← Eesti

3-12-2493/39

Obsah (7)§ 137§ 2§ 199§ 87§ 86§ 88§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2

) § 105 lg-st 1 ja § 65 lg-st 4 tulevat järjekorda, kus lapse elatisnõude arestipandiõigus asub muudest arestipandiõigustest eespoolt. Sellist mõttekäiku ei saa lugeda valeks ning kaebaja oleks pidanud saama selle küsimuse eest mitte 1, vaid 2 punkti. Kaebaja ei nõustu küsimusele nr 12 „Kinnisasja väljaandmisel“ antud vastuse hindamisega. Kaebaja märkis sobivatena valikvastuse nr 1 – „ei tohi välja tõsta võlgnikuga koosolevad täitedokumendis nimetamata isikud“ ja valikvastuse nr 4 ning kokku oleks pidanud ta saama 2 punkti. Eksamikomisjon luges vastuse nr 1 valeks ja andis selle küsimuse eest ebaõigesti 0 punkti. Kaebaja jääb selle juurde, et vastus nr 1 on õige, sest välja ei saa tõsta täitedokumendis nimetamata isikuid; oma seisukohas tugineb kaebaja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-119-02 ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusele tsiviilasjas nr 2-08-76400. Kaebaja ei nõustu küsimusele nr 14 „Sissenõudjal on täitemenetluses õigus“ antud vastuse hindamisega ja selle eest 1 punkti andmisega. Kaebaja märkis sobivaks valikvastuse nr 5 – 2

(11)3-12-2493 „nõuda võlgnikule kuuluva arestitud nõude täitmist kolmandalt isikult“, mis on ainus õige vastus ja kaebaja oleks pidanud saama selle küsimuse eest 2 punkti. Eksamikomisjon hindas valesti vastust küsimusele nr 22 „Millised järgnevalt nimetatud esemed, õigused ja kohustused ei kuulu pärandvara hulka“, kuna etteantud kuuest valikvastusest oli õige vaid vastus nr 4 -„liikluseeskirja rikkumise eest määratud rahatrahv“, mille kaebaja sobivaks märkis, kuid sai põhjendamatult ainult 1 punkti 2 punkti asemel. Kaebaja ei nõustu küsimusele nr 24 antud vastuse hindamisega ja 0 punkti andmisega. Küsimusele „Märkus kinnistusraamatusse pankroti väljakuulutamise kohta tehakse“ märkis kaebaja valikvastuse nr 3 – „kohus edastab pankrotiotsuse kinnistusosakonda ja kohtuniku abi teeb kande ametiülesande täitmise korras“. See on pankrotiseaduse (PankrS) § 40 lg-st 2 tulenev õige vastus, mille eest oleks pidanud kaebaja saama 2 punkti. Lisaks märgib kaebaja, et valikvastus nr 3 on sõnastatud ebatäpselt, sest pankroti väljakuulutamise kohta tehakse pankrotimäärus mitte pankrotiotsus. Kaebaja ei nõustu küsimusele nr 26 „Pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus on menetlusosalisteks“ antud vastuse hindamisega ja selle eest 0 punkti andmisega, kuna kaebaja poolt vali tud vastus nr 2 - „pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja, võlgnik ja ajutine pankrotihaldur“ on tulenevalt PankrS § 25 lg-st 2 õige ja kaebaja oleks pidanud saama 1 punkti. Vääraks peab kaebaja ka küsimusele nr 29 „Kohtuvälise menetleja otsuse varalise karistuse mõistmiseks väärteoasjas“ antud vastuse hindamist. Viiest võimalikust vastusevariandist märkis kaebaja õigeteks neli, mille eest oleks pidanud ta saama 4 punkti, kuid vastustaja andis 0 punkti, pidades alusetult valeks valikvastust nr 1 – „saab täitmisele pöörata pärast otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja möödumist, kui kohus ei peata otsuse täitmist“ ja vastust nr 4 – „täitmist korraldab otsuse teinud asutus“. Küsimus oli esitatud ebatäpselt, kuna kohtuväline menetleja ei saa varalist karistust määrata. Kui vastustaja pidas silmas rahatrahvi, siis on õige ka kaebaja poolt sobivaks märgitud valikvastus nr 1, mis tegelikult on sõnastatud eksitavalt, kuna sisaldab mõttetu tingimuse „kui kohus ei peata otsuse täitmist“, kuid oma mõttelt on vastus nr 1 õige. Samuti on õige valikvastus nr
  1. Lisaks märgib kaebaja, et küsimus nr 29 ja selle valikvastused tulenevad väärteomenetlusõigusest ega ole hõlmatud nende teemavaldkondadega, mille kohta KTM § 75 lg 2 kohaselt õigusteadmiste testis küsimused peaksid olema. Küsimusele nr 30 „Formaliseerituse põhimõte täitemenetluses tähendab“ polnud valikvastuseid märgitud. Selle küsimuse vastuse hindamiskriteeriumid on teadmata, sest eksamikomisjoni kinnitatud juhendis seda ei reguleeri. Õige vastuse eest oli võimalik anda 1 punkt ning neli komisjoni liiget kaebaja vastust nõnda ka hindasid. Hindamisjuhendist ei tulene, et vastust võiks hinnata 0,5 punkti vääriliseks, nagu üks eksamikomisjoni liige tegi. Seega testi õige hindamise tulemusena oleks pidanud kaebaja saama 40 punkti (56-st võimalikust) ja koondhindeks 4, mis tähendab, eksamikomisjon oleks pidanud lugema kaebaja õigusteadmiste testi sooritanuks. Vaideotsuse tegemisel on rikutud haldusakti põhjendamise kohustust; sellest ei nähtu, miks ja kuidas asus vastustaja vaide läbivaatamisel seisukohale, et eksamikomisjoni hinnang kaebaja eksamitööle on õige. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palus jätta kaebuse rahuldamata. Eksamikomisjoni 17.04.2012 protokollilised otsused on kontrollitavad, hindamisreeglistik on olemas ja sellest on kinni peetud. KTM
  2. peatükis on sätestatud kohtutäiturieksami valdkonnad ja hindamise kord. Eksamikomisjoni kinnitatud juhend anti igale eksamineeritavatele õigusteadmiste testi läbiviimisel ja paluti see enne küsimustele vastamisele asumist hoolikalt läbi lugeda. Seega pidi hindamise reeglistik olema kaebajale teada. Vaideotsust ei saa kaebaja vaidlustada, sest see ei riku tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. 3
(11)3-12-2493 4. Tallinna Halduskohus luges 07.01.2013 määrusega kaebuse tähtaegseks ning jättis 19.03.2013 otsusega M Na kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et eksamikomisjoni otsus ei ole kontrollitav. KTM § 75 lg 1 järgi koosneb kohtutäituri eksam kolmest osas: õigusteadmiste test, kaasuste lahendamine ja vestlus. KTM §-st 76 tuleneb, et eksamiküsimuste vastuseid ja kaasuste lahendusi hinnatakse kuuepallisel skaalal ning kui testi koondhinne on alla 3 palli, siis kaasuste lahendusi ei hinnata ja kandidaat loetakse konkurssi mitteläbinuks. Õigusteadmiste testi hindamiseks kinnitab eksamikomisjon koos testi küsimustega vajalike punktide arvu eri pallide saamiseks ning testi koondhinne on komisjoniliikmete antud pallide kogusumma jagatud testi hinnanud komisjoniliikmete arvuga. Käesoleval juhul on eksamikomisjon kinnitanud 05.04.2012 koosolekul protokolliga nr 4 koos õigusteadmiste testi küsimustega vajalike punktide arvu eri pallide saamiseks, kusjuures testi läbimiseks vajaliku 3 palli saamine eeldas vähemalt 29 punkti saamist. Vaidlust pole selle üle, et eksaminandidele anti koos testiga ka hindamiskriteeriume kajastav infoleht, milles oli lühidalt kajastatud, et testi tegemisel ei ole eksaminandile teada, kui palju punkte on võimalik iga küsimuse raames saada, külla aga annab iga vale valikvastuse sobivaks märkimine sama palju miinuspunkte, kui õige vastuse sobivaks märkimine plusspunkte. Kuidas eksamikomisjon on kaebaja poolt iga testi küsimusele antud vastuseid hinnanud, nähtub hindamislehelt, kus on kajastatud iga küsimuse vastamise eest maksimaalselt saadaolev võimalik punktide arv. Eksamikomisjoni hinnang küsimuse nr 11 vastusele on õige, sest kaebaja märgitud valikvastust nr 4 ei saa õigeks lugeda. Nõuete rahuldamisjärkude näol on tegemist pankrotiõiguse spetsiifilise mõistega ning kohtutäituri poolt täitemenetluse tulemusena saadu jagamist reguleerivad normid nõuete rahuldamisjärkude mõistet ei kasuta. Küsimusele nr 11 oli kaks õiget valikvastust, mille eest oli võimalik saada kokku 2 punkti. Vastavalt hindamisjuhendile andis iga õige vastuse märkimine 2 : 2 = 1 punkti ning iga vale vastuse sobivaks märkimine andis 1 miinuspunkti. Kaebaja märkis sobivate vastusevariantidena kaks õiget ja ühe vale variandi ning teenis õigustatult 1 + 1 - 1 = 1 punkti. Põhjendamatu on eksamikomisjoni hinnang küsimusele nr 12 antud vastustele. Selle küsimuse osas taandub vaidlus sellele, kas kaebaja märgitud vastus nr 1 „kinnisasja väljaandmisel ei tohi välja tõsta võlgnikuga koosolevad täitedokumendis nimetamata isikud“ on tõene.

ei määratle täpsemalt, keda tuleks võlgnikuga koosolevate isikutena mõista. Kaebaja on esitanud kohtule Tallinna Ringkonnakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-08-76400, kus ringkonnakohus on nõustunud maakohtu sõnaselge seisukohaga, et kui isikut pole täitedokumendis märgitud, ei saa seda isikut eluruumist välja tõsta. Seega

  1. küsimuse valikvastuse nr 1 vääraks lugemine on vähemalt vaieldav, vaieldavuse korral tuleb eksamitööd hinnata eksaminandi kasuks. Ekslik on kaebaja seisukoht, et küsimuse nr 14 ainsaks õigeks vastuseks oli valikvastus nr
  2. Samavõrd õige oli ka valikvastus nr 4 „volitada esindajat viibima enampakkumise juures, eesmärgiga pakkuda kõrgeimat hinda võlgnikule kuuluva kinnisvara eest“, mida kaebaja sobivana ära ei märkinud.

§ 137

ja § 87 lg 1 kohaselt võib kinnisasja müügiks korraldatud enampakkumisel kaasa pakkuda ka sissenõudja. Oma õigusi võib sissenõudja teostada nii isiklikult kui esindaja kaudu, seega ei ole mistahes takistust, mis keelaks sissenõudjal volitada oma esindajat osalema kinnisasja müümiseks korraldataval enampakkumisel. Küsimusele nr 22 antud vastust on hinnatud õigesti, sest lisaks kaebaja märgitud valikvastusele nr 3 oli õige ja kaebaja poolt märkimata jäetud valikvastus nr 5 „ettevaatamatusega tervisekahjustuse põhjustamisest tulenev kahju hüvitamise nõue“, sest see nõue on olemuslikult lahutamatult seotud pärandaja isikuga ning selline nõudeõigus ei saa pärijatele üle minna. Varalise kahju hüvitamise nõudeõigus on päritav, kuid pärandaja tervis või isiklik heaolu ei saa olla pärandi esemeks ning seetõttu ei saa päritav olla tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise 4

(11)3-12-2493 kahju hüvitamise nõudeõigus; pärijal pole õigust nõuda pärandaja tervisele tekitatud kahju hüvitamist. Eksamikomisjon on õigesti hinnanud 0 punktiga küsimusele nr 24 antud vastust. Sõltumata sellest, kuidas tõlgendada PankrS § 40 lg-t 2, millele kaebaja viitab, ei saa valikvastust nr 3 lugeda õigeks, sest selles vastusevariandis esitatud väite järgi märkuse pankroti väljakuulutamise kohta teeb kohtunikuabi ametiülesande korras kohtu poolt edastatud pankrotiotsuse alusel. See väide on väär, kuna dokumenti, mida saaks nimetada pankrotiotsuseks, ei ole olemas ja kohus ei saa sellist dokumenti registripidajale ka edastada. Pankrotiotsuse mõistet kasutati kuni 01.07.2004, kehtiv seadus tunneb mõistet pankrotimäärus (PankrS § 31 lg 5). Küsimuse nr 24 õiged valikvastused oleksid olnud nr 1 „pankrotihalduri lihtkirjaliku avalduse alusel“ ja nr 2 „pankrotihalduri notariaalselt tõestatud avalduse alusel“, kuna vastava kande peaks registripidaja kinnistusraamatusse tegema igal juhul pankrotihalduri notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud kinnistamisavalduse (mis on formaalses mõttes lihtkirjalik dokument) alusel vastavalt kinnistusraamatuseaduse § 34 lg-tele 1 ja 21. Eksamikomisjon on õigesti hinnanud kaebaja vastust küsimusele nr 26, kuna PankrS § 25 lg 1 järgi on pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus menetlusosalisteks avalduse esitanud võlausaldaja ja võlgnik. Ajutine pankrotihaldur ei ole menetlusosaline ning ta ei muutu menetlusosaliseks asjaolu tõttu, et kohus ta kohtuistungile kutsub (PankrS § 25 lg 2). Õigesti on hinnatud küsimusele nr 29 antud vastust.

§ 2

lg 1 p 9 nimetab täitedokumendina kohtuvälise menetleja otsuse ja määruse väärteo eest karistusena määratud rahatrahvi kohta.

§ 199

lg-st 1 tuleneb üheselt, et kohtuvälise menetleja otsus peab täitemenetluses sundtäitmisele pööramiseks olema jõustunud; otsus jõustub siis, kui selle peale pole kaebust esitatud ja kaebetähtaeg on möödas. Samuti tuleneb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 201 lg-st 1, et kohtuvälise menetleja otsus ja määrus pööratakse täitmisele, kui see on jõustunud ja kui täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud. Kaebaja poolt sobivaks märgitud valikvastuse nr 1 järgi on täitmisele pööramine lubatud pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist, kui kohus otsuse täitmist ei peata. Selle valikvastusega nõustumine tähendaks nõustumist ka väitega, et otsuse saab täitmisele pöörata kaebetähtaja möödumisel, sõltumata sellest, kas otsuse peale on kaebus esitatud või mitte. Selline vastus on väär. Õigeks ei saa pidada ka kaebaja märgitud valikvastust nr 4, mille kohaselt täitmist korraldab otsuse teinud asutus. VTMS § 202 lõikest 1 tulenevalt kohtuvälise lahendi teinud kohtuväline menetleja pöörab jõustunud otsuse või määruse täitmisele. Ekslik on samastada lahendi täitmisele pööramist ja täitmise korraldamist. Kohtuväline menetleja ei tee ise ühtegi täitetoimingut, lahendi täitmisele pööramine piirdub VTMS § 204 lg 3 kohaselt jõustumismärkega lahendi edastamisega kohtutäiturile. Lahendi täitmise korraldab kohtutäitur. Küsimus nr 29 on otseselt seotud täitemenetlusõigusega seonduva küsimusega ning põhjendamatu ja alusetu on kaebaja väide, et küsimus ei ole hõlmatud KTM § 75 lg-s 2 sätestatud teemavaldkondadega. Põhjendatud pole küsimuse nr 30 hindamist puudutav kaebaja etteheide. Hindamisjuhendist ei tulene üksnes täisarvudes punktide andmise lubatavus. Kuigi hindamisjuhendis ei ole kajastatud lühivastustega küsimuste hindamist, nähtub hindamislehelt, et iga eksamineerija sai hinnata vastust minimaalselt 0 punktiga ja maksimaalselt 1 punktiga, ning lühivastustega küsimuste kohta on hindamisjuhendis sätestatud, et valede vastuste eest miinuspunkte ei anta. Neil asjaoludel ei saa ühe vastuse hindamist poole punktiga pidada vääraks. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet on Riigikohus selgitanud kohtuasjas nr 3-2-1-119-02 ning käesoleval juhul ei saa väita, et kaebaja vastus sellele küsimusele oleks olnud sedavõrd ammendav, et vähem kui maksimaalse võimaliku punktisumma andmine oleks ilmselgelt põhjendamatu olnud. Eksamikomisjon hindas kaebaja eksamitööd kokku 26,90 punktiga. Hindamisjuhendi järgi testi läbimiseks oli vaja saada 3 palli kogudes selleks vähemalt 29 punkti. Kaebajal jäi vajali5

(11)3-12-2493 kust puudu 29-26,9=2,1 punkti. Kaebaja poolt vaidlustatutest leidis ainsana tuvastamist küsimusele nr 12 antud vastuste väärhindamine, kus anti 0 punkti võimaliku 2 punkti asemel. Kuid isegi juhul, kui kaebaja oleks pidanud saama selle küsimuse eest maksimumpunktid, poleks ta ikkagi kokku saanud 3 palli väärilist 29 punkti. Kui aga ilmneks, et küsimusele nr 12 oli lisaks kaebaja antud vastusele ka muid õigeid valikvastuseid, oleks punktide summa sellele küsimusele antud vastuste eest olnud veelgi väiksem, st olenevalt õigete vastuste hulgast 2/3 punkti, 1/3 punkti ja seega kokku oleks saanud anda vaid 1 punkti. Kuna eksamikomisjoni 17.04.2012 otsus oli õiguspärane, on sama komisjoni 23.04.2012 vaideotsusega kaebaja vaide rahuldamata jätmine õige ning vaideotsuse napp põhjendamine kaebaja õigusi iseseisvalt ei riku. Seetõttu ei ole alust ka alternatiivnõuet rahuldada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. M Na apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus vaatas asja läbi suulises menetluses. Vastustaja esindaja kohtuistungile ei ilmunud ning kirjalikult oma seisukohti konkreetselt eksamiküsimusi puudutavalt kohtule varem ei esitanud, kuid esitas need koos menetluse uuendamise taotlusega 19.03.2013, so kohtu poolt istungil kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päeval. Kohus jättis menetluse uuendamata ja tegi sisulise lahendi, kasutades otsuse tegemisel vastustaja seisukohti, kuid kaebajale nendele seisukohtadele vastamiseks võimalust ei antud. Sellega rikkus kohus HKMS § 146 lg 1 nõudeid. Riigikohus sedastas lahendis nr 3-3-1-20-99, et kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad. See põhimõte kehtib ka käesolevas vaidluses. KTP eksamikomisjon kinnitas 05.04.2012 õigusteadmiste testi küsimused, hindamiskriteeriumid ja eksami läbiviimise juhendi, kuid kuskilt ei nähtu, et kinnitatud oleks ka õiged valikvastused. Vastused küsimustele oleks pidanud tulenema vähemalt KTM § 75 lg-s 2 märgitud valdkondi moodustatavate seaduste sätetest, et ei tekiks kahtlusi õiges või vales vastuses ega vastuste interpretatsioone. Käesoleval juhul sisaldavad mõned küsimused/vastused seadusest mittetulenevaid ja eksamineeritavat eksitavaid sõnu, mis näitab, et eksamikomisjoni töö ja eksamitulemused ei ole kontrollitavad. Kohus tuvastas vaieldavusi küsimusele nr 12 kaebaja antud vastuse puhul, mistõttu tulnuks eksamikomisjoni otsused kaebajat puudutavalt tühistada ja saata tema õigusteadmiste test komisjonile uueks hindamiseks. Kaebaja ei vaidlusta kohtuotsuse järeldusi küsimuste nr 11, 12 ja 26 osas, kuid vaidlustab kohtuotsuse järeldusi küsimuste nr 14, 22, 24, 29 ja 30 ja neile antud vastuste osas. Kaebaja märkis küsimuse nr 14 võimalikust seitsmest valikvastusest õigesti vastuse nr 5 ja oleks pidanud saama 2 punkti, sest see oli ainuke õige vastus. Kohus pidas õigeks ka valikvastust nr 4, jättes märkimata, et valikvastus nr 4 on sõnastatud vaieldavalt ja eksitavalt, kuna

-s pole sätestatud, et sissenõudja võib esindajat volitada viibima enampakkumise juures eesmärgiga pakkuda kõrgeimat hinda võlgnikule kuuluva kinnisvara eest. Valikvastuse nr 4 vaieldavus seisneb ka selles, et testis on kasutatud väljendit „viibima enampakkumise juures“,

§ 87lg 1 kohaselt saab enampakkumisel „osaleda“.

Kaebaja märkis küsimusele nr 22 valikvastuse nr 4, mis on ka ainus õige vastus. Vastustaja luges samuti selle õigeks ja andis 1 punkti, eeldades veel ühe õige vastuse olemasolu. Kohus leidis, et õige on ka valikvastus nr 5, ilma et oleks oma seisukoha mõnele normile tugines põhistanud. Apellandi arvates väidab kohus ebaõigesti, et pärandaja tervis või isiklik heaolu ei saa olla pärandi esemeks ja seetõttu ei saa päritav olla ka tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus. Riigikohtunik Tambet Tampuu on olnud teistsugusel seisukohal, leides, et õigusjärgluse korras (sh pärimise teel) võib üle minna mittevaralise kah6

(11)3-12-2493 ju tekitamise eest rahalise kompensatsiooni saamise nõue, mille vastutav isik pidanuks rahuldama enne pärandaja surma. Samuti tuleneb Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 punktist 15, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem ning selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav. Kaebaja märkis küsimusele nr 24 valikvastuse nr 3, mis oli õige vastus ja mille eest oleks pidanud kaebaja saama 2 punkti, kuid millise vastuse nii eksamikomisjon kui kohus on põhjendamatult vääraks lugenud. Kaebaja jaoks omas tähendust mitte see, kas sobivaks peetud valikvastuses on märgitud pankrotiotsus või pankrotimäärus, vaid oluline oli, et tegemist on kohtulahendiga. Valikvastuses nr 3 pankrotiotsuse mõiste kasutamine viitab aga sellele, et eksamikomisjon kas pahatahtlikult kasutab seaduse kehtetut redaktsiooni või pole ise märganud, et PankrS kehtivas redaktsioonis kasutatakse pankrotimääruse mõistet. PankrS § 40 lg 2 kuni 01.01.2010 kehtinud redaktsiooni järgi edastas pankrotimääruse registrile haldur ja alates 01.01.2011 redaktsiooni järgi teeb seda kohus. Kohtu järeldus, et pankrotihaldur saab igal juhul taotleda kinnistamisavaldusega märke tegemist kinnistusraamatusse, on väär ega tugine seadusele. KRS § 34 lg 1 järgi kinnistamisavalduse esitamise õigus on isikul, kelle õigusi kanne puudutab või kelle kasuks kanne tehakse. Nagu kohus ise otsuse p-s 20 märkis, ei ole pankrotihaldur menetlusosaline ega puudutatud isik. Kaebaja vastas õigesti küsimusele nr
  1. Etteantud oli 5 valikvastust, millest kaebaja pidas õigeks vastused nr 1, 2, 4 ja
  2. Vastustaja leidis, et õiged on vaid vastused nr 2 ja nr 5 ning andis kokku 0 punkti, millega kohus põhjendamatult nõustus. Kohus leidis, et ekslik on samastada lahendi täitmisele pööramist ja täitmise korraldamist ning et vastupidiselt kaebuses väidetule on kõnealune küsimus hõlmatud kohtutäituri eksami teemavaldkondadega. Apellant kohtuga ei nõustu ja märgib esmalt, et ebatäpsus on juba küsimuse sõnastuses, sest kohtuväline menetleja ei saa määrata varalist karistust. Kui vastustaja pidas silmas rahatrahvi, siis on õige kaebaja antud vastus nr 1 (kaebaja jääb ka selle juurde, et valikvastus on eksitavalt sõnastatud, samuti ei kuulu see vastus eksami teemavaldkondade hulka), sest kui kaebamise tähtaeg on möödunud, ei saa kohus midagi peatada, kui aga kaebus on tähtaegselt esitatud, siis ei ole otsus jõustunud. Õige on ka valikvastus nr 4, sest lahendi täitmise korraldamine algab avalduse esitamisega kohtutäiturile, ning apellandi jaoks ei ole vahet, kas nimetada seda lahendi täitmisele pööramiseks või täitmise korraldamiseks. Ka selles küsimuses on vastuste vaieldavus ilmselge, sest need pole koostatud täpselt seaduse sätteid järgides.. Õigusteadmiste kontroll on seaduse sätete tundmine nii nagu nad on, mitte nagu neid vastustaja või kohus tõlgendavad. Eksamikomisjoni poolt kinnitatud hindamisjuhendis on reguleeritud valikvastuste hindamise kord, kuid mitte lühivastuste hindamine. Juhendist ei tulene, et küsimust nr 30 võib hinnata mitte täisarvuga, mistõttu ei olnud lubatav 0,5 punkti andmine ühe eksamikomisjoni liikme poolt, vaid punkte selle küsimuse eest oleks pidanud kaebaja saama kas 0 või
  3. Kui komisjon oleks hinnanud kaebaja õigusteadmiste testi õiguspäraselt, oleks tulemus olnud 34,4 punkti (komisjoni antud 26,9 + vaidluse all olevad 7,5), mis oleks kokku andnud 3 palli ning kaebaja oleks testi sooritanud. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et juhul, kui mõnes küsimuses leidub õigeid vastuseid rohkem, kui kaebaja märkis, siis oleks õige olnud hinnata vastust nt 2/3 punktiga. Juhendist tuleneb selgelt, et iga õige vastus annab 1 punkti ning kui mõni õige vastus on märkimata jäänud, siis see miinuspunkte ei anna.
  4. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista kaebajalt välja vastustaja menetluskulud, so esindaja tasu 400 eurot. Kohus tagastas 19.03.2013 määrusega vastustaja kirjalikud seisukohad ning kohtul polnud võimalik neid 7
(11)3-12-2493 oma otsuses kasutada. Väited, et eksamikomisjon ei ole kinnitanud õigeid valikvastuseid ning et valikvastused peaksid tulenema otse seaduse sätetest, esitati alles apellatsioonimenetluses ja tuleks jätta tähelepanuta. Vastustaja märgib siiski, et testi küsimuste kinnitamine kujutas endast ka õigete vastuste kinnitamist, samuti ei kujuta õigusteadmiste kontroll endast üksnes seaduse tsitaatide tundmise kontrolli. Vastust küsimusele nr 14 hinnati õigesti. Sissenõudja võib pakkujana osaleda enampakkumisel (

§ 87

) ning tema enampakkumisel osalemise õigus ei ole piiratud kirjaliku pakkumise tegemisega (

§ 86

). Sissenõudjal on õigus teha nii suulisi kui ka kirjalikke pakkumisi ning suulist pakkumist ei saa esitada teisiti kui enampakkumise juures viibides (

§ 88). Isikul on õigus esindajale (Ts

ÜS § 115). Eeltoodu alusel oli õige ka valikvastus nr 4, mille kaebaja märkimata jättis. Vastust küsimusele nr 22 on hinnatud õigesti ja vastustaja nõustub halduskohtu põhjendusega. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile ja riigikohtunik T. Tampuu seisukohtadele ei ole asjakohased, kuna need käsitlevad kahju tekitamist surma põhjustamisega. Eksamiküsimus puudutas tervisekahjustust. Vastavalt VÕS § 1045 lg-le 1 on tegemist eri kahju hüvitamise alustega; lisaks käsitles eksamiküsimus süü vorme. Küsimuses nimetatud ettevaatamatuse mõistet kehtiv õigus tsiviilõigusliku süü vormina ei tunne, vaid selle asemel räägitakse hooletusest, raskest hooletusest ja tahtlusest (VÕS § 104). Seega oli vastusevariant vale vastus. Küsimuse nr 24 valikvastus nr 3 on vale. Pankrotiotsust ei edastata kinnistusosakonda, sest alates 01.01.2010 kuulutab kohus pankroti välja pankrotimäärusega. Tegemist oli põhimõttelise muudatusega pankrotiseaduses. Kohus eksis seaduse jõustumisaja märkimises, kuid see ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Lisaks tehakse kanne ametiülesande täitmise korras seaduses expressis verbis toodud juhtudel. Selliste juhtude hulgas pole pankrotimärke tegemist. Kaebaja viide PankrS § 25 lõikele 1 ei ole asjakohane, sest norm räägib ajutisest haldurist, eksamiküsimus puudutas pankrotihaldurit ja pankrotiõiguse valdkonda. Küsimuse nr 29 valikvastus nr 1 on vale. Kohus ei saa kaebetähtaja möödumisel midagi peatada. Vastusevariant 4 on samuti vale, sest

§ 3lg 1 kohaselt täitedokumentide täitmist korraldavad kohtutäiturid.

Vastuseks kaebaja väitele, et küsimuses varalise karistuse asemel oleks pidanud olema märgitud rahaline karistus või rahatrahv, märgib vastustaja, et termin varaline hõlmab terminit rahaline, sest mõlemad seisnevad rahalises sissenõudes süüdlase varale, ning eksamineeritava vastused näitavad, et ta on küsimusest õigesti aru saanud. Küsimus ei välju KTM § 75 lg-s 2 sätestatud teemavaldkondadest, sest tegemist on täitemenetluse valdkonda kuuluva küsimusega. Küsimusele nr 30 antud vastuse osas märkis kohus õigesti, et juhendist ei tulene valikvastustele täisarvudes punktide andmise kohustust ning sellist kohustust pole ka lühivastuste hindamise osas. Asjaolust, et neli komisjoni liiget hindas küsimusele nr 30 antud vastuse ühe punkti vääriliseks, ei tulene, et sama palju punkte oleks pidanud andma ka viies komisjoni liige. Komisjoni liikmel on õigus oma arvamusele eksami hindamise osas. 7. M. N esitas 20.11.2013 Tallinna Ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, märkides, et esitatud pole tõendeid selle kohta, et eksami testi küsimuste hindamine kujutas endast ka õigete vastuste kinnitamist. Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud vastustaja seisukohad eksami küsimuste lõikes tuleb jätta tähelepanuta, sest vastustaja pole põhjendanud, miks ta seda varem ei teinud. Apellant täiendab oma väiteid küsimuste nr 22 ja nr 30 osas. Küsimusest nr 22 nähtuvalt on pärandajal tekkinud tervisekahjustusega põhjustamisest kahju hüvitamise nõue ning eksaminandil tuleks otsustada nõude pärandatavuse üle. Kaebaja arvates testile vastates ei peaks eksaminand analüüsima võimalusi, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks või on eksamiküsimuses ekslikult käsitletud karistusõigusest tulenevat ettevaatamatuse mõistet. Arusaamatu on küsimuse nr 30 lühivastuse hindamise käik ja selle kontrollimise võimalus 8

(11)3-12-2493 kohtu poolt, kui kohus leidis, et vastuse ammendavus ja põhjalikkus ei ole suuremat punktisummat väärt. Asjakohane pole kohtu märkus, et formaliseerituse printsiibi kohta on mitmeid pikki kohtulahendeid, sest käesoleval juhul oli tegemist lühivastusega küsimusega, mis ei eeldanud Riigikohtu lahendi tsiteerimist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Riigikohtu halduskolleegium on pidanud halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatavaks haldusaktiks vandetõlgi eksamikomisjoni otsust (haldusasi nr 3-3-1-87-04) ja pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsust (haldusasi nr 3-3-1-20-00), leides, et taoliste eksamite tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), mistõttu peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud otsuses nr 3-3-1-97-08 riigieksami tulemuse halduskohtuliku kontrolli võimalust ning asunud seisukohale, et gümnaasiumi lõpetamata jätmine mitterahuldava eksamitulemuse tõttu võib riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt PS § 19 ja 29), mille tõttu tuleb halduskohtul vastavat otsust sisuliselt kontrollida. Asjas nr 3-3-1-68-12 selgitas Riigikohus, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses ning õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Käesolevas asjas vaieldakse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja eksamikomisjoni kohtutäiturieksami kirjaliku osa õigusteadmiste testi hindamise õiguspärasuse üle ning kaebaja väitel pole arusaadav ega kontrollitav, miks tema vastuseid testi osadele küsimustele on hinnatud maksimaalsest võimalikust oluliselt madalama punktide arvuga, mille tulemusena sai ta testi eest kokku vähem kui nõutavad minimaalselt 29 punkti ja koondhindeks alla 3 palli. Vastavalt KTM § 75 lg-le 1 toimub kohtutäituri eksam kolmes osas: õigusteadmiste test, kaasuste lahendamine ja vestlus ning kaasused lahendatakse testiga samal päeval. KTM § 76 lg 6 näeb ette, et kui testi koondhinne on alla 3 palli, siis kaasuste lahendusi ei hinnata, kandidaat loetakse konkursi mitteläbinuks ning vestlusele teda ei lubata. Seega testi alla 29 punkti vääriliseks hindamise korral eksaminand enam järgmisesse hindamisvooru ei pääse. Neil asjaoludel ei saa lugeda alusetuks kaebaja väidet, et eksamikomisjoni õigusvastane otsus võib rikkuda tema põhiseaduslikke õigusi vabale eneseteostusele ja elukutse valikule. Eeltoodust tulenevalt on kohtul alus KPK eksamikomisjoni otsuse kaebajat puudutavas osas, sh kaebaja erialaste teadmiste hindamise tulemuste sisuliseks kontrollimiseks. KTM § 75 lg 2 sätestab, millistes valdkondades kohtutäiturieksamil osaleja erialateadmisi kontrollitakse ning p 7 järgi on selleks ka tsiviilkohtu- ja täitemenetlusõigus. Õigusteadmiste testi küsimus nr 29 puudutas kohtuvälise menetleja otsuse täitmist ning nagu halduskohus õigesti selgitas, küsimus täitedokumendi täitmise eelduste ja täitmise korralduse kohta seondub otseselt KTM § 75 lg 2 p-s 7 sätestatud täitemenetlusõigusega.

§ 2

lg 1 p 9 järgi täidetakse selle seadustiku alusel kohtuvälise menetleja otsus ja määrus väärteo eest karistusena määratud rahatrahvi, samuti kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi, väärteomenetluse kulude ja muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete kohta;

§ 3

lg 1 sätestab, et täitedokumentide täitmist korraldavad kohtutäiturid, kui seaduses pole ettenähtud teisiti;

  1. osa,
  2. ptk,
  3. jagu reguleerib väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi täitmist. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud kaebaja väide, et küsimuse nr 29 valikvastus nr 1 seondub üheselt vaid väärteomenetlusega, mis ei ole KTM § 75 lg-s 2 märgitud valdkondade hulgas. Halduskohus leidis, et kui õigusteadmiste kontrolli vormiks on valikvastustega test, tuleb testi küsimused ja valikvastuse variandid koostada nii, et mõistlikku ja argumenteeritavat vaidlust mingi vastusevariandi õigsuse üle olla ei saa ning vaieldavuse korral tuleb eksamitööd hinnata eksaminandi kasuks. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. 9

(11)3-12-2493 Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et hindamisjuhendist ei tulene lühivastusele üksnes täisarvudes punktide andmise nõuet ning küsimuse nr 30 vastust 0,5 punktiga hindamist ei saa vääraks pidada. Halduskohus eksis aga selles, et asus eksamikomisjoni asemel ise testi küsimuste valikvastuseid hindama ja analüüsima, milline valikvastus võiks õige olla. Dokumenti, millest nähtuks eksamikomisjoni kinnitatud küsimuste õiged valikvastused, pole kohtule esitatud. Vastustaja küll väidab, et eksami testi küsimuste hindamine kujutas endast ka õigete vastuste kinnitamist, kuid kaebaja õigusteadmiste testist seda ei nähtu. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et arusaamatu ja kontrollimatu on tema õigusteadmiste hindamine ja punktide andmine testi küsimustes nr 14, nr 22, nr 24, nr 29 ja nr
  1. Ringkonnakohus nõustub apellandiga küsimusi nr 14, nr 22 ja nr 24 puudutavalt. Testi küsimusele nr 14 on seitse valikvastust ning hindamiselehe järgi oli maksimaalselt saada olevate punktide arv
  2. Kaebaja märgitud valikvastust nr 5 pidas komisjon õigeks ja hindas 1 punkti vääriliseks, mis näitab, et komisjoni hinnangul on ülejäänud kuue valikvastuse hulgas veel teinegi või teised õiged vastused, kuid ühestki vastustaja poolt esitatud dokumendist seda õiget vastust välja ei loe. Seetõttu puudub kohtul võimalus kontrollida, kas komisjoni hinnang küsimusele nr 14 antud vastusele ja selle 1 punkti vääriliseks hindamine on põhjendatud. Testi küsimusele nr 22 on kuus valikvastust ning hindamislehe järgi oli õigesti vastamise korral võimalik saada kokku 2 punkti. Kaebaja märgitud valikvastust nr 4 pidas komisjon õigeks ja hindas 1 punktiga, mis näitab ka teise kaebaja poolt märkimata jäetud õige vastuse olemasolu. Milline see teine valikvastus vastustaja hinnangul õige on, seda jällegi ühestki dokumendist ei nähtu, mistõttu puudus kohtul ka siin võimalus vastuse 1 punktiga hindamise õiguspärasust kontrollida. Halduskohus leidis, et õige oli valikvastus nr 5, mis vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidetest järelduvalt on vale vastus. Testi küsimusele nr 24 on kolm valikvastust, mis õigesti vastamise korral oleks andnud kokku 2 punkti. Kaebaja märgitud valikvastust nr 3 pidas eksamikomisjon valeks ja hindas 0 punktiga, jättes selgitamata, milline ülejäänud kahest valikvastusest on õige, ning seda pole vastustaja ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses märkinud. Samuti ei nähtu hindamisjuhendist, et mõne küsimuse puhul võiksid kõik ette antud valikvastused väärad olla, ega seda, kuidas sellisel juhul ja milliste kriteeriumite alusel vastust hinnatakse. Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et eksamikomisjoni hinnang küsimusele nr 24 antud vastusele ei ole põhjendatud. Küsimus nr 24 ja selle valikvastused on sõnastatud järgmiselt: Märkus kinnistusraamatusse pankroti väljakuulutamise kohta tehakse: 1) pankrotihalduri lihtkirjaliku avalduse alusel, 2) pankrotihalduri notariaalselt tõestatud avalduse alusel, 3) kohus edastab pankrotiotsuse kinnistusosakonda ja kohtuniku abi teeb kande ametiülesande korras. Märkus on märge, mida kasutatakse seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolule nähtavakstegemiseks. Pankroti väljakuulutamise kinnistusraamatus nähtavaks tegemine on reguleeritud PankrS §-ga 40, mille lg 1 sätestab, milliste kinnisasjade ning võlgnikule kuuluvate piiratud asjaõiguste ja õiguste juurde märkus pankroti väljakuulutamise kohta tehakse; sama paragrahvi lg 2 kohaselt märge tehakse pankrotimääruse (kuni 01.01.2009 kehtinud redaktsiooni järgi pankrotiotsuse) alusel ja pankrotimääruse edastab registripidajale kohus (kuni 01.01.2010 kehtinud redaktsiooni järgi avalduse märkuse tegemiseks esitab pankrotiotsuse alusel haldur). Seega on seaduses sõnaselgelt sätestatud, et pankroti väljakuulutamise kohta tehakse märkus kinnistusraamatusse kohtulahendi, mitte muu dokumendi või avalduse, alusel ning kohtulahendi edastab registripidajale kohus. TsMS § 591 järgi kinnistusraamatut peavad maakohtud, § 593 lg 1 järgi kohus teeb registrisse kandeid mh kohtulahendi alusel ning § 595 lg 1 järgi kohtu peetavasse registrisse teeb kandeid ja registri pidamise alaseid määruseid kohtunik või kohtunikuabi. Asjaolu, et kehtivas õiguses puudub pankrotiotsuse mõiste, toetab ringkonna- 10
(11)3-12-2493 kohtu arvates kaebaja seisukohta, et küsimuse nr 24 valikvastus nr 3 on sõnastatud eksitavalt, kuid sisult on vastus õige ning vastuse 0 punktiga hindamine on ebaõige. Testi küsimusele nr 29 on antud viis valikvastust, millele õigesti vastamise korral oleks saanud anda maksimaalselt 2 punkti. Kaebaja märgitud valikvastuseid nr 2 ja nr 5 pidas eksamikomisjon õigeks ning valikvastuseid nr 1 ja nr 4 vääraks ja hindas küsimusele antud vastust 0 punktiga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eksamikomisjon on õigesti hinnanud testi küsimusele nr 29 antud vastust ega pea vajalikuks halduskohtu sellekohaseid põhjendusi korrata. Kaebaja väidab küll õigesti, et küsimuse nr 29 sõnastus on ebatäpne, sest kehtiva õiguse järgi kohtuväline menetleja ei saa varalist karistust määrata, kuid kaebaja vastused näitavad, et ta on sellest küsimusest, so, et silmas on peetud rahalist karistust, õigesti aru saanud. Eksamikomisjoni vaidlusaluse otsuse kohaselt jäi kaebajal 3 palli saamiseks puudu 2,1 punkti. Arvestades, et eksamikomisjoni hinnangud testi küsimustele nr 12 ja nr 24 on ebaõiged, on ebaõige ka nende küsimuste vastuste eest komisjoni antud 0 punkti. Kuna vastustaja pole näidanud, et küsimusele nr 12 oli lisaks kaebaja märgitud õigetele valikvastustele nr 1 ja nr 4 ka muid õigeid vastuseid, siis tuleb kaebaja vastust sellele küsimusele hinnata 2 punkti vääriliseks. Küsimuse nr 24 valikvastus nr 3 on ringkonnakohtu arvates õige ning kaebaja oleks pidanud sellele küsimusele antud vastuse eest saama 2 punkti. Seega kogus kaebaja õigusteadmiste testi voorus 30,9 punkti ning sai testi läbimiseks vajalikud 3 palli. Neil asjaoludel on vastustaja 17.04.2012 protokollilise otsuse nr 5 p 1.1, millega kinnitati kaebaja testi punktide keskmine 26,90 ja hindeks 2 ning sama protokollilise otsuse nr 5 p 1.3, millega loeti kaebaja kohtutäiturieksami mittesooritanuks, õigusvastased ja tuleb tühistada. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus esitatud apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel rahuldada ka kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt. Kuludokumentide järgi koosnevad kaebaja menetluskulud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust kokku 30 eurot ning esindaja kulust, mille suuruseks oli esimese astme kohtus 1020 eurot (koos käibemaksuga) ning apellatsioonimenetluses 120 eurot (koos käibemaksuga). Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud kuludega, mis tuleb taotletud ulatuses vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Seega kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1 170 eurot. Vastustaja apellatsioonimenetluse kulud – esindaja tasu summas 400 eurot - jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.