudne. Tunnistab ennast osaliselt süüdi. Viskas kogemata rõdult alla N.X kassi, kelle pärast oli kodus pidevalt konfliktid. Arvab, et kannatanu poolt antud ütlused on mõjutatud, kuna uurimine on huvitatud kuritegude avastamise statistikast. Kanatanu ei pöördunud koheselt politsei ja arsti poole. Kannatanu ütluste kohane peksmine pidi tekitama rohkem vigastusi kui avastati. Vigastused ei sobitu ka süüdistuses märgitud kuupäevadega. Ema on teda lihtsalt ebaõigesti süüstanud. Tunnistab vägivalda kassi suhtes. Tema poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Juhtus, et tülitsesid emaga, loopis toidu ja erinevate esemetega, lõhkus mööblit. Võis ka kogemata emale füüsilist valu põhjustada. Kahetseb toimepandut. Kohus on ebaõigesti toimepandu raskust hinnanud. Palub karistuse tähtaega lühendada ja asendada temale mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Samuti on süüdistatav eraldi vaidlustanud ka temalt menetluskulude väljamõistmist ning on taotlenud teda vabastada menetluskude tasumisest täielikult või osaliselt. Ta viibib vanglas mistõttu on maksejõuetu. Tallinna Vangla ei taga talle tööd. PROKURÖRI SEISUKOHT:
11. Harju Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud menetlusõigusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus vastab kõigile kohtuotsuse vormistamise nõuetele. Harju Maakohus on oma otsuses leidnud, et A. Perevalovi süü KarS § 122 järgi on tõendamist leidnud kriminaalasjas esitatud ja istungil uuritud tõenditega, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus on oma otsust tehes motiveerinud ja toonud välja asjaolud ja tõendid, mille alusel on kohus leidnud, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, samuti on need leidnud kinnitust nii tunnistajate X. X kui ka X. X ütlustega kui ka ravikaardil olevate kuupäevade ja vigastustega. Kannatanu on andnud üksikasjalikke ütlusi, kuidas A. Perevalov on teda peksnud korduvalt 4 nii käte kui jalgadega näo-, pea- ja keha piirkonda ja määrinud pähe erinevaid toiduaineid. Tõendamist on leidnud asjaolu, et A. Perevalov on järjepidevalt (ühe kuu vältel neljal korral) peksnud kannatanut ning seeläbi põhjustanud viimasele järjepidevalt füüsilist valu ja erinevaid kehavigastusi. Samuti on eelpoolnimetatud teod põhjustanud kannatanule suurt valu. Samuti on Harju Maakohus oma otsuses motiveerinud ning toonud välja kaalutlused, mille alusel mõisteti A. Perevalovile karistuseks just reaalse vangistuse ning seda sanktsioonimäära keskmest suuremana. A. Perevalov’it on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ning seda ka sama kannatanu, oma ema suhtes toimepandud vägivallakuritegude eest, viimati karistati A. Perevalov’it Harju Maakohtu poolt 19.04.2013 tingimisi vangistusega 1 aasta katseajaga 2 aastat ning ka sel korral oli kannatanuks A. Perevalovi ema. Seega olles allutatud kriminaalhooldusele, jätkas A. Perevalov sama kannatanu suhtes vägivalla kasutamist ning ei teinud endale mingeid järeldusi oma käitumise muutmiseks. Seega on põhjendatud A. Perevalovile reaalse vangistuse määramine. A. Perevalov on taotlenud temale mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuid ka selles osas on Harju Maakohtu otsus igati põhistatud, miks A. Perevalov ei ole isikuks, kelle suhtes üldkasulikku tööd võiks kohaldada, kuna arvestades toimepandud kuritegu ja isikut, puuduvad eeldused edukaks üldkasuliku töö sooritamiseks. A.Perevalov on taotlenud ka talle määratud menetluskulude osalist või täielikku riigi kanda jätmist, kuna tal puuduvad võimalused nende tasumiseks ning Tallinna Vangla ei saa talle tööd anda. Harju Maakohus on oma otsusega andnud A. Perevalov’ile võimaluse nii sundraha kui ka menetluskulusid tasuda 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kuna puuduvad eraldlikud asjaolud menetluskulude vähendamiseks ning ainuüksi asjaolu, et isik kannab reaalset vangistust, ei ole selline asjaolu, mistõttu peaks määratud menetluskulusid vähendama. Eelnevast tulenevalt prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Palub jätta otsus täielikult muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
12. Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsioonide sisudega, prokuröri seisukohaga, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. 6.
13. Apellatsioonides on vaidlustatud süüdistuse mahtu ning sellest tulenevalt on taotletud ka A.Perevalovi tegevusele anda süüdistusest ja maakohtust erinev hinnang. Apellandid on leidnud, et süüdistus põhineb vaid kannatanu vastuolulistel ütlustel. Kohus on jätnud kannatanu ütlused teiste tõenditega kõrvutamata. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on kõiki kriminaalasjas kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis olid vahetult kohtuliku uurimise esemeteks, kohtuotsuses analüüsinud. Kannatanu ütluste usaldusväärusele antava hinnangu osas on kohus neid kõrvutanud nii tunnistajate ütlustega kui ka kannatanu läbivaatuse tulemustega ning raviloos nr 18 tuvastatud vigastustega. Maakohus on leidnud, et kõik kohtule esitatud tõendid kinnitavad kannatanu ütlusi ja kolleegium sellise järeldusega nõustub. 5 Kaitsja poolt viidatud kannatanu ütlustele arsti vastuvõtul, peab kolleegium vajalikuks osutada, et raviloo väljavõttes sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on raviloo vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. Ravikaart on tõendiks eelkõige tuvastamaks kannatanul kehavigastuste olemasolu, ehk siis tõendamiseseme asjaolude osas, mis olid hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused olid maakohtus vahetult uuritud tõenditeks ning kannatanu on mõlemal ülekuulamisel andnud ütlusi sellest, et A.Perevalov lõi teda saapas jalaga, millest tekkis allapoole põlve haav ning ta käis sellega sidumisel/ t.lk. 5-7/. Samuti on ta selgitanud, et vigastusega arsti juures viibides ei tahtnud ta ütelda, et poeg teda lõi, vaid rääkis arstile kukkumisest. Hiljem tunnistas ka arstile, et poeg lõi teda/ t.lk. 11-14/. Kolleegium leiab, et tõenditena on käsitatavad kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ühetaolised ütlused ning kannatanu selgitused arsti vastuvõtul vigastuste tekkimise kohta ebaõigete ütluste andmise asjaolude suhtes on usutavad ega anna alust tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kannatanu ütlustes selles osas mis oli süüdistataval löögi ajal jalas igasugune vastuolu puudub, kuna ka kummik on saabas. Kaitsja poolt viidatu, et kannatanu ei pöördunud pärast igat süüdistatava poolset löömist politseisse ega ka arsti poole, pole asjaoluks mis seaks kannatanu ütlused kahtluse alla. Kolleegium leiab, et kehavigastuste tekitamist ning järjepideva või suure füüsilise valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise tõendatuks lugemisel kehtib tõendite kogumis hindamise põhimõte. Kannatanul kehavigastuste olemasolu saab lugeda tõendatuks ka lisaks kannatanu ütlustele veel KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tunnistaja ütlustega, kellele peab kannatanu peksmine ja selle tagajärg tunduma reaalne. Käesoleval juhul on tunnistaja X.X andnud ütlusi, et on pidevalt kuulnud kannatanu ja süüdistatava korterist lärmi ja on näinud ka korduvalt kannatanu kehal vigastusi, verevalumeid näol ja kehal. Tunnistaja X.X ütluste kohaselt on kannatanu ja süüdistatava korterist kuulda lärmi ja karjumist ning asjade lõhkumist. Ta on näinud korduvalt kannatanu kehal verevalumeid. Kohtudes 26.06.2013 aastal läbipekstud kannatanuga hoovis, selgitas viimane, et poeg peksab teda ega lase teda koju, mistõttu viis ta kannatanu ise politseisse avaldust kirjutama. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks viidata ka süüdistatava enda poolt maakohtus antud ütlustele, et on kasutanud ema suhtes ka füüsilist vägivalda, kuid täpseid kuupäevi ei mäleta/ t.lk. 104-105/. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et 25.06.2013 aasta kannatanu peksmist saab lugeda tõendatuks, mistõttu tuleb A.Perevalovit karistada KarS § 121 järgi. Süüdistatav on samuti apellatsioonis leidnud, et teda saab karistada vaid KarS § 121 järgi, kuid sisuliselt on tunnistanud vaid ema kassi aknast välja viskamist. Kannatanu löömist ka nimetatud kuupäeval pole süüdistatav apellatsioonis tunnistanud on vaid maininud, et võis kogemata valu tekitada. Seega ei ühti ka kaitsja ja süüdistatava seisukohad ning süüdistatava selgitused on vastuolus ka kannatanul tuvastatud vigastustega näol, küünarvarrel ja jalal. Maakohus on otsuses avanud KarS § 122 ettenähtud koosseisulised tunnused ning on need sidunud objektiivselt tuvastatud asjaoludega ning maakohus on tõenditele andnud hinnangu nende kogumis, otsuse põhistus on veenev ning kolleegiumil puudub alus anda tõenditele maakohtust erinevat hinnangut. 6 6.2 Apellandid on vaidlustanud mõistetud karistust. Karistuse liiki pole apellandid vaidlustanud, kuid on leidnud, et mõistetud karistuse määra tuleb oluliselt lühendada. Süüdistatav on taotlenud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Karistuse asendamise küsimust on kohus vaaginud juba maakohtus kuna sellesisuline taotlus oli ka seal esitatud. Kolleegium täielikult nõustub maakohtu järeldusega, et A.Perevalov ei ole isikuks kelle karistamisel saab kohaldada karistuse asendamist. Seda põhistusel , et maakohus on juba asendanud eelnevalt temale mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, kuid karistus on pööratud täitmisele. Samuti on maakohus 19.04.2013 aastal mõistetud karistusest teda tingimisi vabastanud, kusjuures ka eelmine kohtuotsusega mõisteti ta süüdi oma ema väärkohtlemises. Süüdistatav katseaega edukalt ei läbinud vaid pani sama kannatanu suhtes toime uue, raskema kuriteo. Kohtukolleegium leiab, et selline käitumine näitab, et süüdistatav ei ole eelnevatest karistustest teinud õigeid järeldusi, mis omakorda annab aluse tõdemuseks, et süüdistatavale uue kuriteo eest mõistetav karistus peab olema eelnevast rangem. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on põhjendatud ja kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ning apellatsioonides ei ole viidatud asjaoludele, mis annaksid aluse mõistetud karistuse muutmiseks.
14. Süüdistatav on vaidlustanud otsust ka menetluskulude väljamõistmise osas, kusjuures on taotlenud kulude kas tervikuna või osaliselt riigi kanda jätmist. Siinkohal vajab märkimist, et maakohtu istungil ei ole süüdistatav menetluskulusid puudutavas osas mingeid taotlusi esitanud. Menetluskulude täielikku riigi kanda jätmist seadus ette ei näe. Maakohus on õigustatult viitega KrMS § 180 lg 3 leidnud, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Süüdistatav ei ole oma maksejõuetust kinnitavaid tõendeid esitanud. Samas on maakohus otsuses leidnud, et antud juhul on otstarbekas määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi ning kohus on menetluskulude vabatahtliku maksmise perioodi pikendanud 10 kuule. Süüdistatava väite osas , et vangistuses pole töö ja tasu tagatud, peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-120-12 sedastatule, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.
15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
16. oktoobri 2013 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
17. Apellatsioonimenetluses on kaitsja taotlenud õigusabi kulude hüvitamist summas koos käibemaksuga 72.00 eurot. Taotluse kohaselt on menetlustoiminguteks märgitud maakohtu otsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine, ajaliselt kokku poolteist tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastavalt Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja juhatuse
18. juuni
19. a. otsusega muudetud „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, 7 maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ / edaspidi Korra/ punktile 16 on määratud kaitsjatasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest 20 eurot iga poole tunni kohta. Seega kuulub õigusabi osutamise eest hüvitamisele 3x20=60,00 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, so 12.00 eurot ja kokku 72,00 eurot. KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda ning Anton Perevalovilt tuleb Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 72,00 eurot Ivi Kesküla Meelika Aava Orvi Tali 8