KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal 15.11.2013, Tallinn 2-11-54045

) § 1251 lg 1 ja § 64 lg 1). Kostja I võõrandas 08.04.2011 notariaalse tehinguga temale kuuluva liikmelisuse kostjale II. Hageja on õigustatud nõudma liikmelisuse võõrandamise tagasivõitmist

§ 187

lg 2 alusel, kuna hagejal on täitamata täitedokument ja puudub alus eeldada, et sissenõude pööramine kostja I varale viib nõude rahuldamiseni. Hageja huvide kahjustumine seisneb vastavalt

§ 188

lg-le 2 selles, et kostja I, olles teadlik oma kohustusest hageja ees, võõrandas oma kohustust kinnitava kohtuotsuse saamise järgselt vara ning põhjustas nii nõude rahuldamata jätmise. Kostja II teadis või vähemalt pidi teadma vara tagasivõitmise asjaoludest, mistõttu on täidetud

§ 195lg 2 ja pankrotiseaduse (Pankr

S) § 119 lg 3 eeldused ning kostjal II tuleb hüvitada liikmelisuse väärtus. Kostja II oli teadlik kostja I probleemist (

§ 188lg 1 teine lause).

Kostja II pidi hooneühistu juhatuse kaudu välja selgitama, kes on omanik ja kas on piiranguid vara käsutamisel. Kostjad olid tuttavad. Varem oli kostja II ostnud kostjalt I toa kohtutäituri vahendusel. Hageja palub

§ 187

lg 1, § 195 lg-te 1 ja 2, § 187 lg 2 ja § 188 lg 1 alusel kostja I ja kostja II vahelise 08.04.2011 tehingu kehtetuks tunnistamist, millega kostja I võõrandas kostjale II hooneühistus SUMMUTI liikmelisuse nr

1. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt II välja tsiviilasjas nr 2-09-7461 jõustunud Harju Maakohtu otsuse täitmiseks algatatud täiteasja nr 026/2011/1294 menetleva kohtutäituri Mati Roodese käsutusse hüvitis. Kostjate vastuväited
2. Kostjale I toimetati hagiavaldus kätte avalikult 27.02.
3. Kostja I ei ole hagi suhtes oma seisukohta esitanud.
4. Kostja II hagi ei tunnista, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtutäitur ei seadnud 10.03.2011 kostjale I kuuluvale liikmelisusele nr 84 keelumärget, vaid teavitas üksnes hooneühistut ja Harju Maakohtu registriosakonda. Kostja I ja kostja II vahel sõlmiti 08.04.2011 hooneühistu liikmelisuse müügileping, mis vormistati notariaalselt. Vastavalt lepingu p-le 1.6 ei sisaldanud maakohtute registriosakondade andmebaasid märget kostja I liikmelisuse pantimise, muul viisil koormamisega ega liikmelisusega seotud kitsenduste kohta. Lepingu p 1.9.1 kohaselt müüja kinnitab, et lepingu ese kuulub talle ning see pole arestitud, selle suhtes ei ole vaidlusi, seda ei ole koormatud pandiõigusega, rendiõigusega ega muude kolmandate isikute õigustega. Lepingu p 1.9.2 kohaselt kajastab ostjale esitatud maakohtute registriosakondade keskandmebaasi väljatrükk õigesti müüjale kuuluvaid õigusi ja kohustusi, mis on seotud lepingu esemega, ning kolmandate isikute ees koormatisi ega muid piiranguid, mis ei ole ostjale esitatud dokumentides kajastatud, lepingu esemel ei lasu. Seega ei olnud kostja II teadlik, et ostetud hooneühistu liikmelisusele oli seatud arest. Kostja II teadis kostja I rahaprobleemidest selle kaudu, et kostja I poeg tuli kostja II elukaaslase juurde ja ütles, 2 et vajab raha. Kostja II oli esimees korteriühistus, kus elas kostja I. Kostja I müüs liikmelisuse poja aitamiseks. Kostja II ei tundnud hagejat, kostjat I ega nende poega varem.

§ 188

kohase tagasivõitmise eelduseks on, et hageja toob esile asjaolud, mis viitavad vaidlusaluse tehinguga võlausaldaja huvide kahjustamisele, nt müümise alla turuhinna (3-2-1113-09). Hageja on vaid üldsõnaliselt toonud esile vara võõrandamise fakti. Hooneühistu liikmelisuse müügihind (4 000 eurot) väljendab täpselt kinnisasja turuväärtust, mistõttu ei kahjustanud müügileping hageja huve. Hagiavalduses on märkimata, miks ei ole hageja nõuet võimalik täita muude võlgniku asjade või õiguste arvelt. Kuna praegu on hooneühistu liikmelisuse omanikuks kostja II ning liikmelisus on hetkel arestitud, ei ole võimalik liikmelisust tagastada. Kooskõlas

§ 195lg-tega 2 ja 3 ning Pankr

S § 119 lg-ga 3, peab teine pool tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävinemise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidid teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja II ei olnud ega ei pidanud olema teadlik tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega on ekslik hageja seisukoht, et teise tehingu järgi saadud ostuhinna saab välja nõuda kostjalt II. Maakohtu otsus 4. Harju Maakohus jättis 22.05.2013 otsusega hagi rahuldamata ja kostja II menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1). Tagasivõitmise esmaseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine (

§ 187lg 1).

Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-113-09 p-s 9 selgitanud, et võlausaldaja huve võiks kahjustada asja müümine alla turuhinna. Asjaolu, et võlgnik ei kasuta müügist saadud raha sissenõudja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei muuda müügilepingut võlgniku võlausaldajate huve kahjustavaks. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehinguga halvenes võlgniku varaline olukord üldiselt selliselt, et võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise korras rahuldatud saada. Kostja II väidab, et võlausaldaja huve müügitehinguga ei kahjustatud, kuna müüdud liikmelisuse hind 4 000 eurot vastas turuhinnale. Hageja ei ole väitnud, et liikmelisus müüdi alla turuhinna ega toonud välja enda huvide kahjustamist

§ 187lg 1 tähenduses.

Ainuüksi müümise faktist ei tulene hageja huvide kahjustumine, kuna võlgniku varaline olukord müümisega ei halvenenud. Asjaolu, et saadud raha ei kasutatud hageja ees oleva kohustuse täitmiseks, ei muuda müügilepingut hageja huve kahjustavaks

§ 187lg 1 tähenduses.

Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-120-10 p-s 12 möönnud, et sissenõudja huvid võib lugeda kahjustatuks ka siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks. Samas pole hageja tõendanud, et kostjal I puudub muu vara, millele sissenõuet pöörata. 17.08.2012 menetlusdokumendis märgib hageja, et pole saanud kohtutäiturilt vastavat tõendit, kuid esitab selle esimesel võimalusel alates kättesaamisest. Hageja sellist tõendit esitanud pole. Samuti pole tuvastatud, kuhu kostja I müügitehingust saadud raha paigutas. Hageja pole esitanud kostja I varalise seisukorra kohta tõendeid, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et müügitehingu tegemisega muutus hagejal oma nõude rahuldamine võimatuks.

§ 188lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust.

Kuna võlausaldajate huvide kahjustamine pole tõendatud, ei analüüsi kohus ka poolte väited selle kohta, kas kostja II oli või pidi müügilepingu sõlmimisel olema teadlik hageja huvide kahjustamisest. Kuna tõendatud ei ole hageja huvide kahjustamine, pole täidetud tehingu tagasivõitmise esmane eeldus

§ 187

lg 1 järgi ning hagi tuleb nii põhi- kui ka alternatiivnõude osas jätta rahuldamata. 3 Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud või kohaldamata jätnud materiaalõiguse normid. Sissenõudja huvid tuleb lugeda kahjustatuks, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks (3-2-1-120-10, p 12). Kohtu materjalidest ja hageja selgitustest nähtub, et kostjal I puudub vara, millele saaks pöörata sissenõuet. Hageja 09.03.2011 täitmisavalduse kohaselt oli kostja I võlgnevus täitemenetluse alustamisel 13 265 eurot 5 senti, mis nähtub ka kohtutäituri 11.06.2011 tõendist. Hagejale ei ole laekunud kostjalt raha nõude täitmiseks. Hageja andis kohtule vastavad selgitused nii istungil kui ka kirjalikult 06.02.
2. Kostja I näol on tegemist sisuliselt kodutuga, kes elab hurtsikus (onnis), mida ei ole kantud registrisse ja tal puudub igasugune vara. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Täitemenetlus lõpeb

§-s 48 sätestatud alustel. Kuna kostja I oma kohustust täitnud ei ole, siis täitemenetlust lõpetatud ei ole ja täidetud on

§ 187lg-test 1 ja 2 tulenevad tagasivõitmise eeldused.

Tõendatud, et vaidlusaluse tehingu tagajärjel muutus sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks. Kostja I kohustus hageja ees on tunduvalt suurem kui täitemenetluse alustamisel ja suureneb igakuuliselt kuni 08.08.2014, mil tütar saab täisealiseks. Hagejal on täitamata täitedokument ja puudub alus eeldamaks, et sissenõude pööramine kostja I varale viib nõude rahuldamiseni. Seega on hageja õigustatud nõudma vara võõrandamise tehingu tagasivõitmist

§ 187lg 2 järgi.

Maakohus on vääralt leidnud, et vaidlustatud tehingu kohaselt on tasutud kostjale I liikmelisuse eest turuhind. Kohus ei ole andnud hinnangut kostja II poolt istungil esitatud venekeelsele kviitungile, millest nähtub, et kostja II on kostjale I tasunud üksnes 2 000 eurot. Seega ei ole kostja II tasunud kogu müügihinda ja on omandanud vara alla turuhinna. Hageja on tõendanud, et kohtutäitur Mati Roodes seadis 10.03.2011 avaldusega täiteasjas nr 026/2011/1294 kostjale I kuuluvale liikmelisusele nr 84 võõrandamise keelu, millest samal päeval teavitas hooneühistut ja Harju Maakohtu registriosakonda. Vaidlustatud tehing tehti 08.04.2011, s.o vähem kui kuu aega peale käsutamise keelamist. Garaažiboks on võõrandatud vähem kui kolm aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist teadlikult hageja huvide kahjustamiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited tehingu tühisuse kohta (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1). Hageja on tõendanud, et registripidaja kinnitas 10.03.2011, et on kättesaanud kohtutäituri avalduse hooneühistu liikmelisuse käsutamise keelamiseks. Seega rikkus notari 08.04.2011 sõlmitud müügitehing käsutuskeeldu ning on tühine. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostjale I toimetati apellatsioonkaebus kätte avalikult 06.09.
2. Kostja II esindaja on apellatsioonkaebuse www.e-toimik.ee kaudu kätte saanud 02.07.
3. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta avaldanud. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse 4 muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist ega materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei korda neid. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellandi väited, et hagi rahuldamise aluseks olevad asjaolud olid hageja poolt esile toodud ja tõendatud, on ekslikud.

§ 188

kohase tagasivõitmise eelduseks on asjaolu, et vaidlusaluse tehinguga on kahjustatud võlausaldajate huve, st et vara on müüdud alla turuhinna. Nimetud asjaolu ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Tuginemine müügitehingule ei ole aluseks selle tagasivõitmisele, sest tehing iseenesest ei muuda võlgniku varalist olukorda ega kahjusta tema huve. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et tehinguga võlgniku varaline olukord ei muutunud. Asjaolu, et pool müügihinnast tasuti võlgnikule ja pool hageja ja kostja I ühisele pojale, mille kohta esitati tõend (t.lk 123), ei anna alust hagi rahuldamiseks hageja poolt esile toodud asjaoludel. Paljasõnalised ja tõendamata on hageja väited, et müügitehinguga on muutunud tema nõude rahuldamine võimatuks ja et võlgnikul ei ole vara, millele oleks kohtutäituril võimalik sissenõuet pöörata. Maakohus tuvastas õigesti, et tehingu tagasivõitmise esmane eeldus

§ 187

lg 1 järgi ei olnud täidetud ja sellega ringkonnakohus nõustub ja maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. 08.04.2011 sõlmitud hooneühistu liikmelisuse müügilepingu p 1.6 kohaselt liikmesuse suhtes märget pantimise, muul viisil koormamise ega liikmelisusega seotud kitsenduste kohta ei olnud (t.lk 48). Lepingu p 1.7 kohaselt on notari asendaja notariaalakti tõestamisel registriandmeid kontrollinud. Apellandi väited tehingu tühisusest on ebaõiged ega ole kooskõlas tõenditega. Maakohus on õigesti jätnud hagi selle tõendamatuse tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusnorme. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleb apellandile tagastada, kuna apellant ei ole kaebuses põhjendanud ega põhistanud uue tõendi esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 4) ja 2 tõendit on maakohtu menetluses esitatud (t.lk 10, 11). Menetluskulude jaotus 7. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud hageja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude 5 proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Margo Klaar Kaupo Paal 6