3-10-39/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

1. detsember 2013, Tartu 3-10-39 Haldusasi Tatjana Loiko kaebus korteri lammutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
2. veebruari
3. a otsus Tatjana Loiko apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Tatjana Loiko Vastustaja Püssi Linnavalitsus RESOLUTSIOON
4. Rahuldada apellatsioonkaebus.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. veebruari
7. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
8. jaanuar 2014). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tatjana Loiko omandas
10. aastal XXX asuvas 120 korteriga elamus korteri. Korteriühistut majas ei moodustatud ja muul viisil elamu haldamist korraldama ei hakatud. Enamik korteriomanikke hülgas enda omandi ning 2003.-
11. a lõpus muutus maja kasutuskõlbmatuks, sest mahajäetud korterid olid rüüstatud ja kommunikatsioonid demonteeritud. Püssi Linnavolikogu
12. mai
13. a otsusega nr 199 tunnistati elamu kasutusluba kehtetuks ja elamu ise kasutamiskõlbmatuks ning määrati see lammutamisele. Linnavolikogu
14. septembri
15. a otsusega kohustati ehitusjärelevalveametnikku väljastama elamu kaasomanikele elamu lammutamiseks kohustavad ettekirjutused. Korterelamu lammutati
16. a märtsis-aprillis. T. Loiko esitas
17. septembril 2009 halduskohtule kaebuse Püssi Linnavalitsuse kohustamiseks anda kaebajale uus eluruum lammutatud korteri asemele. Tartu Halduskohtu
18. oktoobri
19. a määrusega loeti kaebus esitatud kaebetähtaja rikkumisega ning lõpetati asja menetlus. HKMS vr § 9 lg 2 järgi tuli haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest keeldumise korral esitada kaebus 30 päeva jooksul, arvates keeldumise teatavakstegemisest. Püssi Linnavalitsus oli kaebaja taotlusele eluruumi saamiseks vastanud juba
20. detsembril 2008, et tal oli võimalus esitada avaldus vahetustehingute sõlmimiseks kuni
21. juunini 2005, ning pärast seda Püssi linn enam XXX korteriomanikele vahetuselamispindasid ei paku. T. Loikol oli õigus seda vaidlustada kuni
22. veebruarini 2009, kuid ta esitas kaebuse alles
23. septembril
24. T. Loiko esitas
25. novembril 2009 Püssi Linnavalitsuse taotluse kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel. Püssi Linnavalitsuse
26. detsembri
27. a vastusega jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
28. T. Loiko esitas halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi talle tekitatud kahju hüvitamise nõue.
29. Tartu Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 3.
30. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt ei kuulu kahju hüvitamisele, kui seda oleks võinud vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Vaidlusaluse elamu lammutamise aluseks oli Püssi Linnavolikogu
31. mai
32. a otsus nr 199, millega tunnistati elamu kasutuskõlbmatuks ja määrati lammutamisele. Kaebaja ei ole seda otsust vaidlustanud. 3.
33. Püssi Linnavolikogu on
34. mai
35. a otsuse täitmisel käitunud küll õigusvastaselt, kuna ei ole teinud ehitise kaasomanikele ettekirjutust ehitise lammutamiseks, kuid see võib tähendust omada üksnes lammutuskulude sissenõudmisele ning ei saanud kuidagi tekitada T. Loikole kaebuses nimetatud kahju. 3.
36. Puudub põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju vahel, sest ekspertiisi kohaselt oli hoone juba
37. mail 2005 valdavas osas maha jäetud ning hooldamatuse ja rüüstamise tõttu elamiskõlbmatuks muutunud. Tehnosüsteemid puudusid, konstruktsioonid olid kahjustatud, vajalik oli omanikele ülejõukäiv rekonstrueerimine. 3.
38. Kuna korteri kasutamiseks puudusid majas tehnosüsteemid, ei saanud sellel olla ka arvestatavat väärtust. 3.
39. Täidetud ei ole ka RVastS § 16 lg-s 1 sätestatud õiguspärase, kuid põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusaktiga tekitatud varalise kahju hüvitamise eeldused. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
40. T. Loiko esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 4.
41. Halduskohus on jätnud täitmata Tartu Ringkonnakohtu
42. märtsi
43. a määruse ja kahju hüvitamata, millega rikkus HKMS § 202 lg-t
44. 4.
45. Kohtunik suhtus kaebajasse eelarvamuslikult ja toetas ettekavatsetult Püssi Linnavalitsust. Halduskohus seisis linnavalitsuse eest, kuid ei reageerinud kuidagimoodi sellele, et T. Loiko järgis eluruumi asendamiseks avalduste esitamisele ettenähtud tähtaegu.
46. Püssi Linnavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
47. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 2 I
48. Kõigepealt käsitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid.
49. Väide, et halduskohus on jätnud täitmata Tartu Ringkonnakohtu
50. märtsi
51. a määruse, on alusetu. Apellant ei ole ilmselt mõistnud ringkonnakohtu määruse tähendust. Selle määrusega ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta küsimuses, kas T. Loiko kahju hüvitamise nõue on põhjendatud või mitte. Selle määrusega tühistati Tartu Halduskohtu määrus, millega oli lõpetatud T. Loiko kaebuse menetlus põhjusel, et samas asjas on olemas juba jõustunud kohtuotsus. Ringkonnakohus leidis, et tegemist ei ole samade asjadega, kuna varasemas halduskohtumenetluses oli T. Loiko esitanud kohustamisnõude, kuid käesolevas asjas on tegemist kahju hüvitamise nõudega.
52. Seisukoht, nagu oleks halduskohus suhtunud kaebajasse eelarvamuslikult, on üksnes kaebaja subjektiivne nägemus ning ei ole millegagi põhjendatud. Sellest, et halduskohus pole tähelepanu pööranud asjaolule, et T. Loiko esitas eluruumi saamiseks avaldusi, seda järeldust teha ei saa. II
53. Seega ei ole ükski apellatsioonkaebuse seisukoht halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Kuid ringkonnakohus ei ole HKMS § 198 lg 2 järgi seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus seda, miks apellatsioonkaebus hoolimata apellatsioonkaebuse argumentide asjakohatusest siiski rahuldamisele kuulub.
54. Ringkonnakohtu hinnangul võib halduskohtu otsuse põhjendustest välja lugeda kokkuvõtvalt järgmised põhjused, miks kaebus rahuldamata jäeti: - kaebaja jättis kasutamata esialgse õiguskaitse võimalused; - puudub põhjuslik seos, kuna elamu oli juba enne elamiskõlbmatu; - tegemist pole ka omandiõigust erakordselt piirava riivega RVastS § 16 lg 1 mõttes.
55. Ringkonnakohtu arvates on halduskohtu otsuse põhjendav osa ebaloogiliselt koostatud, ebajärjekindel, lünklik ning ilma vajaliku analüüsita. Üks esimesi eeldusi halduskohtus vaidluse sisuliseks lahendamiseks on see, et halduskohus oleks endale selgeks teinud vaidluse eseme, st nõude ja selle aluse. Selles asjas pole halduskohus nõude alust piisavalt selgeks teinud. Käesoleval ajal kehtiv HKMS § 41 lg 2 selgitab kaebuse alust kui põhiliste asjaolude kogumit, millega seoses nõue esitatakse. Kahju hüvitamise vaidluses hõlmaks nõude alus muuhulgas ka seda, milline on see tegevus, mida kaebaja vastustajale ette heidab ja millega väidetav kahju põhjustati. Halduskohtu otsusest võib järeldada, et tema pidas nõude aluseks seda, et maja lammutati. Kuid ringkonnakohtu hinnangul võib kaebusest järeldada etteheidet linnavalitsusele ka selles, et talle ei antud elamu lammutamisel vastu teist elamispinda. Elamu lammutamine ja teise elamispinna andmata jätmine on täiesti erinevad faktilised asjaolud, mille õiguspärasus sõltub täiesti erinevatest normidest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus oma otsuses üldse käsitanud uue eluruumi andmise kohustusega seonduvat.
56. Seega on halduskohtu otsus selles osas puudulik ning kuulub tühistamisele. Halduskohus oleks pidanud välja selgitama, kas Püssi linnal oli kaebajale teise eluruumi andmise kohustus, ning kui oli, siis kas see jäeti täitmata õigusvastaselt. Samuti tuleb eelnevalt kindlaks teha, millal 3 võimalik kahju tekitamine eluruumide andmata jätmisega toimus, otsustamaks selle üle, kas sel alusel esitatud kahju hüvitamise nõue on tähtaegne.
57. Ringkonnakohus märgib, et teise elamispinna andmise kohustusega seonduvat ei saa lugeda läbianalüüsituks lähtuvalt üksnes faktist, et kaebaja oli varem esitanud kohustamiskaebuse lammutatud korteri asemele uue andmiseks ja kohus oli selles osas
58. oktoobri
59. a määrusega menetluse kaebetähtaja möödumise tõttu lõpetanud. Isegi kui eeldada, et halduskohus laiendas ka sellele küsimusele seisukoha, et kaebaja ei kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esialgse õiguskaitse vahendeid, siis on selles osas kontrollimata, milliseid võimalusi oma õiguste kaitseks T. Loiko selles küsimuses (lammutatud korteri asemele uue elamispinna andmata jätmine) kasutas, ja kui kasutas, siis kas need võisid olla piisavad RVastS § 7 lg 1 mõttes. Siinjuures tuleb arvestada sedagi, et Riigikohtu praktikas on õiguskaitsevahendite esitamise kohustust ja nende ringi leevendatud (vt RKHKo 3-3-1-33-04, p 15-16). Samuti võib olla asjakohane Riigikohtu seisukoht, et põhjused, mis ei ole küllalt kaalukad põhjendamaks kaebetähtaja ennistamist, võivad sõltuvalt asjaoludest siiski vabandada kahju kõrvaldamata jätmist RVastS § 7 lg 1 tähenduses (RKHKo 3-3-1-57-02, p 22).
60. Samuti leidis halduskohus, et linna tegevuse ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, kuna elamu oli juba elamiskõlbmatu. Kui lähtuda ülaltoodust, mille järgi võib hüvitamisnõude aluseks olla hoopiski asjaolu, et linn ei andnud T. Loikole asenduseks elamispinda, ei ole lammutatud korteri väärtus üldse oluline. Sellisel juhul seisneks T. Loikole tekitatud kahju hoopis nt asenduselamispinna väärtuses (kui see oleks antud tema omandisse) või sellest ilmajäämise tõttu teise elamispinna soetamiseks või sellel elamiseks tehtud kulutustes. Täpsema nõude peaks määratlema kaebaja. Selle kahju olemasolu ning sellega seonduva põhjusliku seose küsimust ei ole halduskohus üldse analüüsinud.
61. Kohtu seisukoht, et kaebajal pole õigust nõuda kahju hüvitamist RVastS § 16 lg 1 alusel õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitisena, võib olla küll põhjendatud, kuid ei oma eelneva valguses kaebuse rahuldamata jätmist tingivat absoluutset tähendust. Kaebus võib eeltoodud küsimuste lahendamisel siiski rahuldamisele kuuluda.
62. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel järgmist. Kaebaja seisukohad on menetluses olnud raskesti arusaadavad ja väga segased. Ehkki neile menetlusdokumentidele on alla kirjutanud T. Loiko ise, on halduskohtu istungil osalenud ka tema lepinguline esindaja (tl 51). Kui kaebused ning apellatsioonkaebus asjas on samuti koostatud mitte T. Loiko, vaid viidatud esindaja poolt, siis annab see aluse kahelda selle esindaja võimelisuses anda Eesti õigusruumis kaebajale käesoleva vaidluse lahendamiseks asjatundlikku õigusabi. T. Loikol tasuks sellisel juhul kaaluda asjatundlikuma esindaja leidmist või kui selleks puuduvad rahalised vahendid, riigi õigusabi taotlemist.
63. Eeltoodud põhjustel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Halduskohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse halduskohtule uueks lahendamiseks. Kuna asja menetlus jätkub, ei võta ringkonnakohus seisukohta käesolevas apellatsioonimenetluses apellandi poolt kantud menetluskulude (riigilõiv 319,55 eurot) väljamõistmise küsimuses. Tiina Pappel Agu Timmi 4 Einar Vene