Obsah (7)
§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 41§ 162KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-1
§ 212
lg 1 teises lauses sätestatud juhul (
§ 212lg 1).
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (
§ 215lg 3).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
§ 213lg 1 p 5).
Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (
§ 223lg 1).
Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (
§ 116
lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-11-2841 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (
§ 116lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 07.07.2008 teabenõudes Tallinna Vanglale soovis vahistatu M V saada informatsiooni Tallinna Vangla vanglakomisjoni (vanglakomisjon) liikmete nimede ja nendega kontakteerumise/vestlemise võimaluste kohta. Tallinna Vangla 16.07.2008 vastuskirjas selgitati M. Vle, et hetkel vanglakomisjon reaalselt ei toimi ja seetõttu ei ole võimalik taotleja soovitud informatsiooni anda. Justiitsministeeriumi 30.07.2008 vastuses M. V 21.07.2008 teabenõudele loetleti justiitsministri 24.09.2007 käskkirjaga nimetatud vanglakomisjoni liikmed nimeliselt ning selgitati vanglakomisjoni tööd reguleerivaid õigusakte ja istungiteks kogunemise korda, samuti selgitati, et kuni vanglakomisjon pole teisi kontaktandmeid teatanud, võivad kinnipeetavad oma kirjalikud pöördumised komisjonile edastada vangla vahendusel. 03.09.2008 esitas M. V Tallinna Vanglale vanglakomisjonile edastamiseks kinnises ümbrikus kirja, milles soovis saada vanglakomisjonilt informatsiooni komisjoni liikmega kokkusaamise ning nende kontaktandmete, aadresside ja telefonide saamise võimaluste kohta, samuti avaldas ta kirjas soovi kohtuda vanglakomisjoni liikmega. Tallinna Vangla selgitas 11.09.2008 vastuskirjas, et vanglakomisjoni liikme vastuvõtule saamiseks tuleb esitada põhjendatud taotlus (milles peavad olema välja toodud temaatika ja probleemid, mille tõttu vastuvõttu soovitakse) Tallinna Vangla kaudu. M. V esitas 15.09.2008 Tallinna Vangla tegevuse peale vaide tema vanglakomisjonile adresseeritud kirja avamise ja edastamata jätmisega seonduvalt. Justiitsministeerium rahuldas 23.12.2008 vaideotsusega vaide ja tegi Tallinna Vanglale ettekirjutuse M. V kirja vanglakomisjonile edastamiseks. 26.03.2009 esitas M. V vanglakomisjonile Tallinna Vangla kaudu uue kinnises ümbrikus kirja, milles märkis, et ta pole saanud komisjonilt mingit tagasisidet oma 03.09.2008 pöördumisele, ning soovib teada saada, kas tema 03.09.2008 pöördumine on jõudnud vanglakomisjonini, nagu vangla oma 02.02.2009 kirjas kaebajale väidab. M. V esitas 26.05.2009 avalduse Tallinna Vanglale ja 10.06.2009 avalduse Justiitsministeeriumile vanglakomisjoni, mis pole tema pöördumistele vastanud, tegevuse peale, millele Tallinna Vangla vastas 01.06.2009, et vanglakomisjon ei kuulu tema haldusalasse ja Justiitsministeerium vastas 24.08.2009, et ei teosta vanglakomisjoni tegevuse üle teenistuslikku järelevalvet. M. V esitas 22.09.2011 Tallinna Vanglale taotluse 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse ja tsensuuri keelu rikkumise ning inimväärikuse alandamise eest. Mittevaralist kahju on põhjustatud sellega, et Tallinna Vangla avas M. V poolt 03.09.2008 ja 26.03.2009 vanglakomisjonile adresseeritud kinnistes ümbrikutes kirjad, luges need läbi ning jättis kirjad vanglakomisjonile edastamata. Tallinna Vangla jättis 24.11.2011 vastuskirjaga M. V kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vanglakomisjon võib justiitsministri 29.11.2000 määruse nr 57 „Vanglakomisjoni põhimäärus“ § 10 p 2 alusel nõuda vangla juhtkonnalt oma ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente ja andmeid. Vanglakomisjoni 13.12.2007 istungil otsustati, et kinnipeetavad esitavad oma taotlused komisjonile avatult või lahtises ümbrikus, vangla võtab taotlused vastu ja registreerib üldise korra kohaselt ning edastab kokkulepitud sagedusega komisjonile koos omapoolse kommentaariga. M. V oli kõnealuste kirjade esitamise ajal vahistatu ja tema kirjavahetust reguleeris vangistusseaduse (VangS) § 97 lg 1. Selle sätte järgi vahistatu saadetavad kirjad avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ja võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Seega oli vanglal VangS § 97 lg 1 alusel ja vanglakomisjoni 13.12.2007 otsuse kohaselt kohustus tutvuda vahistatu poolt vanglakomisjonile adresseeritud pöördumisega. Kuigi kirjad edastati hilinemisega, ei jäetud neid siiski edastamata. M. V 03.09.2008 pöördumine edastati vanglakomisjoni liikmetele 28.01.2009 ja 2
(6)3-11-2841 26.03.2009 pöördumine edastati 20.05.
- M. V väärikust ei ole alandatud ning talle ei ole tekkinud mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. M. V esitas 07.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja 05.03.2012 kaebuse täienduse, milles palus välja mõista Tallinna Vanglalt 3000 eurot kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest. Mittevaralist kahju on tekitatud kaebaja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse ja tsensuuri keelu rikkumisega. Vanglakomisjoni 13.12.2007 istungil tehtud otsus on ebaoluline. Tõendatud pole, et kaebaja 03.09.2008 ja 26.03.2009 pöördumised vanglakomisjonini jõudsid ja kui jõudsidki, oli see kaebaja enda järjepidevate pingutuste tulemus (teabenõuete, vaiete ja päringute esitamine). 03.09.2008 kiri sisaldas küsimusi vanglakomisjoni tegevuse ja ülesannete kohta, samuti soovis M. V rääkida komisjoni liikmetega vangla probleemidest. Vangla rikkus kaebaja põhiõigusi ja vabadusi sellega, et avas ebaseaduslikult vanglakomisjonile adresseeritud kirjad, luges kirjad läbi ning hoidis neid kinni ega edastanud adressaadile. Kaebaja ei saanudki vanglakomisjoni liikmetega kohtuda, sest
- aasta lõpus viidi ta üle teise vanglasse. Rikutud on PS § 45 lg-t
- Alandatud on kaebaja inimväärikust. Tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada põhiseaduse (PS) § 25, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIK) art 41 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 ja art 41 lg 3 alusel. Samuti tuleb arvestada kohtupraktikat analoogsetes asjades (nt Slavgorodski vs Eesti; Winkler vs Slovakkia; RKTsK asi nr 3-2-1-78-98). Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vanglakomisjoni 13.12.2007 istungil võeti vastu otsus, et kinnipeetavad esitavad oma taotlused vanglakomisjonile avatult või lahtises ümbrikus (adresseerituna vanglakomisjonile), Tallinna Vangla võtab kirjad vastu ja registreerib need üldise korra alusel, vanglakomisjoni poole pöördumise eelduseks on, et kinnipeetav on oma probleemiga juba eelnevalt vangla poole pöördunud, vangla lisab kinnipeetava taotlusele omapoolse kommentaari või kui on, siis ka omapoolse vastuse koopia ning edastab kõik kirjad/taotlused vanglakomisjonile kokkulepitud sagedusega. Seega vanglakomisjonile avatult või lahtises ümbrikus kinnipeetavate kirjade edastamine oli vanglakomisjoni otsustus. Kaebaja 03.09.2008 kirja andis Tallinna Vangla adressaadile üle 28.01.2009 toimunud vanglakomisjoni istungil ning 26.03.2009 kiri edastati adressaatidele 20.05.2012 e-kirjaga. Vastustaja möönab, et kirjad jõudsid adressaadini viivitusega, mille tingis asjaolu, et kuigi vanglale oli pandud kinnipeetavate kirjade vanglakomisjonile edastamise kohustus, polnud kokku lepitud, kuhu need kirjad saata ja mis sagedusega tuleb seda teha. Vangla ei ole riivanud kaebaja PS § 45 lg-st 2 tulenevat õigust sellisel määral, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kirjade avamisel tegutses vangla kokkuleppel kirjade adressaadiga ning vangla tegevuses puudus pahatahtlikkus või eesmärk koguda varjatult teavet. Kahe kirja avamine ja vanglakomisjonile viivitusega edastamine ei saanud kaebaja jaoks kaasa tuua sellist mittevaralist kahju, mille kompenseerimine on võimalik üksnes rahas. Vangla ei välista, et tegevus, kus vangla avas ja luges läbi vanglakomisjonile adresseeritud kirjad ning viivitas kirjade adressaadile edastamisega, oli õigusvastane ja seetõttu vangla vabandab kaebaja ees. Justiitsministeerium leiab, et kaebaja väited tema inimväärikuse alandamisest on selgelt liialdatud. Õigusaktid ei takista vanglakomisjonil korraldada oma töö selliselt, et vangla registreerib vanglakomisjonile adresseeritud kirjad ja edastab need komisjonile koos omapoolse seisukohaga. Juhul, kui vanglakomisjon ei oleks olnud eelnevalt vanglaga kokku leppinud kirjade sellisel viisil edastamises, puudunuks vanglal õigus kirju avada ja kirjad tulnuks edastada suletud ümbrikus. Kui vanglakomisjon oli vanglaga leppinud töökorralduslikult kokku selle, et vangla edastab kinnipeetava kirja koos vangla selgitustega, siis ei ole rikutud kinnipeetava õigust kirjavahetuse saladusele. Vastustaja tegevust kirjade avamisel ei saa pidada õigusvastaseks ainuüksi seetõttu, et kirjad avas konkreetne vanglateenistuja selle tegevuse raames, milles vanglakomisjoniga oli töökorralduslikult kokku lepitud. Vanglakomisjoni vä- 3
(6)3-11-2841 heaktiivne tegevus ei saanud aga takistada vanglal kinnipeetava kirjade edastamist komisjonile ilma liigse viivituseta. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Tõendatud ei ole, et vangla oleks jätnud kaebaja 03.09.2008 ja 26.03.2009 kirjad vanglakomisjonile üldse edastamata, mistõttu ei ole väidetava mittevaralise kahju tekkimist võimalik sellise tegevusetusega seostada. Kaebaja 03.09.2008 kiri anti vanglakomisjonile üle 28.01.2009 ja 26.03.2009 kiri saadeti komisjoni liikmetele 20.05.2009 e-kirjaga. Neid asjaolusid kinnitab Tallinna Vangla direktori asetäitja A K kirjalik selgitus ja asja materjalide juurde võetud vangla ning vanglakomisjoni liikmete e-kirjavahetus. Samas on tuvastatud, et kuigi selleks puudusid objektiivsed takistused, ei edastanud vangla kinnipeetava kirju vanglakomisjonile koheselt nende saamisel, vaid oli õigusvastaselt viivituses. Selline viivitus ei saanud käesoleval juhul tekitada rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Õigusaktid ei sätestanud vanglakomisjonile adresseeritud kirjade edastamise tähtaega ja korda ning adressaat, kellele need tulnuks edastada mõistliku aja jooksul, oli küll olemas, kuid reaalselt ei tegutsenud. Seetõttu kirjade viivitamatu edastamine ei oleks aidanud kaasa kaebaja avaldustele reageerimisele ning faktilisi tagajärgi viivitusel ei olnud. Samuti on vastustaja selgitanud kaebajale kirjade edastamisega viivitamist ning kaebaja ei olnud selles osas teadmatuses. Ilmselgelt ei ole viivituse näol tegemist inimväärikuse alandamise juhtumiga, kuna kaebaja poolt esile toodud vastustaja eksimus ja selle tagajärjed ei ületa koosmõjus sellist minimaalset raskusastet, mida EIÕK praktikat arvestades võiks pidada inimväärikust alandavaks käitumiseks. Vangla ei saa vastutada selle eest, et vanglakomisjon ei tegutsenud ega vastanud kaebaja pöördumistele. Kaebaja kirjad vanglakomisjonile avati vangla poolt ja nende sisuga tutvuti ilma kaebaja juuresolekuta. Selline tegevus on käsitletav sõnumisaladuse rikkumisena. Rikkumist ei muuda olematuks vastustaja ja vanglakomisjoni vaheline kokkulepe selle kohta, et vangla avab vanglakomisjonile adresseeritud kirjad ja tutvub nende sisuga omapoolse seisukoha esitamiseks. Selline kokkulepe ei ole käsitletav põhiõiguse piiramise lubatud alusena. Vangla kohustuseks on põhiõiguste järgimine ja sellest tulenevalt tulnuks sellise kokkuleppe, mis riivab isiku põhiõigusi, sõlmimisest hoiduda. Asjaolu, et üks kirjavahetuse pool andis nõusoleku temale adresseeritud kirjad avada ja läbi lugeda, ei muuda rikkumist olematuks, seda ka põhjusel, et kaebaja ei olnud sellisest nõusolekust eelnevalt teadlik ega saanud sellega arvestada. Juhtumi asjaolusid arvestades ei ole aga kaebajale sõnumisaladuse rikkumisega tekitatud rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Vanglakomisjon ise soovis, et pöördumised edastataks koos vangla selgitustega, milline praktika ei ole küll õiguspärane, kuid näitab siiski, et vangla ei käitunud omavoliliselt kantuna eesmärgist saada kirjadest enda jaoks teavet, kontrollida kirjavahetust oma huvidest lähtuvalt ning kaebajat kahjustaval eesmärgil; samuti ei sisaldanud kaebaja pöördumised eraelulist või muud delikaatset teavet. Tsensuuri keelu rikkumisega ei olnud antud juhul tegemist, kuna kaebaja väljendusvabadust ei ole tsenseeritud. Kaebaja 03.09.2008 ja 26.03.2009 avaldused vanglakomisjonile ei sisaldanud üldse mingit arvamust või veendumust. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-43-11 p-s 18 leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on kolleegiumi senises praktikas (11.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine. Ala4
(6)3-11-2841 tes 01.01.2012 kehtiv
§ 41
lg 5 näeb õigusvastasuse tuvastamisega kahju hüvitatuks lugemise võimaluse sõnaselgelt ette. Ka EIÕK praktikas on peetud rikkumise hüvitamiseks piisavaks rikkumise tuvastamist (nt 19.05.2002 Stojanovic vs Serbia; 05.10.2010 Jovančic vs Serbia, millistes asjades oli vaidlusaluseks sündmuseks kohtule adresseeritud kirjade avamine, mis on selgelt intensiivsem riive). Kaebaja viidatud Slavgorodski vs Eesti asjas (kus sõlmiti 12.09.2000 sõbralik kokkulepe) oli tegemist kohtuga peetud kirjavahetuse saladuse rikkumisega, milline riive ei ole võrreldav käesolevas asjas toimunuga. Käesoleval juhul on vastustaja oma rikkumisi tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud, millega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Seetõttu ei pea kohus käesolevas asjas eesmärgipäraseks
§ 41
lg 5 alusel vastustaja toimingute õigusvastasust veel ka kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES M. V apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant jääb vaide- ja halduskohtumenetluses esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning leiab, et halduskohus on kohaldanud materiaalõigust vääralt ja teinud ebaõige otsuse. Kohtuotsuse resolutsioon ei ole selge ja arusaadav ega vasta
§ 162nõuetele.
Tuvastades otsuse põhjendavas osas vangla toimingute õigusvastasuse, ei oleks saanud kohus jätta kaebust rahuldamata. Otsuse resolutsiooniga on jäänud vastustaja toimingute õigusvastasuse küsimus lahendamata. Ebaõige on kohtu väide, et vastustaja on oma eksimusi tunnistanud ja kahetsenud. Pigem on vastustaja õigustanud oma tegusid ning ainult möönnud, et kirjad avati, loeti läbi ja viivitati adressaadile edastamisega. Vangla õigusvastaste toimingutega rikuti kaebaja põhiseaduslikke õigusi ja alandati tema inimväärikust. Vangla on käitunud teadlikult õigusvastaselt, on oma tegusid õigustanud ega ole siiralt kahetsenud. Vastustaja on kaebaja õigusi ja vabadusi intensiivselt riivanud, mistõttu mittevaralise kahju summas 3000 eurot hüvitamise nõue on põhjendatud ja kaebus tuleb rahuldada. Nimetatud summa on proportsionaalne rikutud õigustega ning kooskõlas nii EIÕK kui ka Riigikohtu praktikaga. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla ei tegutsenud pahatahtlikult ja eesmärgiga rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Asjaolu, et vangla selgitas oma käitumist kaebaja kirjadega toimetamisel ei tähenda et vangla oma tegevust õigustaks. Kohtuotsuse resolutsioon on selge ja arusaadav. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei tähenda, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue oleks tulnud ilmtingimata rahuldada. Esitatud oli mittevaralise kahju rahas hüvitamise, mitte tuvastusnõue. Kohus selgitas piisava põhjalikkusega, miks vastustaja vabandamine kaebaja ees on käesoleval juhul kohaseks mittevaralise kahju hüvitamise viisiks. Justiitsministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja ollakse seisukohal, et arvestades kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid ja kohtu poolt neile antud asjakohast hinnangut, tuleb pidada vangla vabandamist kaebaja ees proportsionaalseks mittevaralise kahju hüvitamise viisiks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtuotsuse resolutsioon on selge ja ühemõtteliselt arusaadav ning apellandi vastupidine väide on alusetu. Kaebaja esitas kohtule ja kohus võttis menetlusse hüvitamiskaebuse, milles paluti kompenseerida rahas Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega kaebajale tekitatud mittevaraline kahju. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 127 lg-st 6 ja tsiviilkohtumenetluse sea5
(6)3-11-2841 dustiku § 233 lg-st 1 tulenevalt mittevaralise kahju eest määratava hüvitise suuruse üle otsustab kohus diskretsiooni kohaselt, arvestades rikkumise laadi, raskust jt asjaolud, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Käesoleval juhul jättis halduskohus kaebuse mittevaralise kahju rahas kompenseerimise nõudes rahuldamata ja selgitas, et kuigi vastustaja tegevus oli õigusvastane ja kaebaja põhiõigusi rikkuv ning seega eeldused mittevaralise kahju hüvitamiseks on täidetud, on vastustaja kaebaja õiguste rikkumist tunnistanud ja tema ees vabandanud, mida saab asja tehiolusid arvestades pidada kohaseks kahju hüvitamise viisiks rahas kompenseerimise asemel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Samuti nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtuga, et kuna vastustaja on oma tegevuse õigusvastasust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud, siis ei ole eesmärgipärane tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasust kohtuotsuse resolutsioonis. Ringkonnakohtul ei ole põhjust vastustaja vabanduse siiruses kahelda. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Pooled ei ole esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe Oliver Kask 6
(6)