3-11-1833/73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi

1. oktoober 2013, Tartu 3-11-1833 Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 18.06.
2. a ja 19.06.
3. a toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 20.04.
4. a otsus Aleksandr Streltsovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksandr Streltsov Vastustaja Viru Vangla Vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 20.04.
5. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni
6. oktoobrini
7. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. A. Streltsov esitas Tartu Halduskohtusse kaebuse Viru Vangla 18.06.
9. a ja 19.06.2011.atoimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Viru Vanglas toimus 18.06.2011 tulekahju, mistõttu evakueeriti osakonna kinnipeetavad jalutusboksi. Jalutusboksis tuli viibida 18.06.2011 kella 22.00-st kuni 19.06.2011 03.00-ni. Jalutuboksis kaebaja külmetas, sest öö oli külm ning jopesid ei antud. Lisaks soovis kaebaja minna tualetti, kuid teda ei lastud, sest keegi P-2 kartseris süütas madratsi. Kui pärast 5 tunni möödumist kaebaja kambrisse lubati, tuli poolteist tundi koristada, sest kambris oli tahmane. Kambris teostati läbiotsimine, dokumendid paisati põrandale laiali, voodipesu samuti. Madrats oli mustade jalanõudega ära määritud. Relvastatud üksuse maskides liikmed karjusid A. Streltsovi peale, käskisid lahti riietuda ning kaks korda paljalt kükitada, mis alandas kaebaja inimväärikust. Kui lõpuks kaebaja uinuda sai, avati kambri uks ja võeti ära madrats. HALDUSKOHTU LAHEND
10. Tartu Halduskohtu 20.04.
11. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tulekahju on kahtlemata vangla julgeolekut, vanglaametnike ning kinnipeetavate elu ja tervist ohustav sündmus, mistõttu oli vajalik uneaja katkestamine ning kinnipeetavate operatiivne evakueerimine. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, millistel kaalutlustel evakueeriti kinnipeetavad jalutuboksidesse, mitte nt teiste osakondade kambritesse. Mis puudutab kaebaja väiteid, et ta külmetas jalutusboksis kuna ei antud selga soojemaid riideid, siis selles osas on kaebaja väited paljasõnalised ning tõendamata. Kohtul ei ole usaldusväärseid andmeid selle kohta, et kaebajale ei antud jopet jalutusboksis viibimise vältel. Samuti on paljasõnalised kaebaja väited külmetamise kohta. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et jalutusboksis viibimine oleks mingil viisil kahjustanud kaebaja tervislikku seisundit. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isegi kui kaebajal tuli jalutusboksis viibida üleriieteta, võis see küll tekitada teatud ebamugavustunnet, kuid ei saanud riivata kaebaja inimväärikust. Tulekahju on oma olemuselt erakorraline ja paratamatult üleelamisi tekitav sündmus. Edasise kahju ärahoidmiseks tuleb reageerida võimalikult operatiivselt. Kiiret tegutsemist nõudva sündmuse puhul teatud ebamugavuse tundmisel inimväärikuse riivele viitamine on kohtu hinnangul lubamatu ja kohatu. Vangistusseaduse (VangS) § 66 lõike 11, § 68 lg 4 ja § 71 lg 8 alusel kehtestatud justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 “Järelevalve korraldus vanglas” § 13 järgi on vanglaametnikul kohustus asuda kohe tõrjuma vahetut ohtu vanglateenistuse ametniku või muu isiku elule ja tervisele. Iseenesest mõistetavalt saab alles pärast esmaste ja olulisemate toimingute (kinnipeetavate evakueerimine, tulekahju kustutamine, ruumide ventileerimine) pöörata tähelepanu kinnipeetavate soovidele ning vajadusel korraldada tualetti viimist. Kuna osakonnas toimus tulekahju, mille põhjustas kinnipeetav madratsi süütamisega, oli objekti läbiotsimise vajadus julgeoleku ja sisekorra tagamiseks eesmärgipärane ja põhjendatud ennetamaks samalaadset sündmust. VangS § 66 lg 11 ja § 68 lg 4 ja § 71 lg 8 alusel kehtestatud justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 3 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil. Kuna kaebaja viibis läbiotsimise ajal objektil, tulenes eelviidatud justiitsministri määruse sättest kohustus otsida läbi ka kinnipeetav. Selleks oli põhjendatud vajadus välistada kinnipeetaval keelatud esemete olemasolu. Seda, kas toimub täielik või osaline läbiotsimine, otsustavad läbiotsijad. Antud juhul teostati täielik läbiotsimine, veendumaks, et kinnipeetaval ei oleks kehaõõnsustesse peidetud keelatud esemeid ning ennetamaks võimalikke uusi süütamisi. Kaebaja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, et läbiotsimise käigus oleks rikutud privaatsusnõuet. Kuna läbiotsimise eesmärgiks oli vangla julgeoleku tagamine ja selline võimalus on seaduses otseselt ette nähtud ning läbiotsimisel järgiti VangS § 68 lg 1 ning määrusest 81 tulenevat korda kasutades kaebaja suhtes kõige vähem isiku õigusi riivavat läbiotsimisviisi, ei ole alust väita, et selline tegevus kahjustas või alandas kinnipeetava inimväärikust. Mis puudutab kaebaja väiteid, et relvastatud üksuse liikmed karjusid tema peale, nõustub kohus siinkohal vastustaja seisukohtadega, et korraldus tulebki anda selgelt kuuldavalt ja arusaadavalt, et see oleks ühemõtteliselt mõistetav ja vastuvaidlematult täidetav, mistõttu võib seda pidada tavalisest valjuhäälsemaks rääkimiseks. Meelevaldne on kaebaja arvamus, justkui peaks relvastatud üksus kinnipeetavale korraldusi andma tavapärase kõne valjuse ja tooniga. Seega on kaebaja kaebus põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12. A. Streltsov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. 2 Kartseris viibivatele kinnipeetavatele ei antud mingeid jopesid. Kaebaja arvab, et sellise tegevusega alandati inimväärikust. Kaebajat piinati alates õhtul kella 22-st kuni hommikul kella 03-ni. Ajavahemiku 18.06.2011 kuni 19.06.2011 osas ei küsitletud ühtegi tunnistajat ja kaebaja ei olnud ainuke, kes sai kannatada. Kaebaja palub apellatsioonkaebuse õiglaselt läbi vaadata.
13. Justiitsministeerium palub jätta A. Streltsovi apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohus on tõendeid hinnanud õigesti. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses selgelt märkinud, milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Kuna kaebaja pole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi uut väidet, mille osas ei oleks vastustaja juba kohtule seisukohti esitanud, siis palub vastustaja kohtul arvestada halduskohtule 30.12.
14. a esitatud avalduses nr 1.2-3/15564 ja 14.03.
15. a esitatud avalduses nr 13-3/1581 märgituga.
16. Viru Vangla palub jätta A. Streltsovi apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Vastustaja palub ringkonnakohtul arvestada halduskohtule esitatud 25.10.
17. a vastuses nr 1.2-2/38126-3 toodud seisukohtadega. Kuna kaebaja ei too ühtegi uut väidet, siis palub vastustaja ka arvestada varem esitatud kirjalike seisukohtadega ja ei pea vajalikuks seal kirjapandut käesolevas vastuses korrata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 20.04.
19. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. Kõigepealt on kaebaja apellatsioonkaebuse sisu suhteliselt laialivalguv ja koosneb põhiliselt solvavatest väljenditest halduskohtu aadressil. Samas on sellest võimalik aru saada, et ta vaidlustab halduskohtu otsust täies ulatuses.
20. Asjas puudub vaidlus selle üle, et 18.06.2011 toimus Viru Vangla peahoone teisel korrusel tulekahju, mille tõttu oli vajalik osakonnas viibivad kinnipeetavad ümber paigutada, kuna sellega oli võimalik tagada nii vangla julgeolekut, kui kaitsta kinnipeetavate tervist. Kuna tulekahju tõttu olid vangla ruumid suitsu täis, siis oli vajalik need enne kinnipeetavate tagasipaigutamist ventileerida, millega oli võimalik vältida ohtu ruumides viibivate inimeste tervisele. Seega ei saa kinnipeetavate ümberpaigutamist pidada õigusvastaseks, kuna see oli eelkõige nende tervise kaitsmise huvides. Seoses sellega, et tegemist oli kiireloomulise ümberpaigutamisega ja vastustaja ei olnud teadlik ajavahemikust, millal oli kinnipeetavaid võimalik uuesti ruumidesse tagasi viia, siis oli õigustatud nende operatiivne paigutamine jalutusboksidesse. Seega ei ole võimalik lugeda õigusvastaseks kaebaja paigutamist jalutusboksi. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et tema hoidmine 5 tunni jooksul jalutusboksis oli tema inimväärikust alandav. Tegemist oli suvise ajaga ja isegi kui kaebaja tundis mingit külmatunnet, siis ei saa seda pidada inimväärikust alandavaks. Vastustaja on kinnitanud, et kinnipeetavatele jagati jalutusboksides viibimise ajal ka jopesid. Isegi kui eeldada, et kaebaja ei saanud tõepoolest jopet, siis ei ole see toimunud vastustaja tahtliku tegevuse tulemusena. Samuti oli kaebajal sooja saamiseks võimalik tegeleda kehakultuuriga. Samuti ei saa inimväärikust alandava tegevusena vaadelda seda, et kaebajal ei võimaldatud kasutada tualetti. Kaebaja ei ole kinnitanud, et ta soovis tualeti kasutamist, kuid sellest keelduti. Ringkonnakohus leiab, et kui kaebajal oleks olnud tõepoolest vajalik tualetti kasutada, siis oleks ta kindlasti sellesisulist soovi avaldanud ja ringkonnakohtul puudub alus eeldada, et seda soovi ei oleks arvestatud. 3 Tõepoolest tuleb nõustuda kaebajaga, et seoses tulekahjuga ja jalutusboksi viimisega ei olnud kaebajal võimalik magada nii kaua kui oli ette nähtud. Samas oleks vastustaja kaebajale päevasel ajal madratsi lubamisega arestikambris ise rikkunud Viru Vangla kodukorra p 6.18, mille kohaselt voodivarustus võetakse päevasel ajal kambrist ära. Vähem magada saamine erandlikel asjaoludel võis tekitada kaebajale küll ebamugavusi, kuid see ei ole aluseks tunnistada selline tegevus õigusvastaseks.
21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudub alus tunnistada õigusvastaseks ka relvastatud üksuse tegevust. Antud juhul oli relvastatud üksuse kasutamine vajalik seoses sellega, et kuna tulekahju toimus öisel ajal, siis oli vanglas tööl vähem ametnikke, millega seoses ei olnud võimalik vangla julgeoleku tagamine ainult oma jõududega. Samuti oli vajalik läbi viia kinnipeetavate ja nende kambrite läbiotsimine keelatud esemete (eelkõige süütamisvahendite) leidmiseks, mis samuti nõudis lisajõudu. Relvastatud üksuse liikmete poolt korralduste andmine veidi valjemas toonis oli seotud sellega, et korraldused oleksid üheselt mõistetavad ning et neid täidetaks vastuvaidlematult. Samuti ei ole võimalik käsitleda õigusvastasena seda, et kaebajal kästi ilma riieteta teha kaks kükki. Halduskohus on viidetega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale õigesti leidnud, et isiku keha läbiotsimine ei ole iseenesest vastuolus konventsiooni nõuetega, kuid ei tohi olla rutiinne meede ning selle teostamise viis ei tohi anda kinnipeetavat vanglaametniku meelvalda. Kohtupraktika kohaselt on kükkide tegemine kõige vähem isiku õigusi riivav viis teha kindlaks, et kinnipeetav ei ole oma kehaõõnsustesse peitnud keelatud esemeid. Seega ei ole kaebaja lahtiriietumine ja kükkide tegemine vaadeldav õigusvastase tegevusena.
22. Kaebaja oli kogu käesoleva asja menetluse käigu vältel vabastatud menetluskulude tasumisest. Samuti puuduvad menetluskulud ka vastustajatel. Seega mingit menetluskulude väljamõistmist asjas ei toimu. Tiina Pappel Madis Ernits 4 Agu Timmi