3-11-1573/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1573 Otsuse kuupäev 25.jaanuar 2012 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi OÜ EKVI Soojus kaebus Luunja vallavolikogu

1. mai 2011 otsuse nr 19 tühistamiseks Kaebuse esitaja OÜ EKVI Soojus Vastustaja Luunja vallavolikogu 05.01.2012 Menetlusosalised Asja läbivaatamise kuupäev Resolutsioon
2. Rahuldada kaebus ja tühistada Luunja Vallavolikogu 26.mai 2011 otsus nr
4. Mõista Luunja Vallavolikogult OÜ EKVI Soojus kasuks välja menetluskulud summas 3217 (kolm tuhat kakssada viisteist) eurot ja 97 senti. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24.02.
5. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud
7. märtsil 1993 sõlmiti OÜ EKVI Soojus (edaspidi EKVI) ning Luunja valla vahel rendileping (edaspidi rendileping), millega anti EKVI’le kasutamiseks Luunja katlamajad koos selles asuva inventariga.
8. detsembril 1999 kanti Luunja vald Luunja alevikus asuva kinnistu SOOJUSE, registriosa numbriga 14087, omanikuna kinnistusregistrisse. Luunja valla avaldusel jagati kinnistu SOOJUSE kaheks kinnistuks - SOOJUSE ja SAUNA.
9. juunil 2003 sõlmis Luunja vald EKVI’ga müügi- ja asjaõiguslepingu, millega kinnistu SOOJUSE (edaspidi kinnistu) võõrandati EKVI’le.
10. veebruaril 2011 algatas Luunja vald Luunja alevikus asuvate soojatrasside peremehetuks tunnistamise ja nende hõivamise menetluse.
11. mail 2011 tunnistas Luunja vallavolikogu otsusega nr 19 soojatrassid peremehetuks. OÜ EKVI Soojus esitas
12. juunil 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse Luunja vallavolikogu
13. mai 2011 otsuse nr 19 tühistamiseks. Kaebuse taotlus ja põhjendused
14. Kaebuse esitaja palub tühistada Luunja vallavolikogu
15. mai 2011 otsuse nr 19, millega tunnistati Luunjas asuvad soojatrassid peremehetuks. EKVI leiab, et Luunja vallavolikogu
16. mai 2011 otsus nr 19 ei ole välja antud kehtiva õiguse alusel ega sellega kooskõlas, rikub kaebaja õigusi ning tuleb seetõttu tühistada. Luunja valla
17. mai 2011 otsusel nr 19 puudub õiguslik alus, sest soojatrassid ei ole peremehetud, sest nende omanikuks on EKVI. EKVI omandas soojatrassid müügilepinguga Luunja vallalt.
18. EKVI ning Luunja valla vahelise müügilepingu objektiks oli kinnistu koos sellel asuva katlamaja ning viimasega ühendatud soojatrassidega. Soojatrassid on kinnistu päraldisteks. Kinnisasjal asuvate tootmishoonetega ühendatud soojatrassid olid kinnistu päraldisteks nii objektiivses mõttes kui ka poolte endi arusaamise järgi. Kinnisasja päraldiseks olev asi ei pea asuma vahetult kinnisasjal, ruumiline seos avaldub asjaolus, et trassid on ühendatud EKVI’le kuuluva katlamajaga. Seega esines kinnistu omandamisel katlamaja ning soojatrasside vahel neid kahte siduv ühine majanduslik eesmärk ning ruumiline side ning järelikult oli soojatrasside näol tegemist kinnistu päraldistega objektiivses mõttes. Ka poolte käitumine kinnitab, et soojatrassides on alati nähtud kinnistu päraldisi, mis koos kinnistuga moodustasid rendilepingu kui ka hilisema müügilepingu eseme. Luunja valla tähelepanek, et soojuse juhtimiseks võib kasutada ka teisele isikule kuuluvaid trasse, ei oma antud asjas tähendust, sest määrav on, et kinnistu omandamise hetkel kasutas trasse just Kinnistul asuv katlamaja. Pooltevahelist senist käitumist rendilepingu täitmise raames arvesse võttes oleks soojatrasside ülemineku vältimiseks pidanud müügileping sisaldama soojatrasside selgesõnalist väljaarvamist müügilepingu objektist. Sellist sätet müügileping ei sisalda. Järelikult omandas EKVI müügilepinguga ka soojatrassid.
19. Kaebuse esitaja leiab, et juhul kui Luunja vallal puudus asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimise ajal käsutusõigus soojatrasside üle, omandas EKVI soojatrassid siiski heauskse omandamise sätete alusel. Poolte vahel sõlmiti müügileping
20. juunil 2003, kui EKVI oli juba nii Kinnistu kui selle päraldiste valdaja. Seega toimus omandi üleminek AÕS § 92 lõike 2 alusel. Müügilepingu sõlmimisel ning hiljem oli EKVI heauskne, sest eeldas, et soojatrassid kuuluvad Luunja vallale täpselt samamoodi nagu kinnistu, mille päraldisteks nad olid. EKVI ei saanudki teha vastupidist eeldust, sest ka Luunja vald ise on kuni peremehetuks tunnistamise otsuse vastuvõtmiseni olnud seisukohal, et soojatrassid kuulusid algselt Luunja vallale ning võõrandati müügilepinguga EKVI’le. Seda kinnitavad esiteks Luunja valla pöördumised majandusministeeriumi poole, milles konstateeritakse, et soojatrassid on renditud EKVI’le. Rendilepingu esemeks ei oleks saanud olla asjad, mis Luunja valla enda seisukoha järgi talle üldse ei kuulugi. Teiseks pidi Luunja vald nii rahandusministeeriumilt kui majandusministeeriumilt laenu taotledes riigile tõestama, et objektid, millele laen kulutatakse, on Luunja valla omandis. Kolmandaks kui Luunja vald tõepoolest oleks vahepeal jõudnud järeldusele, et soojatrassid on tegelikult peremehetud, oleks olnud eelduslik, et selline klausel lisatakse selguse huvides ka Müügilepingusse. 2
21. Alternatiivselt leiab kaebaja, taganemata eeltoodust, et EKVI on soojatrassid omandanud igamisega. Kaebaja ei nõustu AÕSRS § 13 lõikes 2 toodud mõiste „ehitis kui vallasasi“ sisustamisega viisil, et see hõlmaks ka soojatrasse. Tehnorajatised s.h soojatrassid on ehitusseaduse § 2 lõike 1 mõistes küll ehitised ning TsÜS paragrahvi 50 järgi vallasasjad, kuid see ei tähenda, et neid peaks lugema „ehitisteks kui vallasasjadeks“ AÕSRS paragrahvi 13 mõttes. Riigikohus on leidnud, et ehitise mõiste sisustamisel AÕSRS § 13 lõikes 2 on mõõtuandev maareformi seaduse § 6 lg 3¹ lause 1, mille järgi ei loeta ehitisteks tehnovõrke ja –rajatisi. Kuna tehnovõrke ja –rajatisi ei loeta ehitiseks AÕSRS § 13 lõike 2 tähenduses, siis järelikult AÕSRS § 13 lg 2 lause 1 ei välista tehnorajatiste omandamist igamisega. Antud järeldust kinnitab ka Riigikohtu seisukoht, et tehnovõrkude ja –rajatiste hõivamine ei ole AÕSRS § 13 lg 2 lause 2 ja Määruse alusel (s.t kohalikul omavalitsusel ja riigil) üldse võimalik ( RKHKo 3-3-1-71-03, p 16). Selline seisukoht ei jäta kahtlust, et AÕSRS § 13 lg 2 lauses 1 kehtestatud igamise võimatus ei saa kehtida tehnorajatistele, sest sellisel juhul tekiks olukord, kus peremehetu tehnorajatis ei saakski kellegi omandisse minna. Järelikult ei saa AÕSRS § 13 lg 2 lauses 1 kasutatud väljend „ehitis kui vallasasi“ hõlmata tehnorajatisi ning seetõttu ei ole tehnorajatiste omandamine igamisega selle sättega välistatud. Kuna ka muud tingimused omandamiseks on täidetud, on EKVI soojatrassid järelikult omandanud igamisega.
22. Alternatiivselt, taganemata eeltoodust leiab kaebaja, et EKVI on soojatrassid omandanud hõivamise teel. Isegi kui asuda seisukohale, et AÕSRS § 13 lg 2 lauses 1 on ehitise kui vallasasja all silmas peetud siiski ka tehnorajatisi, ei ole ehitise kui vallasasja hõivamine välistatud, sest keeld selleks puudub. AÕSRS § 13 lg 2 lauses 2 on sätestatud vaid kohaliku omavalitsuse ja riigi õigus ja kohustus teostada hõivamist, mille eesmärgiks on volitada ja suunata avalikku võimu hõivamiseks. Järelikult omandas EKVI soojatrassid kui peremehetud ehitised oma valdusse võtmisega tahtega saada nende omanikuks
23. juunil
24. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Luunja vallavolikogu otsus nr 19 rikub kaebaja õigusi. Soojatrasside peremehetuks tunnistamine rikub põhiseaduse paragrahvis 32 sätestatud kaebaja õigust omandile, sest ei tunnusta omandiõiguse absoluutsust. Otsus loob aluse soojatrasside hilisemaks hõivamiseks. Ühtlasi luuakse kuvand Luunja vallast kui soojatrasside omanikust, mis võib koostoimes heauskse omandamise sätetega kaasa tuua EKVI omandi püsiva kaotuse kolmandale isikule. Seega on riivatud põhiseaduse paragrahvis 32 toodud omandi põhiõigust ning loodud arvestatav oht edasisteks suuremateks riiveteks. Vastustaja vastuväited
25. Tulenevalt ehitusseaduse (EhS) §-st 2 on tehnorajatise püstitamine ehitamine ja seda ei ole võimalik teha ilma ehitusloata ega kasutusloata. Ehitis ja ehitamine on omavahelises seoses ja üht ei saa teha ilma teiseta. Seega saab teha vaid ühe järelduse, et tehnorajatis on ehitis, selle püstitamiseks ja kasutuselevõtmiseks kehtivad samad reeglid nagu igale muule ehitusele. .Samuti ei ole käesoleval juhul tegemist maareformiga, vaid kinnisasja võõrandamisega. Maareformi seaduse sätted antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Seetõttu on väär kaebaja viide Riigikohtu seisukohtadele nagu tehnorajatis ei oleks ehitis.
26. Ehitisi saab peremehetuna hõivata ainult riik või omavalitsus, mistõttu väide nagu saaks seda teha kaebuse esitaja, on asjakohatu. Ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et peremehetuks tunnistamisel poleks rajatisel omanikku. Peremehetu ehitise hõivamise korra p. 14 kohaselt 3 kantakse ehitise hõivaja omanikuna riiklikkusse ehitiseregistrisse. See tähendab, et ehitise hõivamisega tekib ehitisele omanik.
27. AÕSRakS § 13 lg 2 kohaselt ei saa ehitisi omandada igamise teel, mistõttu kaebuse esitaja poolt esitatud omandamise alus langeb ära.
28. Kaebuse esitajale müüdi Luunja valla poolt kinnisasi. Küttetorustiku osas pole sõlmitud ühtegi asjaõiguslepingut, samuti pole esitatud taotlusi ehitus- ja kasutuslubade ning ehitisteregistrisse kandmise kohta. Kuna küttetorustikud asuvad mitme erineva kinnisasja territooriumil, ei saa küttetorustikke käsitleda kaebuse esitaja kinnisasja päraldisena. Kaebuse esitaja omandas kinnisasja, mitte aga katlamaja. Samuti ei ole ostu-müügi lepingus käsitletud kinnisasja päraldisi. Ostu-müügi lepingus märgitakse kõik poolte jaoks olulised asjaolud. Mida lepingusse ei ole märgitud, selles ka kokku lepitud ei ole. Luunja valla organid ei ole kaebuse esitajale andnud mingil viisil lubadusi ega tekitanud õiguspärast ootust võimalusele küttetrasside omandamiseks.
29. Küttetrassid pole olnud poolte vahel sõlmitud rendilepingu objektiks.. Asjaolu, nagu oleks rendile antud küttetrassid, ei tulene ka rendileantud varade maksumusest.
30. Kaebuse esitaja käsitleb end küttetrasside heauskliku omanikuna, kuid omanikuna pole ta täitnud neid kohustusi, mida seadus ette näeb. Omanikuna oleks kaebuse esitaja pidanud taotlema ehitus- ja kasutusload, eelnevalt esitama ehitusprojekti kas uue rajatise rajamiseks või olemasoleva renoveerimiseks. Seejärel oleks kaebuse esitaja pidanud esitama avalduse rajatiste kandmiseks ehitusregistrisse. Tehnorajatise omanikuna oleks kaebuse esitaja pidanud vormistama asjaõiguslikud kokkulepped maa omanikega ning tegema sama ka uute rajatiste rajamiseks. Kaugkütteseaduse § 4 ei eelda, et soojuse tootja on samas ka selle jaotaja ning müüja. Seadus ei eelda ka seda, et võrgud, mida soojatootja kasutab selle viimiseks lõpptarbijani, peaksid kuuluma tootjale. Seetõttu pole tõsiseltvõetav ka kaebuse esitaja väide, et katlamaja kui sooja tootjat ning selle edastamiseks rajatud võrke tuleb ühtse süsteemina käsitleda.
31. Asjassepuutuvad ei ole väited, et laenu taotlemisel esines Luunja vald küttetrasside omanikuna. Laen väljastati vaid avalik-õiguslikele isikutele. Laenu andja ei nõudnud vallalt tõendeid omandiõiguse kinnitamiseks. Asjaolu, et Luunja vallale anti laenu muuhulgas küttetrasside rekonstrueerimiseks, ei tee veel vallast nende trasside omanikku. Omandi tõendamiseks peab olema asjakohane dokument, mis tõendab selle üleandmist omandajale. Ostumüügi lepingust ning Luunja Vallavolikogu 25.09.2003.a. otsusest nr. 10-5 nähtub, et Maailmapanga laen oli võetud katlamaja ümberehitamiseks kohalikule kütusele. Küttetrasside rekonstrueerimiseks laenuraha ei kasutatud. Seetõttu pole tähtsust ka kaebuses märgitud asjaolul, et Luunja vald esines laenu taotlemisel küttetrassi omanikuna. Rendilepingu lisas esitatud nimekirjas on Luunja aleviku katlamaja koos masuudihoidlaga ning see on ammendav loetelu. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda Kohtu põhjendused ja otsus
32. Vaidlustatud otsuse näol on tegemist Luunja Vallavolikogu otsusega, millega tunnistati peremehetuks Luunja vallas Luunja alevikus asuvad soojatrassid KOKS § 22 lg 2 p 37 ja Peremehetu ehitise hõivamise korra p. 13 ja 14 alusel. 4 Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlusalused ehitised – soojatrassid ei olnud peremehetud, vaid kuulusid OÜ-le EKVI Soojus. Seejuures on kaebaja leidnud, et vaidlusaluste soojatrasside omanikuks sai osaühing ostu-müügilepingu alusel, alternatiivselt heauskse omandamisega, alternatiivselt igamisega, või alternatiivselt hõivamisega. Vastustaja Luunja Vallavolikogu vaidleb kõikide variantide osas vastu.
33. Peremehetu ehitise hõivamisega seonduv on reguleeritud asjaõigusseaduses (AÕS), selle rakendamise seaduses ja Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kehtestatud „Peremehetu ehitise hõivamise korras“ (Kord). AÕS § 96 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Peremehetu ehitise hõivamise korra (edaspidi Kord) p 13 kohaselt on peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus omavalitsusel ja riigil ning p 14 kohaselt pärast kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse jõustumist ehitise peremehetuse tuvastamise kohta võtab hõivaja ehitise oma valdusse, mille kohta koostatakse senise valdaja või hooldajaga vastav akt. Korra punkt 6 kohaselt eeldatakse ehitise omandist loobumise tahte olemasolu, kui selle omanik on väljendanud omandist loobumist või kui omanik ei ole teada.
34. Vaidlust ei saa olla selles, et vaidlusaluste soojatrasside puhul on tegemist ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 mõistes ehitisega, täpsemalt tehnorajatisega. AÕSRS § 152 lg 1 sätestab, et omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne
36. aprilli püstitatud tehnovõrku- või rajatist (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Seega ka nimetatud sätte kohaselt on soojatorustiku puhul tegemist tehnorajatisega, kusjuures tehnorajatis ei ole kinnisasja, millel ta asub, osa. Nii sätestab TsÜS § 54 lg 2, et kinnisasja osaks ei ole võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi.
37. Kohus leiab, et vaidlusaluse soojatorustiku puhul ei ole tegemist peremehetu ehitisega. OÜ EKVI Soojus on 12.12.2002 Luunja Vallavolikogule esitatud avalduses märkinud, et soovib saada katlamaja komplekselt OÜ EKVI Soojus omandisse. Luunja Vallavolikogu 19.12.2002 otsusega nr 14-3, mida on täpsustatud 25.09.2003.a. otsusega nr 10-5, on antud nõusolek Luunja katlamaja võõrandamiseks OÜ-le EKVI Soojus. Seega on poolte tahe olnud võõrandada kaebajale katlamaja ja seda Luunja aleviku soojatootmise jätkamise eesmärgil. Nii on 25.09.2003 otsuses märgitud, et „OÜ EKVI Soojus on senise tegevusega näidanud end igati usaldusväärse soojatootjana, mis peaks olema kõige kindlamaks garantiiks avalike huvide edasisel kaitsel selles valdkonnas. Firma omanik on teinud investeeringuid ja omandanud vara eesmärgiga toota Luunjas sooja pikaajaliselt ning saada selleks katlamaja omanikuks“ (tlk.27). Kaebaja seletuse kohaselt katlamaja võõrandamine vormistati kinnistu müügilepinguga, kuna katlamaja oli kinnistu osa.
38. Kohus on seisukohal, et kaebaja omandas 2003 aastal sõlmitud müügilepinguga koos katlamajaga ka selle juurde kuuluva ja katlamajaga ühendatud soojatrassid, kui katlamaja päraldised. TsÜS § 57 lg 1 kohaselt on päraldis vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. Tegemist on kompleksiga, mille toimimiseks on vältimatult vajalik nii katlamaja kui soojatrassid, mille kaudu soojus jõuab tarbijani. Seega on soojatrassid majanduslikult seotud katlamajaga nii majandusliku eesmärgi kui ruumilise seose kaudu, olles katlamajaga otseselt 5 seotud. Soojatrassid ilma katlamajata ei ole majanduslikul eesmärgil kasutatavad. Kaugkütteseaduse § 2 p 2 tulenevalt eeldab kaugküttega tegelemine majanduslikult nii sooja tootmise jaoks vajalikke ehitisi (katlamaja) kui ka sooja jaotamiseks vajalikke ehitisi (soojatrassid), millele on põhjendatult viidanud ka kaebuse esitaja.
39. Kohus nõustub kaebajaga, et poolte varasem käitumine näitab, et nii kaebaja kui vastustaja on varasemalt pidanud katlamaja ja soojatrasse ühiseks tervikuks, nimetuse all – katlamaja. Nii on 1993 aastal Luunja valla ja kaebaja vahel sõlmitud rendilepingu alusel saanud kaebaja tegelikult rendile nii katlamaja kui soojatrassid, kuigi rendilepingus ei ole eraldi märgitud, millised hooned ja rajatised lepingu objektiks olid. Kaebaja väitel 1997 aastal rendilepingut ei uuendatud, kuigi sooja tootmine toimus osaühingu poolt endisel viisil edasi. Ka peale 2003 aasta müügilepingut midagi sooja tootmises ja tarbijate varustamisel ei muutunud. Kaebaja oli teadmises, et müügilepinguga ostis ta nii katlamaja kui soojatrassid.
40. Seda, et vald on käsitlenud katlamaja ja soojatrasse koos ning pidanud end mõlema osas omanikuks, tõendavad ka esitatud dokumendid. Nii on vald 1995 aastal taotlenud Majandusministeeriumilt soodustingimustel laenu Luunja aleviku soojatrassi torustiku ja soojasõlmede rekonstrueerimiseks (tlk. 20). Taotluses on märgitud, et Luunja aleviku katlamaja ja trassid on renditud erafirma EKVI poolt. Seega on vald lugenud end nii katlamaja kui trasside omanikuks, ühestki tõendist ei nähtu, et vald oleks sel ajal pidanud soojatorustikke peremehetuks varaks. Võetud laenu kohustus kaebaja Luunja vallale kompenseerima, mida tõendab EKVI ja Luunja Vallavalitsuse vahel 15.05.1996 sõlmitud kokkulepe (tlk.22). Kokkuleppes on märgitud, et soojatrasside rekonstrueerimise tulemusena saab EKVI soojusenergiat väiksema kadudega ja suurema kasumiga müüa. Seega on vald kinnitanud, et soojatrassid on valla poolt antud EKVI kasutusse.
41. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et alusetu oli käsitleda soojustrasse peremehetu ehitisena ja võtta vastu vaidlustatud otsus ning see kuulub tühistamisele. Kuna kohtu hinnangul on kaebaja omandanud soojatrassid Luunja vallalt müügilepingu alusel, puudub alus kaebaja alternatiivsete põhjenduste hindamiseks.
42. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse mõista kaebaja kasuks Luunja Vallavolikogult välja menetluskuludena õigusabikulud summas 5756,16 eurot ja riigilõiv 15,97 eurot. Kulud on kaebaja poolt kantud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole vastustajalt õigusabikulude väljamõistmine kaebaja poolt taotletud summas põhjendatud. Esitatud dokumentide järgi on kaebajale õigusabi teenust osutatud ligikaudu 30 tunni eest, tunnitasuga 176 või 160 EUR/h. Samas on kohtumenetluses juunikuus esitatud kaebaja poolt (esindaja poolt) kohtule kaebus 6 lehel, detsembrikuus kaebuse täiendused 2 lehel ning 5.jaanuaril 2012 toimus kohtuistung kestusega 1 tund ja 10 minutit. Seetõttu ei pea kohus menetluskulude väljamõistmise taotluses näidatud õigusabi andmisele kulunud aega põhjendatuks. Kohtule ei ole kaebaja poolt esitatud materjale, millest nähtuks, et kaebaja esindaja on seoses kohtuasjaga teinud augustis ja septembris 2011 toiminguid, mida saaks antud kohtuasjaga seostada. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks kaebaja menetluskuludena välja mõista vastustajalt õigusabikulud 3200 eurot ja riigilõiv 15,97 eurot. Eda Muts kohtunik 6