Obsah (5)

§ 477§ 372§ 150§ 663§ 657

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Malle Seppik, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 28.11.2013, Tallinn Kohtuasja number 2-13-35038 Kohtuasi V D i (Davõdkin) avaldu

) sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotimenetluse algatamine lahendatakse hagita menetluses.

§ 477

2 lg-st 1 tuleneb, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Samuti tugines kohus määruses PankrS § 10 lgtele 1 ja 2 ja § 14 lg 1 p-le

2. Võlausaldaja on oma avalduses esitanud põhjaliku ülevaate erinevatest lepingulistest suhetest ja Harju Maakohtu otsustest, millega rahuldati Swedbank AS nõuded võlgniku vastu võlgnikuga sõlmitud laenulepingutest ja Swedbank AS nõuded võlausaldaja vastu viimasega sõlmitud käenduslepingutest.
3. Võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses põhjendanud, millisel moel on Harju Maakohtu 26.03.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-42191 Swedbank AS-i kasuks võlausaldajalt väljamõistetud summad (kokku 85 250,27 eurot), mida ta käendajana oli Swedbank AS-i poolt esitatava nõude korral võlgniku poolse lepinguliste kohtustuste mittetäitmisel või mittenõuetekohaselt täitmisel kohustatud Swedbank AS-ile tasuma, seotud võlgniku maksejõuetusega. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et võlausaldaja oleks asunud Harju Maakohtu 26.03.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-42191 Swedbank AS-i ees oma kohustust täitma ega ole kohtule esitanud tõendit tasutud summade kohta ega selle kohta, et võlausaldaja on esitanud võlgniku vastu käendussuhtest tuleneva regressinõude võlaõigusseaduse alusel.
4. Kohus selgitas, et käenduslepinguga võtabki käendaja vastutuse riski, et põhivõlgnik ei suuda võlausaldaja ees oma kohustust täita või ei täida seda muudel põhjustel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 kohaselt kohustuste rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega reguleerib VÕS § 145 lg 1 küsimust, milliste eelduste esinemise korral saab võlausaldaja nõuda käendajalt käendatava kohustuse täitmist, millise nõude esitamise võimaluses käendaja vastu väljendubki käendaja vastutus.
5. VÕS § 152 lg 1 esimese lause kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Käendaja ja põhivõlgniku vahelisest suhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis muutuvad oluliseks eelkõige seoses küsimustega, kas ja millisel määral on käendajal võimalik nõuda põhivõlgnikult tema poolt seoses käenduslepingu sõlmimisega ning käendaja kohustuste täitmisega seotud kulutuste hüvitamist. Solidaarvõlgnike endi vahel tekib spetsiifiline võlasuhe, millest tulenevaid õigusi ja kohustusi loetleb VÕS §
7. 16.05.2013 koostatud pankrotihoiatuse esitamise alusena on võlausaldaja märkinud Harju Maakohtu 21.03.2012 otsuse tsiviilasjas nr 2-10-42191 alusel Swedbank AS-i kasuks võlgnikult, J M lt ja A L lt väljamõistetud summade tasumise kohta. Nimetatud summade tasumata jätmisel on võlausaldaja teatanud pankrotiavalduse esitamise kavatsusest võlgniku vastu.
8. 16.05.2013 koostatud pankrotihoiatuse võlgnikule kättetoimetamist tõendavaid dokumente ei ole avaldusele lisatud. Pankrotiavaldusele lisatud standard tähtkirjade kviitungid tõendavad vaid pankrotihoiatuse väljasaatmist, mitte selle kättetoimetamist. Kohus selgitas, et PankrS § 10 lg 2 p 1 nimetatud pankrotihoiatuse eesmärgiks on võlgniku kaitsmine kergekäeliselt esitatud pankrotiavalduste eest, mis võivad kahjustada võlgniku huvisid või majandustegevust. Seega kehtivad pankrotihoiatuse võlgnikule kätteandmise suhtes kõrgendatud nõudmised ning peab olema vaidlusteta tõendatud pankrotihoiatuse võlgnikule üleandmine, mida aga võlausaldaja teinud ei ole.
9. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest, kuna selgusetuks jääb, millist nõuet võlausaldaja omab võlgniku vastu (sh nõude koosseis ja alus), samuti ei ole võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust. Kohus tagastas pankrotiavalduse esitajale tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 372 lg 4 alusel.

§ 372

3 lg 6 kohaselt kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. 18.

§ 150

lg 1 punkti 2 alusel on võlausaldajal õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist. Määruskaebus

1. 02.09.2013 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada maakohtu määruse ja jätta kõik menetluskulud võlgniku kanda.
2. Võlausaldaja on seisukohal, et juhul, kui kohtu hinnangul oli kohtule edastatud avaldus puudulik, siis tuli kohtul

mõtte kohaselt võimaldada avaldajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

1. Laenulepingute nr 04-332350-JI ja 05-126408-JI kohaselt oli Swedbank AS laen tagatud hüpoteegi ja kommertspandiga võlgniku enda varale. Seejuures on panditud vallasvara turuhind mitmekordselt ületanud hüpoteegiga koormatud kinnistu hinda. AS Swedbank avaldaja, võlgniku ja võlgniku seaduslike esindajate vastu hagiavalduse esitamise päeva seisuga on panditud vallasvara kadunud, mille tõttu osutus võimatuks täita lepingulisi kohustusi Swedbank AS ees. Võlausaldaja on võlgniku osanik, kelle huvid olid oluliselt rikutud võlgniku juhatuse liikmete poolt.
2. Võlausaldaja viitab kaebuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-109-04, kommertspandiseaduse (KomPS) § 5 lg-le 2, § 10 lg-le 1 ja §-le 12 ning märgib, et võlausaldajal puudub ülevaade võlgniku panditud vara realiseerimisest ja selle olemasolust. Tsiviilasja nr 2-10-42191 menetlemisel ei selgitanud võlgniku juhatuse liikmed seatud kommertspandi saatusest. Võlausaldaja kui võlgniku osanik on seisukohal, et ka osanikul on õigus saada teavet seatud kommertspandi kohta.
3. Kohus ei analüüsinud võlgniku juhatuse liikmete kohustuste rikkumist. Võlgniku juhatuse liikme kohustuste rikkumise osas tugineb võlausaldaja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-6703, võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-tele 1, 2 ja 5 , Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-125-03 ple 27 ja lahendile nr 3-2-1-149-
4. Seejuures märgib võlausaldaja, et süü tuvastamiseks olnuks vajalik kohtu hinnang puudutatud isikute tegevuse osas, milleni kohus ei jõudnud, kuna keeldus avaldust menetlusse võtmast.
5. Peale hoolsuskohustuse rikkumist ei esitanud võlgniku juhatuse liikmed kohtusse pankrotiavaldust ettevõtja maksejõuetuse ilmnemisel. Pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine võib juhatuse liikmele kaasa tuua nii tsiviilõigusliku kui karistusõigusliku vastutuse. Reeglina vastutab juhatuse liige oma kohustuse täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju eest üksnes äriühingu ees. Juhatuse liikme vastutus äriühingu ees on lepinguline vastutus ja seda tulenevalt juhatuse liikme ja äriühingu vahelise suhte lepingulisest iseloomust. Seega on pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega äriühingule kahju põhjustamisel äriühingul õigus nõuda juhatuse liikmetelt tekitatud kahju hüvitamist. Juhatuse liikmed vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt.
6. Pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine võib aga erandina kaasa tuua ka juhatuse liikme otsese isikliku vastutuse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse alusel. Sellisel juhul vastutab juhatuse liige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel.
7. Võlausaldaja hinnangul on võlgniku juhatuse liikmed tekitanud TsÜS § 35 ja § 36 nõuete rikkumisega kahju. Võlgniku juhatuse liikmed ei võtnud võlgniku netovara vähenemisel tarvitusele äriseadustikus (ÄS) sätestatud abinõusid. Seejuures viitab võlausaldaja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-30-07 ning märgib, et sama põhimõte kehtib ka osaühingu juhtorganite tegevuse suhtes. Lisaks tugineb võlausaldaja kaebuses VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 7 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-79-
8. Võlgniku juhatuse liikmed jätsid täitmata üldised kohustused firma juhatamisel, kohustuse täita kohtuotsust ja kohustuse 4 esitada pankrotiavaldus. Tsiviilasjas nr 2-12-56562 on võlausaldaja esitanud hagi võlgniku juhatuse liikmete vastu, mille kohus jättis menetlusse võtmata, asudes seisukohale, et võlausaldajal on võimalik oma õigusi kaitsta kas täitemenetluse või pankrotimenetluse kaudu. Pankrotiavalduse menetlusse võtmata jätmisel jääb võlausaldaja ilma võimalusest oma õigusi kaitsta. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel on kohus jätnud sisuliselt analüüsimata võlausaldaja poolt esile toodud alused võlgniku seaduslike esindajate isikliku vastutuse osas. Võlgniku juhatuse liikmed ei ole täitnud kohtulahendeid ega rahuldanud Swedbank AS-i nõudeid. Arvestades ka seda, et juhatuse liikmed rikkusid võlgniku ees hoolsuskohustust ja ettevõtja ausameelsuse kohustust, on tõenäoline juhatuse liikmete süü olemasolu.
9. Viidates TsÜS § 29 lg-tele 1 ja 2 märgib võlausaldaja, et umbes alates
10. aastast ei asu võlgnik ega selle juhatuse liikmed oma juriidilisel aadressil, mis annab aluse väita, et juhatuse liikmed ei täida oma kohustusi vastavalt seadusandlusele ega ausalt. Pankrotihoiatus oli edastatud võlgniku juhatuse liikmete aadressidele vastavalt kohtu andmetele nende elukohtadest (menetlusdokumendid ts. asjas nr 2-10-42191).
11. Maakohus on jätnud analüüsimata PankrS § 10 lg 2 p-s 3 sätestatu, mille kohaselt võib võlausaldaja põhistada võlgniku maksejõuetuse sh asjaoluga, et võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Võlausaldaja on oma pankrotiavalduses juhtinud kohtu tähelepanu eelmainitud asjaoludele. Võlausaldaja leiab, et kuna kohus on jätnud kohaldamata Eesti Vabariigi põhiseaduse sätted kohtusse pöördumise õiguse kohta ning jätnud sisuliselt arutlemata võlgniku seaduslike esindajate süü deliktiõiguse alusel, siis on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada. Menetluse edasine käik
12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 30. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 16.08.2013 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

1. PankrS § 10 lg 1 kohaselt võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Kohtule esitatud pankrotiavalduses on võlausaldaja tuginenud Harju Maakohtu otsustele tsiviilasjas nr 2-10-42191, millega rahuldati Swedbank AS nõuded võlgniku vastu võlgnikuga sõlmitud laenulepingutest ja Swedbank AS nõuded võlausaldaja vastu viimasega sõlmitud käenduslepingutest. Kuivõrd esitatud pankrotiavaldusest ega selle lisadest ei nähtu, et võlausaldaja oleks maakohtu otsuse alusel asunud täitma oma kohustust Swedbank AS-i ees ega ole lisanud ka tõendeid tasutud summade ega käendussuhtest tuleneva regressinõude esitamise kohta võlgniku vastu, ei ole võlausaldaja seega tõendanud enda nõude olemasolu võlgniku vastu.
2. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust, kuna pankrotivalduses esiletoodud asjaolude pinnalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et võlgnik on makseraskustes. Võlausaldaja väited selle kohta, et võlgniku juhatuse liikmed on rikkunud oma kohustusi võlgniku ees ja tekitanud sellega võlgnikule kahju, ei ole seostatavad võlgniku maksejõuetuse küsimusega. Võlgniku juhatuse liikmete 5 võimalik vastutus võib anda alust kahju hüvitamise nõuete esitamiseks kohustusi rikkunud juhtorgani liikmete vastu, kuid nende võimalik vastutus võlgniku ees ei anna alust lugeda põhistatuks võlgniku maksejõuetuse tekkimist PankrS § 10 lg 2 p-i 3 tähenduses.
3. Eeltoodust tulenevalt on maakohus PankS § 14 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel põhjendatult keeldunud võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmisest. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 6