← Eesti

3-12-1040/44

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 56§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks (eesistuja), Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 07.10.2013, Tallinn Haldusasja number 3-1

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus- 3-12-1040 tähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 10.05.2011 korralduse nr 12.2-3/2050-1 korralduse alusel OÜ Apsida Ehitus käibemaksu ja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumisele kuuluva tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil juuni-detsember
  2. PMTK kohustas 28.02.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/2050-18 kaebajat tasuma täiendavalt 94 640 krooni (6048,60 eurot) käibemaksu ning 205 407 krooni (13 127,90 eurot) tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt. Kaebajal ei olnud õigust OÜ Voima Systems (edaspidi OÜ VS) 01.06.2010 arve nr 0106-1 (kokku 253 440 krooni, sh käibemaks 42 240 krooni; ekskavaatori ja veoauto rent mais 2010; Keila vald, Saue, Kuusalu vald, Jõelähtme vald) ja 01.07.2010 arve nr 0107-1 (kokku 314 400 krooni, sh käibemaks 52 400 krooni; taastamistööd (leping 01.06-30.06) Salme tänava objektil) alusel arvestada sisendkäibemaksu, samuti ei saa nende arvete ja OÜ Ship Technical Service (edaspidi OÜ STS) 06.05.2010 arve nr 060510-1 (kokku 204 883,20 krooni; kaabel) alusel tehtud väljamakseid käsitada kaebaja ettevõtlusega seotud väljamaksetena. Kaebaja ei ole OÜ VS arvetel näidatud teenuseid ning OÜ STS arvel näidatud kaupu tegelikult soetanud. On alust arvata, et vormistati vaid fiktiivsed arved ja lepingud, et oleks võimalik teha ülekandeid, raha võis liikuda läbi erinevate isikute kolmandate isikute kätte või tagasi raha esialgsele omanikule. Teenused, mis kajastati OÜ VS arvetel, on teostatud kaebaja töötajate ja teiste allhankijate OÜ Bialex Ehitus ning OÜ Petro-Elekter töötajate poolt. OÜ-l STS puudus materjal, mida väidetavalt kaebajale müüdi. Maksuhaldur põhjendas maksuotsust kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega: - OÜ STS 06.05.2010 arve oli allkirjastanud V T, kes sai selle äriühingu juhatuse liikmeks alles 25.05.2010; - 07.09.2011 selgitas kaebaja juhatuse liige A P, et ei mäleta, kellega ta OÜ-st STS suhtles ja kes tõi kohale arve, 20.09.2011 täpsustas aga oma seletusi ning kinnitas, et suhtles Peeter Pga, kes tõi arve. Sarnased selgitused andis A. P samadel aegadel ka OÜ VS kohta; - V. T ei teadnud, et tal oleks olnud volitus OÜ STS nimel tegutsemiseks enne juhatuse liikmeks saamist, ning selgitas, et P. Ple andis ta volituse umbes kuu aja möödudes pärast juhatuse liikmeks saamist. Samas kinnitas ta, et P. P oli see, kes leidis kaebaja ning koostas 06.05.2010 arve; - V. T teadis, et kaebajale müüdud kaablid olid vanametall, ta ei teadnud selle päritolu ega ostjale toimetamise asjaolusid. Kaebaja töötajad ja juhatuse liige A. P kinnitasid, et objektidele ei paigaldatud kunagi vana kaablit, vaid uut; - 20.10.2010 surnud P. P abikaasa T P teadis, et P. P ei olnud tegev OÜ-s STS ega OÜ-s VS ja ta ei olnud seotud kaebaja tehingutega, vaid ta töötas Võhma Gümnaasiumis õpetajana. P. P oli 50-aastane, mitte 40-aastane, nagu väitsid A. P ja V. T; - OÜ VS arvetel, lepingul, aktil ja sõidulehtedel on V Mi allkiri, kes enda seletuse kohaselt neid allkirjastanud pole. 01.06.2010 allkirjastatud lepingus on OÜ VS juhatuse liikmeks märgitud M, kes tegelikult sai juhatuse liikmeks alles 14.06.2010 ja kes kinnitas, et tal ei olnud volitust varem OÜ VS nimel tegutsemiseks. V. M selgitas, et ei tea kaebajat ega selle juhatuse liiget ning pole selle äriühinguga tehinguid teinud; 2

(17)3-12-1040 - Kaebajaga lepingu sõlmimise ajal OÜ VS juhatuse liikmeks olnud P D ei teadnud kaebajat ning kinnitas, et OÜ-l VS puudus vara ning reaalne majandustegevus. Maanteeameti info kohaselt ei olnud OÜ VS nimel ega kasutuses registreeritud sõidukeid; - Kaebaja töötajad teadsid kaebaja allhankijaid OÜ-d Bialex Ehitus ja OÜ-d PetroElekter, kuid mitte keegi ei teadnud OÜ-d VS ega selle töötajaid, ka OÜ Bialex Ehitus ja OÜ Petro-Elekter töötajad ei teadnud neid; - OÜ-del STS ja VS polnud maksuhaldurile esitada tehinguid tõendavaid dokumente; - OÜ-d STS ja VS ei olnud tavapärase majandustegevusega ettevõtted – nad pole esitanud
  1. a majandusaasta aruandeid, nende pangakontodelt ei nähtu tasumisi hankijatele kauba või teenuste eest ega töötasude maksmist, ka maksudeklaratsioonides ei ole töötasumakseid deklareeritud. MTA 04.05.2012 vaideotsusega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.
  2. OÜ Apsida Ehitus esitas 21.05.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles 28.02.2012 maksuotsuse ning 04.05.2012 vaideotsuse tühistamist. Kaebaja väitel on vaidlusalustel arvetel kajastatud tehingud toimunud. 1) Kaebaja juhatuse liige A. P ei osanud maksuhaldurile esimesel kohtumisel tehingute kohta üksikasjalikke seletusi anda sellepärast, et OÜ Apsida Ehitus on suur ettevõte, kellel on palju objekte, tellijaid ja alltöövõtjaid, lisaks on A. P tunnistatud 80% ulatuses töövõimetuks ning maksuhaldurile selgituste andmisel hakkas tal paha. 2) OÜ VS sõidulehtedelt nähtuvalt on need allkirjastanud sõidukite juhid ning ka arvest ei nähtu, et selle oleks välja andnud just juhatuse liige V. M. A. P suhtles tehingu raames P. Pga, kellel oli OÜ VS juhatuse liikme A P volikiri. P. P abikaasa selgitused selle kohta, et P. P ei olnud kõnealuste tehingutega seotud, ei saa olla tõendiks, kuna abikaasal ei saanud olla täielikku ülevaadet sellest, kellega, mis asjaoludel ja miks tema abikaasa suhtles. OÜ Bialex Ehitus ja OÜ PetroElekter on seotud A. Piga ning teevad koostööd juba mitu aastat, mistõttu on loogiline, et kaebaja töötajad teadsid nende ettevõtete töötajaid. Samas kinnitasid kaebaja töötajad maksuhaldurile, et objektidel (nt Salme tn objektil) olid ka võõrad töötajad teistest äriühingutest. OÜ VS võis maksta töötajatele sularahas või jätta üldse maksmata. Kaebaja jaoks oli oluline tulemus, mitte see, kas tehingupartner oma töötajatele ametlikult palka maksab või kust pärineb nende kasutatav tehnika. Ehitussektoris kasutatakse palju sularaha ning seega ei saa reaalse majandustegevuse puudumist kinnitada see, et pangakontolt ei nähtu tavapäraseid majandustegevusega seotud kulusid. Tõendatud pole, et OÜ VS arvelduskontole kantud raha oleks jõudnud tagasi kaebajani. Mis puudutab seda, et kaebaja ei kontrollinud OÜ VS B-kaardi andmeid, siis märgib kaebaja, et talle esitati leping alles töö lõppedes ja tema allkirjastas selle 01.07.2010, kontrollides enne V. Mi esindusõigust äriregistrist. Kaebaja teostas OÜ Jaotusvõrk tellimusel maakaabelliinide paigaldamise töid. OÜ VS kaevas neil objektidel kaevikut ja vedas oma veoautoga väljakaevatud pinnase ladustuskohta. Objektidel olid lühikesed tähtajad ning kuigi kaebaja, OÜ Petro-Elekter ja OÜ Bialex Ehitus oleksid saanud need tööd ise ära teha, oleks see võtnud kordades kauem aega ja oleks olnud kulukam. Salme tn gaasitrassi kaeve- ja taastamistöödel vedasid OÜ VS veoautod väljakaevatud pinnase vaheladustuskohast, mis asus objekti läheduses, edasi prügimäele, samuti vedasid liiva kraavi täiteks. Kaebaja ise ei oleks saanud oma jõududega neid töid teha nii, et objekt tähtpäevaks üle anda. Kaebaja on täitnud talle seadusega pandud hoolsuskohustuse, tasudes arved pangaülekandega ning ajades asju tehingupartneri nimel P. Pga, kellel oli kehtiv volikiri OÜ VS nimel tegutsemiseks ja kelle isikusamasus oli tuvastatud. 3) OÜ-lt STS soetatud kaabel on paigaldatud Lennubaasi objektile ning arve tasuti pangaülekandega. Asjakohatu on maksuhalduri viide, justkui oleks OÜ STS arve allkirjastanud selle 3
(17)3-12-1040 juhatuse liige - arvest ei nähtu, et V. T oleks selle allkirjastanud juhatuse liikmena. V. T kinnitas volikirja andmist P. P nimele ja ka seda, et kaebajaga tegeles P. P. Kuna kaebaja ja OÜ STS vahel muid tehinguid toimunud ei ole, ent V. T teadis, et kaebajaga ajas asju P. P, siis on ilmne, et P. Ple oli volitus antud varem kui
  1. a juunis. Asjaolu, et V. T nimetas kaableid vanametalliks, ei tähenda seda, et tegemist oleks vana ja kasutatud kaabliga. OÜ STS poolt dokumentide esitamata jätmist ei saa panna süüks kaebajale. Ka ei saa kaebaja vastutada selle eest, et tehingupartner ei deklareeri töötasuväljamakseid või ei maksa alltöövõtjatele panga kaudu. Müüja maksukäitumine ja ettevõtlus ei ole selliseks asjaoluks, millega saaks põhjendada ostja maksukohustust. 4) Vaideotsus on üldsõnaline ja põhjendamatu.
  2. MTA 02.07.2012 vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. 1) A. Pi töövõimetus ei puutu asjasse, kuna äriühingu juhtimisega saab see isik hakkama. 2) Väide, et OÜ VS lepingud anti kaebajale üle ja kaebaja esindaja allkirjastas need alles 01.07.2010, on tõendamata. See on ka ebausutav, sest saatelehtede kohaselt teostas OÜ VS väidetavalt töid juba 07.05.2010, kuid sel ajal viibis V. M alles vanglas. Kaebaja ei kontrollinud, kas V. M on OÜ VS juhatuse liige või mitte. V. M oli variisikuks, millele viitab eeskätt V. Mi enda seletus. Olukord, kus äriühingu juhatuse liige ei tea oma äripartnerit, kinnitab selgelt, et tegelikkuses ei ole selliseid tehinguid toimunud ning kaebaja pidi olema sellest teadlik. Vastustajal ei õnnestunud A. P leida. Paljasõnaline on kaebaja väide, et A. Prank kiitis heaks P. P tehingud enne volikirja väljastamist 04.06.
  3. 3) OÜ STS arve on koostatud 06.05.2010 ning arve esitaja aadressiks on märgitud Jahu 1-13, Tallinn, samas kui äriühingu tegelik aadress sel ajal oli Tallinnas Mooni
  4. Arvel on V. T allkiri, kuigi sel ajal oli juhatuse liikmeks hoopis teine inimene. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et V. T eksis maksuhaldurile seletusi andes P. Ple volikirja andmise aja osas. V. T seletuses on kronoloogiliselt selgelt eristatav, et kõigepealt sai ta juhatuse liikmeks ja alles kuu aega hiljem väljastas väidetava volikirja. 4) P. P elas Tallinnast 130 km kaugusel asuvas 1500 elanikuga Võhma linnas ning tema kõrvaltööd Tallinnas ei oleks jäänud märkamatuks linnarahvale, veelgi vähem oma perele. P. P töötas õpetajana Võhma Gümnaasiumis ja Spordikoolis ning on eluliselt ebausutav, et õpetaja tegeleks mullatööde organiseerimisega Tallinnas nii, et isegi abikaasa sellest midagi ei tea. 5) Vaideotsus on õiguspärane.
  5. Tallinna Halduskohtu 18.05.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Asjas kogutud tõendid kinnitavad veenvalt, et maksuotsuses käsitletud arvetel kajastatud tehinguid kaebaja ning OÜ-de VS ja STS vahel reaalselt ei toimunud. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaupu ja teenuseid kaebaja nende arvete alusel ei saanud. Seega kajastas kaebaja teadlikult oma raamatupidamises fiktiivseid arveid ning võimalus, et kaebaja eeldas heauskselt, et arvetel nimetatud isikud ongi kauba müüjaks või teenuse osutajaks, on välistatud. 2) Tehingute mittetoimumist kinnitavad väidetavate tehinguosaliste vastuolulised seletused. 07.09.2011 esmakordselt maksuhaldurile suulisi seletusi andes (I kd, tl 71) ei teadnud kaebaja juhatuse liige A. P, kellega ta OÜ-dest VS ja STS suhtles, ent 20.09.2011 esitas ta täiendava kirjaliku seletuse (I kd, tl 75), milles teadis nimetada P. P nime ja telefoninumbri, samuti seda, et P. P saabus kuldset värvi sõidukiga BMW X5 ning temaga kaasas oli keskealine Viktor. Kirjalik seletus on ebausaldusväärne. A. P ei öelnud suuliselt seletusi andes, et tehingupartne4
(17)3-12-1040 rite nimel tegutsenud isiku nimi pole tal meeles, ning erinevalt mitmestki muust asjaolust, mille kohta A. P lubas maksuhaldurit hiljem teavitada, ei andnud ta kuidagi mõista, et ta võiks olla OÜ VS või OÜ STS esindaja nime kunagi teadnud või tal oleks võimalik see meelde tuletada. See asjaolu viitab üheselt sellele, et maksuhaldurile suuliste seletuste andmisel ei olnudki A. Pil mingit põhjust seostada OÜ VS tegevusega P. P nime. Väide, et A. Pile ei meenunud asjaolud seoses sellega, et ta on 80% ulatuses töövõimetu ning tal hakkas revidendi juures seletusi andes paha, ei ole tõsiseltvõetav. Isegi kui eeldada, et ta end revidendiga kohtudes halvasti tundis, ei saa pidada usutavaks, et see takistas asjaolude meenutamist. Suuliste seletuste andmise protokollist nähtuvalt on ta küsimustele seoses OÜ-dega VS ja STS vastanud võrdlemisi alguses, pärast seda on ta andnud üksikasjalikke selgitusi paljude muude asjaolude kohta. Pigem nähtub selgitusi tervikuna vaadates, et A. P andis küsimustele vastuseid asjaolude kohta, mida ta teadis, ning ei andnud nende kohta, mida ta kas ei teadnud või ei soovinud rääkida tõtt. Kirjalikult esitatud täiendavas seletuses andis A. P selgitusi asjaolude kohta, mis nende tõelevastavuse korral pidid talle olema teada juba suuliste seletuste andmisel ning mille puhul ei ole mõistlikku põhjust arvata, et need võisid talle meenuda hiljem. Seda liiki täiendav kirjalik seletus võiks olla usaldusväärne näiteks juhul, kui isik väidaks suulisi seletusi andes, et talle ei meenu hetkel tehingupartneri esindaja nimi, kuid tal oleks võimalus see dokumentidest, kalendermärkmikust või muust sellisest kohast järele vaadata. Märkimist väärib seegi, et kirjalikus seletuses on A. P andnud üksikasjalikke selgitusi nende asjaolude kohta, mida maksuhaldur kontrollida ei saa, ning esitanud üldsõnalisi ja konkretiseerimata väiteid asjaolude kohta, mida maksuhalduril ilmselt oleks olnud detailsete ütluse korral võimalik kontrollida. Asjaolude valikuline avaldamine kinnitab seletuse ebausaldusväärsust. Iseäranis kõnekas on fakt, et A. P ei teadnud suulisi selgitusi andes isegi seda, et OÜ-sid VS ning STS esindas tehingutes üks ja sama isik. Need asjaolud kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et P. P nimi on vaidlusaluste tehingute õigustamiseks kaebaja poolt kasutusele võetud tagantjärgi ning tegelikult P. Pl tehingutega mingit seost ei olnud. 2) P. P abikaasa vastused (I kd, tl 152) maksuhalduri küsimustele (I kd, tl 149) kinnitavad, et P. Pl puudus mistahes seos vaidlusaluste arvete ning neil kajastatud tehingutega. Eluliselt ei ole usutav, et abikaasa ei oleks olnud teadlik sellest, kui P. P oleks tegelenud lisaks oma põhitööle ettevõtlusega ehituse või vanametalliga kauplemise valdkondades. Arvetel kajastatud teenuste osutamine ja kauba müümine eeldanuks nii palju asjaajamist, et selline tegevus oleks olnud abikaasale vähemalt üldjoontes teada. Koosmõjus teiste tuvastatud asjaoludega kinnitab T. P seletus, et P. Pl vaidlusaluste tehingutega seost ei olnud. Kohtule esitatud dokumendi (I kd, tl 194) kohaselt OÜ-d VS ja STS P. Ple töötasuväljamakseid ei teinud. Võimalusele, et P. P sai neilt äriühingutelt töö eest deklareerimata väljamakseid, ei viita ükski tõend. 3) Veendumust, et OÜ VS 01.07.2010 arvel nr 0107-1 (I kd, tl 46) kajastatud tehingut tegelikult toimunud pole, kinnitavad ka selle tehingu vormistamise asjaolud. Tehingu kohta on vormistatud kirjalik leping (I kd, tl 41-42), mis on sisutühi, sest lepingu esemeks olevate tööde iseloom ja tööde maht sellest ei selgu. Lepingus ja ka arvel on märgitud töö sisuks Taastamistööd ning tehingu hind on kokku lepitud tervikhinnana. Ühestki tõendist ei nähtu, milliste töödega oli täpselt tegemist, kuidas kujunes tööde maksumus jne. Seega ei nähtu pooltevahelist kokkulepet töö sisu osas. Kaebaja poolt hiljem antud seletus, et töö tegemine oli kokku lepitud suuliselt ning leping vormistati tagantjärele alles pärast tööde valmimist, ei ole eluliselt usutav ning on majanduslikult ebaloogiline. Pole usutav, et tellija suudab pinnase äraveo või muude sarnaste n.ö taastamistööde mahtu enne tööde algust ette näha sellise täpsusega, et alltöövõtjaga on võimalik kokku leppida töö lõplikus hinnas, mitte aga töö maksumuses mingi arusaadava ja mõõdetava ühiku kohta. Väidetavalt oli tegemist tööga, mis eeldas suures ulatuses masinate ja töötajate kasutamist. Sellise töö teostamisega kaasneksid palgakulud, masinate kasutamisega seotud kulud, kütusekulud jne. Pole ka usutav, et mõistlikult tegutsev ettevõtja nõus5
(17)3-12-1040 tuks tegema töid üksnes suulise kokkuleppe alusel, vormistamata enne tööde lõppemist mingisuguseidki dokumente selle kohta, et tööd on tehtud, seda eriti olukorras, kus töö teostaja ja tellija vahel ei olnud eelnevalt pikaajalisi usalduslikke ja hästitoimivaid suhteid. Usutav pole väide, et kaebaja allkirjastas lepingu alles pärast seal kajastuvate tööde lõppemist. Lepingus on selle sõlmimise ajana märgitud 01.06.2010 ning hilisem allkirjastamine lepingust ei nähtu. Heas usus tegutsev ning hoolikas ettevõtja märgiks enda allkirja juurde allkirjastamise aja, kui see erineb lepingus märgitud lepingu sõlmimise ajast. Eeltoodu tõttu ei saa tõeseks pidada ka kaebaja väidet, et enne lepingu allkirjastamist kontrollis ta äriregistrist, kes oli OÜ VS juhatuse liikmeks. Pole vaidlust, et 01.06.2010 OÜ VS juhatuse liikmeks V. M ei olnud. Eelviidatud asjaolud kinnitavad veendumust, et dokumendid tehingu kohta OÜ-ga VS on fiktiivsed ega kajasta tegelikke majanduslikke sooritusi. 4) Samamoodi ebausutavad ja ebaloogilised on OÜ VS 01.06.2010 arvel nr 0106-1 (I kd, tl 43) kajastatud tehingu asjaolud. Ka nimetatud tehingu puhul ei ole usutav sellise tehingu vormistamine üksnes suulise kokkuleppena selliselt, et töövõtja teeb ära kogu töö ning esitab töö lõpus arve, kusjuures vahepeal töö tegemist kuidagi ei fikseerita ning samuti pole eelnevalt fikseeritud töö hinda. Tehtud töid fikseerivate dokumentidena ei tule kõne alla sõidulehed (I kd, tl 43 pöördel – 45), kuna neist ei nähtu koostaja ega selgu kaebajale üleandmise aeg. Tehtud tööde fikseerimise seisukohast saaks sellistel sõidulehtedel olla mingi tähendus juhul, kui sealt nähtuks tellijapoolne kinnitus näiteks selle kohta, et igal konkreetsel päeval on konkreetne masin konkreetsel objektil reaalselt nii palju tööd teinud. Samas puudub põhjus, miks töövõtja peaks koos arve/saatelehega, kus juba kajastub tehtud tööde maht, esitama tellijale sellised üksnes enda poolt allkirjastatud sõidulehed. Neil oleks mõte, kui need võimaldaks tõendada arve/saatelehel näidatud töö mahtusid. Kuna need on aga koostatud üksnes töö teostaja enda poolt, siis täiendavat tõendusväärtust need ei oma. Koosmõjus asjaoluga, et dokumente, mille vormistamine tehingu iseloomust tulenevalt olnuks mõistlik ja otstarbekas, ei vormistatud, kinnitab tarbetute paberite olemasolu üksnes seda, et tehingut puudutavad dokumendid on fiktiivsed ega kajasta tegelikke sooritusi. Asjakohatu on väide, et pole tõendatud, et sõidulehtedele on alla kirjutanud OÜ VS juhatuse liige V. M. Käesoleval juhul ei ole tegelikult oluline, kes neile alla kirjutanud on. Oluline on see, et pole suudetud tuvastada isikut, kes kinnitaks, et tema on need allkirjad andnud ning et sõidulehtedel kajastatud sõidud ka sellisel kujul tegelikult tehti. V. M kinnitas maksuhalduri juures antud seletuses (I kd, tl 118), et ta ei tea kaebajat ja OÜ VS nimel mingeid majandustehinguid ta teinud ei ole. See tõendab, et V. M ei ole saatelehtedele alla kirjutanud, kuid ei kinnita kaebaja positsiooni, et tehingud on tehtud. Kaebaja nimel vormistatud tellimus (I kd, tl 39) on nii üldsõnaline, et sellest ei selgu tehingu asjaolude kohta midagi. 5) Tehingute tegemist OÜ-ga VS ei tõenda kaebaja töötajate selgitused, et objektidel töötas lisaks kaebaja ja temaga seotud ettevõtjate OÜ Bialex Ehitus ning OÜ Petro-Elekter töötajatele/masinatele ka teisi. Iseenesest ei ole välistatud, et objektidel võis töötada ka teisi isikuid, ent see ei tõenda, et tegemist oli OÜ VS töötajate ja/või masinatega. V Polovinkin märkis maksuhaldurile antud seletuses (I kd, tl 83), et Salme tn objektil töötas ka teisi kallureid ja ta arvab, et need olid teistest äriühingutest. Samas ta ei teadnud, millistest äriühingutest need olid ning OÜ VS nimi ei öelnud talle midagi. Nõustuda võib kaebajaga selles, et töölised ei peagi teadma, milliseid alltöövõtjaid kasutatakse, ent see ei muuda tõdemust, et OÜ VS töötajate või tehnika kohta Salme tänava objektil (arvel nr 0107-1 kajastatud tööd) puuduvad tõendid. Lepingute sõlmimist ja P. P isikut puudutavad asjaolud on piisavalt kaalukad asumaks seisukohale, et tehinguid ei tehtud, ning isikute ütlused, et võib-olla töötas objektil veel keegi, ei ole tõendiks, mis seda seisukohta kummutaks. Isegi kui möönda, et V. Polovinkini ütluste kohaselt võis Salme tänava objektil töötada ka nt OÜ VS, siis sama isiku seletused välistavad sellise võimaluse arvel nr 0106-1 kajastatud tööde puhul. V. Polovinkin seletas, et Keila val6
(17)3-12-1040 las, Sauel, Kuusalu vallas ja Jõelähtme vallas olnud objektidel töötas tema teada ainult nende ettevõte (kaebaja). Salme tänava objektil teiste kallurite võimalikku kohalolu kinnitas ka A Žukovski, kes samas märkis, et pinnast oli sel objektil vähe. Viimane väide on seejuures otseses vastuolus kaebaja poolt vaides ja kohtuistungil antud selgitustega selle kohta, et äravedamisele kuuluvat pinnast oli sadade koormate kaupa. Seejuures ka A. Žukovski väitis, et arvel nr 0106-1 kajastatud objektidel töötas tema teada ainult nende äriühing. Asjaolule, et päris võõraid töötajaid arvel nr 0106-1 kajastatud tööde tegemisel ei olnud, kinnitas ka Roman Eelmaa (I kd, tl 86). Kokkuvõttes ei saa kaebaja töötajate selgitustest järeldada, et OÜ VS oleks vaidlusealused tööd teinud. 6) Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole võtnud selgitusi A Plt. A. Prank ei olnud maksuhaldurile kättesaadav. Samas on maksuhaldur põhjalikult käsitlenud OÜ VS majandustegevuse eripärasid ja põhjendatult leidnud, et tegemist ei olnud reaalse majandustegevusega ettevõtjaga. Maksuhalduri tuvastatud asjaolusid, samuti kohtuotsuses eelnevalt käsitletud asjaolusid arvestades ei saa maksuhaldurile ette heita, et ta ei teinud täiendavaid pingutusi A. P leidmiseks. 7) Asjaolu, et V. M oli variisik ja OÜ-d VS tegelikult ei juhtinud, on V. M ise kinnitanud. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et ta tegelikult ettevõtte juhtimisega tegeles. Erinevatel dokumentidel olevad V. Mi allkirjad ei ole V. Mi antud. Võrreldes suuliste seletuste protokollile antud allkirja lepingul ning sõidulehtedel olevate allkirjadega, on ilma eriteadmistetagi ilmne, et V. M ei ole viimatinimetatud dokumente allkirjastanud. 8) Maksuotsuses on selgelt ja ühemõtteliselt asutud seisukohale, et kaebaja on oma raamatupidamisarvestuses kajastanud fiktiivseid arveid. Maksuhaldur on põhjendanud kahtlust, et kaebaja on osalenud maksupettuses, korraldades arvetel kajastatud tööde tegemise oma ressurssidega ning olles teadlik, et tehinguid OÜ-ga VS ei ole tegelikult toimunud. Kahtlusalune maksupettus seisnes maksuhalduri arvamuse kohaselt selles, et kaebaja tegi vaidlusalused tööd ise või hankis need OÜ-delt Bialex Ehitus ja Petro-Elekter, ent võttis samade tööde kohta ka fiktiivsed arved OÜ-lt VS. Sel moel tekitati endale õigus vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu fiktiivsetel arvetel kajastatud sisendkäibemaksu võrra ning saadi võimalus ettevõttest raha välja viia ilma, et oleks võimalik kontrollida, kas ja millises ulatuses kasutati seda ettevõtluse tarbeks. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et kaebaja kasutas objektidel lisaks oma tööjõule ka mingeid tundmatuid kolmandaid isikuid, ent käesolevas kohtuotsuses kajastamist leidnud asjaoludel on ilmne, et seda tehes ei saanud ta heauskselt eeldada, et tegemist oli OÜga VS. Kaebaja väide, et maksuhaldur pole tuvastanud, et arvete alusel välja makstud raha oleks kaebajale või selle juhtidele tagasi liikunud, on iseenesest õige, ent see ei lükka kahtlust ümber. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu on sellise asjaolu tuvastamine praktikas reeglina võimatu. Maksumenetluses ei pea maksuhaldur tõendama, et kaebaja on osalenud maksupettuses, vaid piisab, kui ta põhjendab oma sellekohaseid kahtlusi ning kahtlust, et maksuarvestuse aluseks olevatel raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid ei ole tegelikkuses toimunud ning kaebaja oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine ja maksuhalduri kahtlused hajutada. Antud juhul ei ole kaebaja suutnud tehingute toimumist tõendada ning maksuhaldur on leidnud õiguspäraselt, et kaebaja on vääralt kajastanud nende arvete alusel oma käibemaksuarvestuses sisendkäibemaksu ning nende arvete alusel tehtud väljamakseid ei ole võimalik siduda kaebaja ettevõtlusega. 9) Maksuhalduri seisukohta, et OÜ STS arve alusel ei ole kaebaja tegelikult kaablit soetanud, kinnitab lisaks juba kirjeldatud asjaoludele seoses P. P isikuga ka see, et puuduvad mistahes usaldusväärsed tõendid arvel näidatud kauba vastuvõtmise kohta. A. P väitis maksuhaldurile antud seletuses (I kd, tl 71), et kaabel toodi kaebaja lattu aadressile Purde 21. Küsimusele, kuidas see kohale toodi või kes selle tõi, ei ole A. P vastanud. Samas märkis ta 20.09.2010 7
(17)3-12-1040 kirjalikus seletuses (I kd, tl 75), et arve kaabli kohta tõi P. P talle kontorisse. Kaebaja kontori asukoht oli Linnamäe tee
  1. Tallinna linna veebikaardilt nähtuvalt asuvad Linnamäe tee 1 ja Purde 21 hooned küll samas linnajaos ja lähestikku, kuid tegemist ei ole ühe hoone ega ka samas hoonekompleksis asuvate hoonetega. Selle kohta, et kaabli oleks keegi kaebaja laos vastu võtnud, puuduvad mistahes tõendid. A. Pi kinnitus, et see kaup lattu viidi, on paljasõnaline. Tegemist on üle 170 000 krooni suuruse tehinguga (koos käibemaksuga 204 883,20 krooni). Kaablite näol on tegemist asendatavate asjadega, mis ei erine teistest omasugustest mingite eriliste tunnuste poolest. Sellise tehingu puhul ei ole eluliselt usutav, et müüja toob kauba ostjale lattu ilma saate- või üleandmis-vastuvõtmisdokumentideta. Seega pole kauba reaalne jõudmine kaebajani tõendamist leidnud. Kaablite soetamist OÜ-lt STS ei saa tõendada asjaolu, et kaebaja on paigaldanud Lennubaasi objektile kaablit. Esiteks ei nähtu, kas paigaldatud kaabel oli selline, nagu on kirjeldatud vaidlusalusel arvel. Teiseks ei ole ühtegi tõendit, et lennubaasi objektile paigaldatud kaabel oli kaebaja omandis. Samas, isegi kui leiaks tõendamist, et kaebaja paigaldas arvel näidatud koguses ja parameetritega kaabli Lennubaasi objektile ning alltöövõtulepingust tulenevalt oli kaabli hankimise kohustus kaebajal, ei tõendaks see kaabli soetamist vaidlusaluse arve alusel. Eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et vaidlusaluse arve alusel see kaup ei liikunud. Kas ja kuskohast kaebaja Lennubaasi paigaldatud kaabli hankida võis, on teadmata. 10) Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, nagu oleks V. T kinnitanud, et ta on andnud P. Ple volituse, mille alusel viimane kaebajaga tehingu tegi. V. T kinnitas maksuhaldurile selgelt ja ühemõtteliselt, et andis sellise volituse umbes kuu aega pärast seda, kui ta OÜ STS juhatajaks sai. Juhatuse liikmena kanti V. T äriregistrisse 25.05.2010, samal ajal muudeti ka äriühingu registriaadressi. Tehingu kohta on ainsaks dokumentaalseks tõendiks 06.05.2010 arve. V. T väidetut silmas pidades ei saanud P. P OÜ STS nimel tehinguid teha, sest siis tal volitust veel polnud. Ka ei saanud V. T sel ajal volitust anda, sest ta ise kanti registrisse juhatuse liikmena 25.05.
  2. Arve rekvisiitides on registriaadressiks märgitud Jahu 1-13, ent see aadress kanti registrisse alles 25.05.
  3. Seegi viitab arve fiktiivsusele. 11) Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale, et kaebaja ei ole soetanud OÜ VS nimel esitatud arvel märgitud teenuseid ega OÜ STS arvel näidatud kaupa. Neid tehinguid ei toimunud ka esemelises mõttes – on välistatud võimalus, et arved oleksid valed üksnes teenuse osutaja või kauba müüja nime osas, ent muus osas mitte. Ei ole võimalik tuvastada, et arvetel näidatud aegadel ja seal näidatud sisuga ning mahus teenuseid ja kaupu oleks kaebaja saanud. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et OÜ-de VS või STS arvetega oleks n.ö kaetud mingit reaalselt muudelt isikutelt tasu eest soetatud ning seejuures raamatupidamisarvestuses kajastamata jäetud kaupa või teenuseid. Seetõttu ei ole võimalik maksustamine hindamise teel. Võimalust maksustada tegelikku majandustehingut mitte kajastava arve alusel tehtud väljamakset tulumaksuga hindamise teel käsitas Riigikohus haldusasjas 3-3-1-60-
  4. Riigikohus märkis, et väljamaksete hindamise teel maksustamise kaalumise vajadus on juhul, kui on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud. Selline alus on siis, kui on mõistlik põhjus arvata, et arve on esemelises mõttes tõeline, kuid isikulises mõttes mitte. Käesoleval juhul sellist alust ei ole. Seisukohta, et OÜ-de VS ja STS nimel on tegelikult keegi tundmatu isik kaupa toonud ja teenuseid osutanud, võiks kaaluda juhul, kui mingisugused muud dokumendid (kauba saatedokumendid ja laoarvestus, teenuste puhul dokumendid, millest nähtuksid konkreetsed andmed tööde tegemise asjaolude kohta jms) kinnitaks, et arvetel näidatud aegadel ja mahtudes on kaup ja teenused saadud. Käesoleval juhul see nii ei ole. Asjaolu, et kaebaja on kaabli maasse pannud või et objektidel on töö tehtud, ei anna mingit aimu sellest, kuskohast ja millal kaabel pärines või kas ja kui palju töödest tegi kaebaja ise, kui palju tuvastatud alltöövõtjad ning kui palju võimalikud tuvastamata alltöövõtjad või muud isikud. Väitmaks, et isikulises mõttes fiktiivse arve alusel kaup või teenus reaalselt liikus, peab olema võimalik siduda konkreetne 8
(17)3-12-1040 kaup või teenus konkreetse arvega. Seda pole võimalik teha. Seetõttu on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et mingit kaupa nende arvete alusel ei liikunud, ning maksuhalduril ei olnud ka alust asuda kaaluma võimalust maksustada nende arvete alusel tehtud väljamakseid hindamise teel. 12) Koos maksuotsuse tühistamise nõudega esitatud vaideotsuse tühistamise nõue (MKS § 151 lg 3 p 1) tuleb jätta rahuldamata, kui rahuldamata jääb maksuotsuse tühistamise nõue. Kaebaja ei ole toonud välja, kuidas võiks vaideotsus rikkuda tema õigusi maksuotsusest sõltumatult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. OÜ Apsida Ehitus apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus ja maksuotsus tühistada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tõendeid ja selgunud asjaolusid. 1) A. Pi 07.09.2011 seletuste protokollist ei nähtu, et ta oleks teiste tehingupartnerite kohta andnud rohkem või üksikasjalikumat teavet võrreldes OÜ-dega VS ja STS. Asjaolu, et esmasel vestlusel ei mäletanud kaebaja esindaja OÜ-de VS ja STS esindajate nime, ei ole ajafaktorit ja tehingute mahtu arvestades kahtlustäratav. 2) Maksuhaldur ei ole A. Pi käest küsinud, mis põhjusel erinevalt 07.09.2011 suuliste seletuste andmise käigus öeldust sai A. P hiljem (20.09.2011) puuduolevat teavet maksuhaldurile esitada. Pärast 07.09.2011 suuliste selgituste andmist hakkas A. P koos raamatupidajaga OÜdega VS ja STS toimunud tehingute asjaolusid meelde tuletama ning oma vanu märkmikke uurima. A. Pi
  2. a kalendermärkmikus olid märkmed P. P kohta, seal oli telefoninumber, P. P nime kõrval oli märksõna „siil“ (kuna Peeter Pl oli lühike juustelõikus, siis nimetas A. P teda „siiliks“) ning see aitas A. Pil OÜ-de VS ja STS esindajat meelde tuletada. Samas kalendermärkmikus oli ka P. P nimele väljastatud volikiri. Sellest tulenevalt esitas A. P 20.09.2011 need asjaolud, mis talle meelde tulid. 3) Halduskohus jättis põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kaebaja edastas maksumenetluses P. P telefoninumbri. Maksuhalduril oli võimalus pöörduda kas A. Pi või P. P telefonioperaatori poole uurimaks, kas perioodil mai kuni juuli 2010 on P. P ja A. P telefoni teel suhelnud. Seda maksuhaldur ei teinud. Seega on väär halduskohtu seisukoht, et maksumenetluses andis kaebaja selgitusi, mida maksuhaldur ei saanud menetluse käigus kontrollida. 4) Kohus heidab kaebajale ette, et viimane ei ole maksuhaldurile saadetud seletuskirjas täpsustanud nende isikute kontakte, kelle käest ta sai OÜ-de STS ja VS esindaja kontaktid. Kohus ega maksuhaldur ei ole nimetatud asjaolu vastu menetluste käigus huvi tundnud. Samas peab kohus arvestama ajafaktorit ja ehitusvaldkonnas tegelikkuses toimuvat, kus mõnikord helistatakse alltöövõtja leidmiseks läbi 20 ja enam tuttavat. Seega ei ole kaebajal ka parima tahtmise korral võimalik meelde tuletada, kuskohast ta konkreetselt P. P telefoninumbri sai. 5) Kohus leidis, et OÜ-ga VS sõlmitud leping on sisutühi, sest lepingu esemeks olevate tööde iseloom ja tööde maht sellest ei selgu. Alltöövõtulepingute puhul on tavapärane praktika, et lepingus märgitakse üksnes lõplik objekti/töö hind. Alltöövõtulepingu sõlmimisel lähtutakse tellija kooskõlastatud eelarvest, kus on juba eelnevalt tööde maht arvestatud ja tööde maksimaalne maksumus arvutatud. Nii vaides kui ka kaebuses selgitas kaebaja, et nt Salme tänava objektil oli trassi pikkus ca 300 meetrit, sügavus 2,5-3 meetrit ja laius 3-3,2 meetrit ehk välja kaevatud pinnase maht oli 2520 m3 / 4300 tonni. Seega oli nii maksuhaldurile kui ka kohtule 9
(17)3-12-1040 esitatud konkreetne arvestus, kui suur oli tegelik tööde maht ning millele tuginedes jõuti suuliselt hinna osas kokkuleppele. Maksuhaldur ega halduskohus ei analüüsinud, kas teiste alltöövõtjatega, kelle osas tööde teostamist kahtluse alla ei seatud, olid lepingud vormistatud sarnaselt või mitte. 6) Vaidlust ei ole selles, et OÜ VS ja võimalik, et ka OÜ STS, on varifirmad. Vaidlus on aga selles, kas varifirma kliendiks oli käesoleval juhul kaebaja või isik, kes kaebajale kaupu ja teenuseid müüs. Maksuhaldur ei uurinud, kes esitas OÜ VS nimel deklaratsioone, kes opereeris pangakontodele laekunud summadega jne. Maksuhaldur ei esitanud ühtegi tõendit ka selle kohta, et OÜ-d VS ja STS tegutsesid kaebaja juhendamisel. 7) 01.06.2010 lepingu allkirjastamise kuupäev ei oma tähtsust. Kaebaja selgitas maksuhaldurile seda, kuidas lepingu allkirjastamine tegelikkuses aset leidis. Selle kinnituseks ei ole kaebajal ühtegi tõendit ega saagi olla. Isegi juhul, kui kohus ei pea usaldusväärseks kaebaja väidet, et leping allkirjastati 01.07.2010, vaid leiab, et see allkirjastati 01.06.2010, ei tõenda see, et kaebaja teadis või pidi teadma, et OÜ VS ei ole lepingus kajastatud töid tegelikkuses teostanud. Lepingu tõi A. Pile P. P, seega sai kaebaja põhjendatult eeldada, et leping on allkirjastatud OÜ VS esindusõigust omava isiku poolt. Kaebaja tasus OÜ VS väljastatud arvete alusel 14.06.2010 ja 05.08.2010 ning selleks ajaks oli äriregistri andmetel OÜ VS juhatuse liikmeks arvel näidatud isik. 8) Kohtuotsuses käsitletud sõidulehtede puhul on tegemist kaebaja eksemplaridega ning just seetõttu on need jäänud kaebaja poolt allkirjastamata. OÜ VS sõidulehtede eksemplarid on kaebaja poolt allkirjastatud. Sõidulehed koostati maikuus 2010 ning need fikseerisid päevi, mil OÜ VS objektidel töid tegi. Seega on väär kohtu seisukoht, et tarbetute paberite olemasolu kinnitab seda, et tehinguid puudutavad dokumendid on fiktiivsed ega kajasta tegelikke majanduslikke sooritusi. 9) Asjaolu, et kaabli üleandmisel ei koostatud üleandmisakti, ei anna alust väita, et tehing ei ole toimunud. Jääb arusaamatuks, millisele õigusnormile tugineb halduskohtu seisukoht, et kauba üleandmisel peab olema tingimata vormistatud kauba vastuvõtmise-üleandmise akt. Kaebaja jaoks piisab sellest, et kaabel toodi kohale ja kaup vastas nõuetele. Pärast kauba saamist tasuti arve. Maksuhaldur ega halduskohus ei ole analüüsinud kaebaja käitumist muude materjalide ostmisel teistelt hankijatelt. 10) Maksumenetluses selgitas kaebaja, et Lennubaasi objektil oli peatellija AS Merko, kellega oli sõlmitud töövõtuleping. Maksumenetluses ei ole maksuhaldur AS Merko poole pöördunud ega uurinud, kas ja milline kaabel paigaldati. Fakt on see, et kaabli tarnimine objektile oli kaebaja kohustus ning fakt on ka see, et kaabel objektile paigaldati. Selleks, et kaablit paigaldada, pidi kaebaja selle ka soetama. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et kõnealusele objektile soetas kaebaja kaabli teistelt äriühingutelt. 11) Kaebaja ei oska selgitada vastuolusid V. T ütluste ja vormistatud dokumentide vahel, kuna kaebaja ei ole kõnealust arvet koostanud ega väljastanud. Tähtis on see, et V. T oli kõnealusest tehingust teadlik. Oluline on ka see, et kaebaja tasus arve 10.06.2010 ning vahetult enne arve tasumist kontrollis kaebaja müüja andmeid äriregistris. Selleks ajaks oli V. T äriregistri andmetel juhatuse liige ning äriühingu aadress oli Jahu 1-13. Asjas ei ole ühtegi tõendit, et kaebaja teadis või pidi olema teadlik, et OÜ STS ei pruugi olla tegelik müüja. 13) Halduskohus pani kaebajale põhjendamatult suure tõendamiskoormuse. Kaebajal ei ole ega pea olema teavet selle kohta, kes konkreetselt (nimeliselt) teostas objektidel tööd OÜ VS nimel. Tähtis on see, et tööd olid tähtaegselt tehtud. Kaebajal ei ole võimalik esitada tõendeid, mis saavad olla vaid OÜ VS käsutuses, näiteks töötajate või masinate nimekirjad. 10
(17)3-12-1040
  1. MTA 28.12.2011 vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Apellatsioonkaebusest ei selgu, millise materiaalõiguse normi vastu on halduskohus eksinud. Kaebaja väited ja seisukohad on olnud halduskohtumenetluses paljasõnalised ega ole lükanud ümber maksumenetluses kogutud tõenditele rajanevaid vastustaja järeldusi. 2) Kaebaja seletab tagantjärgi juhatuse liikme A. Pi seletusi. Kaebaja ei taotlenud halduskohtus A. Pi ülekuulamist, et kinnitada apellatsioonkaebuses väidetut. A. Pi maksumenetluse käigus antud seletuste tõlgendamine apellatsioonkaebuses on ebaoluline. 3) Kaebaja märgib, et A. Pi märkmikus oli P. P kohta tehtud märkus „siil“. Väide on esitatud alles apellatsioonimenetluses ja sedagi paljasõnaliselt. Teisalt ei tõenda sellise märkuse olemasolu isiklikus märkmikus P. P isikusamasust. 4) Kaebaja heidab vastustajale ette sideoperaatori poole P. P telefonikõnede eristustest väljavõtte saamiseks pöördumata jätmist. Vastustaja on endiselt seisukohal, et see ei olnud maksumenetluses vajalik, sest vastustaja oli kogunud piisavalt muid tõendeid. Teisalt oli kaebajal endal võimalus esitada nimetatud tõendid või taotleda halduskohtult kõneeristuse väljanõudmist. Kaebaja ei ole enda väidete tõendamiseks kasutanud kumbagi võimalust. 5) Vastustaja nõustub täielikult halduskohtu selgitustega, mille kohaselt ei ole kaebaja vaidlusaluste majandustehingute kajastamine raamatupidamises eluliselt usutav. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla tööde tegemist kui sellist. Pinnasetööde arvutuste algandmed on kaebaja poolt esitatud paljasõnaliselt. 6) Kaebaja järeldab, et kui varifirmade deklareeritud käive on vastustajale teada, siis oleks justkui äriühingu tegelik majandustegevus tõendatud. Käibe deklareerimine ja väidetava käibe aluseks olev reaalne majandustegevus on erinevad asjad, mille pinnalt järelduste tegemises tuleks olla ettevaatlik. Maksumenetlus viidi läbi kaebaja suhtes ning menetluse käigus koguti piisavalt tõendeid, et jõuda maksuotsuses toodud järeldusteni. See, kas varifirmad tegutsesid kaebaja juhendamisel või mitte, ei oma tähtsust. Kaebajale määrati maksusumma ennekõike seetõttu, et kauba soetamine OÜ-lt STS ja teenuse osutamine OÜ VS poolt ei ole leidnud kinnitust, mistõttu ei kajasta apellandi raamatupidamises olevad arved tehingute tegelikku majanduslikku sisu ja nimetatud äriühingutega piirdus suhe üksnes dokumentide fiktiivse vormistamisega. 7) Kaebaja väitel pidanuks vastustaja veenduma, kas Lennubaasi objektile oli kaabel paigaldatud või mitte ning milline see kaabel oli. Kaabli paigaldamine ei oma tähendust antud asjas. Tõendamist on leidnud, et kaebaja raamatupidamises kajastatud arvel näidatud äriühingult ei ole soetatud kaablit, mida kaebaja väidab olevat Lennubaasi objektile paigaldanud. Vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Vastustajal puudub kohustus tuvastada äriühing, kellelt kaebaja kaabli soetas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti ja piisavalt tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ning õigesti kohaldanud kohtuotsuses (põhjendava osa p-s 29) viidatud õigusnorme. Halduskohus on järginud ka kohtuotsuses (põhjendava osa p-s 29) viidatud asjakohast kõrgema kohtu praktikat (Riigikohtu lahendid haldusasjades 3-3-1-34-06; 3-3-1-47-06; 3-3-1-74-09; 3-3-1-60-11). Ringkonnako- 11
(17)3-12-1040 hus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Asjaolu, et OÜ-de STS ja VS esindaja meenus A. Pile alles pärast esmaste seletuste andmist, selgitab kaebaja ütluste andmise järgselt vana kalendermärkmiku uurimisega. Vastuoludele seadusliku esindaja ütlustes on viidatud kontrollaktis ja maksuotsuses. Seega tulnuks neid asjaolusid kaebajal selgitada juba haldusmenetluses või hiljemalt halduskohtus. Apellatsioonkaebuse väide info leidmise kohta vanast kalendermärkmikust on paljasõnaline. Samas ei oleks enam võimalik ka kontrollida, millal väidetavad märked kalendermärkmikku on tehtud, s.o kas need pärinevad tehingute tegemise perioodist või on sinna lisatud reaktsioonina halduskohtu seisukohtadele. Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses perioodi 01.06.2010-31.12.2010 kohta pearaamatu väljavõtte, millega soovib tõendada, et tehingute hulka
(537)arvestades on A. Pi poolt kõigi üksikasjade, sh OÜ-de STS ja VS esindaja mittemäletamine loomulik ja mõistetav. Kaebaja väide, et ta on sama tõendi maksuhaldurile maksumenetluses juba esitanud, on usutav, sest kontrolliperioodiks oli
  1. a juuni kuni detsember ning osaliselt (
  2. a juuni ja juulikuu kohta) sisaldub sama väljavõte maksuhalduri poolt halduskohtule esitatud materjalide hulgas (I kd, tl 57-62). Seetõttu peab ringkonnakohus pearaamatu väljavõttele tuginemist lubatavaks. Samas ei nõustu ringkonnakohus nimetatud tõendi pinnalt tehtud kaebaja järeldusega. Väljavõttest nähtuvalt on perioodi 01.06.2010-31.12.2010 ostutehingutest vaidlusaluste tehingutega suurusjärgu poolest võrreldavaid (üle 20 000 krooni suurust käibemaksu sisaldavaid) tehinguid ca 25, kokku 7 tehingupartneriga (OÜ VS, OÜ Bialex Ehitus, Tallinna Teede AS, Elektroskandia Eesti AS, SLO Eesti AS, Petro-Elekter OÜ, Neste Eesti AS). Neist kaks on sealjuures kaebaja kinnitusel temaga seotud äriühingud. Tavapärasest suuremate kuludega seonduv peaks juhatuse liikmel meeles olema. Seda eriti erandlike tehinguparterite kasutamisel, nagu seda olid OÜ-d STS ja VS. Seega ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, justkui oleks vaidlusalused tehingud saanud tehingute suurt hulka arvestades lihtsalt ununeda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et 07.09.2011 seletusest nähtuvalt mäletas A. P enamikke küsitud allhangetega seotud juriidilisi isikuid (tellijaid) ning füüsilisi isikuid, näiteks AS Merko Ehitus esindajat ja EG Võrguehitus esindajat. Samuti mäletas A. P üsna detailselt, kes osalesid nimetatud tehingutes temaga seotud äriühingutest. Seega ei saa asuda seisukohale, et A. P ei olnud võimeline meenutama vastava perioodi tehingute asjaolusid. Pigem nähtub vastustest, et A. P ei mäletanud üksnes nende tehingutega seotud olulisi asjaolusid, mille osas oli maksuhalduril kahtlus, et tehinguid ei ole reaalselt toimunud. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda OÜ STS ja OÜ VS esindajate mittemäletamist (eriti kui esindajaks oli väidetavalt sama füüsiline isik) usutavaks ja loomulikuks. Tähelepanuväärne on ka see, et 07.09.2011 suulisi seletusi andes kirjeldas A. P OÜ VS esindajat 40-ndates aastates mehena. Seega pidi A. Pil olema OÜ VS esindaja visuaalselt silme ees. Eeltooduga ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuses märgitu, et OÜ VS esindaja meenus A. Pile alles pärast seletuste andmist vanu kalendermärkmikke uurides.
  3. Kaebaja märgib, et P. P abikaasa on kinnitanud telefoninumbri 5127988 kuulumist P. Ple ning maksuhaldur oleks saanud maksumenetluses pöörduda telefonioperaatori poole kõneeristuste saamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui tegemist oli kaebaja hinnangul teda soodustava tõendiga, mida ta ise ei saanud koguda ja mis on asja lahendamise seisukohast määrav, oleks tulnud esitada halduskohtule taotlus vastava tõendi kogumiseks (

§ 56lg 2, Ts

MS § 236 lg 2). Kõneeristuse temaatika tõusetus ka halduskohtu istungil, kuid kaebaja ei pidanud vajalikuks tõendi kogumist taotleda. Halduskohus ei pea asja lahendamisel rakendama omal 12

(17)3-12-1040 initsiatiivil uurimisprintsiipi kõige suhtes, mis kõnealuse vaidlusega haakub, vaid üksnes asjaolu suhtes, mis on muid kogutud tõendeid arvestades vajalik ja vältimatu. Riigikohus on märkinud kohtuasjas 3-3-1-32-03 (p 24), et uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohtu halduskolleegium selgitas kohtuasjas 3-3-1-49-01 (p 5), et kohtu aktiivsus tõendite kogumisel peab sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Käesolevas asjas esindab kaebuse esitajat õigusteadusliku kõrgharidusega esindaja, kelle puhul tuleb eeldada menetlusreeglite tundmist.
  1. Kaebaja väited, et alltöövõtulepingute puhul ongi tavapärane, et lepingusse märgitakse üksnes lõplik objekti/töö hind ning et Salme tänava tööde raames äraveetava pinnase maht oli väga suur (2520 m3), on tõendamata ja paljasõnalised seisukohad. Kokkuvõttes ei ole see ka asja lahendamise seisukohast määrav, kuna ei saa iseseisvalt kinnitada vaidlusalustele arvetele märgitud tehingute toimumist.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et OÜ VS ja võimalik, et ka OÜ STS, on varifirmad. Vaidlus on aga kaebaja hinnangul selles, kas varifirma kliendiks oli kaebaja või isik, kes kaebajale kaupu ja teenuseid müüs. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja käsitlus tugineb vääral eeldusel, et maksustamise aluseks on pelgalt kahtlused müüja isikus. Maksuõiguslikuks etteheiteks ei ole käesoleval juhul tavapärase ja nõutava hoolsuskohustuse järgimata jätmine kaebaja poolt, vaid asjaolu, et arvetel märgitud kaupu ja teenuseid ei ole kõnealuste tehingute raames reaalselt saadud. Hoolsuskohustuse järgimise küsimus saaks tõusetuda juhul, kui tuvastatakse, et kaup või teenus on tehingu raames küll saadud, kuid ei ole saadud arvele märgitud isikult. Teiste sõnadega öeldes, kui selgub, et müüjaks oli tundmatu kolmas isik, kelle puhul ei saa eeldada, et tegemist on käibemaksukohustuslasega (st täitmata on KMS § 31 lg-s 1 sätestatud sisendkäibemaksu mahaarvamise eeltingimus). Sellisel juhul tuleb tuvastada, kas ostja tegi kõik äris nõutava ja tavapärase, et eksimist müüja isiku osas vältida. Olukorras aga, kus tuvastatakse, et kaupa või teenust ei ole kõnealuste tehingute raames üldse saadudki (nagu käesoleval juhul), ei saa rääkida võimalusest, et ostja eeldas heauskselt tehingute toimumist. Kui ostja pole väljamakstud summade eest reaalselt arvele märgitud kaupu või teenuseid saanud, järeldub sellest, et ostja eesmärgiks oligi mulje loomine tehingu toimumisest, st ostja teadis, et sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldused ei ole täidetud. Olukorras, kus ei ole tuvastatud, et väljamakse eest oleks kõnealuse tehingu raames midagi ettevõtluse tarbeks vastu saadud, on ühtlasi täidetud TuMS § 51 lg 2 p 3 koosseis tulumaksukohustuse tekkeks, st puudub väljamakse seotus ettevõtlusega (ettevõtlusega seotud väljamakset kajastav algdokument).
  3. Apellatsioonkaebuse kohaselt isegi juhul, kui kohus ei pea usaldusväärseks kaebaja väidet, et leping OÜ-ga VS oli allkirjastatud 01.07.2010, ja leiab, et see oli allkirjastatud lepingus märgitud kuupäeval 01.06.2010, siis ei tõenda see, et kaebaja teadis või pidi teadma, et OÜ VS ei ole lepingus kajastatud töid tegelikkuses teostanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud leping ning ajalised vastuolud lepingu kuupäeva ja selle allkirjastanud isiku juhatuse liikme staatuse osas kinnitavad koostoimes muude tõenditega kõnealuste tehingute mittetoimumist.
  4. Kaebajale jääb arusaamatuks, millisele õigusnormile tugineb halduskohtu seisukoht, et kauba üleandmisel peab olema tingimata vormistatud kauba vastuvõtmise-üleandmise akt. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et üle 200 000 krooni väärtuses kauba üleandmist ilma seda kirjalikult fikseerimata ja kohest tasu saamata ei saa lugeda äris tavapäraseks. Selline väide koostoimes muude tuvastatud asjaoludega kinnitab järeldust, et tehingut 13
(17)3-12-1040 tegelikkuses ei toimunud. Apellant ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid, muuhulgas enda käitumise kohta teiste võrreldavate hankijate osas.
  1. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaabli soetamist OÜ-lt STS ei saa tõendada asjaolu, et kaebaja on kaablit Lennubaasi objektile paigaldanud. Maksuhaldurile heidab kaebaja ette AS-lt Merko uurimata jätmist, kas ja milline kaabel objektile paigaldati, ja tuvastamata jätmist, et kaebaja soetas kaabli teistelt äriühingutelt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaabli paigaldamine Lennubaasi objektile ei tõenda kaabli saamist OÜ-lt STS – tuvastatud ei ole, et tegemist oli kaubaga, mida sai hankida üksnes OÜ-lt STS. Maksuhaldur ei pea sisendkäibemaksu õigsuse kontrollimisel tuvastama, kas ja kellelt võib olla soetatud isiku valduses olev kaup, mida sisendkäibemaksu arvestamise aluseks oleva arve alusel soetatud ei ole. Kui selgub, et algdokumendile märgitud tehingut tegelikkuses toimunud ei ole, st vastavat kaupa või teenust pole saadud, on maksuõiguslik koosseis realiseerunud nii käibemaksu kui tulumaksu osas.
  2. V. T volituse osas P. Ple on kaebaja hinnangul oluline, et V. T oli kõnealusest tehingust teadlik, samuti see, et vahetult enne arve 10.06.2010 tasumist kontrollis kaebaja müüja andmeid äriregistris. Ringkonnakohus leiab ka siin sarnaselt halduskohtuga, et V. T poolt volituse andmist ei saa lugeda tõendatuks, arvestades ajalisi vastuolusid isiku ütluste ja vormistatud dokumentide vahel, samuti arvestades P. P isiku osas tuvastatud asjaolusid. V. T ei olnud sealjuures uute kaablite müügist teadlik. Äriregistrist andmete kontrollimise fakt ei oma tähendust juhul, kui on tuvastatud kaebaja teadlikkus tehingu mittetoimumisest.
  3. Tehingud on dokumentidest nähtuvalt toimunud vahemikus aprill-august 2010 (alates kaebaja 29.04.2010 tellimusega OÜ-le VS ja lõppedes OÜ-le VS tasumisega 05.08.2010). Nimetatud ajal olid äriregistri andmetel (I kd, tl 92-93; 130-131) OÜ VS juhatuse liikmeteks kuni 03.06.2010 P. D, 03.06.2010-14.06.2010 A. Prank ja 14.06.2010-16.09.2010 V. M. OÜ STS juhatuse liikmeteks olid kuni 17.05.2010 A Mironov ja Olga Mironova, 17.05.201025.05.2010 A. Prank ja alates 25.05.2010 V. T. Seega on tehingute toimumise kestel mõlemas äriühingus seaduslikud esindajad korduvalt vahetunud ning kokku on juhatustes olnud 6 erinevat füüsilist isikut. P. P nende hulka kuulunud ei ole. P. P esindusõiguse alusena OÜ VS osas on kaebaja esitanud 04.06.2010 volikirja, milles A. Prank volitab P. P esindama osaühingut (I kd, tl 23) ning OÜ STS esindusõiguse osas tugineb kaebaja V. T 15.09.2011 seletusele (I kd, tl 146-147), millest nähtub, et V. T sai OÜ STS juhatuse liikmeks 25.05.2010 ning kuu aja pärast andis volituse P. Ple. Eeltoodust tuleb kaebaja tehingukirjeldusi aluseks võttes järeldada, et P. P, kes kaebaja juhatuse liikmele esmasel seletuste andmisel ei meenunud, kes ei ole olnud kummagi äriühingu juhatuses, kelle nimi ega allkiri ei kajastu ühelgi tehingu kohta vormistatud dokumendil ning kes oli maksumenetluse toimumise ajaks surnud, omas OÜ-des STS ja VS esindusõigust vaatamata äriühingute juhatuste (ja omanike) korduvale vahetumisele tehingute perioodi kestel. Sealjuures pidi P. P omama esindusõigust juba enne kaebaja poolt viidatud volituste saamise aega (arvestades, et tehingud algasid varem). Eeltoodu tähendaks, et P. P pidi ise omama faktilist kontrolli OÜ-de VS ja STS üle või töötama kellegi heaks, kes seda omas ja ei olnud äriregistrist nähtuvalt äriühinguga seotud. Ühtegi tõendit selle kohta aga kohtuasja toimikust ei nähtu. Sealjuures ei tõusetunud P. P esindusõiguse küsimus kaebaja kinnitusel enne tööde faktilist lõppemist, s.o tehinguid tehti suuliste kokkulepete alusel ning tehingutega seotud dokumendid esitati P. P poolt alles pärast tööde lõppemist. Nimetatu viitab samuti asjaolule, nagu oleks kaebaja seisukohast olnud tehingupartneriks ja usaldusisikuks just P. P isik, mitte äriühingud, mida ta esindas. Kaebaja ei ole samas selgitanud, millel selline usaldus tugines ja kuidas kontakt P. Pga saadi. Kaebaja on küll maininud, et kaablimüügi tehingu puhul soovitas 14
(17)3-12-1040 P. P keegi tuttavatest (keda kaebaja meenutada ei suuda), kuid ei ole selgitanud, kuidas leiti kontakt ajaliselt varem alanud ekskavaatori ja veoki rendi osas. OÜ VS juhatuse liikmed P. D (I kd, tl 124-125) ja V. M (I kd, tl 118-119) on eitanud tehingute toimumist kaebajaga, samuti asjaolu, et nad tunneksid P. P. Sealjuures kannavad tehingute kohta koostatud dokumendid V. Mi allkirja, mis viimase kinnitusel ja ka visuaalsel võrdlusel originaaliga on võltsitud. V. Mi nimi ja allkiri kajastub muuhulgas ka sellistel dokumentidel, mis kandsid varasemat kuupäeva, kui V. M äriregistrist nähtuvalt juhatuse liikmeks sai (07.05., 19.05., 28.
  1. ja 31.05.2010 sõidulehed, 01.06.2010 arve nr 0106-1, 01.06.2010 töövõtuleping nr 04/2010). Seega tuleks tehingute kohta vormistatud dokumentide ja kaebaja selgituste pinnalt järeldada, et P. P on esinenud OÜ VS nimel sõltumata sellest, et äriühingu juhatuse liikmed on vahetunud ja teda ei tunne, ning esitanud kaebajale pärast tööde lõppemist varasemaid kuupäevi kandvad dokumendid (jätmaks arvatavasti muljet, et need kogu aeg eksisteerisid), millele on võltsitud sellise juhatuse liikme allkirjad, kes ei olnudki neil kuupäevadel veel juhatuse liikmeks (mis ei saa jätta muljet, et need kogu aeg eksisteerisid). Olukorras, kus OÜ VS esindajad ei kinnita sellist tegevust ning puuduvad ka muud tõendid, mis seda selgitaksid, tuleb kohtul asuda seisukohale, et tegemist ei saa olla reaalselt aset leidnud sündmustega. Tähelepanuväärne on asjaolu, et 04.06.2010 volituse on väidetavalt andud OÜ VS poolt just see juhatuse liige (A. Prank), kes ei olnud ainsana juhatuse liikmetest maksuhaldurile kättesaadav. Lisaks on kummaline asjaolu, et kaebaja juhatuse liige A. P on väidetavalt juba 29.04.2010 OÜ-le VS tellimust (kd I, tl 39) koostades osanud OÜ VS aadressiks märkida Sõpruse pst 243-54, mis on äriregistri andmetel kõnealuse äriühingu aadressiks alles alates 14.06.
  2. Perioodil 03.06.2010-14.06.2010 oli OÜ VS aadressiks Vilde tee 114-50 ning perioodil 28.09.200903.06.2010 Salda küla 2-4, Salda küla, Kadrina vald, Lääne-Virumaa. Ringkonnakohus osutab, et OÜ VS aadressina on Sõpruse pst 243-54 märgitud ka võltsitud V. Mi allkirjadega 01.06.2010 arvel nr 0106-1 ja 01.06.2010 töövõtulepingul nr 04/2010, st dokumentidel ajast, mil äriühing veel sellisel aadressil ei asunud. See viitab asjaolule, et ka kaebaja enda tellimus on koostatud dokumendile märgitust ajaliselt hiljem. Pole mõistlikku põhjust arvata, et tehingus kokku leppimisel saanuks tehingupartner teatada kaebajale oma ülejärgmise aadressi. Apellatsioonkaebuse selgitusest sõidulehtede osas võib aru saada, et sõidulehed olid koostatud ning kaebaja poolt vastu võetud ja allkirjastatud nendel märgitud kuupäevadel. See tähendaks, et ajal, kui OÜ VS juhatuse liikmeks oli P. D, võltsiti sõidulehtedele V. Mi allkiri, kes sai juhatuse liikmeks alles kuu aega hiljem, kusjuures enne teda sai 12-ks päevaks juhatuse liikmeks veel ka A. Prank. Sealjuures viibis V. M esimese sõidulehe koostamise ajal (kuni 18.05.2010) alles kinnipidamisasutuses (II kd, tl 135). Sellised vastuolud välistavad ringkonnakohtu hinnangul sõidulehtede koostamise ja üleandmise nendel märgitud kuupäevadel. Kui apellatsioonkaebusest tuleks aga aru saada nii, et sõidulehed koostati ja anti üle tagantjärele, siis sellisel juhul on alusetu heita halduskohtule ette seisukohta, et tegemist on tarbetute dokumentidega.
  3. Sarnane ebamõistlik pilt tekib OÜ-ga STS toimunud tehingu osas, lähtudes eeldusest, et see toimus kaebaja kirjeldatud viisil. OÜ STS kaablimüügi arve nr 060510-1 kannab kuupäeva 06.05.2010 ning selle väljaandja kohal on V. T allkiri. V. T selgitas 15.09.2011 ütlustes, et ta soetas OÜ STS tuttava soovitusel, seega ei olnud tal varasemaid kokkupuuteid selle äriühinguga. V. T on nii omaniku kui juhatuse liikmena kantud äriregistrisse 25.05.2010 ning ta kinnitas ka oma suulistes ütlustes sellest kuupäevast juhatuse liikmeks saamist. Arvestades, et arve nr 060510-1 kannab V. T allkirja, tuleb asuda seisukohale, et see on koostatud pärast V. T saamist juhatuse liikmeks. Arvestades V. T selgitust, et ta volitas P. P äriühingu nimel tegutsema kuu aega hiljem, tähendaks see, et tehing sai toimuda alles
  4. a juuni lõpus. Kae15
(17)3-12-1040 baja ei ole senises menetluses väitnud, et kaabli ja arve üleandmine ei toimunud arvel märgitud kuupäeval. Vastupidi, kaebaja on esitanud mitmeid konstruktsioone, kuidas siiski saaks olla arvel nr 060510-1 kajastatud tehing toimunud arvel märgitud ajal. Ühe versioonina on toodud, et V. T ei olnudki arve allkirjastamise ajal juhatuse liige, vaid üksnes arve väljaandja (II kd, tl 98). Kuna V. T on kinnitanud, et arve tõi talle allkirjastamiseks P. P, siis tähendaks see, et P. P viis valmis arve V. Tle, et viimane kinnitaks oma allkirjaga selle väljaandmist, samas kui V. T ei olnud ei faktiline arve koostaja ja väljaandja ega ka äriühingu seaduslik esindaja. Sellisele toimimisele ei ole mõistlikku põhjendust ning selline sündmuste käik ei nähtu ka V. T selgitustest. Sellisel juhul ei saaks rääkida ka P. P esindusõigusest, mis saadi V. Tlt. Teise versioonina on kaebaja esitanud käsitluse, et juhatuse liikmeks saadakse äriühingu osaniku otsuse alusel, mitte äriregistri kande alusel, ning kuna ei ole teada, millal täpselt V. T juhatuse liikmeks sai, siis on oletuslik väide, et V. T volitas P. P alles juunis 2010 (II kd, tl 99). Jättes kõrvale viimatinimetatud seisukoha vastuolu eelnevaga, tähendaks see, et osanike otsusega sai V. T juhatuse liikmeks juba
  1. a aprilli alguses (arvestades, et väidetavalt P. P poolt esitatud arve nr 060510-1 kandis kuupäeva 06.05.2010 ning V. T volitas P. P kuu aega pärast juhatuse liikmeks saamist). See ei ole aga kooskõlas V. T ütlustega: „OÜ Ship Technical Servise soetasin A Plt äritegevuse eesmärgil. A P soovitas keegi minu tuttavatest, kuid ei mäleta. Kohtusin Aga Taksopargi lähedal bensiinijaama taga oli äriühing kes müüs äriühinguid. /-/…/-/ Alates 25.05.2010 ma olin juhatuse liige OÜs Ship Technical Service. Kuu aja pärast andsin Peeter Ple volituse majandustegevusega tegelemiseks“ (I kd, tl 146147). Nimetatud seletusest ei saa järeldada, et juba 1-2 kuud enne 25.05.2010 võis olla V. T osanike otsuse alusel juhatuse liige. Kaebuse esitaja lakooniline selgitus: „Võimalik, et tegemist on lihtsalt inimliku eksitusega“ (II kd, tl 11), ei ole kuigi tõsiseltvõetav vastuargument. Sealjuures on oluline ka asjaolu, et V. Tle teadaolevalt oli kaebajaga toimunud tehingu sisuks vanametalli, mitte uue kaabli müük, mis tähendab, et OÜ STS ei ole maksumenetluses kinnitanud sellise tehingu toimumist nagu väidab kaebaja, s.o uue kaabli soetamist. Ringkonnakohus märkis juba eelnevalt, et äris tavapäraseks ja seega usutavaks ei saa lugeda seda, et üle 200 000 krooni väärtuses kaupa jäetakse juhusliku tehingupartneri lattu kohest tasu saamata (tasumine toimus alles 10.06.2010, I kd, tl 48 pöördel), ilma igasuguse garantiita ja ka kauba üleandmist kirjalikult fikseerimata.
  2. Kokkuvõttes loob eelnev koostoimes muude tõenditega niivõrd ebaratsionaalse kuvandi äriühingute käitumisest ja äritegevusest, et seda ei saa lugeda eluliselt usutavaks. Tehingute kohta vormistatud dokumentides ja asjaosaliste selgitustes esinevad eelkirjeldatud ületamatud ajalised vastuolud, mis viitavad otseselt sellele, et tehinguid ei ole tegelikkuses toimunud. Küll aga on eelkirjeldatud viisil tehingute vormistamine lihtsalt selgitatav juhul, kui lähtuda eeldusest, et dokumendid on koostatud tagantjärele, jätmaks muljet tehingute toimumisest ja põhjendamaks maksukohustust vältivaid väljamakseid äriühingust. Nimelt nähtub kaebaja pangakonto väljavõttelt (I kd, tl 48-53), et OÜ STS ja OÜ VS arvete alusel ülekannete tegemine on toimunud vahetult pärast suuremahulisi laekumisi AS-lt Merko Ehitus ja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ-lt. Laekumiste ja ülekannete tegemise ajaks olid OÜ STS ja OÜ VS juhatuse liikmeteks tõepoolest tehingute kohta vormistatud dokumentidelt nähtuvad isikud (V. M ja V. T), mis selgitab sel hetkel nende märkimist väidetavate tehingute kohta vormistatud dokumentidele. Selliselt tekkinud ajaliste vastuolude ületamise vajadusega on selgitatav maksumenetluse raames tehingutesse P. P isiku „sobitamine“, kes oli selleks ajaks surnud ja ei saanud omapoolseid seletusi anda. Ainsateks tõenditeks, mis on kogutud P. P väidetava seotuse kohta kõnealuste tehingutega, on koopia lihtkirjalikust volikirjast, millel on maksuhalduri jaoks kättesaamatu A. P allkiri, samuti V. T seletus, et viimane volitas P. P. Koopia volikirjast, millel kajastuvad volitaja ja volitatu ei ole kättesaadavad, ei ole kontrollitav, samuti kahandab selle usaldusväärsust asjaolu, et te16
(17)3-12-1040 gemist ei ole originaaldokumendiga. V. T seletus on aga lisaks asjaolule, et seda ei ole võimalik väidetava volitatu kaudu kontrollida, ajalises ja sisulises vastuolus kaebaja enda poolt tehingute kohta esitatud dokumentide ja sündmuste kirjeldusega. Kokkuvõtvalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul lugeda kaalukamateks asjaolud, mis viitavad sellele, et kõnealuseid tehinguid tegelikkuses ei toimunud. 19.

§ 108lg 1 alusel tuleb jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.