Obsah (5)

§ 235§ 657§ 654§ 652§ 230

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal 05.11.2013, Tallinn 2-12-37962

) § 162 lg 1). Kohus loeb tuvastatuks järgmised asjaolud:

1. 19.01.2012 sõlmisid hageja (litsentsiandja) ja kostja (litsentsisaaja) koostöö- ja litsentsilepingu toote InfraCrete müümiseks Eestis. Lepingu § 8 kohaselt litsentsisaaja on kohustatud ostma eranditult litsentsiandjalt tagatud miinimumkoguse toodet InfraCrete, mis ajavahemikul 01.06.2012 - 31.12.2013 on 3 tonni nimetatud ajaperioodi kohta.
2. 30.05.2012 saatis kostja esindaja Jüri Vipper hageja esindajale Oliver v. Wolffile e-kirja, pealkirjaga „Ostutellimus“, milles avaldas soovi 3 tonni InfraCrete tellimiseks.
3. 04.06.2012 kinnitas InfraCrete GmbH juhatuse esimees Jens Fischer hageja esindajale O. v. Wolffile, et vastavalt hageja 31.05.2012 e-kirjale kinnitab tellimuse 3 tonni InfraCrete ehitusmaterjalile, hinnaga 14 250 eurot.
4. 27.06.2012 esitas hageja kostjale 1 tonni InfraCrete eest tasumiseks arve 8 094 eurot (koos käibemaksuga).
5. 05.09.2012 saatis hageja kostjale kirja, et kui kostja ei täida 19.01.2012 lepingust tulenevaid täitmata kohustusi hiljemalt 15.09.2012, siis hageja taganeb lisaks nõude esitamisele 2 tonni materjali InfraCrete osas poolte vahel 19.01.2012 sõlmitud lepingust alates 16.09.
7. 10.09.2012 teatas kostja hagejale, et hoopis viimane on pooltevahelist koostöö- ja litsentsilepingut rikkunud, kuna ei ole andnud kostjale toote InfreCrete kasutamiseks ja turustamiseks vajalikku oskusteavet. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja soovis hagejalt osta toodet InfraCrete ühe tonni või kolm tonni.

§ 235

kohaselt on põhistatud kostja väide, et hoolimata 30.05.2012 tellimuskirjas väljendatud soovist osta kolm tonni toodet InfraCrete, sõlmiti poolte vahel kokkulepe üksnes ühe tonni kohta, kuna hageja andis kostjale üle toodet ainult ühe tonni ja esitas arve ainult ühele tonnile. Paljasõnaline on hageja väide, et ta on saatnud kostjale 04.06.2012 arve kolmele tonnile (koos käibemaksuga 24 282 eurot), kuid kuna kostja teatas hagejale oma makseraskustest, lepiti kokku summa maksmises kolmes osas ning kostja on tasunud esialgu vaid ühe tonni eest. Vastavat hageja arvet kostjale kolme tonni materjali eest pole kohtule esitatud. Arve 27.06.2012 on esitatud vaid ühe tonni kohta ning selles puuduvad andmed kostja kohustuse kohta osta välja veel kaks tonni. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et hageja oleks kostjale edasimüümise eesmärgil kaks tonni toodet, mille edasimüügist saadava tuluga ta oleks võinud arvestada (VÕS § 128 lg 4), välja ostnud. Tootjafirma InfraCrete GmbH juhatuse esimees J. Fischer on küll 04.06.2012 kinnitanud hageja tellimuse kolmele tonnile InfraCrete materjalile, kuid see iseenesest ei tõenda, et nimetatud kogus oleks olnud hageja poolt välja ostetud. Samuti on J. 3 Fischer vaidlusaluse koguse väljaostmist hageja poolt oma hilisemas 26.10.2012 e-kirjas eitanud. Õige on kostja osundus, et tal puudus lepinguline kohustus omandada perioodil 19.01 16.09.2012 kolm tonni toodet InfraCrete. Lepingu järgi oli kostjal selleks aega kuni 31.12.

1. Seega ei ole kostja hagejaga sõlmitud koostöö-ja litsentsilepingust või müügilepingust tulenevaid lepingulisi kohustusi rikkunud, mistõttu hagi tuleb nii põhinõude kui viivisenõude osas jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja rikkunud materiaalõiguse norme, kohaldades ebaõigesti kahju hüvitamist ning lepingu sõlmimist reguleerivaid sätteid. Hageja esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad tulenevalt VÕS § 115 lg-st 1 ja § 127 lg-st 4 olema täidetud järgnevad eeldused:
3. poolte vahel on sõlmitud leping;
4. esineb lepingurikkumine;
5. kostja vastutab lepingurikkumise eest;
6. hagejal on tekkinud kahju;
7. lepingu rikkumine ja kahju tekkimine on põhjuslikus seoses. Maakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 9 lg-t 1 ja hinnanud valesti asjas esitatud tõendeid – tellimust, litsentsilepingut ja kostja 10.09.2012 kirja. Hageja on tõendanud kostja 30.05.2012 ekirjaga, et kostja tegi hagejale pakkumuse kolme tonni ehitusmaterjali ostmiseks. Hageja soovi materjali müümiseks näitab InfraCrete GmbH tellimuse kinnitus. Seega on poolte vahel sõlmitud müügileping. Maakohtu järeldus, et kuna kostjal oli toote ostmiseks veel aega kuni 31.12.2013, siis ei tõenda litsentsileping pooltevahelist kokkulepet kolme tonni ehitusmaterjali ostmiseks mais-juunis 2012 ning müügilepingut ei ole rikutud, põhineb spekulatsioonidel. Hageja ei tugine kahju hüvitamise nõudele litsentsilepingust tulenevalt, vaid 30.05.2013 tellimuse tõttu sõlmitud müügilepingust tulenevalt. Lepingulised kohustused tekivad lepingu sõlmimisega, mitte kohustuse täitmise nõudmisega (arve esitamisega). Järeldus, et kuna kostja kaupa vastu ei võtnud, siis poolte vahel puudus kokkulepe kolme tonni kauba müügiks, on meelevaldne. Vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 on vastuvõtuviivitus lepingurikkumine. Kostja ei ole ka 10.09.2012 vastuses vaielnud vastu, et ta on kolm tonni ehitusmaterjali tellinud, vaid väitnud, et ei aktsepteeri nõuet. Hageja on eeltoodust tulenevalt vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 täitnud oma kohustuse. Kuivõrd kostja ei ole kahte tonni vastu võtnud ega selle eest tasunud, siis esineb müügilepingu rikkumine. Vaidlus puudub, et kostja vastutab lepingurikkumise eest. Hagejal tekkis kostja lepingurikkumise tõttu kahju – hageja plaanis kahe tonni kauba edasimüümisel teenida tulu 4 560 eurot. Väär on maakohtu käsitlus, et kuna ei ole esitatud tõendit selle kohta, kas hageja on kolm tonni ehitusmaterjali selle tootjalt välja ostnud, siis ei esine ka kahju hüvitamise nõuet. Oluline on, et hagejal on kauba tootja ees tekkinud kohustus kauba eest tasuda. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 127 lg-t
8. Samuti esineb põhjuslik seos kostja lepingurikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel. Riigikohtu seisukohtade kohaselt (32-1-78-06, 3-2-1-45-08) on põhjuslik seos olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Seega, kui kostja oleks kauba vastu võtnud ja selle eest tasunud, ei oleks hagejal tekkinud kahju. Et rahuldamisele kuulub põhinõue, tuleb rahuldada ka viivisenõue. Vastus apellatsioonkaebusele
9. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kui 4 ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi, ei pea ta

§ 654lg 6 kohaselt põhjendusi kordama.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ta ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kohus on hinnanud valesti tõendeid.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe kolme tonni InfraCrete toote kostjale tarnimises ja ta oli kostjale selle toote tarninud ja selle eest kostjale arve esitanud ja et kostja makseraskuste tõttu lepiti kokku maksmises 3-s osas. Maakohus tuvastas õigesti, et asjas on tõendatud, et pooltel oli kokkulepe ühe tonni toote ostmises ja selle hageja kostjale ostis, 27.06.2012 kostjale selle koguse kohta arve esitas ja kostja selle tasus. Et pooltel oli kokkulepe veel 2 tonni toote ostmises, ja et hageja selle koguse kostja tarbeks ostis, ei leidnud tõendamist. Paljasõnaline on hageja väide arve esitamisest 3 tonni toote hankimise eest ja kostja makseraskustest selle eest tasumisel. Seega on maakohus õigesti jätnud hageja hagi saamata jäänud tulu 4560 euro kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole lepingut rikkunud, ega hagejal jäänud seetõttu tulu saamata. Ükski kaebuse väid ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Ulvi Loonurm Margo Klaar Kaupo Paal 5