KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2013, Tartu Haldusasja number 3-12-1234 Haldusasi Ai

) § 2 lõigetest 4 ja 5 tulenevaid põhimõtteid.

1. b)Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui ta oleks valvurit solvanud, oleks distsiplinaarmenetluse asemel alustatud kriminaalmenetlust.
2. c)Kaebaja ei nõustu halduskohtu arusaamaga, mille kohaselt omab vangistust reguleerivate õigusaktide tutvustamisel tähtsust see, et A. Viitkin on Tartu Vanglas korduvalt viibinud. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla on kaebajale vangistust reguleerivate õigusaktide tutvustamata jätmisega jätnud täitmata seadusest tuleneva kohustuse ning seetõttu ei saa kaebajat karistada.
3. d)Kaebaja ei nõustu halduskohtu arusaamaga, mille kohaselt on ühe valvuri seletused usaldusväärsemad kui A. Viitkini ja R.M. seletused. 10. Vastustaja palub 30.10.2012 ringkonnakohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 101-102) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja põhjendused:
4. a)Kaebaja viited

§ 2lg-te 4 ja 5 rikkumisele on alusetud.

Uurimispõhimõte halduskohtumenetluses saab jääda üksnes objektiivse reaalsuse piiridesse. Kui kohtule on 3 esitatud kõik asjakohased dokumendid ja uute tõendite hankimine ei ole enam kuigivõrd tõenäoline, ei ole halduskohtul kohustust sooritada täiendavaid toiminguid.

1. b)Vastustaja möönab, et vanglaametniku solvamine on karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 275 alusel karistatav. Vastustaja selgitab, et Tartu Vangla kodukorra p 7.2.3 keelab kinnipeetavatel teiste isikutega suhtlemisel kasutada muuhulgas solvavaid väljendeid, mis ei tähenda tingimata KarS § 275 koosseisu täitmist ka siis, kui neid väljendeid kasutatakse vanglaametnikuga suhtlemisel. Samuti rõhutab vastustaja, et süüteomenetluses kohaldatav vastutus ning haldusmenetluses kohaldatav distsiplinaarvastutus ei ole tingimata üksteist välistavad.
2. c)Vastustaja on seisukohal, et ütluste usaldusväärsus ei sõltu üksnes neid esitanud isikute hulgast, vaid arvesse tuleb võtta ka väidete usaldusväärsust mõjutavaid sisulisi asjaolusid. Vastustaja rõhutab, et distsiplinaarmenetluse protokollis on selgelt põhjendatud, miks M. Käämeri ütlused on usaldusväärsemad kui A. Viitkini ja R.M. omad. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt ei soovinud R.M. menetluse käigus menetlejale sõnavahetuse kohta selgitusi anda. Küll aga esitas ta need 10.05.2012, kui A. Viitkinile oli tutvumiseks antud distsiplinaarmenetluse protokoll. Kuna R.M. elas A. Viitkiniga samas kambris, on tõenäoline, et R.M. muutis oma tunnistust vastavalt vajadusele vältida kambrikaaslase distsiplinaarkorras karistamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 12. Ringkonnakohus nõustub

§ 201

lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 13. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus ei ole

§ 2

lg-te 4 ja 5 põhimõtteid rikkunud.

§ 2

lg 4 järgi tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Kaebaja ei põhjenda, millega rikkus halduskohus kaebaja arvates

§ 2lg-tes 4 ja 5 toodud uurimis- ja selgitamiskohustust.

Uurimiskohustuse rikkumine eeldanuks distsiplinaarmenetluse käigus vajalike tõendite kogumata jätmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Tartu Vangla kogus distsiplinaarmenetluse käigus piisaval määral tõendeid. Ka on halduskohus selgitanud, miks ta pidas M. Käämeri selgitusi usaldusväärsemaks kui A. Viitkini ja R.M. selgitusi juhtunu kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga tõendite hindamisel. Ühtlasi ei ole kaebaja põhjendanud, milles seisnes halduskohtu poolne selgitamiskohustuse rikkumine ning millised asja lahendamiseks vajalikud tõendid jäid kaebajal seetõttu esitamata.

1. Kaebaja väide, et valvuri solvamise korral oleks alustatud kaebaja suhtes kriminaal-, mitte distsiplinaarmenetlust, on asjakohatu. VangS § 63 lg 1 järgi võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristusi. Vaidlust ei ole selle üle, et Tartu Vangla kodukorra p-de 7.1.3 ja 7.2.3 järgi saab ebatsensuursete ja solvavate väljendite kasutamist pidada rikkumiseks, mille eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust. Kuna vanglal oli seega 4 distsiplinaarkaristuse kohaldamise õigus ning haldusasja materjalidest nähtuvalt kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust ka kohaldati, ei oma tähtsust see, kas vastava rikkumisega oli täidetud ka karistusseadustiku (KarS) §-s 275 toodud teo koosseisu või mitte. Distsiplinaarkaristuse määramine ei tõenda seega käesoleval juhul seda, et rikkumist ei toimunud. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga selles, et haldusmenetluses kohaldatav distsiplinaarvastutus ning süüteomenetluses kohaldatav vastutus ei ole teineteist välistava iseloomuga.
2. Tartu Vangla on käesolevas vaidluses möönnud, et A. Viitkini isiklikus toimikus puuduvad andmed selle kohta, et pärast 17.02.2011, mil A. Viitkin Tartu Vanglasse saabus, oleks talle vangistust reguleerivaid õigusakte allkirja vastu tutvustatud. Samas selgitab vastustaja, et A. Viitkini vangistus algas 14.10.2008, mille jooksul on kaebaja korduvalt viibinud Tartu Vanglas enne 17.02.2011 ning enamiku ülejäänud ajast Viru Vanglas (tl 66). Nii vastustaja kui ka halduskohus on seisukohal, et seetõttu ei saanud kaebajale teadmata olla, et vanglas on vanglateenistuse ametnikega suheldes ebaviisakas käitumine ning solvavate ja ebatsensuursete väljendite kasutamine keelatud. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud seisukohaga. Samas peab ringkonnakohus alusetuks ka kaebaja väidet, mille kohaselt ei olnud vastustajal võimalik kaebajat karistada, kuna kaebajale ei olnud tutvustatud Tartu Vangla kodukorra sätteid. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väidetava teadmatuse tema õigusi ja kohustusi puudutavatest Tartu Vangla kodukorra sätetest lükkavad ümber kaebaja poolt Tartu Vangla direktorile 26.04.2012 esitatud märgukiri (tl 16) ning 27.04.2012 seletuskiri (tl 15). Märgukirjas ja seletuskirjas viitab kaebaja Tartu Vangla kodukorra p-le 5.2 ning väidab, et valvur Käämer on vastavat sätet rikkunud. Märgukirja ja seletuskirja koostamise ajal kehtinud kodukorra p 5.2 sätestas päevakava, sh öörahu aja E-hoone ja S-hoone avatud osakondades paiknevatele kinnipeetavatele. Ringkonnakohus märgib, et ka vaidlustatud Tartu Vangla 16.05.
3. a käskkirja nr. 6-2/823 andmise ajal kehtis Tartu Vangla kodukord samas redaktsioonis. Kehtiva kodukorraga tutvumata ei oleks kaebaja saanud kodukorra p-le 5.2 viidata. Seega pidi kaebaja kursis olema ka kodukorra p-dega 7.1.3 ja 7.2.3, millest tulenes kinnipeetava kohustus olla viisakas ning keeld kasutada teiste isikutega suhtlemisel ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid.
4. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.11.
5. a otsus muutmata. A. Viitkin oli ringkonnakohtus kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 85).

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad A. Viitkini menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel