Obsah (13)

§ 439§ 376§ 367§ 392§ 232§ 436§ 657§ 162§ 654§ 442§ 303§ 173§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Malle Seppik, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 25.09.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-65452 Tsiviilasi

§ 439

kohaselt otsuses ületada nõude piire, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõla katteks 6027,19 eurot ja intressi katteks 251,52 eurot.

1. Viivise väljamõistmisel kostjalt hageja kasuks juhindus kohus VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1
2. lauses sätestatust.
3. Kohus ei nõustunud kostja väitega selle osas, et hageja muutis hagi, suurendades esialgset viivisemäära 0,015% kalendripäevas 0,5 %-le.

§ 376

lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks muuhulgas ka hageja põhinõude või kõrvalnõude suurendamist. Seega ei ole hageja hagi muutnud. 30. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist, sest kostja on viivitanud oma kohustuste täitmisega. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt nõutud viivise arvestuslikule õigsusele ega toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust viivist vähendada, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis 744,10 eurot nagu hageja on 08.08.2012 esitatud menetlusdokumendis palunud (t/l 248) ja alates kohtuotsuse tegemisest 0,5% päevas põhinõudelt 6027,19 eurot nagu võimaldab

§ 367ja nagu hageja on samuti nimetatud menetlusdokumendis palunud.

Apellatsioonkaebus

1. 10.01.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 12.12.2012 otsuse rahuldatud põhinõude osas 4556,73 euro ulatuses, viiviste osas 6 634,11 euro ulatuses ja kuni põhinõude täitmiseni välja mõistetud viiviste osas. Menetluskulud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluses palub kostja jätta hageja kanda.
2. Kaebuse kohaselt on kohus otsuse tegemisel rikkunud

§-des 232, 392, 436 ja 439 sätestatud menetlusnorme ning VÕS §-des 6, 113 ja 336 ja TsÜS §-s 138 sätestatud materiaalõigusnorme, mis on kaasa toonud asjas ebaõige lahendi. 33. Maakohus on otsuse tegemisel väljunud haginõude piiridest. Vaidlustatava otsusega jättis maakohus kõik hageja menetluskulud kostja kanda, jättes seejuures tähelepanuta hageja 18.10.2012 menetlusdokumendis esitatud taotluse, milles hageja palus menetluskulud välja mõista proportsionaalselt seoses algsest nõudest osalise loobumisega. Hageja pidas põhjendatuks menetluskulude väljamõistmist 69% ulatuses algsest haginõudest. 28.11.2012 kohtule esitatud menetlusdokumendis selgitab kostja täiendavalt, et tegelikkuses moodustab vähendatud haginõue vaid 64% algsest nõudest. Maakohus on kõik vastavad seisukohad tähelepanuta jätnud ning on otsuse tegemisel väljunud haginõude piiridest, mõistes hageja kasuks menetluskulud välja suuremas ulatuses, kui hageja seda taotles. Sellega on kohus rikkunud

§ 439sätestatut.

34. Vaatamata kostja 05.09.2012 menetlusdokumendis sisalduvale vastuväitele seoses ebamõistlikult kõrge viivisemääraga 0,5% päevas ja palvele kohaldada hageja esialgses hagiavalduses esitatud mõistlikku viivisemäära 0,015% päevas, leidis maakohus, et viivis tuleb välja mõista määraga 0,5%, kuivõrd kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse viivist vähendada. Sellega on kohus jätnud igasuguse sisulise põhjenduseta lahendamata kostja taotluse, millega kostja palus ebamõistlikult kõrget viivisemäära vähendada. Juhul, kui kohus pidas vajalikuks saada kostja taotluse põhjendamiseks kostjalt täiendavaid selgitusi või põhjendusi, oleks kohus pidanud neid küsima. Jättes olulised asjaolud välja selgitamata, on maakohus rikkunud

§ 392sätestatud eelmeneluse põhimõtteid.

1. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja on 28.11.2012 kohtule esitatud menetlusdokumendis selgitanud, et kostja ei ole kunagi keeldunud oma kohustuste täitmisest ning vastava viivituse on põhjustanud hageja oma käitumisega. Sellega on kostja ka sisuliselt põhjendanud, miks oleks viivisemäär 0,5% ebamõistlikult kõrge. Samuti on kostja palunud menetluskulud jätta hageja kanda. Vastavat taotlust ei ole maakohus otsuses üldse sisuliselt analüüsinud.
2. Kostjal on põhjust arvata, et kohus ei langetanud otsust tsiviilasjas nr 2-10-65452 kõigi asjas esitatud materjalide põhjal, kuivõrd osa materjalidest ei jõudnudki otsuse tegemise ajaks käesoleva asja toimikusse. Nimelt toimus 08.01.2013 Harju Maakohtus istung samade poolte vahel teises vaidluses (asi nr 2-12-26578), kus selgus, et asja toimikusse olid ilmselt maakohtu kantselei eksimuse tõttu sattunud tsiviilasjas nr 2-10-65452 kohtule esitatud menetlusdokumendid. Kirjeldatud asjaoluga on ilmselt seletatav ka see, miks on maakohus jätnud osa poolte taotlustest otsuses täielikult tähelepanuta. Juhul, kui maakohus on otsuse teinud ilma, et toimikusse oleks otsuse tegemise ajaks jõudnud kõik menetlusdokumendid, ei ole võimalik, et maakohus oleks otsuse teinud kõiki menetluses esitatud seisukohti arvestades. Vastav asjaolu on ilmselge menetlusõiguse rikkumine.
3. Käenduslepingu nr xxxxxxx puhul tegi kohus menetluses esitatud ekpertiisiakti põhjal järelduse, et sõiduki turuväärtus oli 22.01.2008 (s.o. sõiduki üleandmise hetkel) 95 000 krooni. Kostja on 28.11.2012 menetlusdokumendis selgitanud, et ekspertiisiaktis ei ole ekspert üldse tuvastanud, milline oli vaidlusaluse sõiduki keskmine turuhind selle üleandmise hetkel 22.01.
4. Seega on maakohtu vastav järeldus meelevaldne ja on vaid kaudselt asjas esitatud ekspertiisiaktist tuletatav. Samas on pooled hinna tuvastamiseks esitanud ka muid tõendeid. Nii on hageja kohtule esitanud tema poolt 7 AS-ilt Saksa Auto tellitud hindamisakti (tl. 137), mis koostati konkreetse sõiduki vahetu ülevaatuse tulemusena selle üleandmise hetkel. Lisaks eelnevale on kostja esitanud kohtule 28.02.2011 menetlusdokumendi lisas 2 väljavõtted sõidukite müügiportaalist Auto24 sama perioodi aktiivsete müügikuulutuste kohta. Maakohus ei ole põhjendanud, miks eelistab kohus enam kui neli aastat tagantjärele tehtud umbmäärast hindamisakti tõendile, mis on hageja initsiatiivil koostatud sõiduki vahetu hindamisena selle üleandmise hetkel. Samuti ei ole maakohus selgitanud, miks tuleb tähelepanuta jätta kostja poolt sõiduki turuväärtuse hindamiseks esitatud muud tõendid. Kostja on seisukohal, et ühe kaudse tõendi põhjendamatu eelistamisega on kohus oluliselt rikkunud

§ 232

lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise nõuet, mis on kaasa toonud väära lõppjärelduse.

1. Käenduslepingu nr xxxxx alusel esitatud nõudest ei tunnista kostja ka vahetult enne sõiduki müüki tehtud kulutust sõiduki tehnilise ülevaatuse läbiviimiseks summas 35,47 eurot. Selline kulutus ei ole põhjendatud olukorras, kus kolm kuud varem vaatas hageja lepingupartner Saksa Auto AS tagastatud sõiduki juba üle ning esitas selle eest ka vahendusteenuse arve, mida kostja on põhjendatud kuluna aktsepteerinud.
2. Käenduslepingu nr xxxxxx puhul leidis maakohus erinevalt käenduslepingust nr xxxxx, et sõiduki turuväärtuse hindamisel tuleb lähtuda Saksa Auto AS poolt koostatud hindamisaktist, mitte kohtumenetluse raames esitatud ekspertiisiaktist. Vastavat asjaolu põhjendab kohus sellega, et vaidlusalusel sõidukil esinesid väidetavalt olulised puudused. Kostja on menetluses korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et väidetavad puudused on hageja tuvastanud ühepoolselt, ilma et ta oleks kostjat sellest teavitanud. Kostja on juba 28.02.2011 hagivastuses selgitanud, et liisingulepingu eseme tagastamisele on analoogia korras kohaldatavad VÕS §-s 336 sätestatud nõuded, mille kohaselt on liisingueseme tagastamisel liisinguandjal kohustus koheselt asi üle vaadata ja puudustest üleandjat viivitamatult teavitada. Hilinenult esitatud puudustele ei ole liisingueseme tagastamise korral lubatud tugineda. Kostja on ka oma 23.02.2012 menetlusdokumendis ja 28.11.2012 menetlusdokumendis selgitanud, miks ei saa puudustele tagantjärele tuginemine olla aktsepteeritav ega mõistlik. Maakohus sedastab otsuses lakooniliselt, et kostja selline seisukoht on ekslik, ilma vastavat seisukohta sisuliselt põhjendamata. Samuti ei põhjenda maakohus, miks tuleb kahe analoogse sõiduki turuväärtuse tuvastamisel ühel juhul lähtuda tagantjärele koostatud ekspertiisiaktist, teisel juhul aga sõiduki vahetul üleandmisel koostatud hindamisaktist. Selline seisukoht on kostja hinnangul vastuoluline ja põhjendamatu. Eelnevaga on maakohus rikkunud nii tõendite igakülgse hindamise kui

§ 436

lg-st 1 tulenevat põhjendatuse nõuet kui ka kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.

1. Olukorras, kus hageja enda initsiatiivil hinnati tagastatud sõiduki väärtuseks 125 000 krooni, sellest teavitati ka kostjat ja asuti vara vastava hinnaga müüma, ei saa hea usu põhimõttega olla kooskõlas see, et hageja otsustas hiljem ühepoolselt sõiduki võõrandada peaaegu poole odavamalt. Ka ei saa nimetatud asjaolude puhul olla aktsepteeritav olukord, kus hageja hiljem enda poolt tellitud hinnangust taganeb ja tuvastab vara teistsuguse turuväärtuse, tekitades sellega oma lepingupartnerile olulise rahalise kohustuse. Samuti ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas see, et hageja teavitas kostjat teisel sõidukil väidetavalt üleandmisel esinenud puudustest aastaid pärast sõiduki võõrandamist, võttes sellega kostjalt igasugused võimalused oma tegevust antud asjaoludest tulenevalt korraldada ja riske maandada (s.h. pöörduda kindlustusseltsi poole puudustest tulenevate kahjude hüvitamiseks). Riigikohus on varasemates lahendites korduvalt rõhutanud, et tulenevalt hea usu põhimõttest on liisinguandja kohustatud kõigist olulistest asjaoludest liisingueseme tagastamisel ja võõrandamisel informeerima nii liisinguvõtjat kui käendajat. Käesoleval juhul ei ole hageja seda 8 kohustust vähimalgi määral järginud. Kostja on vastavad seisukohad varasemas menetluses korduvalt esitanud, viidates sealjuures asjakohastele kõrgeima kohtu lahenditele. Sellele vaatamata ei ole maakohus analüüsinud, miks ei ole põhjendatud kostja väited, mille kohaselt oli hageja tegevus lepingulistes suhetes vastuolus VÕS § 6 lg-s 1 ja TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendatuse nõuet ning kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kostja seisukohtade täielik eiramine on kaasa toonud ilmselgelt väära lõpplahendi, mis on vastuolus ka varasemalt väljakujunenud kohtupraktikaga. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu põhinõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata

§ 657lg 1 p 2 alusel uue otsuse.

1. Kolleeguim nõustub kaebuse väitega, et maakohus on põhinõuet rahuldades mõistnud kostjalt põhjendamatult välja kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxx esemeks olnud sõiduki tehnilise ülevaatuse tasu 35,47 eurot. Ringkonnakohus jagab kostja seisukohta, et sõiduki tehnilist seisundit on hinnatud sõiduki tagastamisel sellele tagastamisväärtuse selgitamiseks hindamisakti koostamisel ning seetõttu ei olnud hagejal vajadust sõiduki tehnilist seisukorda kostja vastu esitatava nõude suuruse selgitamiseks veelkordselt hinnata. Hageja argument, mille kohaselt oli sõiduki tehnilise korrasoleku hindamine enne võõrandamist vajalik tingituna hageja soovist müüa uuele ostjale tehniliselt korras sõiduki, ei anna VÕS § 367 lg 1 järgi alust sellist kulu kostja kanda jätta. Hageja suhe uue ostjaga ning sellega seotud huvidest tingutud kulud ei puutu võlasuhtesse, mille hageja lõpetas liisinguvõtjaga, kelle kohustusi kostja käendas.
2. Ringkonnakohus jagab samuti kostja seisukohta, et maakohus on jaotanud ebaõigesti menetluskulud. Maakohus on hagi rahuldanud ja juhindunud menetluskulude jaotamisel

§ 162

lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Maakohus ei ole menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmisel arvestanud siiski sellega, et hageja on esitanud 18.10.2012 nõude vähendamise avalduse ja palunud ühtlasi mõista kostjalt menetluskulud välja proportsionaalselt võrreldes algse nõude suurusega ehk 69% esialgsest nõudest. Lähtudes hageja vähendatud nõude summast ja arvestades 18.10.2012 esitatud menetluskulude jaotamise taotlust, tuleb jagada menetluskulud vastavalt hageja ettepanekule. Kostja poolt 28.11.2012 esitatud täpsustus, mille kohaselt moodustab vähendatud haginõue 64% esialgsest nõudest, ei ole matemaatiliselt täpne. Menetluskulude jaotuse proportsiooni muutmiseks ei anna põhjust ka asjaolu, et ringkonnakohus vähendab hageja põhinõuet täiendavalt maakohtu poolt ekslikult välja mõistetud 35,47 euro võrra, kuna ka sel juhul vastab menetluskulude jaotus hageja soovile, mille kohaselt peaks jääma menetluskuludest vähemalt 69% kostja ja mitte rohkem kui 31% hageja kanda (täpsema arvutuse kohaselt 69,03% kostja ja 30,97% hageja kanda).

1. Vastuseks kostja mittenõustumisele kokkulepitud määras viivist maksta, selgitab kolleegium, et viivisenõude rahuldamisel tuleb kohtul pidada silmas viivise kokkuleppe eesmärki, mis peab tagama võlausaldaja huvi kohustuse tähtaegse täitmise vastu. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise 9 kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (RKTK otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6605). Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes ning viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus lasub kostjal, kes taotleb viivise vähendamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mõjuvaid kaalutlusi viivise vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks ei ole kostja esitanud. Üksnes kostja soovimatus viiviseid kokkulepitud määras maksta ei anna kostjale õigustust jätta võetud kohustusi täitmata. Tõendeid selle kohta, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär oleks kõrgem teiste turul tegutsevate liisingupakkujate poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest või et lepingu järgi kohustatud poolel oleks puudunud võimalus kokkulepitud viivisemäära lepingu sõlmimisel mõjutada, ei ole esitatud ning seetõttu puudub alus väiteks, et lepingust tulenev viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on lepinguga võetud kohustust rikkunud ning seetõttu on hagejal õigus viivisenõuet õiguskaitsevahendina rakendada. Tuleb silmas pidada, et vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101), millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni kokkulepitud määras viivist. Kuna kostja ei ole täitnud kohustust kuni tänaseni ning viivis on ületanud seetõttu põhivõla suurust, tuleb ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga mõista kostjalt välja viivis lõpliku summana tasumata põhivõlaga võrdses suuruses. Ringkonnakohus juhindub viivise summat piirates Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt tuleb viivise väljamõistmisel arvestada üldise praktikaga viiviste vähendamisel, mille kohaselt on kohtud lugenud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust (nt RKTK lahendid nr 3-2-1-66-05, 3-2-1-72-05 ja 3-2-1-92-05).
2. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu poolt hagi rahuldamisega ning selle aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavate seisukohtade ja järeldustega ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium esmalt, et kaebaja seisukoht, et kohus on teinud otsuse ilma, et toimikusse oleks jõudnud kõik menetlusdokumendid, on ainetu. Kostja väide, et käesolevas tsiviilasjas esitatud menetlusdokumendid on sattunud tsiviilasja nr 2-10-65452 toimikusse, on paljasõnaline. Kuna kostja ei ole kaebuses täpsustanud, millal esitatud ja missuguse sisuga menetlusdokumente ta silmas peab ning kaebusele ei ole neid lisatud, puudub ringkonnakohtul põhjus maakohtupoolses menetlusnormide täitmises ja kohtuotsuse seaduslikkuses sel alusel kahelda. 47. Kaebuse väide, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme ning et otsus on osaliselt põhjendamata, ei ole õige. Kolleegium ei nõustu kaebajaga selles, et kohus on hinnanud ebaõigesti sõidukite turuväärtuse tuvastamise aluseks olnud tõendeid. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu hinnang kasutusrendilepingu nr 260418CR esemeks olnud sõiduki turuväärtuse kinnitamiseks kogutud tõenditele olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus on tõendite asjassepuutuvuse ja lubatavuse hindamisel õigesti lähtunud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest ja leidnud põhjendatult, et sõiduki turuväärtuse kohta esitatud tõenditest tuleb kaalukaimaks pidada kohtumenetluses läbiviidud ekspertiisi tulemusi. Sõiduki turuväärtuse tuvastamisel ekspertiisist ja mitte kostja esitatud tõenditest lähtumist peab kolleegium põhjendatuks, kuna kostja poolt esitatud AS-i Saksa Auto hindamisaktis ei pruugi kajastuda erapooletu hinnang. 10 Kohtuliku ekspertiisi tulemuste tõendina eelistamine

§ 442

lg-t 8 silmas pidades on põhjendatud ka sellega, et kohtuliku ekspertiisi läbi viinud ekspert on pälvinud riikliku tunnustuse, on pooltest sõltumatu ning seotud teadvalt vale arvamuse andmise eest ettenähtud sanktsioonidega (

§ 303lg 5).

Auto24.ee portaalis avaldatud müügipakkumiste hindasid on ekspert arvamuse kujundamisel kasutanud ja seetõttu on nendes kajastatud info ekspertiisiga hõlmatud ning kostja poolt tõenditena esitatud väljatrükid tõenduslikku väärtust seetõttu ei lisa. Kostja kahtlused ekspertiisi seisukohtade paikapidavuse osas ei ole põhjendatud ning kaebuse väide, et ekspertiis ei kajasta sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, on ainetu. Ekspert on lähtunud arvamust andes küsimusest, milline oli sõiduki turuväärtus selle tagastamise hetkel ning asjaolu, et eksperdi vastus hõlmab pikema perioodina kogu 2008. aasta esimest poolt, ei väära tuvastust, et ka sõiduki tagastamise hetkel oli selle turuväärtus 95 000 krooni. Kostja ei ole kasutanud

§ 303

lg-s 2 ettenähtud võimalust eksperti kohtuistungil küsitleda, et sellega võimalikud mitmetimõistetavused kõrvaldada, samuti ei ole kostja taotlenud asja sisulise arutamise käigus kordus- või täiendava ekspertiisi tegemist.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid seadusest juhindudes ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Hageja mittenõustumine kohtu hinnanguga ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.

1. Erinevalt kostjast on kolleegium seisukohal, et maakohus on hagi rahuldades jõudnud ka muus osas pooltevaheliste lepingute asjassepuutuvaid sätteid analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja on lepingu võlgnevuse tekkimise tõttu põhjendatult üles öelnud. Kasutusrendilepingute esemeks olnud sõidukite realiseerimise eest saadud summa ning lepingust tuleneva võlgnevuse vahe kuulub hageja ja OÜ Cityrent vahel 18.04.2006 sõlmitud kasutusrendilepingutest nr xxxxxx ja xxxxxxx tulenevate üldtingimuste p 10.6 ja VÕS § 367 lg 1 ning hageja ja kostja vahel samal kuupäeval sõlmitud käenduslepingute nr xxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx p-de 1 ja 2 kohaselt kostja poolt hagejale hüvitamisele. Lisaks vara väärtuse hüvitamise nõudele on maakohus õigesti rahuldanud ka kasutusrendilepingute p 1.3 järgi liisinguvõtja poolt tasumisele kuulunud liisingumaksetest tulenenud nõude. Väljamõistetud võlgnevus sisaldab kasutusrendilepingute p-de 8.1 ja 8.3 järgi põhjendatult ka nõuet hageja poolt liisinguvõtja eest sõidukitele kindlustuskaitse tagamisel tekkinud kulutuste hüvitamiseks. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ka selles, et hageja tegevus on olnud pärast lepingu ülesütlemist ning sõiduki valduse taastamisel ja sõiduki müümisel põhjendatud ja kooskõlas kasutusrendilepingute p-dega 5.9 ja 10.6 ning seetõttu on lepingute ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja kuuluvad kostja poolt hagejale hüvitamisele. Samuti on olnud põhjendatud auto müümisel kasutada tuntud ja asjatundliku müügiettevõtte teenuseid ning müügiperiood on olnud kostja huvide tagamiseks piisavalt pikk. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukile oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga, ei ole põhjust arvata, et sõidukit oleks saanud realiseerida hageja poolt saavutatud hinnast kallimalt või väiksemate kuludega. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu peab kolleegium õigeks jaotada apellatsioonimenetluse kulud 11 sarnases proportsioonis maakohtu menetluses kantud menetluskuludega ja jätta 69% apellatsioonimenetluse kuludest kostja ja 39% hageja kanda. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 12