§s 367 sätestatule. Hageja arvestas viivist põhivõla summa 3 700 euro 48 sendi järgi. Kohus tuvastas, et kuna hageja 12.03.2013 eelistungil loobus sõiduki puhastamise kuludest summas 74 eurot 56 senti, siis on viivist õigus arvestada põhivõla summast 3626 eurot 2 senti. Olemasolevad andmed võimaldavad kohtul arvestada viivise välja
kohaselt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga summaliselt ning edasi protsendina põhivõlast. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta peab seadusjärgses määras nõutavat viivist ebamõistlikult suureks, samuti ei ole kostja tuginenud viivise vähendamise taotluses enda majanduslikule seisundile. Samuti ei põhistanud kostja viivise mõistlikku suurust kokku 10% põhinõudest. Kohus leidis, et viivise vähendamiseks ei ole alust. Hageja sisuliselt juba vähendas viivist, sest VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel oleks hagejal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras 0,3% päevas. 7 Asjaolu, et kostja ei nõustunud sellega, et rahalise kohustuse arvutuskäigu aluseks võeti seaduses ettenähtud vara tagastamisaegse väärtuse asemel liisingulepingu üldtingimustele vastavalt müügihind, ei anna alust väita, et hageja nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks. Lisaks ei ole vaidluse tekkimise järel nõude arvutamise aluseks olevate asjaolude täpsustamine liisingulepingust ega käenduslepingust tulenevaks hageja vastastikuseks lepinguliseks kohustuseks VÕS § 82 lg 5 tähenduses. Ekslik on kostja seisukoht, et tal oli õigus oma kohustuste täitmisest keelduda kuni hageja nõude tegeliku suuruse selgumiseni. Kostjal oli võimalik vältida lepingu ülesütlemist, samuti esitada lepingu ülesütlemise järel esitatud rahalise kohustuse tasumise nõude kohta hagejale oma põhistatud vastuväited enne hagi esitamist. Võttes arvesse, et hageja kohtumenetluses koheselt nõustus kostja vastuväidetega vara väärtuse arvessevõtmise osas, oleks kostjal õigeaegselt vastuväidete esitamisega tõenäoliselt õnnestunud kohtumenetlust üldse vältida. Liisinguvõtja ega kostja ei ole vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ega võlgnevuse tasumiseks midagi ette võtnud, kostja vastuväited (peale vara tagastamisaegse väärtuse arvestamise osas) kohustuse puudumisest on ilmselgelt põhjendamatud ja otsitud. Vaatamata hageja täpsustatud nõude täies ulatuses rahuldamisele leidis kohus, et õige on jätta hagi esitamisel tasutud riigilõiv kostja kanda osaliselt, summas 325 eurot, mis vastab avaliku e-toimiku kaudu hagi esitamisel riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-s 1 ja lisas 1 nimetatud riigilõivu soodusmäärale juhul kui hagi oleks kohe esitatud hageja täpsustatud nõuetega. Kuna kostja kanda jääv riigilõiv on rahaliselt kindlaks määratud ning muude kulude rahalist suurust ei ole vaja kindlaks määrata, mõistis kohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel kohtuotsusega riigilõivu kostjalt välja. Eraldi menetluskulude kindlaksmääramise menetluse läbiviimine kohtuotsuse jõustumise järel ei ole otstarbekas. Apellatsioonkaebus 4. Kostja palub kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus väljus haginõude piiridest, mõistes sissenõutavaks muutunud viivisena välja 745 eurot 7 senti. Hageja 26.02.2013 esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja nõuet, nõudes sissenõutavaks muutunud viivist summas 561 eurot 73 senti. Vastavalt
Samuti puudus kohtul õigus mõista välja viivis perioodi 01.09.2012-03.05.2013 eest, kuna hageja on selgesõnaliselt 12.03.2013 kohtuistungil soovinud viivise väljamõistmist protsendina alates kohtuotsuse tegemisest. Haginõude piiridest väljumine on oluline menetlusnormi rikkumine. Hageja 26.02.2013 menetlusdokumendis esitatud viivisenõue kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,022% päevas ei olnud kajastatud esialgses hagis ja see on käsitletav hagi eseme muutmisena, milleks on vastavalt
Kostja on oma vastuväite viivisenõude menetlemisele esitanud oma 05.03.2013 seisukohtades ning vastuväite kohtu tegevusele 12.03.2013 kohtuistungil. Kostja hinnangul on viiviste väljamõistmine esialgses hagis nõutust suuremas ulatuses (s.o hilisema perioodi eest kui 31.08.2012) oluline menetlusnormi rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Maakohus ei ole menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel arvestanud asjaoluga, et hageja vähendas menetluse kestel kostja vastuväidetest tulenevalt oma nõuet enam kui 20% ulatuses. Kostja juhib tähelepanu, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on lubatud vaid
Kohtul puudus alus ja õigus menetluskulude suuruse koheseks kindlaksmääramiseks. Kohtu meelevaldne seisukoht, et see võib olla 8 menetlusökonoomika seisukohalt otstarbekas, ei anna kohtule pädevust menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks koos menetluskulude jaotusega. Kohtu poolt oma pädevuse ületamine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis toob kaasa lahendi tühistamise. Kuivõrd otsusest ei selgu üheselt, kuidas on kohus menetluskulud poolte vahel jaotanud ning millistest asjaoludest tulenevalt on kohus menetluskulud selliselt jaotanud, ei ole menetluskulude jaotus kontrollitav. Samuti ei ole kohus menetluskulude jaotuse osas arvestanud ega põhistanud asjaolu, et hageja sisustas oma hagi menetluse käigus, lähtudes muuhulgas enda poolt pärast hagi esitamist tellitud ekspertiisi tulemustest. Kostja on oma 30.11.2012 menetlusdokumendis palunud arvestada ekspertiisi kui sõiduki hindamise menetlusega pärast hagi esitamist ning jätta sellega seoses menetluskulud hageja kui menetluse põhjustanud isiku kanda, kuid kohus ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööranud ega sellele vastanud. Kohus on kostja kohustuste summeerimisel vääralt kohaldanud VÕS § 367 lg 1 ja 2 ning vääralt lähtunud sõiduki raamatupidamislikust väärtusest, mitte tasumata liisingumaksete summast. Maakohus ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks ei kuulu VÕS § 367 lg 2 kohaldamisele. Põhjendamiseks ei saa lugeda maakohtu põhistust, mille kohaselt tuleb lähtuda sõiduki ostuhinnast, mitte teostamata liisingumaksete summast seetõttu, et hageja puhul on tegemist krediidiasutusega, kelle huviks ei ole omada sõidukeid. Sisuliselt ei ole kohus käsitlenud, millest lähtudes on ta siiski haginõude rahuldamisel kõrvale kaldunud VÕS § 367 lg-s 2 sätestatust. Kostja leiab, et VÕS § 367 lg-s 2 sätestatust võib kõrvale kalduda vaid juhul, kui see on selgesõnaliselt kokku lepitud liisingulepingus, mida antud juhul tehtud ei ole. Kohus pidi tuvastama ja järeldama, et poolte vahel puudus VÕS § 367 lg-s 2 sätestatust erinev kokkulepe. Kohus ei ole põhjendanud ka seda, miks jäeti arvestamata lepingupoolte ühine tegelik tahe seoses tasuda jäänud liisingumaksete arvestamisega. Seega on kohus lubamatult suurendanud kostjate tasumiskohustuse ulatust ega ole põhistanud, miks oli liisingulepingu ülesütlemise seisuga kostja liisingueseme ostu finantseerimise kulude hüvitamise kohustuste maht suurem kui 9 005 eurot 83 senti. Sellega suurendas Pärnu maakohus kostja lepinguliste kohustuste mahtu 4 747 euro 84 sendi võrra ehk osas, mille võrra näitas hageja suuremana liisingueseme soetamisväärtust. Maakohus ei ole motiveerinud, miks ta jättis liisingulepingule tuginevalt tuvastamata, et kostjal ei ole olnud kohustust täit sõiduki maksumust tasuda. Otsusest ei nähtu, miks jättis kohus arvestamata, et tegemist oli just hagejapoolselt väljatöötatud ning ettepandud lepingutingimustega (tüüptingimused), mille sisust on hageja üritanud teatavalt distantseeruda. Ka puuduvad otsuses põhjendused, miks on jäetud kindlaks tegemata ja arvestamata, et liisingulepingu maksegraafik nägi ette liisingueseme väärtusest (soetusmaksumusest) väiksema liisingumaksete summa. Liisinguandja peab kandma enda tehtud valikutega seonduvaid riske ise. Seega on ekslik kohtu seisukoht, mille kohaselt peab kostja kandma sõiduki jääkväärtustele vastavad kulud. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, leides, et hageja kohustus on piiratud liisingulepingu kohaste teostamata liisingumaksete summaga ning sõiduki liisingulepingu kohast jääkväärtust ei saa käsitleda liisingumaksena ehk hageja kohustusena. Tuginedes VÕS § 367 lg-le 2 ja § 127 lg-le 3 märgib kostja, et kui poolte vahel sõlmitud liisingulepingu maksegraafik nägi ette liisingueseme väärtusest väiksema liisingumaksete summa, siis liisinguvõtja sai ja pidi arvestama VÕS § 367 lg 2 kohaselt liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel kahjuga, milleks on tasumata liisingumaksete summa, mitte aga liisinguandja raamatupidamislik jääkväärtus. Kuivõrd hageja puhul on tegemist krediidiasutusega, siis laieneb ka temale nn vastutustundliku krediteerimise põhimõtte järgimise kohustus, mis sisaldab muu hulgas seda, et krediidiandja (hageja) peab krediidi andmisel järgima, et 9 tagatise väärtus oleks vastavuses selle alusel antava krediidiga. Antud juhul oleks hageja pidanud hindama tagatise ehk liisingueseme väärtust ning koostama liisingumaksete graafiku selliselt, et liisingulepingute erakorralisel ülesütlemisel oleks liisingueseme väärtusega kaetud kõik krediteerimise kulud VÕS § 367 lg 3 kohaselt. Kostja rõhutab, et liisinguvõtja kohustuste maht määratletakse liisingulepingu järgsete liisingumaksetega ning kui liisingumaksete summa on liisingueseme soetusmaksumusest väiksem, siis sellega seonduvat riski kannab liisinguandja. Tõendamata ja põhjendamata ning ilmselt alusetud on hageja poolt nõutavad kulud vara tagastamisele ja realiseerimisele ning kindlustuskulude nõue. Otsus on kulude väljanõudmise osas alusetu ja olulises osas põhistamata. Arusaamatu ja pahatahtlik on vahendustasu maksmine OÜ-le Tehase Auto, kuivõrd vahendustasu ei ole õigustatud saama isik, kes hagiavalduse vastuse lisa 1 kohaselt on sõiduki ostjaks. Kohus ei ole otsuses vastanud kostja vastuväitele vahendustasude osas ega selgitanud, kuidas on võimalik maksta vahendustasu sõiduki ostjale. Samuti jääb arusaamatuks, millistel alustel on makstud vahendustasu ja muid väidetavaid müügiga seotud tasusid. Hagiavaldusest ega selle lisadest ei nähtu vahendustasu maksmise õiguslikku alust ega selle suuruse arvestamise metoodikat, mistõttu kostjal puudub võimalus hinnata teenuste maksumuse vastavust turuhindadele. Põhistamatuse ja tõendamatuse tõttu jäävad arusaamatuks ka väidetavad kulud vara ülevõtmisele VÕS § 367 lg 4 alusel lisakulude nõudmise osas märgib kostja, et kohus peab tuvastama otsese põhjusliku seose liisingulepingu erakorralise ülesütlemise ja kulude vahel, mida on rõhutanud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-52-11 p-s 17. Kostja leiab, et kuivõrd poolte vahel oli tegemist kasutusrendilepinguga, siis oleksid sõiduki müügiks ettevalmistamise ja edasimüügi kulud hageja jaoks paratamatud kulud isegi siis, kui ta oleks neid kandnud. Paratamatuid kulusid, kus liisingulepingu ülesütlemise ajast sõltub vaid kulude tegemise ajaline faktor, ei saa käsitleda lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes ning seega puudub alus nende väljanõudmiseks. Kostja ei nõustu selles osas kohtu seisukohaga, et kostja oleks pidanud tõendama kulude mittepõhistatust. Kostja ei saanud esitada sisulisi vastuväiteid hageja kuludele, kuna hageja ei olnud esitanud kulude tekkimise alusdokumente, millelt nähtuks tehtud tööde tegelik maht. Seejuures asub kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-137 p-le 13 tuginedes seisukohale, et juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid ilma omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole tõendeid esitanud. Hageja poolt tõendite esitamisel on ka kostjal
Seega on kohus VÕS § 367 lg 4 alusel valesti jaganud tõendamiskoormise. Kohus ei ole andnud hinnangut sellele, miks peaks kostja hüvitama hagejale väidetava sõiduki vahendustasu, pesu ja remondi kulude käibemaksu. Kostja leiab, et tegemist on äritegevusega seotud käibemaksudega, millede arvelt on hageja ilmselt vähendanud oma käibemaksukohustust ning seega oleks alusetu ja ebaõiglane nende sissenõudmine kostjalt kui käibemaksukohuslaseks mitteolevalt isikult. Arusaamatu ja tõendamata on otsus kindlustuskulude nõude osas. Kuivõrd hageja ei põhistanud ega tõendanud oma nõuete alust ega nende kujunemise viisi, siis puudus kostjal võimalus neile sisuliselt vastu vaielda. Kohus ei ole andnud hinnangut ka kostja väitele selle osas, et hageja ei ole tõendanud isegi kindlustuslepingute ülesütlemise aega, mis on aga oluliseks asjaoluks. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 82 lg-t 5, leides, et viivist võib nõuda sõltumata sellest, kas nõue on selge või mitte. Tuginedes VÕS § 82 lg-le 5 leiab kostja, et ta oli õigus kuni ajani, mil hageja lähtudes sõiduki hindamise aktist formuleeris oma nõude, keeldud hageja 10 nõuete täitmisest, kuna hageja ei olnud hinnanud temale tagastatud liisingueseme väärtust. Antud juhul on kostjal õigus keelduda kohustuste täitmisest kuni otsuse jõustumiseni. Kostja hinnangul on maakohus valesti määranud tsiviilasja hinnaks 5 445 eurot 8 senti. Tsiviilasja hinnaks on hagi täpsustuse ja istungil tehtud täpsustusel 4 311 eurot 94 senti. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada ning kooskõlas
Sisulises osas ei anna apellatsioonkaebuse väited aga alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja
lg 6 alusel ei korda põhjendusi.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellant on kaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja kohus on kõigile neile vastuväidetele piisava selgusega vastanud. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada. Ringkonnakohus ei tuvastanud seejuures kaebuses väidetud menetlusnormi rikkumist ja materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist. Kohtuotsusega mõistis maakohus kostjalt välja 4 495 eurot 28 senti ja viivise 0,022% päevas põhinõudest 3 626 eurolt 02 sendilt alates 04.05.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme ega väljunud nõude piirest viivise väljamõistmisel. Hageja taotles hagiavalduses viivise väljamõistmist kindla summana kuni hagi esitamiseni ja sealt edasi %-na kuni põhikohustuse täitmiseni ning on menetluses palunud ühekordse summana viivise väljamõistmist kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi %-na põhivõlast kohustuse täitmiseni. Hageja nõue oli kooskõlas
§-ga 367. Vaidlust ei olnud pooltel selles, et North Element OÜ rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi ja et kostjal oli käenduslepingust tulenevalt kohustus vastutada solidaarselt hageja nõude rahuldamise eest käenduslepingus kokkulepitud ulatuses. Apellandi käsitlus nõude muutmisest ei ole õige ega kooskõlas
lg-ga 4, mille kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist (Riigikohtu otsus nr 32-1-113-11). Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga vara soetamismaksumuse tasumata osa määramisel ja leiab, et hageja on õigesti võtnud summa kujunemisel aluseks maksegraafikujärgse jäägi ehk liisinguandjale väljamaksmata osa sõiduki algsest soetamismaksumusest. Sõiduki lepingujärgsest jääkväärtusest ei ole käesoleval juhul võimalik lähtuda, kuna sellest saab 11 rääkida lepingu lõppemise järgsete nõuete esitamise korral, mitte aga selle erakorralise ülesütlemise puhul, kui liisinguvõtja on lepingut rikkunud. Vaidlust ei ole pooltel selles, et liisinguandja ütles lepingu erakorraliselt 04.09.2009 üles, kuna liisinguvõtja ei tasunud rendimakseid maksegraafikus kokkulepitud tähtaegadel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga vara tagastamise, realiseerimise ja kindlustusmakse nõude käsitluses ja leiab, et maakohtu otsuse põhjendused on õiged ja kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 4, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kehtiv kohtupraktika on arvestanud sõiduki tagastamise-, müügi- ja vahenduskulusid lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et liisinguvõtja ei tagastanud sõidukit pärast liisingulepingu erakorralist ülesütlemist ja liisinguandjale tekkisid sõiduki valduse taastamiseks kulud. Lisakulude tasumises on pooled liisingulepingu üldtingimuste p-des 10.6 ja 8.10 kokku leppinud. Vaidlust ei ole selles, et liisinguvõtja ei esitanud liisinguandjale enne kindlustustähtaja lõppu kehtivat kindlustuspoliisi ja sellisel juhul oli liisinguandjal volitus ise kindlustada vara ja nõuda kindlustuskulu hüvitamist liisinguvõtjalt. Kuna hageja nõue on esitatud käibemaksuta, on apellandi vastupidised väited ekslikud. Sisuliselt on apellant vaidlustanud maakohtu poolt tõendite hindamist, milliseid väited ei pea ringkonnakohus õigeks.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma nõuet tõendanud ja apellandi väited on paljasõnalised. Apellant ei ole tõendanud, et tagastamis- ja realiseerimisteenuse tasud on ebamõistlikult suured ja et seda teenust oleks saanud osta odavamalt.
kohaselt peab kohus märkima lahendis tegema menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on viidanud menetlusökonoomiale ja lisaks jaotusele menetluskulud kostjalt otsusega välja mõistnud. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha asjas menetluskulude jaotus poolte vahel. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda nimetatu aga apellatsioonkaebuse rahuldamist, sest hagi rahuldav kohtuotsus jääb muutmata ja seega ka apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda. Ulvi Loonurm Ülle Jänes Kaupo Paal 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.