TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1424 Otsuse tegemise kuupäev 29.11.2013, ja koht Kohtunik Kohtuasi Tartus Mare Priks Ilmar Kiin kaebus Viljandi

§ 31lg 1 p.

12 tulenevalt jäetakse riigi omandisse maa, millele seatakse kasutusvaldus vastavalt

§ 341

.

§341

lg 5 korraldab kasutusvalduse seadmist maavanem Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

1. isiku seisukohad ja põhjendused
2. isik on toonud välja Toosi-Karu talu pärijateks üles astunud isikute nimekirja ning esitanud viie õigusjärgse pärija tõestatud allkirjad, kus on kinnitatud, et Toosi-Karu talumaade õigusjärglased ei tee takistusi juurdesõidutee rajamiseks teisele kinnistule. Kohtuistungil märgib
3. isik, et tema hooldab teed, täidab teed igal aastal kruusaga ning hooldab hekki.
4. isik taotleb jätta kaebus rahuldamata. Kohtu seisukohad ja põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamata ning ei kuulu rahuldamisele. 3
5. Asja materjalide kohaselt on 22.09.2005 esitanud Viljandi Maavalitsus Maa-ameti Viljandi katastribüroole avalduse Toosi-Karu katastriüksuse registreerimiseks. Katastri põhikaardil on tähistatud Toosi-Karu katastriüksust läbiv pinnastee, mis ühendab Koopamäe katastriüksust avalikult kasutatava teega (tl.27) 15.05.2007 sõlmisid Eesti Vabariik ja Ilmar Kiin vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise lepingu asjaõiguslepingu sõlmimisega ( tl.28). Kaebaja kasutusvaldusesse anti Eesti Vabariigi omandis olev Toosi-Karu kinnistu (katastritunnus 60001:006:0013), pindalaga 8, 91 ha, asukohaga Karksi vald Sudiste küla Toosi-Karu. Lepingu punktis 2.
6. nähtuvalt on Ilmar Kiin (kasutusvaldaja) kinnitanud, et on lepingu objektiks oleva katastriüksuse põhjalikult üle vaadanud, selle seisundist, suurusest, asukohast ja piiridest teadlik ning ei oma selles osas mingeid pretensioone. Vastustaja on esitanud kohtule Maa-ameti kaardiserveri ajalooliste kaartide rakenduse aerofotodel (
7. a. ja
8. a.) , millest nähtuvalt on eristatav Toosi-Karu maaüksust läbiv pinnastee. Seega oli tee olemas 15.05.2007 sõlmitud lepingu ajal ning Ilmar Kiin on kinnitanud, et on lepinguobjekti üle vadanud ning pretensioone ei esita. 04.03.2013 on esitanud Karksi valla Sudiste küla Koopamäe kinnistu (katastritunnus 60001:006:0004) omanik Tiina Kesküla Viljandi Maavalitsusele avalduse riigi omandis oleva Toosi-Karu kinnistu koormamiseks sõiduteeservituudiga. Avalduses on Tiina Kesküla märkinud, et tal puudub kindlustunne tee kasutamise võimaluse osas tulevikus. Vastustaja on märkinud, et enne vaidlusaluse korralduse andmist on Viljandi Maavalitsuse töötajad käinud kohapeal asjaolusid kontrollimas ning märkinud, et tee kaitseks on rajatud kuusehekk (lumetõkkehekk) , mis on vajalik eriti talvel tee kaitseks.
9. 29.05.2013 võttis Viljandi maavanem vastu korralduse nr 1-1/2013/218, millega koormati riigi omandis olev maa (antud Ilmar Kiini kasutusvaldusesse) sõiduteeservituudiga (Teeniv kinnistu). Servituut on vajalik selleks, et tagada juurde- ja väljapääsu Valitsevale kinnistule (Koopamäe kinnistu omanik Tiina Kesküla), sõiduteeservituudi sisuks on Valitseva kinnistu igakordse omaniku õigus kasutada Teenivat kinnistut läbivat teeala jalgsi ja igat liiki sõidukiga ööpäevaringselt piiramatu arv kordi. Toosi-Karu kinnistut läbiv eratee ja selle koosseisu kuuluv kuusehekk olid olemas enne vaidlustatud korralduse andmist, mida kinnitas ka kohtuistungil
10. isik ning kaebaja pidi olema olukorraga tuttav ajal, mil ta allkirjastas 15.05.2007 põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise lepingu asjaõiguslepingu sõlmimisega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnistu. PRIA poolt esitatud vastusega Viljandi Maavalitsuse päringule 17.09.2013 nr 12-1/5083-2 on märgitud, et kaebaja põllumassiiv on vähenenud teeääres kasvava kuuseheki tõttu, kuid samas on suurendatud 0,03 ha võrra lõunapoolset piiri ning kokkuvõttes toetusõiguslik pindala ei ole muutunud, seega ei ole tõene kaebaja väide, et põllumaa pindala on vähenenud teeservituudi seadmise tõttu. Samas on kinnitanud
11. isik, et tema tegeleb teehooldusega ning heki korrastamisega, mistõttu ei ole tõene kaebaja väide selle kohta, et tee ja hekk on hooldamata. Samas tuleb sõlmida kaebajal ja
12. isikul teeservituudi seadmise leping notaris, kus pooled lepivad kokku tee ja heki 4 hooldamises , samas lepitakse kokku lumetõkkena toimiva kuseheki piirmõõdud, mida saab arvestada teel sõites nähtavuse paremaks tagamiseks ja muud sellist. Kohus on seisukohal, et tulevikus sõlmitav teeservituudi leping kaitseb mõlema poole huve. Teeservituudi seadmise leping on käesolevaks ajaks sõlmimata, kuna kaebaja on vaidlustanud korraldust, mille punkt 9 näeb ette teeservituudi seadmise lepingu sõlmimise nõude. Kaebaja poolt välja toodud argument, et teele tuleks panna liikluspiirangut ja muud ohtu märgistavad liiklusmärgid, ei kuulu lahendamisele esitatud kaebuse raames, kuna nimetatud küsimuse lahendamine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Samuti ei saa lahendada käesoleva vaidlusega kaebaja probleeme , mis puudutavad teekorrastusega seonduvaid töid, kuna nimetatud asjaolud lahendatakse kokkuleppeliselt teeservituudi seadmise lepinguga.
13. Kaebuses on märgitud ka, et kaevatavas korralduses ei ole viidatud sellisele seadusele, mis kinnitaks maavanema pädevust kaevatava korralduse vastuvõtmiseks. Kohus märgib täiendavalt, et maavanem on olnud pädev vastu võtma kaevatavat korraldust ja seda allkirjastama. Maa riigi omandisse jätmise korra p. 5.7 kohaselt, kui maa jäetakse riigi omandisse maareformi seaduse paragrahvi 31 lõike 1 punktides 10 ja 12 nimetatud otstarbel, on maa riigi omandisse jätmise otsustaja maa asukohajärgne maavanem. Maareformi seaduse (

) § 31 lg 1 p. 12 tulenevalt jäetakse riigi omandisse maa, millele seatakse kasutusvaldus vastavalt

§ 341

.

§ 341

lg 5 kohaselt korraldab kasutusvalduse seadmist maavanem Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Viljandi Maavalitsus on nende riigimaade suhtes, mis on jäetud maareformi käigus riigi omandisse kasutusvalduse seadmise eesmärgil, riigivara valitseja ja teostab seega kõiki kinnisasja omaniku õigusi, sealhulgas piiratud asjaõiguste seadmine. Riigi kinnisvara registris on vaidlusaluse kinnistu osas märgitud riigivara valitsejaks Viljandi Maavalitsus (tl.26).

1. Kaebaja on toonud esile ka asjaolu, et teda ei ole kaasatud menetluse ning haldusakt on faktiliselt motiveerimata. Tulenevalt haldusmenetluse seadustiku (HMS) 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan andma enne haldusakti andmist menetlusosalistele võimaluse esitada oma arvamused ja seisukohad. Vastustaja on märkinud, et Ilmar Kiin ei ole olnud antud asjas menetlusosaline vaid HMS § 11 lg 2 kohaselt muu isik kelle huve haldusakt puudutab. Kohus ei nõustu sellekohase vastustaja väitega ning leiab, et antud asjas on menetlusosalised nii Ilmar Kiin kui Tiina Kesküla, kuna Ilmar Kiin on teeniva kinnistu kasutusvaldaja ja Tiina Kesküla on valitseva kinnistu omanik ning teeservituudi seadmine puudutab mõlemat isikut ning nimetatud isikutel tuleb sõlmida teeservituudi seadmise leping. Kaevatav korraldus on saadetud mõlemale poolele ning Ilmar Kiinile on saadetud korraldus 29.05.2013, mille kaebaja on kätte saanud 31.05.
2. Vastustaja esindaja sõnutsi kohtuistungil on kaebajat ka eelnevalt informeeritud sõiduteeservituudi seadmise vajalikkusest, seega oli kaebaja teadlik asja menetlusest ja kaebajal oli võimalus vastustaja poole pöörduda omapoolsete selgituste ja taotlustega. Asja materjalide kohaselt on kaebaja esitanud maavalitsusele vaide kaevatava korralduse p. 4 muutmiseks, mille kohaselt ei ole I. Kiin nõustunud sissesõidutee kaitseks istutatud kuuseheki aluse pinna arvamisega servituudi pindalasse, kuna Koopamäe kinnistu omanik ei hoolda kuusehekki. Maavalitsus on vaidele vastanud ja selgitanud asjaolusid ning seega on kaebuse esitaja saanud esitada oma seisukoha kirjalikus vormis vaide näol, mistõttu on kaebaja saanud olla ka menetlusosaline haldusmenetluses. 5 Vastustaja esindaja on viidanud kohtuistungil ka HMS § 40 lg 3 p 1, mis tähendab , et mõningatel juhtudel võib haldusorgan asja otsustada ka menetlusosalisi kaasamata kui on vajalik viivitamatult tegutseda. Kohus ei nõustu ka kaebuses toodud väitega, et haldusakt ei ole motiveeritud ja ei vasta HMS § 56 lg 2 nõuetele. Kohus märgib, et haldusakt on motiveeritud, haldusaktis on välja toodud nii haldusakti faktilised kui õiguslikud alused, haldusakt on arusaadav ja üheselt mõistetav. Haldusakt on välja antud pädeva haldusorgani poolt, haldusakt on välja antud õiguslikel alustel haldusakt on proportsionaalne ja vormiliselt õige. Samas peab kohus täiendavalt vajalikuks märkida, et kui haldusakti andmisel ongi rikutud mõningaid menetlusnorme, on menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed sätestatud haldusmenetluse seaduse § 58, mille kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel kui haldusakti andmisel on rikutud menetlusnõudeid või kui haldusakt ei vasta vorminõuetele, juhul kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Eeltoodust juhindudes, on kohus seisuskohal, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
3. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku ( HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast.
4. Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kaebuses on taotletud jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ja
5. isik ei ole menetluskulude nõuet esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik 6