Obsah (7)

§ 76§ 100§ 101§ 367§ 42§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Piret Rõuk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22. veebruaril 2013 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kantselei (Kentmanni tn

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-des 1 ja 4, § 108 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingust nr XXX tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingutes sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingute lisaks olevale maksegraafikule. Debitoorne võlgnevus summas 3369,15 eurot ja sellelt arvestatud viivis 23,55 eurot on tõendatud nõude kalkulatsiooniga ja kostjale esitatud arvetega perioodil 16.10.2008 kuni 15.03.

1. 21.01.2013 kohtukõne teesides loobus hageja kindlustusmakse 17,70 euro nõudest, mistõttu jätab kohus nõude kohta esitatud põhjendused, tõendid ja kostja vastuväited tähelepanuta. Hageja on asunud seisukohale, et liisingueseme väärtuseks selle üleandmise ajal oli sõiduki müügihind ning viitab lepingu üldtingimuste punktidele 3.7, 7.4 ja 7.4.
2. Lepingu üldtingimuste punkti 3.
3. kohaselt, juhul kui hageja, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning võõrandab varad, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale varade võõrandamisest tekkinud kahjud (st varade võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale varade omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh varade valduse üle võtmine, varade hoidmine, varade müügikõlblikuks seadmine). Punkti 7.
4. kohaselt varade võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingute ülesütlemise ja varade võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt lepingute ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti 7.4.
5. kohaselt juhul, kui varade võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 42

lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus, võttes arvesse analoogilistes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (viimane RKL 3-2-1-18412), asub seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7, 7.4 ja 7.4.1 on tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus lepingu tühiste üldtingimuste asemel

§ 367lg-t 3.

Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt

§ 367

lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt anti sõiduk Toyota Land Cruiser üle liisinguandja lepingupartnerile OÜ-le XXX 16.03.

1. XXXAS arvest nr 292602592 18.06.2009 nähtuvalt müüdi sõiduk hinnaga 228 813,56 Eesti krooni ehk 14 623.85 eurot (käibemaksuta). 28.08.2012 ekspert XXXekspertiisiaktiga nr 12-131 on tõendatud, et ekspert hindas sama sõiduki harilikuks väärtuseks
2. aasta kevadel 330 000,00 krooni ehk 21 091,00 eurot (koos käibemaksuga), ilma käibemaksuta on sõiduki väärtus seega 17 873,60 eurot. Kohus on seisukohal, et sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal tuleb lugeda eksperthinnangus märgitud väärtus (ilma käibemaksuta), kuna ekspert on võtnud hinnangu andmisel aluseks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete sõidukite hinnapakkumisi, arvestanud turuhinna muutusi aastate vältel ja vaidlusaluse sõiduki varustusastet. Kuna sõiduki müügihind erineb eksperthinnangus märgitud sõiduki turuväärtusest ca 18%, siis ei saa kohus pidada seda lubatavaks kõrvalekaldeks ega sõiduki väärtuseks liisinguandjale üleandmise ajal. Kostja seisukoht, et sõiduk oli pika aja vältel broneeritud, mis pärssis sõiduki müüki, on oletuslik. Hageja nõue müügiga kaasnevate kulude eest 731,19 eurot (ilma käibemaksuta) on tõendatud AS XXX18.06.2009.a arvega nr
3. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole liisinguesemeks olnud sõidukite võõrandamine, siis on teenuse sisseostmine vastavat teenust osutavalt äriühingult põhjendatud. Arvel märgitud summadest järeldub, et müügitasu on 5% müügihinnast, mis on tavapärane vahendustasu ega ole ebamõistlikult suur. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja oleks saanud samasugust sõiduki müügiteenust mõnelt muult teenusepakkujalt odavamalt. Kohus, tuginedes eelpool tuvastatud liisinguesemete väärtustele ning hageja põhjendatud ja mõistlikele kuludele leiab, et kostja võlgnevus liisinguvara tagastamisejärgselt oli alljärgnev: lepingu jääk 276 825,91 krooni so 17 692,40 eurot; tasumata kuumaksed kokku summas 52 715,90 krooni so 3369,16 eurot; viivised 368,52 krooni so 23,55 eurot; müügiteenus 11 440,68 krooni 731,19 eurot, mis on kokku 21 816,30 eurot. Kuna vara väärtuseks loeb kohus 17 873,60 eurot (ilma käibemaksuta), siis 21 816,30 eurot -17 873,60 eurot = 3942,70 eurot.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 3942,70 eurot.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja ja liisinguvõtja leppisid liisingulepingu punktis 5.1 kokku 7% viivise määra kohaldamises maksete mittetähtaegse tasumise korral. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna viivist ei arvestata intressilt (564,06 eurot) ja viiviselt (23,55 eurot), siis tuleb need nõudest maha arvata. Seega tuleb viivis 7 % aastas välja mõista põhivõlalt 3355,09 eurot hagi esitamisest 02.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta 45% ulatuses hageja ja 55% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/