nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ §-i 14 lõiget 2, mille kohaselt on sõitja kohustatud esitama kontrolliõigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel. Harju Maakohtusse saabus XXX kaebus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on XXX rahvastikujärgseks elukohaks Tallinn, mistõttu on temale sõit Tallinnas tasuta; XXX esitas kontrolörile tasuta sõidu tõendamiseks isikustatud ühiskaardi ja ID-kaardi; Tallinna Linnavolikogu ei saa seadusandja volituseta hakata sisustama sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet; Andmekaitse Inspektsioon on algatanud järelevalvemenetluse seoses andmete turvalisusega, mistõttu ei pea ta isikuandmete kaitse aspektist oma andmeid levitama; tasuta sõidu kategooriasse kuuluvatele isikutele pandud ühiskaardi valideerimise kohustus on vastuolus PS §-ga 11, kuna piirab ebamõistlikult selliste isikute sõiduõigust; kuna puudub seadus, mis seab sõiduõigust tõendava dokumendi kehtivuse eelduseks valideerimise, siis puudub väärteokoosseis. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet on seisukohal, et tallinlasel on sõiduõigust tõendavaks dokumendiks valideeritud isikustatud e-kaart koos isikut tõendava dokumendiga ning käesolevas asjas on tuvastatud, et XXX oli isikustatud ühiskaart valideerimata; ühiskaart on vahend sõiduõiguse olemasolu tõendamiseks, mitte tasuta sõiduõigust võimaldav dokument – lihtsalt ühiskaardi olemasolu ei näita ega loo sõidusoodustust – selliseks muutub ta alles pärast valideerimist; Tallinna Linnavolikogul on ÜTS §-st 25 lg 1 p 1 ja ÜTS §-st 29 lg 3 tulenev õigus kehtestada sõidusoodustusi; Andmekaitse Inspektsiooni menetlus käib ning ühtset lõpliku seisukohta ei ole seoses eraelu puutumatuse riivega, Andmekaitse Inspektsioon on ka järeldanud, et isikuandmete töötlemine on kooskõlas isikuandmete kaitsega ega riku isikute privaatsust ülemääraselt; valideerimiskohustus on kooskõlas PS §-ga 11, sest abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene – juhul kui ühistranspordis sõidusoodustuse saajad ei oleks kohustatud oma sõidu alustamist valideerima, puuduks omavalitsusel võimalus hinnata inimeste vajadusi ning koostada arengukavasid, mis on omavalitsuse kohustus; kuivõrd kaebuse esitajat karistati ÜTS § 547 lg 1 alusel, siis tuleb jätta kõrvale kaebuse esitaja väited, et tegemist ei ole süüteoga, kuna valideerimise kohustus tuli Tallinna Linnavolikogu
st. Kohtuistungil jäi XXX esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja taotles endiselt kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtu põhjendused ja seisukoht Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ja kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele ning VTMS § 132 p 3 alusel tuleb väärteomenetlus lõpetada väärteokoosseisu puudumise tõttu. ÜTS § 547 lg 1 kohaselt karistatakse sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis. Väärteoprotokolli koostamise ajal, s.o 12.02.2013 kehtinud Tallinna Linnavolikogu 20.09.2012
nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ (edaspidi Määrus) redaktsiooni § 14 lg 2 kohaselt on sõitja kohustatud esitama kontrolliõigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel. Kaebuse kohaselt on XXX Tallinna elanik. Väärteoprotokollist nähtub, et XXX elu- või asukoha aadressiks on XXX, Tallinn.
p 17 kohaselt on tasuta sõidu õigus isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinn. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet on väärteoasja materjalide hulka lisanud veebilehelt www.pilet.ee väljavõtte, millest nähtub, et XXX isikukoodiga isikule on väljastatud 05.01.2013 ühiskaart, mis oli väärteoprotokolli koostamise ajal 12.02.2013 aktiivne.
p 2 kohaselt on sõiduõigust tõendav dokument sõidupilet või muu käesolevas
s nimetatud sõiduõigust tõendav dokument. Sama paragrahvi punkti 3 kohaselt on sõidupilet kantud andmekandjale või elektroonilisse andmekogusse ja elektroonilise sõidupileti või sõiduõiguse olemasolu tõendatakse Eesti Vabariigi isikutunnistuse (ID-kaardi), e-kaardi või muu käesolevast
st tuleneva andmekandja abil. Sõidupileti tooted on: ühe sõidu pilet, tunnipilet, sõidukaart, ühiskaart. 12.02.2013 esitas XXX Tallinna ühistranspordi bussiliinil nr 2/157 ID-kaardi ja isikustatud ühiskaardi, mille jättis valideerimata. Samas oli ID-kaardi ja isikustatud ühiskaardi abil võimalik kergesti kindlaks teha, et XXX on tallinlasena tasuta sõitmise õigus. Kuna tasuta sõidu õigus oli esitatud dokumentidega tõendatud, puudub menetlusaluse isiku teos väärteokoosseis ÜTS § 547 lg 1 järgi.
p 14 kohaselt on valideerimine e-pileti ostmine või sõidu registreerimine validaatori abil igakordsel sisenemisel ühissõidukisse. Valideerimine on kohustuslik kõigile epileti süsteemi sõidupileti kasutajatele ja sõidusoodustuse õigusega isikutele. Kuna XXXl oli tallinlasena tasuta sõitmise õigus, tema ühiskaart oli aktiivne, oli valideerimine vaid sõidu registreerimine. Mitte igasugune kohaliku ühistranspordi korraldust reguleeriva õigusakti rikkumine ei ole väärteona karistatav. Väärteokoosseis on täidetud sõiduõigust tõendava dokumendita ühistranspordis sõitmise eest ÜTS § 547 lg 1 järgi – tallinlasena tasuta sõitmise õigus oli aga esitatud dokumentidega tõendatud. ÜTS § 25 lg 1 p 1 kohaselt on sõidusoodustus teatava kategooria sõitjatele seadusega või seaduse alusel kehtestatud korras antud õigus sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest. ÜTS § 29 lg 3 kohaselt valla- ja linnavolikogu võivad lisaks käesoleva seaduse §-s 27 ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule kehtestada avalikul liiniveol oma eelarvest sõidusoodustusi veel teatava kategooria sõitjatele, samuti suurendada sõidusoodustuse määra. Vastavalt
lg 1 punktile 17 on tasuta sõidu õigus vastavalt §-s 7 ja peatükis 4 sätestatud tingimustel isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinn.
lg 2 p 15 kohaselt on sõiduõigust tõendav dokument valideeritud isikustatud e-kaart koos isikut tõendava dokumendiga. Kohus leiab, et nimetatud ühistranspordiseaduse paragrahvid annavad kohalikule omavalitsusele õiguse teatava kategooria sõitjatele määrata sõidusoodustuse või sõitmise ühissõidukis tasuta. Sellest tuleneb õigus tallinlasele määrata tasuta sõitmine, mitte aga otseselt sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste sisustamise õigus. 11. jaanuaril 2013 teatas Andmekaitse Inspektsioon meediale, et on alustanud Tallinna ühistranspordi piletisüsteemi suhtes järelevalvemenetluse seoses võimalike isikuandmete väärkasutamise ja turvaprobleemidega. Kohus leiab, et 12.02.2013 polnud välistatud, et XXX isikuandmed, mis on seotud tema liikumise ja harjumustega, võivad muutuda kättesaadavaks kõrvalistele isikutele. 13.05.2013 teatas Andmekaitse Inspektsioon (www.aki.ee), et lõpetas Tallinna piletimüügisüsteemi suhtes järelevalvemenetluse. Andmekaitse Inspektsiooni teadaandest nähtub, et isikustatud andmestiku hoidmise turvameetmed ei olnud piisavad, ning andmete turvalisuse huvides tuli vähendada säilitustähtaegu ja teha muid muudatusi. Seega leiab kohus, et 12.02.2013 oli ohustatud XXX põhiseaduslik õigus eraelu puutumatusele, mistõttu ei olnud XXX kohustatud ühiskaarti valideerima ning mille tõttu puuduvad XXX teos väärteo tunnused. Põhiseaduse § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Andmekaitse Inspektsioon jõudis eelpool nimetatud järelevalve lõpetamise teates järeldusele, et järelevalve käigus tehtud muudatuste tõttu ei ohustata enam reisijate privaatsust ülemääraselt ja omavalitsusel on ühistranspordi korraldamiseks võimalik koguda vajalikku sõidustatistikat. Sellele toetudes nõustub kohus, et valideerimiskohustus ei piira enam ülemääraselt isikuõigusi põhiseaduse § 11 kontekstis. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus VTMS § 132 p 3 alusel kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 183 kohaselt hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks esindajale mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud. XXXl on tekkinud menetluskulu, mis sisaldab lepingulise kaitsja tasu summas 288 eurot kaebuse koostamise eest (3h x 80 eurot, lisandub käibemaks) ning aja-, sõidu- ja esinduskulu seoses kaitsja kohtuistungil osalemisega summas 324 eurot (esindus maakohtus 1h x 80 eurot; ajakulu 4h x 40 eurot; sõidukulu kokku 30 eurot, lisandub käibemaks). Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-82-10 leidnud, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust. Kohus leiab, et käesolev väärteoasi on õiguslikult keerukas, mitmeti mõistetav ning põhiõiguste riivet puudutav, mille tõttu ei pruukinud XXX olla võimeline juriidiliste teadmiste poolest oma õigusi piisavalt kaitsma ning tema olulised huvid võinuks jääda kaitseta. Lisaks puudutab kõne all olev õiguslik küsimus ka avalikku huvi. Seetõttu on põhjendatud kaitsja osalemine käesolevas menetluses. Seadus ei keela võtta endale lepingulist kaitsjat ega kohusta võtma advokaati enda elamiskoha lähedusest. Inimesel on õigus kvaliteetsele õigusteenusele olenemata tema elukohast. Kaitsjale makstud tasu hüvitamise eesmärk on vältida õigusriiklikult lubamatut olukorda, kus menetlusalune isik eelistab rahalistel kaalutlustel jätta kasutamata seadusega formaalselt tagatud võimaluse valida endale kaitsja ja taluda võimaliku eksliku süüditunnistamisega kaasnevaid tagajärgi vaid seetõttu, et ei kasutatud kvalifitseeritud õigusabi. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-99-11 märkinud, et õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes tuleb muu hulgas arvesse võtta õigusteenuse turuhinda. Viljandis asuva OÜ Sikuti Advokaadibüroo esitatud arvetest nähtub, et üks tund õigusteenust maksab 80 eurot. Kuna tegemist on üsnagi keerulise õigusliku küsimusega, on põhjendatud ja reaalne, et kaebuse koostamine, mis sisaldab endas ühtlasi materjalidega ja õigusaktidega tutvumist, võib kesta 3 tundi (240 eurot). Harju Maakohtus toimus 03.06.2013 kohtuistung. Kohtuistungi protokollist nähtub, et istung kestis kell 10.00-11.00, s.o üks tund. Seega leiab kohus, et on põhjendatud tasuda 80 eurot kohtuistungil osalemise eest. OÜ Sikuti Advokaadibüroo arvest nähtub, et sõitmise ajakulu kohtuistungile on neli tundi. Ajakulu on tekkinud sõitmiseks Viljandist Tallinnasse ja tagasi. Maanteeameti linnadevaheliste kauguste tabelist (http://www.mnt.ee/failid/kaugused/linnade_vahelised.pdf) nähtub, et Viljandi ja Tallinna vahemaa on 159 km. 159 km pikkuse vahemaa läbimisel kahe tunniga tuleb keskmiseks kiiruseks 79,5 km/h (v = s/t), mis on reaalne. Seega on põhjendatud nelja tunni ajakulu eest menetluskulu hüvitamine. Kütusekulu on läinud 30 eurot. Arvestades keskmise auto kütusekulu 159 km peale ning eraldi kütusekulu linnas, leiab kohus, et kütusekulu summas 30 eurot (Viljandist Tallinnasse ja tagasi sõitmiseks) on mõistlik. Arvestades erasektori ettevõtlusvabadust ja lepinguliste kaitsjate kõrgemaid hindasid, leiab kohus, et hind 80 eurot tunnis õigusabi eest on käesolevalt mõistlik hind ning ajakohane. Seega tuleb XXXle hüvitada tema poolt makstud kaitsjatasu täies ulatuses, s.o 510 euro suuruses summas, millele lisandub käibemaks. Väärteoasja materjalidest nähtub, et XXX on tasunud 28.03.2013 riigilõivu summas 15 eurot. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu kaebuse läbivaatamise eest. Seega tuleb XXX poolt alusetult tasutud riigilõiv tagastada. Anne Rebane Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.