← Eesti

2-13-37264/22

Obsah (9)§ 88§ 6§ 107§ 97§ 100§ 43§ 71§ 68§ 109

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. november 2013. a, Tallinn, kohtu kant

) § 104 lg 1, mis näeb ette, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja ütles pooltevahelise töölepingu üles 25. juuni 2013 avaldusega

§ 88lg 1 p 3 alusel (TVK tlk 29).

Vaidlust ei ole selles, et hageja sai kostja avalduse kätte

  1. juunil
  2. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluse esinemise peab esile tooma ja tõendama pool, kes sellele tugineb, st käesolevas asjas kostja.

§ 88

lg 1 p 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Ülesütlemisavalduse kohaselt loeb kostja tööandja korralduseks tervisetõendi esitamise nõude ja rikkumiseks tõendi esitamata jätmise. Sisuliselt tugineb ülesütlemine sellele, et hagejal puudus tervisetõend. 4

(7)2-13-37264
  1. Toiduseaduse (ToiduS) § 28 lg 1 kohaselt peab toitu käitleval töötajal ning oma tööülesannete tõttu toiduga või selle käitlemisvahenditega kokkupuutuval töötajal, samuti toidu käitlemisruume puhastaval töötajal nakkushaiguste tuvastamiseks ning nende leviku tõkestamiseks olema kirjalik tervisetõend. ToiduS § 28 lg 2 kohustab sisuliselt tööandjat nõudma töötajalt tervisetõendi olemasolu enne töösuhte algust ja korrapäraselt töösuhte ajal. ToiduS § 28 lg 4 keelab lubada ilma tervisetõendita töötajat tööle, kus ta võib toitu saastada. Pooled ei vaidle selle üle, et töötades kostja juures kelnerina vastas hageja ToiduS § 28 lg-s 1 töötaja kohta märgitud tingimustele.
  2. Eelmises punktis märgitust tuleneb muu hulgas, et töötajal ei ole kohustust oma tervisetõendit tööandjale üle anda. Nimelt nõuab ToiduS § 28 lg 1 tervisetõendi olemasolu, mitte aga selle tööandjale üleandmist. Hageja on tõendanud, et tal oli tervisetõend olemas (allkirjastamata ärakiri TVK tlk 39 ja allkirjastatud duplikaat tlk 64). Siiski ei tarvitse see asjaolu olla piisav hagi rahuldamiseks. Hageja ei ole tõendanud tervisetõendi kostjale esitamist. Võlaõigusseaduse § 6 lg 1 sätestab, et lepingupooled peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega ei oleks kooskõlas kui töötaja saaks tugineda tervisetõendi olemasolule ilma seda tööandjale esitamata.
  3. Pooled ei leppinud töölepingus ega selle lisades kokku tervisetõendi esitamise korda ja tähtaegu. Nii töölepingust kui ka kostja avaldustest nähtub, et kostja ei nõudnud hagejalt tervisetõendit töölepingu sõlmimisel. Kostja ainus tõend tervisetõendi nõudmise kohta on väidetav üldine kõigile töötajatele suunatud teatis (tlk 73), millega tutvumist on hageja eitanud. Hageja tööülesannetest kelnerina, samuti töölepingus ja selle lisades tervisetõendi kohta kokkulepete puudumisest järeldab kohus, et kostja sai teada hageja tervisetõendi väidetavast puudumisest kohe töölepingu sõlmimisel, st
  4. mail
  5. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks nõudnud hagejalt tervisetõendi esitamist katseajal, st kuni
  6. septembrini 2012 või ka töölepingu tähtajatuks muutumise perioodil, st
  7. aasta veebruaris-märtsis.

§ 88

lg 4 sätestab, et tööandja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kohtu hinnangul on tervisetõendi puudumisest teadasaamise mõistlik aeg lühem kui katseaeg.

§ 6

lg 1 kohaselt on katseaja eesmärgiks hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Tervisetõendi olemasolu on hõlpsasti kontrollitav ega eelda sama pikka perioodi kui näiteks töötaja oskuste, võimete ja isikuomaduste hindamine. Kohus tuvastab, et töölepingu kostjapoolne ülesütlemine ei toimunud mõistliku aja jooksul tervisetõendi puudumisest teadasaamisest. Seetõttu ei vasta ülesütlemine seaduse, täpsemalt

§ 88lg 4 nõuetele ja on tühine.

16. Kostja on lisaks tuginenud sellele, et töölepingu ülesütlemise aluseks oli kostja korralduse rikkumine.

§ 88

lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Ülesütlemisavalduses märgib kostja, et ta on hagejat eelnevalt hoiatanud, aga ühtegi tõendid kostja eelneva hoiatamise kohta esitanud ei ole. Järelikult on eelneva hoiatamise asjaolu tõendamata ja ülesütlemine ei vasta ka

§ 88lg 3 nõuetele, st on ka seetõttu tühine.

Hageja esimene nõue tuleb rahuldada. 17. Hageja teise nõude õiguslik alus on

§ 107

lg 2, mille kohaselt sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud juhul lõpetab muu hulgas kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Riigikohtu praktika järgi tuleb kohtul üldjuhul lõpetada tööleping ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgimise korral 5

(7)2-13-37264 (Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16 teine lõik). Pooled ei vaidle selle üle, et enne töölepingu ülesütlemist oli töösuhe kestnud üle aasta, st

§ 97

lg 2 p 2 järgi tuli erakorralisest ülesütlemisest teatada ette vähemalt 30 kalendripäeva.

  1. Hageja sai ülesütlemisavalduse kätte
  2. juunil
  3. Kohus tuvastas hageja esimest nõuet lahendades, et kostjapoolne töölepingu ülesütlemine oli tühine. Seega tuleb kohtul ka teine nõue rahuldada ja lõpetada tööleping
  4. juulist
  6. Hageja kolmanda nõude õiguslik alus on

§ 100

lg 5, mille ülesütlemisest vähem ette teatamise korral on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Käesoleval juhul on vähem ette teatatud ajaks 30 kalendripäeva. Hageja väidab, et tema keskmine töötasu oli 350 eurot (neto) kuus ja nõuab selles summas hüvitist. Lisaks on hageja esitanud 2013. aasta juunikuu töögraafiku (tlk 10), mille järgi hageja oleks juunis olnud tööl veel kaks vahetust (26. ja 28. kuupäev, mõlemad alates kl 16:00-st kuni sulgemiseni, st kl 1:00-ni, vrd varasemad graafikud tlk 66–69). 20.

§ 100

lg-s 5 sätestatud hüvitise eesmärk on tagada töötajale töötasu, mida ta oleks saanud etteteatamistähtaja järgimise korral. Juunis oleks hageja saanud töötada veel kaks 9-tunnist vahetust, st kokku 18 tundi. Pooled leppisid töölepingus kokku täistööajaga töötamises, st tööandjal oli

§ 43lg-te 2 ja 3 järgi kohustus anda hagejale tööd 40 tundi nädalas.

Eelmises punktis märgitud graafikutest nähtub, et hageja töötas kõigil nädalapäevadel, seega tuleb määrata juulis eeldatavalt töötatavaks ajaks 143 tundi ( ≈ 25 / 7 × 40 ). Kokku jäi hagejal töötamata 161 tundi ( = 18 + 143), mille eest töölepingu p 4.1 järgi tulnuks kostjal maksta tasu vähemalt 425,04 eurot ( = 161 × 2,64). Hageja nõuab hüvitist väiksemas summas (350 eurot), järelikult tuleb hageja nõue rahuldada. Seetõttu ei tule kohtul hinnata, milliste tundide eest pidanuks kostja maksma suuremat tasu õhtusel ja öisel ajal töötamise eest. 21. Hageja neljanda nõude õiguslik alus on

§ 71

, mille järgi töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Pooled on üksmeelsed, et hageja ei kasutanud põhipuhkust töölepingu kehtivuse ajal. Kostja väidab, et ta hüvitas kasutamata puhkuse

  1. juuni 2013 maksega, millest 222,88 eurot (brutosummas 293,88 eurot) oli hüvitis 31 kasutamata puhkusepäeva eest. Kostja arvestus on esitatud tlk 33–34 ja
  2. Töölepingu p 3.1 järgi oli hageja puhkuse kestus 28 kalendripäeva aastas. Puhkust arvestatakse kalendriaastate järgi (

§ 68lg-d 3 ja 4).

Pooled ei vaidle selle üle, et

  1. aasta eest jäi hagejal kasutamata 17 puhkusepäeva, aga on erimeelsed küsimuses, mitu päeva puhkust oli hagejal kasutamata
  2. aasta eest. Hageja väitel oli neid päevi 16, kostja väitel
  3. Kostja on arvestanud keskmise töötasu lähtudes aprilli palgast 66 eurot ja kuue kuu (detsember 2012 – mai 2013) kogupalgast 1 640,40 eurot. Samas on kostja möönnud, et hagejal oli õigus saada veel 234 eurot (207,71 eurot neto) aprillikuu töö eest (palgateatis tlk 36).
  4. Kohus leiab, et hageja nõue kasutatama põhipuhkuse hüvitise saamiseks on põhjendatud osaliselt. Kostja on ebaõigesti jätnud arvesse võtmata
  5. aasta aprillikuu eest hiljem välja makstud brutopalga 234 eurot. Koos selle summaga moodustaks hageja brutotöötasu aprilli eest 300 eurot ( = 234 + 66 ). Hageja väitel töötas ta aprillis täistööajaga, seda väidet ei ole kostja kahtluse alla seadnud. Seega tuli kostjal aprilli eest maksta hagejale vähemalt töötasu alammäära, mis vastavalt Vabariigi Valitsuse
  6. jaanuari
  7. aasta määruse nr 6 (Töötasu alammäära kehtestamine) §-le 1 on 320 eurot. Selle summani tuleb aprilli osas arvestatavat töötasu suurendada. Samuti on hagejal õigus saada
  8. aasta eest kokku hüvitist 16 puhkusepäeva eest, sest kohtu hinnangul lõppes tööleping alles
  9. juulil 2013, st tööleping kestis
  10. aastal 206 päeva ja sellel vastab 16 puhkusepäeva (28/365 × 206 ≈ 15,8). Seega tuleb puhkusetasu arvestust korrigeerida järgmiselt: 6

(7)2-13-37264 − ühe kalendripäeva hüvitis arvutada 254 euro võrra suuremast summast, st 1894,40 eurot ja selleks kujuneb 10,95 eurot ( = 1894,4 / 173 ); − päevade arvu suurendada kahe võrra; − kokku tuli kostjal hüvitada 361,35 eurot ( = 33 × 10,95 ), millest kostja hüvitas 293,88 eurot ja täiendavalt tuleb kostjalt välja mõista 67,47 eurot (bruto); − rahuldamata jääb hageja nõue kasutamata puhkuse hüvitamiseks summas 107,53 eurot. 23. Hageja viienda nõude õiguslik alus on

§ 109

lg 1 esimene lause, mis sätestab muu hulgas, et kui kohus lõpetab töölepingu sama seaduse § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama sätte teise lause alusel võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja nõuab hüvitist kolme kuu keskmise töötasu summas.

  1. Hageja keskmine töötasu tuleb arvestada lähtudes samast perioodist nagu kostja võttis aluseks puhkusehüvitise leidmisel arvestades eespool p-s 22 tehtud parandusega aprillikuu töötasu osas. Hageja kuue kuu töötasu moodustab summa 1894,40 eurot ja ühe kuu keskmine 315,73 eurot ( = 1894,4 / 6 ). Nimetatud summa on väiksem töötasu alammäärast, aga hageja töötas keskmise arvutamise aluseks võetaval perioodil suurema osa osalise tööajaga.
  2. Kohus ei nõustu kostjaga, et käesoleva juhtumi asjaoludel tuleks töötaja kasuks väljamõistetavat hüvitist vähendada. Kostja ütles töölepingu hagejaga üles pärast seda, kui hageja oli õigustatult pöördunud TVK-sse aprillikuu eest vähem saadud töötasu hüvitamise nõudes. Ülesütlemine toimus ajal, kui vaidlus TVK-s oli veel pooleli. Sellest järeldab kohus, et kostja tööandjana ei toiminud heas usus. Kolme kuu keskmise töötasu summas hüvitise väljamõistmine on põhjendatud. Eelneva põhjal tuleb hageja viies nõue rahuldada osaliselt summas 947,19 eurot ( = 3 × 315,73 ) ja rahuldamata jääb see summas 102,81 eurot.
  3. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata postisaadetise sündmuste ülevaate (TVK tlk 40–41), puhkuseavalduse (tlk 45) ja päevakassade kviitungid (tlk 65), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Hageja on küll tuginenud nn tulemustasule, kuid ei ole tõendanud poolte sellekohast kokkulepet ega praktikat, mistõttu kohus ei arvestanud otsuses keskmise töötasu tuvastamisel hageja võimaliku lisatasuga. Selget nõuet lisatasu saamiseks ei ole hageja esitanud.
  4. Tsiviilasja hind on TsMS § 134 lg-te 1 ja 3 ning § 124 lg 1 alusel 1 575 eurot.
  5. Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja sellest tulenevalt ka hageja rahalised nõuded olulises osas (kokku 87 % = 1364,66 / 1575 ), siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.