) § 34 lg-le 2 hüvitamise nõude, kuivõrd hageja on oma lahusvara kasutanud ühisvara huvides, summas 38346.99 eurot. Hageja ja kostja ühisvara koosseisu kuuluvad abielu ajal võetud pangalaenud ja võlakohustused alljärgnevalt: Laenulepingu nr XXXjääk ja laenulepingu nr XXXvõlg kustutati osaliselt hageja lahusvara arvelt so korteri XXXmüügist, summas 1 200000 EEK so 76693.98 EUR. Hageja nõudeks jääb ühisvara jagamine, korteri arvelt kompensatsiooni saamine summas 38 346.99 eurot. Hageja on arvamusel, et tuleb kohaldada vana Perekonnaseadust, sest poolte abielulised suhted olid lõppenud hagi esitamise ajaks. Hagi oli esitatud vana perekonnaseaduse ajal, faktilised asjaolud tekkisid vana perekonnaseaduse ajal. Hageja on lähtunud vana Perek § 18, 19 ja uue perekonnaseaduse § 210 lg 2 sätestatust. Ühisvara jagamise hetk oli tekkinud siis kui pooled asusid eraldi elama. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagi ei tunnista. Kohus kohustas 24.09.2013 XXXandma vastus hagi terviktekstile hiljemalt 11.11.2013, kuid tervikteksti hageja pole esitanud. Kostja esitab arvamuse üksnes 01.11.2013 haginõude täpsustamise osas. Pärast 01.07.2010 kehtima hakanud PerekS § 35 p 3 kohaselt varaühisuse suhe lõpeb kui abielu lahutatakse. 25.10.2012 kohtuotsusega lahutati poolte abielu, seega abieluliste suhete lõppemise aeg mingit tähtsust ei oma, vaid lähtuda tuleb 25.10.2012 seisust. Abieluliste suhete lõppemine ei oma rahaliste maksete tegemisel mingit tähtsust, sest Perek § 35 p 3 kohaselt ei olnud varaühisus lõppenud. 26.11.2004 sõlmiti laenuleping XXX, mille eesmärgiks oli XXXTallinn korteri renoveerimine. Korteriomandi väärtus tõusis ühislaenu arvelt. Asjaolu, et pärast korteriomandi müüki kasutati müügist saadud raha ühislaenumakseks, ei tähenda, et uue perekonnaseaduse jõustumise järgselt tuleb uut perekonnaseadust kohaldada. Kostja on seisukohal, et nõue on ebaselge, mis alusel kostjalt nõutakse, kas see on kahju tekitamine või alusetu rikastumine. Hagi on põhjendamatu, arusaamatu ning tõendamata. Hageja jutt on paljasõnaline, nõue on ilma igasuguse seadusliku aluseta seda, et kostjal lasuks kohustus see raha hagejale hüvitada. 2 2-13-29653 MENETLUSE KÄIK Asjas toimunud kohtuistungitel jäi hageja esindaja menetluses esitatud väidete ja kostja vastu esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle: • 25.10.2012 poolte abielu lahutati. • Laenulepingu nr XXX alusel on pooled laenu 12 700 EUR saajateks ja laen on võetud eluaseme XXXTallinn renoveerimiseks. Kohus loeb need asjaolud TsMS §231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle. Et laenulepingu XXXjärgi saadud laenu tagatiseks olnud hagejale kuuluv eluase XXX realiseeriti laenude katteks ja seega kustutati kostja kohustusi panga ees, hagejal olid panga ees kohustused täidetud, kostjal mitte. Esmalt peab kohus vajalikuks selgitada käesolevas asjas kohaldatava õigusega seonduvat. Pärast 01.07.2002 määratakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 24 lg 2 esimese aluse järgi perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatav õigus 01.07.2002 jõustunud rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätete kohaselt. REÕS § 58 lg 3 järgi kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust abielu sõlmimise ajal, kui abikaasad ei ole nende varalistele õigustele kohaldatavat õigust seaduses sätestatud korras valinud. Abielu üldised õiguslikud tagajärjed määratakse REÕS § 57 lg 1 järgi üldjuhul selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 01.07.2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lg 3 mõttes 01.07.2002. Käesoleval juhul on abikaasade ühine elukoht Eestis. Seega tuleb poolte ühisvara jagamiseks kohaldada Eesti õigust. Nimetatud asjaolu üle puudub ka pooltel vaidlus. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes ise, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, et 01.07.2010 jõustunud
lg 1 järgi laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, ja alates 01.07.2010 kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele
järgi kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut, kui abikaasad ei ole abieluvaralepingus enne 01.07.2010 teisiti kokku leppinud. Samas asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2010, tuleb
lg 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Neid sätteid koosmõjus hinnates saab järeldada, et enne 01.07.2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, sest uues perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi tuleks abikaasade ühis- ja lahusvara määrata pärast 01.07.2010 eseme omandamise ajast sõltumata kindlaks kehtiva perekonnaseaduse sätete järgi. Samuti selgitas 3 2-13-29653 Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, et perekonnaseaduse mõtteks on alates 01.07.2010 abikaasade varasuhtes tekkivatele asjaoludele ja tehtavatele toimingutele kohaldada kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut ning enne seda tekkinud asjaoludele ja tehtud toimingutele kohaldada toona kehtinud seadust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et hageja ja kostja abielu sõlmiti 04.09.2004 ja 25.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-09-9598, millega lahutati poolte abielu. Abielu lõppemise ajana on
p-s 2 ette nähtud kohtus abielu lahutamise korral päev, millal kohtuotsus jõustub. Seega hageja ja kostja küll lahutati, kuid kuna nimetatud asjas ei ole kohtuotsus jõustunud, ei ole poolte abielu ka lõppenud. Eeltoodust lähtuvalt tuleb ühisvara koosseis
järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Kehtiva
järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 järgi otsustab kohus kaasomandit lõpetades, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Selleks, et kohus saaks ühisvara jagada, tuleb kõigepealt välja selgitada ühisvara koosseis.
kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele. Kohus selgitab, et
lg 6 järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega ei ole hageja ja kostja võetud laen lepingu nr XXXjärgi poolte lahusvara, kuigi laen oli võetud hageja lahusvaraks oleva korteri renoveerimiseks. Seega kuulub nimetatud laenukohustus ühisvara hulka. Hageja leiab, et kuivõrd ta oli nõus korteri XXXmüügist laekunud summade 1200000 krooni (tl 42) kasutamisega poolte ühiste kohustuste täitmiseks taotleb hageja kostjalt hüvitist 76 693.98 EUR hüvitamist.
lg 1 kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Seega poolte võetud ühine laen oli võetud eesmärgiga renoveerida hageja lahusvaraks olevat korterit, kasutati nagu hageja väidab ka ühiste laenukohustuste tasumiseks. Kohus jätab tähelepanuta hageja väite, et tema lahusvarana korteri XXX realiseerimisest saadud raha kasutati ka kostja laenukohustuste täitmiseks, kuna see on paljasõnaline, millegagi tõendamata. Hageja on esitanud kostja vastu lahusvara hüvitamise nõude ühisvara arvelt. Hageja on seisukohal, et ta on oma lahusvara kasutanud ühisvara huvides kokku summas 38346.99 EUR.
lg 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Varem kehtinud
lg-st 1 tulenevalt on abielu kestel abikaasade omandatud 4 2-13-29653 vara nende ühisvara. Varem kehtinud
lg-d 1 ja 2 sätestasid, et abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada ning abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel.
lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. Kohus leiab, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega abielu ajal muutub see varem kehtinud
lg 1 järgi poolte ühisvaraks (vt ka Riigikohtu 07.06.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-06, p 11). Seega ei olnud pangaarvetele laekunud raha kummagi abikaasa lahusvara (tl. 18). Varem kehtinud
lg-d 1 ja 2 sätestasid, et abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada ning abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Kuivõrd poolte vahel abieluvaralepingut sõlmitud ei olnud, saab eeldada ühisvaraks olnud rahasumma kasutamist nn kokkuleppel. Eeltoodust tulenevalt kohus on seisukohal, et poolte kokkuleppel kasutati XXX korteri renoveerimiseks võetud laen ja korteri XXX müügist laekunud rahasummat kasutati samuti poolte ühistes huvides ja kokkuleppel, kuna vastupidist ei ole tõendatud. Lähtudes eeltoodust ei kuulu rahuldamisele hageja nõue tema lahusvara hüvitamiseks ühisvara arvelt. Seetõttu ei pea kohus ka vajalikuks analüüsida poolte poolt esitatud muid laenulepinguid tõenditena ja jätab need tähelepanuta. Kostjale jääb hageja nõue arusaamatuks, kuivõrd hageja ei ole tervikteksti esitanud, mida kohus kohustas hagejat tegema, vaid hageja esitas ainult hagi täpsustuse. Sellest tulenevalt kohus nõustub kostjaga, et kuna tervikteksti hageja ei esitanud ei ole kostjal võimalik vastata hageja terviktekstile. Kohus leiab, et hageja väidetud abieluliste suhete lõppemine ei oma rahaliste maksete tegemisel mingit tähtsust, sest
MS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kuivõrd kohus rahuldab põhihagi ja vastuhagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta asjas poolte endi kanda. Kumbki pool ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest lähtudes saaks menetluskulusid jagada teisiti. Riigikohus on ka kaasomandi lõpetamise asjades leidnud, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud poolte kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides (vt Riigikohtu 27.90.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, 14). Puuduvad mõistlikud põhjused, miks ühisvara jagamise puhul tuleks menetluskulud jaotada teisiti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 3, esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ 5 2-13-29653 Lukiina Vismann kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.